Eesti hobune (referaat) (2)

Referaat
Eesti hobune

Koostas Tuuli Vellend 5. A klass.

Eesti hobune
Mereliselt pehme kliima, õhuke paerähkne mullastik , erisugune taimkate ja isoleeritus on põhjustanud Läänemere saartel koduloomade eripära. Iidse päritoluga maakarjast, maalambast ja eesti hobusest on püsima jäänud maakri ja eesti hobune. Vanad eestlased nimetasid teda lihtsalt "meie hobuseks", hiljem kutsuti teda ka "liivimaa hobuseks", pidades silmas selle tõu levikut Eesti-, Liivi- ja Kuramaal. Kirjanduses esineb veel klepperi ja topeltklepperi nimi. Tänapäeval aga tuntakse teda lihtsalt saaremaa hobuse nime all. 19. sajandi seitsmekümnendatel aastatel omandas eesti tõug hobusekasvatajate seas üleeuroopalise kuulsuse hea eksterjööriga ja väljapaistvate saavutustega veovõistlustel. Eesti hobusel on mõned iseärasused, mille poolest ta erineb teistest tõugudest. Olles aastasadu harjunud elatuma rannikualade madalast kasinast rohust ja talvel napist heinast, mida ikaldusaastatel tuli suurelt osalt asendada põhu ja isegi katuseõlgedega, kujunes ta sööda suhtes vähenõudlikuks ja heaks söödakasutajaks. Ta suudab rohtu hammustada madalamalt kui kultuurtõud ja püsib heas toitumuses seal, kus teised hobused lahjuvad. Mereäärsete karjamaade liigirikas rohi on madal, kuid kõrge toiteväärtusega, sisaldades rohkesti valku ja mineraalaineid. Sageli alahinnatakse looduslike tingimuste mõju tõugude kujunemisel. Inimene üksipäini ei loo tõugu, samavõrra tähtsat osa etendab loodus. Kohalikele tõugudele tuleb vaadata kui loodusliku valiku teel tekkinud ökoloogilistele tüüpidele, millele teatavat mõju on avaldanud ka inimene. Sõbralikkus ja inimese juurde kuuluvuse tunne on eesti hobuse iseloomulikumaid omadusi Õige tallimehe käe all kasvanud hobused tulevad ise inimese juurde, pakuvad oma pead silitamiseks. Kui oled neid küllalt vaadelnud, patsutanud ja pildistanud, tulevad nad saatma kuni väravani, seejärel lähevad kuulekalt tagasi, hoidudes karjana kokku - noorhobused, vabad ja varsaga märad…
Metshobune Eestis
Rääkides hobuse ajaloost Eestis ei saa kuidagi mööda minna metshobusest. Kõige varasemad teadaolevad metshobuse luuleiud on pärit Kunda Lammasmäelt (VIII–VII aastatuhat e. Kr.), kus nad moodustasid 0,5% kogu luuainesest. Metshobuse esinemise maksimum oli suhteliselt soojal ja niiskel atlantilisel kliimaperioodil. Kääpa asulast (III aastatuhat e. Kr.) saadi kokku 282 metshobuse luud , kultuurkihi alumistes horisontides moodustasid nad 4,0%, ülemistes 1,5% kogu luuainesest. Üksikuid sellele liigile kuuluvaid luuleide on saadud ka teistest hilisematest kiviaegsetest asulakohtadest. Seega on hobuse kodustamine Eestis välistatud – nii väikese arvukuse põhjal ei ole see võimalik, liiatigi peaks sel juhul hobuseluude osatähtsus arheozooloogilises materjalis pidevalt suurenema, mitte vähenema.
Koduhobune Eestis
Kiviaja lõpul, kui luuainesesse ilmuvad esimesed koduloomaluud, metshobust meil enam esinenud , samuti puuduvad selle perioodi napis luuaineses ka koduhobuste luud.
Pronksiaja lõpus (9.–6. saj. e. Kr.) on hobune muutunud tavaliseks koduloomaks. Asvas ja Ridalas moodustasid hobuseluud ligikaudu 10%, Irus koguni 36% kõigist koduloomaluudest. Hobuseluude küllaltki suur osatähtsus kindlustatud asulate arheozooloogilises materjalis näitab selle liigi kõrget arvukust ning hobuse pidamist ka lihaloomana. Hobuse kasutamisest ratsutamisel annavad tunnistust Asvast ja Irust leitud suitsekangid.
Rauaaja alguse muististest on meil vähe luumaterjali. Kalmetest on leitud teiste loomaluude hulgas ka hobuseluude ja hammaste fragmente, kuid ohvriloomana meil hobune ilmselt olulist tähtsust ei omanud .
I aastatuhande teise poolde dateeritud muinaslinnustes on hobuseluude osatähtsus veel väga kõrge. II aastatuhande linnustes ja keskaegsetes linnades on hobuseluud nõrgalt esindatud . Seda võiks seostada kristliku tauniva suhtumisega hobuseliha söömisesse. Eesti muinasaegses ühiskonnas ei olnud hobusel sõjaratsuna tähtsust.
Eesti muinas- ja keskaegsete hobuste turjakõrguste kohta on andmeid suhteliselt vähe, siiski jääb mulje, et hobuste turjakõrgus on aja jooksul suurenenud. Kui muinasaja lõpul oli enamik hobustest turjakõrgusega 128–136 cm, siis suurema osa keskaegsete hobuste turjakõrgus oli 136–144 cm. Hilise dateeringuga materjalides on need vahemikud võrdselt esindatud. See ei näita siiski mitte seda, et pärast keskaega oleks hobuste keskmine turjakõrgus uuesti vähenema hakanud, vaid on ilmselt põhjustatud sellest, et materjali kogus on väga väike, segavaks teguriks võib osutuda ka erinevate luude kasutamine. Samadel põhjustel ei saa ka muinas- ja keskaegsete hobuste turjakõrgusi täiesti usaldusväärseteks pidada. Ka tuleb arvestada asjaoluga, et osa luid , eriti need, mis on pärit keskaegsetest materjalidest, ei pruugi kuuluda eesti kohalikule hobusele vaid võivad olla pärit ka sissetoodud loomadelt või nende otsestelt järglastelt.

