Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Hermeneutika". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
hermeneutika, gadamer, dilthey, hermeneutiline, eelarvamused, keeleline, fookus, vahekorda, vältimatu, arusaamise, teaduses, muutma, kompleks, loodusteaduste, aluselt, üksiku, mõistan, iseennast, lugejat, kirjanduslik, meieni, humboldt, pühasid, piiblit, lahutamatu, õnnestu, arenemist, tavalises, teadvustamiseks, puutuma, korrigeerida, üheltMa arvan, et suudan nüüd tugevam olla. Kuigi veidi imelik oli Soomest tagasi tulla. Soomes on kõik nii rahulikud ja mingeid tibisid kontsakingadel ning beibetamas ju igapäev ei näe. Nood on seal suur haruldus. Aga Tallinnasse jõudes oli kõik kuidagi jälle tavaline - tahad jälle kuhugi minna, midagi teha. Peaasi et saaks jälle tõmmelda. Ei viitsi hästi enam. Miks ei võiks elu Tallinnas olla samasugune nagu Helsingis? Hermeneutika Hermeneutika Platon: hermeneutike techne; hermeneutiline kunst: abivahend jumalate keele mõistmiseks(Hermes) eksegees: tõlgendamine, tähenduste omistamine Hermeneutika kr. hermeneuein; õpetus mõistmisest ja tõlgendamisest antiikajastul: murrete uurimine, seaduste tõlgendamine, Homerose tekstide tõlgendamine Aristotelese teoses Peri hermeneias tähistas hermeneia ütlust kui hinges mõeldu üleminekut välisesse (täht, hääl)
tunnete mõistmist. Siit edasi liigub ta arutledes läbi meeltega tajutavate erinevate kunstiliikide ja eelkõige kujutava kunsti tõlgitsuste edasi kitsamale rajale ehk kirjalikult säilinu mõistmise ja tõlgitsemise juurde. Filoloogia lähtepunktiks on kirjas säilinud jäänukite kriitiline tõlgitsemine. Ehkki mööndes looja motiivide või tema kavatsuslikkuse võimalikku ekslikkust või meie kui praeguse tõlgendaja vigast arusaama neist motiividest või kavatsustest, on Dilthey ometi veendunud selles, et suure looja teos on igatahes tema hingeelu tõene väljendus. Selle väitega võib nõustuda või mitte, aga lähtudes teoses väljendatu tõesuse põhimõttest võimaldab selle teose interpreteerimine seega siis tõlgendajale objektiivse arusaama autori mõtetest ja tunnetest. Sisemise kogemuse juurde tulles annab kogemuslik ja analüüsiv lähenemine koos teadusliku filoloogilise tõlgitsemisega tekstide interpreteerimisele vaimuteadustele vajaliku tõestuse
ära selle, kuidas midagi näeme, 2) piirsituatsioon – arusaam tajust laieneb; hetked, kus Husserl mõistis, et taju pole lihtne, seal on mingi nüanss (laud – laual on teine külg, kuid see tuleb mäluga kaasa, see pole tajuga koos); inimene tunneb ära, et taju ei ole lihtne, seal mängib rolli ka mälu, alateadlik iha, sinu soovid jms paljud komponendid. 2.Hermeneutika ajalugu, hermeneutilise situatsiooni mõiste. Hermeneutika kui vaimuteaduse metodoloogia. Dilthey. Mõistmine kui eksistentsiaal. Heideggeri «Olemine ja aeg» Sõna „hermeneutika“ tähendab teatavaks tegema, tõlkima, tõlgitsema.Hermeneutiline situatsioon- varem mõistetu osutub ajaloolise muutuse järel võõraks.Hermeneutika üleminekud on : 1.müüdilt logosele, 2. Vanalt testamendilt uuele, 3.renessanss, 4.reformatsioon, 5. 20. Saj.püsivate tõdede ja väärtuste kadumine. Spetsiaalhermeneutilised vaidlused ulatuvad antiiki ja keskaega ja renessanssi.
