Harilik mustikas on kuni 30 (50) cm kõrguseks kasvav kääbuspõõsas. Kasvab happelistel, niisketel muldadel, palumetsades, vahel ka rabaservadel ja nõmmedel, laane- ja palumetsades, aga ka kuivendatud siirdesoo- ja rabametsades. Eelistab niiskeid ja mõõdukalt varjulisi kasvukohti. Levinud laialdaselt metsa- ja metsatundravööndis nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas, Euroopas, ka kaugemal lõunas. Eestis sage. Varred ja oksad on teravakandilised. Lehed helerohelised, munajas ümmargused, alusel ahenevad või veidi südajad, servad peenesaagijad. Talveks lehed varisevad. Kerajad õied on rohekasvalged, punaka varjundiga, enamasti üksikult lühikese kõverdunud rao otsas lehekaenlas. Õitseb mais, juunis, marjad valmivad juulis augustis. Sageli saab esimesi mustikaid maitsta koos metsamaasikatega juba juuli lõpus. Mustika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast
· käbi hästi pisike, hele · ümara servaga soomused Larix gmelinii var. japonica - Kuriili lehis · II ja vanema aasta võrsete lühivõrsed, millele kinnituvad okkad mitmekümne kaupa kimpudes · võrsete järgi määramisel on oluline värvus · noored võrsed violetjad või oranzpruunid, paljad või karvased · pungad kollakaspruunid Larix decidua - Euroopa lehis · noored võrsed hallikad, helekollased · pungad kerajad, pruunid , vaigused · helerohelised okkad · okkad pehmed, pikkvõrsetel ühekaupa, lühivõrsetel 40-70 kaupa kimbus, 1,5-3 cm pikad · suurem käbi kui kuriili lehisel · seemnesoomused üksteise ligi hoiduvad · isaskäbid rohekad või kollakad, emaskäbid punased või rohelised · valminud käbid pruunid, 2-4 cm pikad · kattesoomuste tipud paistavad seemnesoomuste vahelt välja Larix sibirica - Siberi lehis · noored võrsed kahvatukollased · okkad 3-6 cm pikad, pehmed sinakasrohelised
4. Lihula lka 5. Laidevake lka 6. Endla lka 7. Muraka lka 8. Emajõe Suursoo ja Piirisaare ka 9. Alam-Pedaja lika 10. Nigula lka) b) 1. Pohl 2. Murakas 3. Sookail 4. Sinikas 5. Küüvits 6. Turbasamblad 7. Ogaputk 8. Meeipuju 9. Soovõhk 10. Kukemari c) 1. Sookurg 2. Põder 3. Kiil 4. Rästik 5. Mäger 6. Lepatriinu 7. Hallõgija 8. Põldlõoke 9. Kärnkonn 10. Kajakas d) 1. Soo alad on pruunikad ja helerohelised. 2. Soo on väikeseid järvi meenutavaid veealasid täis. 3. Osad on tihedalt koos ja mõned on üksteisest kaugel. 4. Rannule lähim soo on Lulli soo 5. Sirtsi soo on palju vesisem ja palju suurem kui Lulli soo ja seal on palju laukaid mis Lulli soos puuduvad. 6. Sirtsi soo on madalamal kui Lulli soo ja vesi ei saa Sirtsi soost ära voolata.
Nurmenuku ilus ei kahtle ilmselt keegi. Lühidalt öeldes on tal kaunid kollased longus õisikud pikkadel lehtedeta õisikuvarbadel. Sageli esineb nurmenukk massiliselt pargimurus või niidul ja matab nii kogu ümbruse oma säravasse kuldkollasesse õitemerre. Kui kasvatate nurmenukku koduaias, siis võite tema ilu nautida ka peale õite närtsimist juuni esimesel poolel. Selleks peate te lihtsalt närtsinud õievarred ära lõikama ja nähtavale ilmuvad kaunid helerohelised kobrutavad lehed, mis võivad vahel moodustada tiheda vaipkatte. Siiski pole ilu ainus, mis nurmenukus väärtuslikku on. Tema kaunitel õitel on ka tugev lõhn ning see meelitab kohale arvukalt tolmeldavaid putukaid. Nii saab nurmenukust meie lauale maitsva mee.