Noppeid ajaloost

Läti Henriku kroonika (XIII saj.) nimetab sageli eestlaste häid hobuseid, neid peeti tähtsaimaks sõjasaagiks. Lätlased on korraldanud Eestimaale sõjaretki, et viia sõjasaagina kaasa siinseid hobuseid.
Alates XII saj. vedasid eesti hobust välja peamiselt Novgorodi ja Pihkva kaupmehed ning müüsid neid edasi Venemaa sisealadele eelkõige kohalike hobuste tõuparandajaks.
Novgorodi kaupmehed on ostnud nii suurel hulgal hobuseid, et Liivimaa Ordu olid sunnitud 1414.a. ära keelama hobuste väljaveo Eestist. Novgorodist on viidud palju eesti hobuseid edasi Vjatkamaale, millist piirkonda just asustati novgorodlastega. Eriti palju eesti hobuse verd oli vjatka, obvinka ja kaasani hobustes.
Hansa Liidu õitseajal on laevatäis eesti hobuseid müüdud koguni Hispaaniasse.
Kuningas Gustav Adolf II ajal olid Rootsi sõjaväes kõige otsitumad eesti ja soome hobused. Nende hobuste kasutamine mõjutas sõjapidamise taktikat. Vastupidavamate ja parema liikumisega hobuste kasutuselevõtuga oma ratsaväes raskete rüütlihobuste asemel võib osaliselt seletada ka rootslaste edu XVII sajandi sõdades.
Aleksei Mihhailovitð, tsaar Peeter I isa, laskis viia eesti hobuseid Permimaale, sealse kohaliku hobusetõu - obvinka parandamiseks (nüüdseks väljasurnud).
Keisrinna Anna Ivanovna valitsemise ajal olid 1737 .a. ukaasi järgi Saaremaa riigimõisade rentnikud kohustatud valitsuse jaoks eesti tõugu hobuseid kasvatama.
1739.a. andis keisrinna Anna korralduse osta mitte ainult õuedaamidele, vaid ka suurvürstinnale enesele hulk paremaid eesti hobuseid.

Hobuse elust

Toitumine:
Hobune on rohusööja. Tal on väike magu . Ta sööb aeglaselt, kaks või kolm korda päevas. Ta oskab välja valida söömiseks kõlblikke taimi, heina, kaera. Vahetevahel tahab ta maiustada porgandi, peedi või õunaga. Tal peab olema limpsamiseks kivisoola ja palju vett.
Vaenlased:
Hobuse vaenlaseks on hunt. Väga näljane hunt võib maha murda mitu hobust.
Järglased:
Tallis hoitakse paaritamine kontrolli all, et mära ei vigastaks täkku takka üles lüües. Et teada saada, kas mära on viljastamiseks valmis, tuuakse mära juurde mistahes hobune, kes mära nuusutades näitab, kas see on viljastamiseks valmis. Tiinus kestab hobustel ligikaudu 11 kuud. Tavaliselt poegib mära öövaikuses. Kui varss on sündinud,lakub ema teda õrnalt, puhastades ta platsenta jäänustest.
Veerand tundi pärast sündi tõuseb varss oma hapratele jalgadele.
Looma eluiga:
Hobuse vanusel annab tunnistust tema hammaste kulumine . Vananedes muutub hobuse värv tuhmimaks. Hobuse eluiga on 25 kuni 35 aastat.
Sarnased loomad:
Hobuse ürgeellane oli eohippus, kes elas 60 milj. aastat enne meie ajaarvamist. Ta elas Põhja-Ameerikas ja Euroopa
Metsadesja soodes ning toitus lehtedest ja metsamarjadest. Praegu on hobuse sugulasteks sebra , eesel ja paljud muud hobuselised.