Tähenduse allikas on tekst, kõik muu on teisejärguline, tähelepanu vormile ja keelele. Marksist vaatleks kirjandusteost kui ühiskonna peegeldust, mis kajastab baasi ja pealisehituse suhte dünaamikat. Ta arvestaks ka sellega, et kirjandusteos on valitseva klassi vahend enda võimu kindlustamiseks ning teda võib vaadelda kui kaupa; autori osalemine tootmisprotsessis. Kultuur on ära määratud sellega, kuidas majandussuhted vastavas ühiskonnas on korraldatud. Hermeneutika uurib teksti tervikuna ning tekst on tema jaoks autori ja lugeja dialoog: teksti tõlgendus sõltub uurija/lugeja ajaloolisest vaistust, kogemusest ja valmidusest autoriga sama teksti kaudu dialoogi astuda. 6. Võrrelge uuskriitika ja Vene vormikoolkonna kirjanduskäsitlusi. Uuskriitika - 1920–30. aastatel kujuneb uuskriitika, mis tõuseb Teise maailmasõja järel Euroopa ja USA akadeemilises uurimises valitsevaks paariks aastakümneks (T. S. Eliot, I. A. Richards, John
Kõige sügavam on väärtuspõhine. Väärtus on see, mille pärast teadust teha. Unikaalsus, see mis kordub pole väärtuslik. Väärtuskontseptsioon, kus väärtus on seotud unikaalsusega. Tuleb välja kristlik metafüüsika. Ajalugu käsitlus; Jeesuse elust jutustus. Ühelt poolt on ajalooline juhuslik; selle juhuslikkuse puhul on see, et see sündmus on tähenduslik kristlastele. Ajalugu peaks taotlema seda, et millel on tähenduses inimelu terviku jaoks. Seminar 2. Wilhelm Dilthey. Ajaloolise maailma ülesehitus vaimuteadustes. Ka see teos on filosoofia legitiimsuse suhtes. Tunnetusteooria – epistemoloogia. Vastandub metafüüsikale (traditsiooniline filosoofiline tegelemine). Ühelt poolt veel positivism (teadus on ühtne ja see teaduslik ühtsus väljendub teadusliku meetodi ühtsuses). Proovitakse leida kesktee positivismi ja metafüüsika vahel. Windelband: transtsendentaalne aksioloogiline subjekt, subjekt konstreerib meetodi; ja
alates, kui tekib tema asendamise võimalus jutustamise raamides või teksti projitseerudes teisele tekstile teistsugusest vaatepunktist. Puskini-eelsele vene luulele 18 oli iseloomulik kõigi tekstis väljendatud subjektsete-objektsete suhete koondumine ühte fikseeritud fookusesse. 18 sajandi kunstis, mida traditsiooniliselt määratletakse klassitsismina, kandus see ühtne fookus autori isiksusest väljapoole ja ühtis tõe mõistega, mille nimel rääkiski kunstiline tekst. Kunstiliseks vaatepunktiks kujunes kujutatava suhe maailmaga. Nende suhete fikseeritus ja ühetähenduslikkus, nende radiaalne ühtekoondumine vastas kujutelmadele, et tõde on igavene, absoluutne ja muutumatu. Niisugune ainus ja muutumatu tõde oli ühtaegu hierarhiline, mis erinevatele teadvustele avanes eri määral. Sellele vastas kunstiliste vaatepunktide hierarhia kui zanriseaduste nurgakivi
Näiteks 20. sajandil irjutasid ikestatud rahvaste kirjanikud tihti allegoorilisi luuletusi või sõjast. Levisid propagandistlikud teosed jne. 25. Millised on kirjanduse tähtsamad naaberalad ja kuidas nad kirjandusega seostuvad? Näiteks muusika. Antiikajal esitati eeposi lüüra saatel. Lauludel on sõnad. 26. Kuidas kirjeldada kirjanduse ajalugu? Kuidas saaks kirjeldada seaduspära ja juhuse vahekorda kirjandusloos? Mis on kirjanduslik kaanon? 27. Millised on olulisemad kirjanduslikud traditsioonid maailmas? 28. Mismoodi saab mudeldada Euroopa kirjanduslugu? Kuidas saab selle juures kasutada vooluloolisi mõisteid? Igas perioodis on midagi, mida saaks täiendada või muuta ning sellest kujuneb uus periood ? 29. Millised on kirjandusteaduse ülesanded, tegevusvaldkonnad ning põhilised erinevused võrreldes teiste teadustega?
