Hobused (0)

Hobuseid on erinevaid: on väikeseid jässakaid ja suuri nõtkeid hobuseid. Erinevad ho­bused võib rühmitada suurtesse perekondadesse, kuhu kuulub palju tõuge. Suurem osa neist tõugudest on saa­­­dud sajanditepikkuste tõuaretuse tulemusena, kuid on ka looduslikus kesk­konnas elavaid poolmetsikuid tõuge. Üldiselt eristatakse seitset suuremat hobuste rühma: araa­bia tõuhobused, täisverelised, soojaverelised, traavlid , külmaverelised ja ponid .
Ho­­bus­te varaseim eellane oli eohippus ehk eotseeni hobune, kes elas eotseenis Põhja-Ameerikas umbes 54 miljonit aastat tagasi. Eohippus oli väheldase koera suurune. Tema lä­him sugulane oli umbes sama suur hürakoteerium, kes asustas põhjapoolkera, sealhulgas ka Lää­ne-Euroopa soi­ seid metsi. Nii eohippusel kui hürakoteeriumil oli eesjalgadel 4 ja tagajalgadel 3 varvast. Nad sõid peamiselt puude-põõsaste lehti ja võrseid. Järk-järgult, mil­jonite aastate jooksul muutusid hobuse eellased tõelisteks rohusööjateks, nende jalgadel vähe­nes varvaste arv, kuni jäi alles üks, mida otsast kaitseb kabi. Miotseenis hakkasid Põhja-Ameerikas metsad asenduma avarate rohu­maadega. Uue keskkonnaga kohanemise tulemu­sena muutusid hobuse eellased pikajalgsemateks, nad suutsid karjamaade otsinguil palju ringi lii­kuda ja kiiresti kiskjate eest põgeneda. Esimene tõe­line rohusööja oli merükhippus-ülemi­nekuvorm metsaelult avamaastikule. Tema keskmised varbad pikenesid nii, et kiirel jook­sul ei puutunud teised varbad vastu maad. Pliohippus oli esi­ mene , kel oli jalgadel vaid üks varvas . Plesiohippus (ilmus u. 2 miljonit aastat tagasi), siirdus Põh­ja- Ameerikast Euroo­passe, kus tõrjus välja hipparioni, samal ajal hääbusid Põhja-Ameerikas hobuse nn. kõrval­liinid, plesiohippusest aga kujunes tänapäeva hobune.
Igal maal on oma hobusetõug – Indias on polo poni, Lõuna-Aafrika Vabariigis basuuto poni ja Ing­lismaal sairi hobune. Oma tekkekohas on vastav hobusetõug kõige paremini kohastu­nud, neil kõigil on kindel kasutusala. Tõugudel on erinevusi suuruses, kehakujus, värvuses, kiiruses, näo ja jalgade märgistes. Näiteks täisverelised hobused on tuntud oma erilise kiiruse, hollandi veo­hobused tugevuse, araabia ratsud oma graatsia ja ilu poolest ning hannoveri tõu esin­dajad on head ratsa- ja sporthobused. Maailma väiksemaid hobuseid on falabella-poni, kelle turjakõrgus on vaid 76 cm, maailma suurimaid on sairi hobune, turjakõrgusega 198 cm ja massiga 1 tonn. Hobuseid kasutatakse tavaliselt veoloomadena ning ratsahobustena. Vanas­ti kasutati hobuseid rohkem töötegemisel.
Hobused omavad inimeste meeltest tunduvalt paremini arenenud meeli, neil on ergas näge­mis-, kuulmis - ja haistmismeel. Hobusele on iseloomulik pikk „nägu“, see on vajalik, et ma­hu­tada ära suuri hambaid ja tundlikke haistmiselundeid. Silmad asetsevad koljus kõrgel üle­val pea külgedel, hobune näeb ümbrust hästi ka siis, kui ta on peaga kummardunud maast rohtu sööma. Kõrvad on suu­red, eriti pikad on nad eeslitel, neid saab vabalt liigutada ja suu­nata nõrgemate helide poole. Ho­bu­ne on karjalise eluviisiga ning ta on kiindunud oma kaas­lastesse.
