Hobune (0)

Hobune
Referaat
Annette Kirotar
Gustav Adolfi Gümnaasium
8.c
2008/2009
Peatükid
Üldinfo..............................................................lk. 3-4
Värvused...........................................................lk. 5-6
Eesti hobune......................................................lk. 7-8
Araabia hobune.................................................lk. 9
Koolisõit............................................................lk. 10
Kasutatud kirjandus...........................................lk. 11
Hobune ehk koduhobune ( Equus caballus) on koduloom.

• Klass: imetajad - Mammalia
  
• Alamklass: pärisimetajad - Placentalia
  
• Ülemselts: kabiloomalised - Ungulata
  
• Selts: kabjalised - Perissodactyla
  
• Sugukond : hobuslased - Equidae
  
• Perekond: hobune –Equus
  

Hobused , eeslid, eeslikud ja sebrad kuuluvad kõik ühte imetajate klassi hobuslaste (Equidae) sugukonda hobuse (Equus) perekonda.
Hobustel on pikad peened jalad ning kiiret liikumist võimaldav sale keha. Hobused magavad püsti kuna nende luustik ja lihased lubavad neil lõdvestuda ka püsti seistes.
Hobune on taimtoiduline loom. Tema pikk kael hõlbustab tal maast rohtu kätte saada. Taimetoiduga on kohanenud ka tema hammastik ja seedekanal. Lõikehambad asetsevad tihedasti kõrvuti ja on suunatud ettepoole. Nendega rapsib hobune maast rohtu, haarab seda liikuvate mokkadega ja lõikab läbi järsu pealiigutusega. Rohu pureb ta kohe tugevate purihammastega hoolikalt peeneks. Hobuse hammaste järgi määratakse ka tema vanust : vanal hobusel on hambad kulunud.
Hobuse peamiseks toiduks on rohi , hein, põhk või söödajuurvili. Ka soola tuleb talle anda. Raske töö ja sõitude puhul antakse talle veel jõusööta: kaera. Hobune sööb ainult puhast toitu ja joob ainult puhast vett. Seda, mis kõlbab süüa, mis mitte, eristab ta haistmise abil.
Hobusetõud jagatakse nende kasutuse järgi:

• Ratsahobused/Sporthobused
  
• Traavlid
  
• Raskeveohobused
  
• Ratsaponid
  

Hobused jagatakse oma ainevahetuse kiiruselt veel:

• Kuumaverelised
  
• Külmaverelised
  
• Soojaverelised
  

Tuntumad ratsaspordialad on takistussõit, kolmevõistlus, polo, koolisõit, kestvusratsutamine, galopi võidujooks, traavivõidusõit ja ratsajaht.
Ratsanik saab hobusele mõju avaldada neljal viisil: kehamassiga, istakuga, säärtega ja ratsmetega. Kõige rohkem mõjutab inimene hobust ristluu ja säärtega.
Hobuseid kasutatakse ka liikumispuuetega inimeste aitamiseks. Hobuse liikumine sarnaneb inimese omale. Inimese puusad liiguvad hobusega ühes rütmis.
Hobuteraapiat kasutatakse ka pimedate ja vaimsepuudega laste raviks. Hobune on rahulik loom ning ta suudab oma rahu ka inimesele edasi anda.
Värvused
HALL– Valged ja mustad karvad on kehal läbisegi. Lakk ja saba võivad olla kehaga ühte värvi, heledamad (mõnikord täiesti valged) või tumedamad.
PALOMINO– Kuldse karvastiku ning valge või kreemja saba ja lakaga.
RAUDJAS– Punaka , vaskja või kollakaspunase karvaga, kusjuures lakk, saba, jalgade allosa, ninamik ja kõrvaotsad on kehaga ühte värvi. Mõnikord on lakk ja saba kehast veidi heledamad, isegi linakarva (kreemikad). Heleraudjas on helepruun , peaaegu kahvatukuldne.
KÕRB– Värvus varieerub punakast pruunini, piirandid on mustad. Tumekõrbi hobust võidakse kutsuda mahagonikõrviks, erkpunast aga verevaks kõrviks. Tumekõrb hobune on peaaegu must, välja arvatud ninamik, mis on pruun.
MUST- Nahk, lakk, saba ja jalad on täielikult mustad. Mõnikord on nahal valgeid märgiseid.
KIMMEL - See värvus võib-olla ka „maasikavärvi" (kastanpruun nahavärv on segunenud valge värviga) või „sinine“ (must või pruun nahk vähese valge värviga); kui valgeid karvu on ülekaalus või võrdselt- kõrbkimmel, raudjaskimmel, punakimmel või kollane kimmel; valgeid karvu on vähem- kimmelkõrb, kimmelraudjas, kimmelpunane ja kimmelkollane.
VÕIK- Värvus võib olla sinaka, hiirja või helekollase varjundiga (jalgadel, lakal ja sabal on musta värvi); tume seljatriip kulgeb pikki lakka kuni sabani.
KIRJU- See värvus jagatakse 5 mustriks, millest tavalisemad on tumedad laigud heledal taustal, näiteks kastanpruuni värvi nahk valgete laikudega (nn. ovaro). Valget nahka teist värvi laikudega nimetatakse Tobianoks.
MUSTA- VALGEKIRJU - Seda tüüpi hobusel on suured ebakorrapärased laigud.
HIIRJAS- Hobuse kattekarvad on hiirhallid, jalgade allosas mustad, jõhvid samuti mustad.
TUHKUR- Värvuse tunnuseks on see, kui hallide kattekarvade hulgas leidub pruune karvu ning kui jõhvkarvad on mustad.
KOLLANE- Kollase värvuse kattekarvad on valkjaskollased kuni pruunid , enamasti kollased ning jõhvkarvad on valkjad.
MUSTJASKÕRB- Nahk on must,ninamikul,kubemel ja kõhu piirkonnas on pruune karve
Raudjas hobune:
EESTI HOBUNE
Kuni 19. sajandini olid hobused peamiselt ratsa- ja sõiduhobused. Eesti hobune sai ratsahobusena hästi hakkama. Kui hobuseid hakati hindama jõu järgi, ei jäänud eesti hobune siingi maha. Just oma haruldase veojõuga võitis ta ülemaailmse tunnustuse . 1867. aaastal rahvusvahelisel näitusel Pariisis vedas helekõrb eesti tõugu täkk Vapsikas koormat kaaluga 6160 kg - üle 15 korra oma kehakaalust rohkem. Vapsikas võitis kindlalt esikoha.
Omasemad kui maksimaalse veojõu katsed on eesti hobusele vastupidavust nõudvad pingutused. Sõiduhobusena ja pikamaaveol äratas ta vaimustust ka saksa parunite hulgas. Tähtsaim eesti hobuse võime on aga see, et ta suudab seda kõike ilma hoolitsuseta, saab väga hästi hakkama ilma jõusöödata, ei vaja vähemalt lumest lumeni õieti talligi.
Välimuselt köidab eesti hobune kõigepealt oma näoilmega, mis sarnaneb natuke araabia hobuse omaga . Ka pea kujus on otsitud sarnasust araabia hobusega, kuigi eesti hobusel on küll kuiv, liigse lihata pea, ei ole see sugugi väike. Luud , eriti lõualuud on õige tugevad. Profiil pole tavaliselt nõgus, vaid pigem sirge. Laup on lai, kõrvad lühikesed. Kael on lühike ja lihaseline, turi madal, rinnakorv lai ja sügav, selg sirge, küllalt sageli ka nõgus. Väga paljud värvused on esindatud . Eriti levinud on kõrvid, raudjad, mustad, hallid , kollased ja võigid, ent on ka teisi värvuseid.
Kui tori hobune on eestimaine kultuurilooming, siis eesti hobune aastasadade ja -tuhandete pikkune rahvalooming , mis põhineb meie karmil põhjamaisel loodusel . Eesti hobune on üks oluline osa meie loodustervikust, mille hoidmine on rahvuslik kohustus.
19. sajandi keskpaiku, kui hoogustus talude päriseksostmine, ei vastanud puhastverd eesti hobused enam nõuetele, eriti Mandri-Eestis: taheti tüsedamaid ja tugevamaid veoloomi, sest peremehed suurendasid koorma raskust 30-50 puudani. Talupojal oli kaks kuni neli hobust ja nad pidid rahuldama peremeest mitmel elualal. Mõisates kasutati aga vastavalt otstarbele erisuguseid loomi: ratsahobustega ratsutati, traavlitega tehti lõbusõitu ja raskeveohobustega hariti maad. Neil aegadel paaritati kohalikke hobuseid raskeveotäkkudega: osa ristanditest õnnestus, suurem osa mitte.
Teadliku hobusekasvatuse algus Eestimaal langeb 1855. aastale, mil Liivimaa rüütelkond otsustas luua hobusekasvandused ning annetas selleks 20 000 rubla . Tsaarivalitsuselt saadi odavale rendile Tori ja Avinurme kroonumõisad ning 1856 alustas tööd Tori hobusekasvandus.
Araabia hobune
Araabia hobust, kõige vanemat ja puhtamat kõigist hobusetõugudest, peetakse ka kõige ilusamaks hobuslaseks maailmas. Kuna araabia hobuse taoliste kabjaliste kujutusi on leitud juba muistses kunstis, siis arvatakse selle järgi, et araabia tüüpi hobused elasid juba 2000-3000 aastat eKr Araabia poolsaarel. Nagu ka kõrberahvas, kellega koos nad elasid, kohanesid araabia hobused karmi keskkonnaga, olles ekstreemselt vastupidavad ja võimelised elama ära väga kasinate toidukogustega. Rohkem kui ükski teine hobune, on araablane mõjutanud kogu maailma hobusetõugude arengut, sest araablase verd lisati paljudele teistele hobusetõugudele ning seda tehakse veel praegugi.
Araabia hobune:
Koolisõit
Koolisõit on ratsaspordiala, kus ratsanik näitab hobuse juhtimise ja tema üle valitsemise täiuslikkust, hobuse liikumise korrapärasust loomupärastes allüürides (samm, traav , galopp) ning talle õpetatud harjutuste ja spetsiaalse liikumisviisi täpsust. Koolisõit toimub maneežis või väljas tasasel väljakul.
Koolisõidu eesmärk on hobuse loomuliku liikumise ja kuulekuse arendamine, mida läheb tarvis ka teistel ratsaspordialadel – takistussõidus, krossis jm. Seetõttu peetakse koolisõiduvõistlusi väga erinevates klassides – alates algajatest ratsanikest, kes oskavad hobust juhtida sammus, traavis ja galopis, kuni proffideni, kes suudavad panna oma hobuse „tantsima“ – sooritama koolisõidu keerulisemaid harjutusi (näiteks traavi kohapeal). Koolisõit on üks vanemaid ratsaspordialasid ning kuulub ka olümpiamängude kavasse.
Enda kogemusest võin öelda, et ei ole midagi paremat, kui ratsutamine . Ka hobusega lihtsalt koos olemine mõjub rahustavalt ja teeb hea tuju. Ratsutamine on suurepärane trenn ning hobune on fantastiline loom.
Kasutatud materjal:
www. wikipeedia .org
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0010/hobulugu.html
11