looja Hermeneutilise ringi vältimatust tõlgendamisel põhjendatakse sellega, et meil on tõlgendatavast alati olemas eelteadmine või eelarvamus, mille pinnalt me midagi tõlgendama asume. Seda eelarvamust pole võimalik kõrvale jätta või mõne positiivse määratlusega tühistada, vaid pigem on tõlgendamise protsess selline, mille käigus uued teadmised põimitakse juba olemasolevate sisse ning selle käigus toimub eelarvamuste revideerimine. See on aga tsükliline protsess, eelarvamused tühistatakse või kinnitatakse tõlgendamise mitmendal ringil hermeneutilise struktuuri selginemise tõttu, Geertz, Clifford - ameerika antropoloog; oli sümbolilise ja interpretatiivse antropoloogiaesindaja; Geertzi arvates on kultuur sümbolilises vormis väljendatud päritud mõistete süsteem, mille abil inimesed suhtlevad, põlistavad ja arendavad oma teadmist ja suhtumist elusse. Kultuuri funktsiooniks on omistada maailmale tähendus ja muuta see mõistetavaks
mõtlemise vead: Idola tribus - soo-iidolid, petted, mis on omased inimsoole. Kalduvus lasta oma mõtlemist mõjutada emotsioonidest ja tunnetest. Idola specus - koopa-iidolid, eksimused, mis sõltuvad inimese individuaalsetest omadustest. Igal inimesel on oma koobas, kõik saavad asjadest omamoodi aru. Idola fori - turu iidolid, keele võim mõtete üle, mis tekib inimeste vahel suhtlemisel. Tühistest sõnadest tekivad lugematud kasutud sõnasõjad. Idola theatri - teatri-iidolid, eelarvamused, mis tulevad ekslikest tõekspidamistest, ajalooloselt väljakujunenud reeglitest, filosoofide dogmadest. Kui inimene on vabanenud iidolitest, siis tuleb leida õige tee, selleks on mitmeid võimalusi. Nicolaus Copernicus (1473 - 1543) heliotsentrism kõrvaldan ka inimese maailma keskpunktist. Johann Kepler (1571- 1630). Elliptilised orbiidid. Täpsus. Galileo Galileid (1564 - 1642) looduslike objektide omadused on matemaatilised,
Autor - autori tahe, maailmavaade; teos - kui iseseisev tervik, kompositsioon, idee; lugeja - iga lugeja loob tõlgendades omaenda teose. Kirjanduse uurimise põhipraktikad. Tõlgendamine Tõlgendamise aluseks on tõendusmaterjali kogumine ja mõistmine, kuidas kirjeldatakse tegelasi, millised sündmused toimuvad, mis järjekorras. Kitsas tähenduses on tõlgendamine keeleliste tähenduste määratlemine ümbersõnastamise kaudu, fookus ebaselgetel, keerukatel ja kujundlikel tekstiosadel. Laiemas tähenduses on tõlgendamine kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine. Tõlgendamine algab probleemi püstitamisega ning sellele pakutakse hüpoteese ja lahendusi. Aristotelese ,,Tõlgendamisest" Hilisemate tõlgendamisteooriate alus, keskendub keele ja loogika suhtele. Suuline kõne - hinge emotsioonide muljed ja sümbolid. Kirjalik tekst - suulise kõne märgiline tähestamine. Võib
Estetism. Oscar Wilde. 23. Kunst kui religiooni aseaine. Minevikku suunatud modernismikontseptsioon. Formalism. T. S Eliot. Arnold. 24. Schopenhaueri pessimism ja kunst. 25. Nietzsche elufilosoofia ja kunst. Dionüüsoslik ja apollonlik alge kunstis. Nietzsche ja Heidegger. Nietzsche ja postmodernism. 26. Positivism. Eriteaduste emantsipeerumine. Loodus ja vaimuteaduste eripära otsingud. Historitsism. 27. Hermeneutika ajalugu, hermeneutilise situatsiooni mõiste. Hermeneutika kui vaimuteaduse metodoloogia. Dilthey. Mõistmine kui eksistentsiaal. Heideggeri Olemine ja aeg 28. Gadamer. Meetod ja tõde. Traditsioon, eelarvamus ja autoriteet humanitaarias. Kunst, keel ja tõde. Heideggeri Kunstiteose algupära 29. Teisi teaduskriitilisi mõtlejaid. Kuhn, Feyerabend, Foucault episteme mõiste. 30. Spekulatiivsete kunstiteooriate kriitika. Jean-Marie Schaeffer. 31