Kroonlehed kollased Akakapsas Huulõis Sügomorfne õis Huuljas ainult alahuulega Harilik lutsern Tupp putkjas Kroonlehed pole putkega kokku kasvand Sinakaslilla Puri piklik kuni äraspidimunajas Monosümmeetriline Roomav tulikas Aktinomorfne õis Kroonlehed kollased Viietine Kaheli õiekattega Ogaõun Õis lehterjas Valged kroonlehed Meelespea Kiirjas õis Ratasjas Liitlehine kroon Krooni alumine osa moodustab putke Põldrõigas Õis neljatine Kiirjas Kroonlehed helerohelised Metsa nõianõges Huuljas õis Ülahuul ulatub kiiverjalt ette Tupp liitlehine Sügomorfne kroon
.5-hõlmalised, ebaühtlase saagja servaga, paljad või alt karvased, kuni 6 (5...8) cm pikad, kuni 7 cm laiad. Ribes nigrum – must sõstar Lehed 3(...5)-hõlmalised, ebaühtlaselt jämesaagja servaga, alt väikeste kollaste näärmetäppidega, leheroots näärmetäppidega, kuni 8 (5...7) cm pikad, kuni 10 (5...10) cm laiad. Ribes alpinum – mage sõstar Lehed on 3-hõlmalised, hõlmad teravatipulised, hõlmadevahelised väljalõiked kitsad. Pealt on lehed tumerohelised, hõrekarvased, alt helerohelised, paljad, läikivad, sügavtäkilise ripsmelise servaga, hambad sügavad. Leht 1,5(3)...4 cm pikk, lehe pikkus sageli suurem kui laius. Physocarpus opulifolius – harilik põisenelas Lehed on 3(5)-hõlmalised, laimunajad, keskmine hõlm tavaliselt teistest pikem, kahelisaagja servaga, alt paljad või alaosas hõrekarvased (karvatutid lehe allkülje roodude nurkades), 5...12 cm pikad. Spiraea chamaedryfolia – taraenelas
ääres ) 3. Ribes aureum var. Villosum levinud kesk ja kirdepõhja osas . Sõstarde perekonda kuulub enam kui 100 liiki . Eestis kasvab neist peamiselt 5 : must, harilik ehk punane, karvane, mage ja kuldsõstar . Välimus : Vanematel okstel on koor hallikaspruun , noored oksad on peened , pruunikad ja lühikarvased . Lehtedeks on sõrmroodsed vahelduvad lihtlehed, mis on 35 tömpja hõlmaga ja kuni 5 cm pikad . Lehed on helerohelised ja ripsmeliselt jämedalt saagja servaga . Sügisel muutuvad lehed kollaseks või punaseks . Kuldsõstar õitseb mais .Õied on kollased või oranzid ning paiknevad 515 kaupa kuni 7 cm pikkustes rippuvates kobarates . Õied lõhnavad meeldivalt . Lihakas paljuseemneline vili valmib augustis ja on musta või punakaspruuni värvi . Põõsas on 23 meetrit kõrge ja väheharunev . Kasvutingimused, paljunemine ja kasutamine : Kuldsõstar kannatab väga hästi külma, kuid on valgusnõudlik
Koor hallikaspruun, noorena sile, vanemal puul krobeline. Võrsed hallid ja läikivad. Lehed Heitlehine puu. Lehed (kuni 10 cm) lehvikukujulised, basaalroodsed, enamasti kahehõlmalised, kiilja, lühivõrsetel peaaegu sirge alusega. Leheroots 2-10 cm. Lehe ülemine äär võib olla ebakorrapäraste madalate sisselõigetega. Lehed on pikkvõrsel vahelduvalt ühekaupa, lühivõrsetel 3-6 kaupa männastes või kimbus. Suvel pealt sinakas- ja alt helerohelised, muutuvad hilissügisel kuldkollasteks. Õitsemine, viljad Ploomikujulise vilja väliskiht lihakas, sügisel muutub kollaseks kuni oranzikakspruuniks. Sisemine seemnekate kõva, luuviljaliste seemet meenutavat ,,pähklit" kasutatakse Hiinas toiduks. Hõlmikpuu õitseb kevadel ja on tuultolmlev liik. Hõlmikpuu hakkab õitsema alles 2030 aasta vanuselt. Kasutusalad Hõlmikpuu pähklid on traditsiooniline Hiina toit.