Koduhobustel kandub selline ustav suhtumine üle inimesele. Kui inimese ja looma va­hel on tek­kinud sõbralik suhe, järgneb loom talle igale poole ja täidab kõiki inimese käsk­lusi.
Hobuste kuulekust on inimene mõnikord julmalt ära kasutanud, kuid samas on ta enim austatud koduloom maailmas. Kuigi koduhobused ja – eeslid on inimesega tihedalt seotud ja temast sõl­tuvad, on neil siiski säilinud oma metsikute esivanemate instinkte ja loomulikke käi­tu­mis­jooni. Nad võivad kaitsta oma territooriumi ja imetada oma varssu just samasugusel moel, nagu tegid ulukhobune ja - eesel ning nad vajavad alati kaaslasi.
Märad ehk hobuste, eeslite eeslikute ja sebrade emasloomad sünnitavad tavaliselt ühe hästi­arenenud varsa, kaksikuid sünnib väga harva. Kandeaeg ehk tiinus kestab umbes aasta, kodu­hobusel keskmiselt 11 kuud. Märad paarituvad täkkudega (isasloomadega) kevadel; seega sün­nivad varsad siis, kui kõikjal kasvab värsket mahlakat rohtu. Viibides kaua ema kõhus, are­neb varss tugevaks , sest peale sündimist peab ta karjaga varsti sammu pidama . Karjast ei tohi maha jääda, sest rohusööjate loomadena viibivad ulukeeslid ja eeslikud ning hobused ava­maastikul, kus elab palju suuri kiskjaid (näiteks Aafrikas lõvid), kes karjast eraldunud loomi jahivad. Varss tõuseb peale ilmavalguse nägemist umbes tunni aja pärast jalule; kuigi ta algul tudiseb oma jal­gel, kasvavad tema jõud ja kiirus silmnähtavalt. Mära imetab varssa um­bes aasta, lisaks sööb varss rohtu, mida hakkab näkitsema juba mõnenädalaselt. Kuni 4-aas­tast mära nimetatakse sä­ luks ehk noormäraks, sama vana isast aga noortäkuks. Looduslikes karjades viibivad sälud, noor­täkud ja varsad oma emade karjas ja moodustavad täisealiseks saades uued rühmad.
Tuhandeid aastaid püsinud tihe side inimeste ja hobuste vahel ei katkenud ka autode ilmumi­se­ga. Tänapäeval on hobune saamas üha populaarsemaks spordivõistlustel ja need, kes ei osale otseselt takistussõidus või võiduajamises, naudivad seda televiisori kaudu. Kallihinnalised tõuhobused, eri­ti võidusõiduhobused ja takistussõiduhobused veedavad iga päev väsitavaid tunde intensiivsel treeningul. Võidusõidul alluvad hobused oma karjainstink­tile ja järgnevad esimesele hobusele; kaasa aitavad ka piitsalöögid, mis mõjuvad nii, nagu ajaksid hobust kiskjad taga. Peale võidu­sõidu või takistussõidu on iidsemaid spordi­alasid hobustel jahipidamine. Peale jahi osalevad ho­bu­sed paljudel erinevatel spordialadel, nad tagavad inimestele tervisliku ja kosutava meelelahu­tuse nii ponirännakutel kui pikamaa­võistlustel, nii rahvusvahelistel rakendispordivõistlustel kui klassikalises ratsutamiskunstis ehk koolisõidus.
Kasutatud kirjandus:

J. Clutton -Brock „Hobused“ Suurbritannia 1992 63 lk.

J.Hermsen „Hobuste entsüklopeedia“ Rebo 1997 312 lk.