Kõige rohkem vaieldi aktsioonide (tõed, mis ei vaja tõestamist) üle. Kui midagi on endast mõistetav, siis see ei rajane kogemusel. Keele mõju teadusmetodoloogiale Iga maailam üles ehitav printsiip on keelest sõltuv, kuid keeli on väga palju. Peamised eesmärgid on olnud tuvastada tõde ja nendest tõeprintsiipidel ühiskond üles ehitada. Ajalooline taust ja filosoofilised eelkäijad · Ratsionalismi ja progressiusu kriitika - · Sotsiaalteaduslik kriitika - · Hermeneutika traditsioon - · Mihhail Bahtini ja Balentin Volosinovi keele ideoloogilisus zanriteooria iga teksti tähendus sõltub selles, mis zanris teda esitatakse loomulikus keskkonnas olev tekst, asteades ta erinevasse zanrisse muutub teksti mõte. · Analüütiline filosoofia enne kõike seisukoht, et filosoofia probleemid on ennekõike keeleprobleemid kõik filosoofilised küsimuses, mis ei võimalda ühest vastust, on tingitud keele enda vasturääkivustest
Kasutades tegelikkuse kirjeldamiseks sõnu muudame tegelikkust ja ka sõnu. Teadmisviisi paremaks edastamiseks on suuline väljendusviis. Olles pidevas muutuses, liikudes edasi minevikule toetudes ja olevikku nihestades tulevikule vastu, mistõttu on ka parim eneseteadmise viis muutuv ja nihkuv. 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne
Väitis, et keeleteadus on osa üldisemast teadusest - semioloogiast. Keel on semioloogiline süsteem, kõne ei ole. Lähenes keelele uutmoodi - püüdis luua sünkroonilist keeleteadust (sellest arenes välja strukturalism), mis vastandina diakroonilisele (vaatles konkreetseid keeli, tegelikult uuris kõnet), vaatleks keeli ühena - mistahes keelena. Keele olemust nimetas sotsiaalseks (vs füsioloogiline). Esimesena uuris keelt olemuslikult. Keel on reeglite kogum. Keeleline märk on diaad=tähistaja+tähistatav. Tähistaja (signifiant) on materiaalne, tähistatav (signifie) on idee. Nendevaheline seos on meelevaldne, konventsionaalne (jätab sealjuures kõrvale onomatopoeetilised sõnad, loomade häälitsused, väites, et eri keeltes vastavad neile erinevad sõnad). Keele struktuur on lähtepunktiks igasugusele märgiuurimisele. Märk saab tähistada, kuna ta erineb teistest märkidest. Märgi teeb märgiks tema seos teiste märkidega.
Väitis, et keeleteadus on osa üldisemast teadusest - semioloogiast. Keel on semioloogiline süsteem, kõne ei ole. Lähenes keelele uutmoodi - püüdis luua sünkroonilist keeleteadust (sellest arenes välja strukturalism), mis vastandina diakroonilisele (vaatles konkreetseid keeli, tegelikult uuris kõnet), vaatleks keeli ühena - mistahes keelena. Keele olemust nimetas sotsiaalseks (vs füsioloogiline). Esimesena uuris keelt olemuslikult. Keel on reeglite kogum. Keeleline märk on diaad=tähistaja+tähistatav. Tähistaja (signifiant) on materiaalne, tähistatav (signifie) on idee. Nendevaheline seos on meelevaldne, konventsionaalne (jätab sealjuures kõrvale onomatopoeetilised sõnad, loomade häälitsused, väites, et eri keeltes vastavad neile erinevad sõnad). Keele struktuur on lähtepunktiks igasugusele märgiuurimisele. Märk saab tähistada, kuna ta erineb teistest märkidest. Märgi teeb märgiks tema seos teiste märkidega.
kuulnud, kui ka olles esmalt kuulnud. Olgugi, et kõik sünnib [nendele] selle logose järgi, sarnanevad [inimesed] kogenematutele, kogudes minu sõnu ja tegusid, nagu ma neid esitan, eristades kõike vastavalt loomusele ja seisukorrale. Ülejäänud inimeste eest on aga varjatud see, mida nad virgelt teevad, just nii nagu selle magavanagi ära unustavad. 2.Sellepärast peab järgnema <üldisele>, aga kuigi see logos on üldine, elab suurem jagu [inimesi] otsekui oma arusaamise järgi. Herakleitost ajas nutma, kui rumalad on inimesed. Inimsed ei teadvat midagi, sest "paljuteadmine ei tee targaks". 17. Enamus ei mõista [asju], millega kokku puutub, isegi mitte õppides ei taipa nad, vaid kujutavad iseendale ette. 18.Kui ei looda, lootmatut ei leia, sest see on leidmatu ja kättesaamatu. 40. Paljuteadmine ei õpeta veel mõistmist; eks ta õpetanud Hesiodost ja Pythagorast samamoodi kui Xenophanest ja Hekataiostki. 50
Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor - autori tahe, maailmavaade; teos - kui iseseisev tervik, kompositsioon, idee; lugeja - iga lugeja loob tõlgendades omaenda teose. Mis on tõlgendamine? Tõlgendamise aluseks on tõendusmaterjali kogumine ja mõistmine, kuidas kirjeldatakse tegelasi, millised sündmused toimuvad, mis järjekorras. Kitsas tähenduses on tõlgendamine keeleliste tähenduste määratlemine ümbersõnastamise kaudu, fookus ebaselgetel, keerukatel ja kujundlikel tekstiosadel. Laiemas tähenduses on tõlgendamine kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine. Tõlgendamine algab probleemi püstitamisega ning sellele pakutakse hüpoteese ja lahendusi. Mis on kirjandusteooria? Päripäeva ja vastukarva lugemine. Kirjandusteooria on analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui metodoloogiast ning on võimeline selle üle reflekteerima ning problematiseerima. Kirjanduskriitika on
Enamasti ‘temavormis’ (kolmandas isikus), pikem narratiiv Keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele (aga nt. modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm) Huvi keskmes objektiivne > väline pilt, olnud või arenev sündmus Teise ehk “tema” ja “nende” järgimine Autor-tekst-lugeja. Kirjanduse uurimise põhipraktikad. Tõlgendamine > kitsas tähendus > teksti keeleliste tähenduste määratlemine analüüsi, ümbersõnastamise ja kommentaaride kaudu, fookus eelkõige kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel. > laiemas tähenduses > kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine, keskendumine nt. žanri, struktuuri, teema ja mõju küsimustele > probleemide püstitamine, lahenduste pakkumine, nt. miks on lugu jutustatud mittekronoloogiliselt? Tõlgenduskäik: a) probleemi identifitseerimine, b) kontseptualiseerimine, c) tekstis sisalduva tõestusmaterjali analüüs, d) hüpoteeside & lahenduste pakkumine
Enamasti `temavormis' (kolmandas isikus), pikem narratiiv Keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele (aga nt. modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm) Huvi keskmes objektiivne > väline pilt, olnud või arenev sündmus Teise ehk "tema" ja "nende" järgimine Autor-tekst-lugeja. Kirjanduse uurimise põhipraktikad. Tõlgendamine > kitsas tähendus > teksti keeleliste tähenduste määratlemine analüüsi, ümbersõnastamise ja kommentaaride kaudu, fookus eelkõige kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel. > laiemas tähenduses > kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine, keskendumine nt. zanri, struktuuri, teema ja mõju küsimustele > probleemide püstitamine, lahenduste pakkumine, nt. miks on lugu jutustatud mittekronoloogiliselt? Tõlgenduskäik: a) probleemi identifitseerimine, b) kontseptualiseerimine, c) tekstis sisalduva tõestusmaterjali analüüs, d) hüpoteeside & lahenduste pakkumine
4 Loeng Semiootika kui teadus. Kujunemislugu. 5 Loeng Semiootika ja strukturalism. 6 Loeng Semantika, signifikaat ja referaat. 7 Loeng Referentsi teooria. 8 Loeng Pragmaatika alused. 9 Loeng Kooperatiivsuse ja kommete printsiibid. 10 Loeng Kommunikatsioon, selle vormid ja skeemid. 11 Loeng Keel kui tegevus: lokutiivsed, illokutiivsed ja perlokutiivsed kõneaktid. 12 Loeng Otsesed ja kaudsed kõneaktid. 13 Loeng Tekstiteooria, diskursuse mõiste. 14 Loeng Semiootika ja hermeneutika. 15 Loeng Semiootika kui uus humanitaarteaduste organon. Gilles Deleuze/Felix Guattari Mis on filosoofia? Väidavad, et inimteadvus esitleb end /mõtlemine eksisteerib/ 3 eri viisil: KUNST, milles toimib kompositsiooni plaan ning siin mõeldakse aistingu jõuga. Aistingud ja esteetilised figuurid TEADUS. Domineerib referentsi (osutus) ja koordinatsiooni plaan. Tunnetusfunktsioon. FILOSOOFIA. Prevaleerib sisemine (immanentne) plaan