Suitsusink, suitsuvorst Heeringas hapukoorega Kala punases kastmes Leib ja sepik Magustoit: Puuvilja- kohupiimatort Joogid: Vesi Õuna- ja apelsinimahl Viin(Viru Valge) Konjak(Hennessy V.S) Kohv Tee Menüü koostamisel võtsin arvesse külaliste soove. Sooviti külaliste nooruspõlve ajale omaseid toite. Maksumus ei olnud oluline. Kaunistused Lauakaunistused Üks pikk laud, kaetud valge laudlinaga. Laual on kolm helerohelist väikest vaasi kollaste lühikeste roosidega. Servjetid on helerohelised. Dekoratsioonid Kahele poole ukseava on pandud kaks postamenti, millel kaks helerohelist vaasi pikkade kollaste roosidega. Ukse kohal ripub tikitud loosung ,,Treki Keskkooli 14. lend". Saali nurkades värsked kaseoksad põrandavaasides. Kaunistamisel võtsin aluseks aastaaja. Esinejad Antti Kammiste bändi valisin, sest külalised avaldasid soovi, kuna bänd oli neile nooruses väga meeldinud. Kutse Riietus Riietus on vaba. Maksumus Toitlustusfirmale: 5000.- Kujundusfirmale: 2000.-
Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Viljade värvist on need kaks taime endale nimed saanud. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest, kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga. Mustika marjad on sinika omadest maitsvamad ning väärtuslikumad. Nii on mustikas meie metsade üks parimaid marju ja juulikuus võime heades mustikametsades alati marjulisi kohata. Mustikamarjade kasutusvõimalused on väga laiad. Neist võib teha moos, mahla, kisselli või siis hoopis kompotti. Kõige kasulikumad on aga värsked mustikad. Neid süüakse sageli koos suhkru ja piimaga
*Võrset katavad soomusetaolised lehed, pealt tumerohalised, all valged õhulõhe laigud.*Käbi(1,2-1,8) võrsel püstiselt, piklikult kerajas, pruun. Seemnesoomused puitunud, tipp nõrgalt tagasipöördunud. Apofüüs kaksikpüramiidjas, terava tipuga. Perekond elupuu (Thuja) Ühekojalised, lehed okkataolised või soomusjad. 24) Thuja occidentalis harlik elupuu *Võrset katavad soomusetaolised lehed, pealt tumerohelised, alt kollakas-või helerohelised. Õhulõhe laike pole näha. Soomuste peal õlinäärmed. *Käbi (~1), ovaalne, 6-8 soomusega, soomuse tipul madal väljalõige. 25) Thuja plicata hiigelelupuu *Võrsed nõtked ja pikad, jämedad. Võrset katavad soomusetaolised lehed. Soomuse peal piklik õlinääre. Allküljel valkjad õhulõhe laigud. *Käbid väikesed, tipus teravik. Seemnesoomuseid, 8-10, tipus sügav sisselõige, lõhenenud kaheks. Perekond ebaküpress (Chamaecyparis)
lehed võivad ka külma talve üle elada. Iseloomulik on veel see, et nii sinika kui mustika marju katab sinakas või valkjas vahakirme. Õiedki on neil väga sarnased. Segamini neid perekonnakaaslasi tavaliselt siiski ei aeta, sest neil on ka piisavalt palju selgeid erinevusi. Esimeseks erinevuseks on see, et sinika marjad on rohkem sinised kui mustika omad, heledamad. Ka ei ole sinika marjad nii ümmargused. Teiseks on sinika lehed sinakasrohelised, mustika