Sebra (0)

SEBRA
REFERAAT
Kaido Mõts
6a klass
TÕRVA GÜMNAASIUM
2004

ÜLDISELOOMUSTUS

Sebrasid tuleb pidada kõige primitiivsemateks tänapäeva hobuslasteks, keda on säilinud kolm liiki.
Sebrad on võrdlemisi väikesed vöödilised hobuslased: tüvepikkus 2-2,4 m, turjakõrgus 1,2-1,4 m, sabapikkus (koos selle otsalolevate pikenenud karvadega) 45-57 cm, mass kuni 350 kg. Keha värvuse põhitoon on helehall või pruunikas, sellel kulgevad mustad või mustjaspruunid ristivöödid. Niisugune värvus, mis fotol tundub silmatorkav, teeb looma looduses, eriti savannis, vähemärgatavaks. Sebrad elavad väikeste tabuunidena või üksikult, suuri karju moodustavad harva. Neid võib sageli näha segakarjades koos gnuudega. Üksikud sebrad on kaelkirjakute alalised saatjad. Sebrad ei jookse nii kiiresti kui hobused ja nad on vähem vastupidavad. Sebrasid on võimalik taltsutada, kuigi see on võrdlemisi vaevarikas. Sebrad on metsikud ja tigedad, vaenlaste eest kaitsevad end hammaste ja kapjadega (rohkem eesmiste kui tagumistega). Et taltsaste sebrade füüsilised omadused jäävad hobuse ja eesli omadustele suurel määral alla, siis polegi nende kodustamise katsed eriti laialt levinud. Hobuse ja eesliga annavad sebrad viljatuid ristandeid - sebroiide.
Looduses on sebrade peavaenlaseks lõvi. Aafrika põ­liselanikud küttisid sebrasid liha ja naha saamiseks. Sebrade ilus nahk ja nende võrdlemisi hõlpus küttimine meelitas Euroopast ligi väga rohkesti harrastus- ja elukutselisi jahimehi. Nii hävitasid kolonisaatorid vä­hem kui saja aastaga tohutul hulgal neid loomi. üks liik (kvagga) kadus jäädavalt, teised muutusid harul­daseks või säilisid ainult kaitsealadeI. Nüüd on osadele sebradele jaht täiesti keelatud, teisi tohib lasta vaid vähestes kohtades rangete limiitide alusel. Nahku ka­sutatakse hinnaliste suveniiride valmistamiseks.
Sebrad sigivad ka loomaaedades ja taluvad hästi parasvöötme kliimat.

LIIGID

1.Mägisebra ( Equus zebra ) on teistest sebradest tublisti väiksem, tal on pikad kõrvad ja rinnalott (rippuv nahakurd ). Mustad vöödid moodustavad laudjal võretaolise mustri. Välimuselt on rohkem sarnane eesliga kui teiste sebradega. Varem oli see kõige lõunapoolsem liik Aafrika lõunaosas laialt levinud. Tänapäeval on üks alamliik (Equus zebra zebra) säilinud vaid Mägisebra rahvuspargis (LAV), kus neid elab ligikaudu 70 isendit.
Teine alamliik, hartmanni sebra (Equus zebra hartmanne), elutseb Edela-Aafrikas ja Lõuna-Angoolas mäeahelikul, mis kulgeb paralleelselt Namiibia kõrbega. Selle alamliigi arvukus kahaneb, sest tema toitumisaladel on hakatud kasvatama karakullilambaid. Mägisebrade koguarv on umbes 1500-2000 isendit (1987.a. kirjanduse andmed). Hävimisohus liigina on kantud rahvusvahelisse punasesse raamatusse.
2.Kõrbesebra ehk grevi sebra (Equus grevyi) on sebradest suurim. Ta kõhu hele värvus ulatub üsna kõrgele külgedele. Vöödid on kitsad . Sabatutti moodustavad karvad on võrdlemisi lühikesed. Häälitsus sarnaneb rohkem eesli omaga kui teistel sebradel.
Kõrbesebra on levinud Ida- Etioopia keskosas, Somaalias ja Põhja-Keenias. Ta elutseb kõrbetes ja poolkõrbetes, kus eelistab laugjaid mäenõlvu ja platoosid. Keenias moodustab mõnikord segakarju savannisebraga.
3. Savannisebra (Equus burchelli) on sebradest kõige tavalisem ja laiemalt levinud liik. Jaguneb neljaks alamliigiks, mida on kerge eristada kaelavöötide arvu ja jalavöötide asetuse järgi.
3.1.Burchelli savannisebra (Equus burchelli burchelli), kes varem elas Oranje vabariigi territooriumil, on praeguseks hävinud.
3.2.Chapmani savannisebral (Equus burchelli antiquorum), kelle levila ulatub Lõuna-Angoolast Transvaalini, on kehal suhteliselt kitsad vöödid, mis laskuvad jalgadele, kuid ei ulatu kapjadeni.
3.3.Selousi savannisebral (Equus burchelli selousi), kes elab Sambias, Lõuna-Rodeesias ja Mosambiigis, on jalad kapjadeni vöödilised
3.4.Boehmi savannisebra (Equus burchelli boehmi), jalad on kapjadeni vöödilised ja erineb eelmisest alamliigist kaelavöötide vähema arvu poolest. Ta on levinud kõige põhja pool - Lõuna-Sudaanis, Lõuna-Etioopias, Keenias, Ugandas, Tansaanias ja Sambias.
Savannisebrat kui liiki iseloomustavad suhteliselt väikesed kõrvad, rinnaloti puudumine ja ka see, et vöödid ei moodusta laudjal ruudulist mustrit.