Mõtlemise ja teadmise dekonstruktsioon läbi teksti retoorika. Samuti veenmise ja sisendamise dekonstr. Demonstreerib filosoofia muutumist kirjanduseks. Kõigi väärtuste ümberhindamine lõhub hierarhiat, mille tulemuseks on kunsti ja kirjanduse esiletõstmine ja väärtustamine. De Man näitab kuidas retoorika kuulub kokku apooriate ja ambivalentsusega. Troobid pole kunagi tõesed ega valed, mõlemad üheaegselt De Man interpreteerib kirjanduse ja filosoofia vahekorda N töödes. Näitab filos. diskursuse dekonstruktsiooni. Kirjandus antud juhul dekonstrueerib filosoofia. 7. Derrida. Dekonstrueerimise põhimõisted, näited. D käsitleb luuleloomingule omaseid momente nagu kordus ja tähenduse hajumine, tehes seda Mallarme luule näitel. Polemiseerib J.A. Richardiga, kelle käsitlus on temaatiline ja tüüpiline luuleanalüüs, kus tuuakse välja korduvad motiivid ja poeetilised teemad. Derrida polemiseerib eelkõige semantilise korduse e iteratsiooni
· Uurimisprobleemi eraldamine, piiritlemine ja sõnastamine. Peame teadma, miks midagi uurida, et saaks edukalt alustada. · Bibliograafia koostamine. Et ei leiutaks jälle jalgratast, uurida mis on juba varem tehtud. · Uurimisprobleemi täpsustamine · Uurimiskava koostamine Uurimiskava sisu: Teema ja uurimisobjekti valik (mida uuritakse?) Probleemi selge sõnastus (miks uuritakse? et sellist uurimust pole veel varem tehtud/mingisugune fookus pole piisavalt läbitöötatud.. puudub teadmine. seega peab ka kirjandus olema siiski korralikult läbitud. Kvalitatiivses ongi laiem vabadus, sest tihti on uuritavad nähtused unikaalsed. Samuti ei pea niivõrd kirjandusel põhinema, aga siiski peab olema põhjendatud nt miks mingi inimese elulugu on uurimist väärt.) Antud uurimuse kuuluvus teatud sotsiaalteadusliku paradigmasse ehk uurimuse teoreetiline raamistik peab kindlasti olema uurimiskavas läbikirjutatud. Peab olema sobiv
need protsessid sõltuvad kellele räägin) 6) keelelise ja metakeeleliste operatsioonide rolli (metakeeleline op, mis me teeme keele teadvustamiseks.) nt püüan häälikute järjekorda sõnas seada, siis on vaja häälida, nt l-a-u-d, , see ongi metakeelelin operatsioon, aga ka see kui hakkame süna tabeli järgi hääldama. Kõneprotsessi, -üksuse teadvustamiseks kõik mis teeme, ongi metakeeleline operatsioon 7) mõtte ja semantika vahekorda vahetame mõtteid, mida võib nim, pragmatiliseks tähenduseks; nt erinevad võimalused kuidas öedlda, et aken klassis kinni panna, kuidas oma mõtet selles osas teistele edasi anda, samas sõltub kuidas inimesed siis ise mõistavad seda. Keel aitab seostada teavet, seda saada ja mõista. Meie teadmises maailmast sõltuvad väga suurelmääral keele olemasolust. Suhtlemine keele abil aitab ka neid teadmisi muuta (vahel valeks/õigeks).
generation independently of the biological genes. Neis kultuuridefinitsioonides rõhutatakse eeskätt kultuuri sotsiaalset päritavust, mis on samas erinev bioloogilisest pärinemisest. Ajalooliste kultuuridefinitsioonide suurim puudus on, et nad kipuvad ülerõhutama kultuuri stabiilsust; K & K arvates viitab "pärandi" mõiste kultuuri staatilisele käsitlusele. Raymond Williams Resources of Hope (1989:4) kommenteerib ajaloolise ja tänapäevase vahekorda kultuuris järgmiselt: Igal kultuuril on kaks aspekti tuntud tähendused ja arengusuunad, mida selle liikmed on omandanud ja uued tähendused ja tähelepanekud, mida testitakse. Need protsessid esinevad nii indiviidi kui ka ühiskonna arengus, nii looduses kui kultuuris mõlemad on ühtaegu traditsioonilised ja loovad. Kultuur tähendab nii tuttavaid, tuntud tähendusi kui ka õppimist ja avastamist. Sama ka kultuurisemiootikas kultuurile on omane nii mäletamine e
