Tõu aretus - Eesti hobune (0)

Järvamaa kutsehariduskeskus
REFERAAT
EESTI HOBUNE
Elsa Tamm
PH11

SISSEJUHATUS 3
EESTI HOBUSE AJALUGU 4
EESTI HOBUSE OMADUSED 5
EESTI HOBUSE KASUTUS 6
EESTI HOBUSE LEVIK 7
KOKKUVÕTE 8
KASUTATUD KIRJANDUS 9

SISSEJUHATUS

Teema valiku põhjuseks on soov saada ülevaade eesti hobusest. Eesti hobune on vastupidiselt paljudele teistele hobusetõugudele suutnud säilitada suure osa oma omadustest ja oma aborigeensete joonte tõttu on ta eriti unikaalne . Valitud teema sobivust kinnitab tõsiasi, et eesti hobune on Eesti aladel elanud väga pikka aega, mistõttu võib seda hobusetõugu nimetada meie hobuseks.

EESTI HOBUSE AJALUGU

Eesti hobune on iidse põlvnemisega tõug, mille päritolu kohta puuduvad täpsed andmed. Ta kuulub põhja-metsahobuste rühma.
Siinsed söötmis- ja pidamistingimused ning karm looduslik valik muutsid eesti hobuse vähenõudlikuks, vastupidavaks ja kasvult väikeseks.
Kõige vanemad kirjalikud andmed eesti hobuse kohta pärinevad XI sajandist. 
Eesti hobust on väga palju välja veetud ja temaga on parandatud paljusid teisi tõugusid. 12.-13. sajandil vedasid Eestist hobuseid välja peamiselt Novgorodi kaupmehed . Rootsiaegne hobuste massiline väljavedu ja sõjaväe kehvemate hobuste väljavahetamine-mahajätmine sõdade ajal nõrgestas eesti hobuse tõukoosseisu tunduvalt. 
13. sajandil kasutati eesti hobust sõjahobusena, eriti palju rootsi ajal lahingutes. Peeter I hindas seda hobust väga kõrgelt ja palju hobuseid viidi Venemaale. 
Kuni 18. sajandini oli eesti hobune levinud talupoegade ainukese hobusetõuna Liivi-ja Eestimaa kubermangus. Oma tugeva veojõu, vastupidavuse ja vähenõudlikkuse tõttu omandas ta ülevenemaalise kuulsuse. 
Sihikindel eesti hobust aretus algas 1921. aastal, mil Haapsalus asutati tõuselts ja hakati pidama tõuraamatut. Eesti hobust aretatakse peamiselt puhasaretuse teel. Veojõu, kehakaalu ja kõrguse suurendamiseks toodi aastail 1921…1938 Eestisse 13 soome täkku, kellest väljapaistvamate liinide rajajaks kujunesid Vuhti, Taru ja Lari. Kohalikest, aborigeense põlvnemisega täkkudest on tänaseni aretuses Ahti , Raspel, Taube ja Eni.

EESTI HOBUSE OMADUSED

Eesti hobune on madalajalgne, pika kere ning kuiva ja tugeva kehaehitusega kerge põllumajandushobune.
Pea on proportsionaalne, laia otsmikuga, enamasti sirge, harva nõgusa profiiliga, lühikeste kõrvadega, elavate silmadega, lihaseliste lõuapärade ja laia lõuapärade vahega. Kael on suhteliselt lühike, lihaseline, tiheda lakaga. Turi on madal, lihaseline ja keskmise pikkusega. Selg on lühike, lai ja sirge, harva pehme; lanne lühike, lai ja tugev. Laudjas on lihaseline, ümar, keskmise pikkuse ja laiusega; saba asetseb madalal ja on tihe. Rind ja rinnakorv on lai ja sügav, roided hästi kaardunud, kõht mahukas. Jalad on kuivad, lihaselised, tugevate kõõluste ja liigestega, kabjad on korrapärased ja tugeva tinakarva värviga.
Eesti hobuse iseloom on elav, aga rahulik, elurõõmus ja asjalik , temperament energiline . Eesti hobuse iseloom on eriti sümpaatne ratsahobuste suure pretensioonikuse ja raskeveohobuste osavõtmatu ükskõiksuse vahel.
Eesti hobune on hästi kohanenud siinsete söötmis-ja pidamistingimustega ning paistab silma vähenõudlikkuse, hea söödakasutuse ja vastupidavuse poolest. Tähtsaim eesti hobuse võimetes on aga see, et ta saab väga hästi hakkama ilma jõusöödata ega vaja lumest lumeni õieti talligi. 
Tõule omast värvust eesti hobusel ei ole. Värvuselt on eesti hobused keskmiselt 25,8% kõrvid, 15,3% raudjad ja punased, 11,1% mustad, 20,5% hallid , 10% kollased , 11,6% võigud, 5,3% hiirjad ja 0,5% albiinod.
Aborigeense tunnusena on eesti hobusel tume vööt seljal ja laudjal.

EESTI HOBUSE KASUTUS

Paljude ratsutajate arusaama kohaselt on eesti hobune ratsaspordi jaoks sobimatu oma suutmatuse tõttu pakkuda Lääne-Euroopast pärinevatele tõugudele piisavat konkurentsi, arvatakse, et ta ei suuda võistelda suurte hobuste klassis. Seda võib järeldada sellest, et suurem osa Eestis takistussõiduga tegelevatest ratsasportlastest pole valinud võistlemiseks eesti hobust.
Kuigi suurem osa eesti tõugu hobustest ei suudagi konkureerida suurt kasvu hobustega , sobib ta ponisporti, lastele ja kasutatakse laialdaselt turisminduses.
Kui minevikus leidis ta kasutust eeskätt põllutööhobusena, siis tänapäeval on ta kogumas populaarsust turismi- ja harrastusloomana, viimasel ajal on temast üha rohkem huvitatud välismaalased, mistõttu eksporditakse eesti hobust eeskätt Soome.
Eesti hobune on aastasadade jooksul põllumajandusloomana kasutusel olnud, mistõttu on tal kujunenud, hästi arenenud selles valdkonnas töötamiseks vajalikud omadused. Kuigi Eestis kasutatakse tänapäeval põllumajanduses valdavalt masinaid, on hakatud rääkima keskkonnasäästlikust põllumajandusest, kus masinate asemel oleks hobune, nagu oli varem.

EESTI HOBUSE LEVIK

Hetke seisuga PRIA registi põhjal on:

• Eestis 2432 Eesti tõugu hobust
  
• eksporditud 742 hobust.
  

KOKKUVÕTE

Eesti hobune on huvitav ja eriline. Sain teada seda, et Eesti hobuse päritolu on täpselt teadmata ning, et teda on kasutatud sõjahobusena. Referaat pani mind ka mõtlema sellele, et miks mitte ei võiks eesti hobust kasutada rohkem spordis ja, et teda võiks ristata ka teiste „tulisemate” tõugudega tema rahulikku temperamenti ära kasutades.

KASUTATUD KIRJANDUS

• http://www.esthorse.ee/ 05.02.2015
  
• http://www.pria.ee/et/Registrid 05.02.2015
  
• Uurimustöö „ Eesti Hobuse areng ja tulevikupersvektiivid” 05.02.2015
  

9