KÄITUMINE

Savannisebra elab savannides ja muudel rohumaadel, kus kasvab kõrrelisi või nii kõrrelisi kui ka põõsaid, eriti kui need paigad asuvad küngastel ja madalate mägede laugjatel nõlvadel. See liik talub halvasti veepuudust ja siirdub kuival ajal niiskematesse paikadesse (sageli metsadesse) või tõuseb mägedesse, sooritades regulaarseid rändeid.
Savannisebrad elavad püsivates peretabuunides, millesse kuulub maksimaalselt 9-10 looma. Sagedamini on tabuunis 4-5 looma (Krügeri rahvuspark ) või 6-7 looma ( Ngorongoro looduskaitseala). Tabuuni eesotsas seisab vähemalt viieaastane täkk, ülejäänud liikmed on märad, sälud ja varsad. Peretabuuni koosseis on väga püsiv. Ajutiselt võib ta laguneda siis, kui joogikohal ründavad tabuuni kiskjad. Ka võivad peretabuunid rände ajal ühineda suurematesse karjadesse. Peretabuuni liikmed tunnevad üksteist hõlpsasti ära isegi kauge maa tagant.
Joogikohale või karjamaale juhib tabuuni alati vana kogenud mära, temale järgnevad varsad ja sälud vanuseliselt kasvavas järjekorras, siis teine mära oma järglastega samasuguses järjestuses. «Rongkäigu» lõpetab täkk. Tabuuni puhkepaigad, joogikohad ja karjamaad on küllaltki püsivad, kuid teistesse tabuunidesse kuuluvate sebrade eest neid ei kaitsta. Aasta jooksul liiguvad tabuunid suurel alal vabalt ringi, jagades seda teiste tabuunidega. «Vallalised» isased moodustavad kas omaette tabuunid või elavad erakuelu.
Vana või haige täkk kihutatakse tavaliselt teiste täkkude poolt peretabuunist välja, millega kaasneb vihane heitlus. Kuid eri tabuunide juhttäkkude vahel või juhttäkkude ja vallaliste isaste vahe toimub harva võitlusi. Juhttäkk paaritub enamasti ainult oma tabuuni märadega. Mõnikord püüavad vallalised täkud mõnd noort mära tabuunist eraldada, kuid isegi siis, kui võõras täkk on teda paaritanud, pöördub ta ikkagi oma tabuuni tagasi. Noored täkud eralduvad peretabuunist 1-3 aasta vanuselt. Kuni selle ajani ei ole neil vastuolu juhttäkuga. Peretabuunist eraldunud noor täkk liitub täkkude tabuuniga, sest peretabuuni etteotsa võib ta saada alles 5-6-aastaselt.