Marksistlik-leninistlik lähenemine ehk õigusfilosoofia ja teooria on sama ning sellega uuritakse varasemate autorite õpetusi. Sisuliselt langeb õigusfilosoofia ja teooria uurimisaine kokku. Ka õigusteooria tegeleb õiguse põhiprobleemidega, on metadogmaatiline mõtlemine. Õigusteooria valdkonnad on normiteooria, seadusandlusteooria, õiguskeele teooria, õiguslik argumentatsiooni- ja otsustamisteooria, juriidiline meetodiõpetus, juriidiline semantika, retoorika, toopa, hermeneutika jne. *Erinevus õigusfilosoofia ja teooria vahel on, et õigusfilosoofiasse kuulub lahutamatult ka hinnanguline moment, kui õigusteooria on pigem loodusteaduslikult kirjeldav teadus. FIlosoofia üldse - Ühe või teise teaduse eseme all mõistetakse ainet või valdkonda mida see teadus uurib ehk see on antud teaduse objekt, (HUVI TERVIKU VASTU. Tänapäeval tehakse vahet teaduse materiaal- ja formaalobjektil. Materiaalobjekt on antud teaduse uuritav konkreetne ese
Fookuses on tekst ise, selle sisemised seaduspärasused. (Kirjandusteost nähakse kui iseseisvat elu elavat tähenduslikku tervikut. Teos on midagi enamat kui autori teadlik loomeakt, teos võib sisaldada tähenduskihte, millest autor polnud kirjutades teadlik.) Materiaalsus õige versiooni kättesaamine; erinevad väljeaanded. Olulised on keel, stiil ja struktuur. Lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum: Fookus on lugemisprotsessil. Iga lugeja loob teksti. Seega on niipalju tekste nagu lugejaid. Lugejajaotused, määrab ära, kuidas mõnda teksti loeme. Oluline on ka zanr, igat loetakse erinevalt (nt kriminullid). Lugemispraktikad. Ei põhine uuringutel on hüpoteetilised, teoreetilised. Oluline küsimus seisnebki selles, et kuidas uurija teab, mida inimesed loevad ja kuidas mõtlevad. Kontekstikesksed lähenemised: Konteksti määratlemine, kuhu (kirjandus)tekst paigutatakse,
Peale selle ulatub see mõju läbi isikulise kehtivuse kaugemale ruumilisest kehtivusest – mõjutanud migratsioon, kolonisatsioon. Esemeline kehtivus – selle ulatust iseloomustavad põhiliselt järgimised 5 probl: õigluse ja Õe suhte selgitamine; Õe ja autoriteedi/legitiimsuse probld; Õe ja korra probld; põhiSliku Õe probleem ja rahu kui olemuslikult maailmaakord ideaalis. Ajalise kehtivuse probleem: läbi vanaaja, keskaja ja uue aja arusaamise: XV sajand on Õe vabastamine (religioossest) ideoloogiast: Õt hakati rääkima kui ajaloolisest fenomenist → positivistlik alge (humanistid, Bodin, Grotius). Kaks teed Õe sisustamisele: kontinendil – Õ kui võimufenomen; ja Inglismaa-printsiipidele rajatud tee (Inglismaa Õriigina), tänapäeval murdnud sisse ka Mandri-Europasse (printsiipide osakaalu suurenemine). XVII sajand: Hobbes – Õ kui käsk (Grotius, Puffendorfi mõju). XVIII sajand: utilitaristid – Õ peab kasu tooma
AAVO LUUK PSÜHHOLOOGIA ALUSED LOENGUKONSPEKT ESIMENE OSA TARTU 2003 Psühholoogia alused 2 SISUKORD 1. Sissejuhatus psühholoogia probleemidesse 3 2. Psühholoogia valdkonnad ja uurimismeetodid 6 3. Psüühika bioloogilised alused I. Närviraku ehitus ja funktsioneerimine 11 4. Psüühika bioloogilised alused II. Närvisüsteemi makrostruktuur 14 5. Aistingud I. Aistingute teooria ja mõõtmine 18 6. Aistingud II. Aistingud eri modaalsustes 21 7. Taju 26 8. Mälu I. Mälu liigid ja mudelid 30 9. Mälu II. Mälu struktuurid ja protsessid 35 10. Õppimine I. Käitu
ÕIGUSE ÜLDTEOORIA I teema. Õigusteadusest 0. Sissejuhatav loeng: Õiguse topeltloomusest globaliseerumise tingimustes. 1. Õigusteadus: süsteemne-struktuurne käsitlus 1.1. Süsteemse-struktuurse käsitluse olemus 2. Õiguse tunnetusviisidest. 2.1. Õiguse filosoofia kui õiguse tunnetusviis 2.2. Õiguse sotsioloogia kui õiguse tunnetusviis 2.3. Õiguse ajalugu kui õiguse tunnetusviis 3. Multi Level Approach moodsas õigusmõtlemises 4. Tänapäevane õiguse mõiste 0. Õiguse topeltloomusest globaliseerumise tingimustes. Õiguse topeltloomusest Allikas: The Dual Nature of Law. Alexy. Õiguse topeltloomusest on tänapäeval saanud üks kesksemaid doktriine. Rober Alexy selgitab topeltloomust läbi kahe dimensiooni ehk faktilise ja kriitilise. Esimene neist tähendab õigust positiivses mõttes ehk selle sotsiaalset mõjusust ning teine loomuõiguslikku sisu ehk õigluse ideed. Alexy tõestab oma väite läbi reaalse õigu
Selline lähenemine tunneb naudingut teksti küllasusest. 1966 "Kriitika ja tõde". Barthes'i arvates pole "tõde" mitte välistes tingimustes, mis viisid teksti loomisele, vaid "tõde" tuleb otsida tekstist endast, tema tähendusest. Kirjandusteost võib vaadelda kui funktsioneerivat mehhanismi ja sel juhul uurib teda kirjandusteadus, kirjandusvormi "universaalne grammatika", või kui mõttelist moodustist, millel on sümboolne iseloom. Seda uurib "kriitika", mis on hermeneutiline, interpreteeriv. Empaatiline lugemine, mis "astub teosele vastu", st. püüab teost jäljendada, ise selleks muutuda. Kirjandus on Barthes'il justkui aktiivne alge, mis on võimeline edasi kandma ajalugu. Hiljem kasutas ta termini "teos" asemel terminit "tekst". Siin muutub mingil määral ka mõistete semantiline sisu, mille uurimiseks on vaja luua ka uus keel. Sama teemat käsitleb 1971 "Teoselt tekstile" ja 1973 "Teksti analüüs".
brain dysfunction, dyslexia, developmental aphasia, etc… - They do not include learning problems which are due primarily to visual, hearing, or motor handicaps, to mental retardation, emotional disturbance or to environmental deprivation." SLD: specific learning disability: häirekd ühes või mitmes baasilises psühholoogilises protsessid, mis on haaranud arusaamist, räägitud või kirjutatud kõne arusaamise. Võivad põimuda kuulmise- mõtlemise- rääkimise- lugemise- kirjutamise ja arvutamisekahjustusega. Need ei ole probleemid, mis tulenevad primaarselt nägemis- kuulmis-füüsilises kahjustusest või VAA. Nendel lastel peab olema normintellekt. Emotsionaalsetel põhjustel mitte õppida oskav ei ole SLD. Õpiraskuste käsitlused tänapäeva Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias. USA määratlus IDEA 2004a määratlus praktiliselt identne 1968a omaga.
20 loetud artiklit ja 26 küsimust Valle-Sten Maiste Filosoofia/Esteetika I eksamiks 1 1). Saarinen, Esa 1997 Rakendusfilosoofia. Vikerkaar 3 (KÜSMUS: Mis on filosoofia? Analüütilise ja kontinentaalse mõttetraditsiooni erinevused.) (kr k phileo - “armastan” , sophia - “tarkus”) Filosoofia on teoreetiline teadusharu maailmast arusaamise kohta. Filosoofia tugineb inimmõistusele ja spekulatsioondele. Filosoofia pürgib üldkehtivate tõdede selgitamise poole, proovib näha, kuidas kõik “asjad” ühte pilti kokku sobituvad. Kontinentaalne ehk spekulatiivne filosoofia on 20. saj tekkinud suund, enamasti saksa ja prantsuse filosoofe, kes tegelesid kirjanduse ja kultuuriuuringutega. Tegeletakse mõtisklemisega maailma üle, inimese olemasolu üle, kultuuri ja kogemuse üle. Stilistiliselt esseistikale lähenev.
indiviidi võimesse iseennast juhtida. Ülistatakse vabadust ja kõigile küsimustele mõistusepärase lahenduse leidmist. Liigub kahes suunas: ratsionalism (tõelust on võimalik hoomata mõtlemise printsiipidest lähtudes) ning empirism (tunnetuse alusena nähakse meelelist kogemust). 20. sajandi filosoofia tunnuseks on teadmiste kasv tehnikas ja teaduses. Tekib uuspositivistlik maailmapilt (suur seotus teadusega), keelefilosoofia, eksistentsialism, hermeneutika. Kierkegaardi tähelepanuväärsemate teoste hulka kuulub ,,Elutee staadiumid", milles ta küsib mis on inimese puhas olemine. Inimese elu teostub tema hinnangul kolmel tasandil: esteetiline tasand e elu vastavalt meeleolule. Sel tasandil ei taju inimene, et tal on kohustused, ta elab käesolevas hetkes. Elab nõnda hetkeni, mil jõuab kriisi, kus ta peab aru saama, et nii elada ei saa ning tuleb seda kahetseda.
annaabi.ee 