SIGIMINE

Esimene indlus on märadel 13.-15. elukuul. Munarakk ei viljastu aga enne 2,5 aasta vanust ja esimest korda poegib mära mitte varem kui 3,5-aastaselt. Loomaaedades saavad isased suguküpseks kolmeaastaselt.
Sebradel ei ole kindlat sigimisperioodi ja varsad sünnivad igal ajal (enamasti siiski vihmaperioodil). Näiteks on kuulsal Ngorongoro looduskaitsealal (Tansaania) tehtud vaatluste põhjal selgunud, et 61 % varssu sünnib seal jaanuaris-märtsis (vihmaperioodil), aprillist septembrini (kuival perioodil) aga vaid 14,5%. Tiinus kestab 361-390, enamasti 370 päeva. Juba 10-15 minutit pärast sündi tõuseb varss jalule, 20 minuti pärast teeb esimesi samme , veel 10-15 minuti möödudes läbib märgatavaid vahemaid, 45 minutit pärast sündi aga suudab juba hüpata. Harilikult ei luba mära esimestel päevadel pärast sündi kedagi pojale lähemale kui kolm meetrit. Juhttäkk hoidub tavaliselt poegiva emaslooma lähedusse ja kaitseb teda vajaduse korral. Kui vastsündinut ähvardab oht (kõige sagedamini võivad teda ohustada hüäänid, kes hulguvad ringi kabjliste ja sõraliste vastsündinud poegi otsides ), peitub mära koos varsaga tabuuni keskele ja kõik selle liikmed võtavad osa tema kaitsmisest, kihutades kiskja minema. Märal sünnib poeg tavaliselt iga 2-3 aasta järel, kuid 15% emastest poegib igal aastal. Märad on sigimisvõimelised kuni 15.-18. eluaastani.
SEBRADE HÄVITAMINE
Ajaloo jooksul on valge inimese poolt palju Aafrika savanniloomi kütitud lihtsalt lõbu pärast. See on toonud kaasa loomade arvukuse vähenemise. Tihti ei võetud tapetud sebralt kaasa muud kui vaid saba kärbsepiitsaks. Hilisemal ajal on sebranahad hinnatud salakaup, mis kahandab väheste loomade arvukust veelgi. Salaküttimise takistamiseks on sõlmitud rahvusvahelised lepingud , mille järgi võib sebranahkasid üle piiri teise riiki vedada vaid eriloa alusel.
Umbes sada aastat tagasi hävitati neljas sebraliik - kvagga (Equus quagga), kes elas Lõuna-Aafrikas. Kvagga oli seljapoolel hallikaskollase, kõhupoolel valge värvusega, ainult pea, kael ja õlad kitsaste heledate triipudega. Ta asus­tas lagedaid rohumaid ja savanne. Looduses hävitati viimased isendid 1880. aasta paiku, viimane isend maa­ilmas suri 1883. a. Amsterdami loomaaias
1932.aastal on teada suur savanniloomade tapatalg Lõuna-Rodeesias. Võitluseks tsetsekärbsega, kes kannab inimesele ohtlikku haigustekitajat, otsustas keegi mister J.K. Chorley hävitada võimalikult palju savanniloomi, et kärbsed ei saaks toituda nende loomade verest, ja välja sureksid. Ta jagas neegritele püssid ja pani iga lastud looma eest välja preemia. Nii lasti peale 1932.aastat maha 550 594 looma, lisaks veel haavatud loomad, kes surid kuskil mujal. Ühe aasta kohta on teada, et tapeti 36 522 looma, sealhulgas 313 sebrat lisaks paljudele teistele liikidele. Tsetsekärbes elas edukalt edasi teiste loomade verest toitudes. Hilisemad uuringud on näidanud, et enamuse verest imevad kärbsed tüügassigadelt ja jõesigadelt ning sebrasid, gnuusid ja õhvantiloope ei hammusta nad üldse. Tänapäeval (ja ka tollal) saab ohtlikest putukatest jagu putukamürkide abil.
Kõrbesebra
Mägisebra, boehmi savannisebra, chapmani savannisebra
KASUTATUD KIRJANDUS
1. Brüger, M.,Sedlag, S., Zieger, R. Tiere im Zoo. Leipzig . Literatur, 1980. lk 186 – 187
2. Eesti Entsüklopeedia. 8.kd. Tln. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995. lk 412
3. Grzimek, B. ja M. Serengeti ei tohi surra. Tln. Eesti Raamat, 1978. lk 186 - 189
4. Loomade elu. 7.kd. Imetajad . Tln. Valgus, 1987. lk 312-313