omad aga helerohelised. Kolmandaks on sinika varred juba esimestel aastatel ümmargused ja üsna pruunides toonides. Mustika varred on aga algul kandilised ja enamasti rohelised. Ning neljandaks on sinikataimed tavaliselt peaaegu puusakõrgused põõsad, mustikataimed ei küüni aga põlvenigi. Kes metsas marjul käinud, see teab, et sinikamarjad ka määrivad vähem kui mustika omad. Kui veel marjadest ja marjulistest rääkida, siis tavaliselt sinikaid ei korjata. Arvatakse, et neis on midagi mürgist
Harilik mustikas (Vaccinium myrtillus) Mustikas on kuni 40 cm kõrgune kääbuspõõsas. Ta on heleroheline ja marjad tumesinised või peaaegu mustad. Mustika võrsed on kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Mustikas kasvab happelistel, niiskematel muldadel ja mõõdukalt varjatud metsades. Sinakasmustad marjad sisaldavad umbes 7% parkaineid. Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied, nii kroon kui tupp liitlehised. Tupp väike, ebamääraste tipmetega ja lainja servaga. Kroon on kupjas, rohekasvalge kuni roosakas, 4...7 mm. Õied asuvad üksikult lühikestel raagudel aastavanustel võrsetel. Õitseb mai lõpust juunini. Vili on tavaliselt
Kiirekasvuline, külmakindel, kasvatatud sajandeid, kasvab metsas ja pargis, noorena tüvi hall ja sile, vanemana koor krobe ja vaoline, kasvab kuni 30 meetri kõrguseks puit kõva, libe ja sile, hinnatud vineeri, mööbli ja parketi , muusikariistade ja sporditarvete loomisel tormikindel rahvapärane nimi: läänepuu, pikaninapuu, vastra, vahtras kask (Betula pendula) Kask on levinuim lehtpuu eestis, Kased katavad 31,6% Eesti metsamaadest, Tüvi valge, Lehed helerohelised, nahkjad, noorelt kleepuvad, Lehepikkus 4-7 cm ja laius 2,5-4,5 cm, Vanus harilikult 160 aastat, Eestis kasvab 15-25 m pikkuseks, soodsates tingimustes 30-35 m pikkuseks Rahvapärane nimetus: õmmik, kõiv, raudkask Külmakindel, Valgusenõudlik, Kasevitsa kutsuti urvaplaastriks, Okstest tehakse luudasid, vihtasid, Kask on parim paberipuu, küttepuu, vineeripuu, mööblipuu Kasetoht põleb kiirelt, See asendas vansti paberit, Soome rahvuspuu, Aprillis valmib kasemahl Õitseb mais
● Okkad: tumerohelised, ei muuda talvel värvi ● Kasvukoht: päikeseline kuni poolvarjuline. Parasniisked, viljakad mullad ● Kasutamine: üksikult, väiksemate rühmadena Kera-elupuu 'Danica' Thuja occidentalis Kerajas vorm ● Kasvukuju: kääbusja kasvuga keravorm. ● Kõrgus: kuni 0,6-0,8m hiljem 1m. ● Laius: kuni 0,6-0,8m hiljem 1m. ● Okkad: helerohelised, talvel õrnalt pronksjad, pehmed. ● Kasvukoht: päikeseline kuni poolvarjuline. Parasniisked, ● viljakad mullad. Talub saastunud õhku. Tundlik põua suhtes. ● Kasutamine: üksikult, rühmadena aedades, väiksematel ● haljasaladel ja kiviktaimlates. ● Märkus: üks ilusamaid keraja kasvuga elupuusorte. ● Nooremaid taimi soovitav varakevadel varjutada päikese eest. Harilik elupuu 'Little Gem'
· Tilia platyphylla Õhem võrreldes hariliku ja suurelehise pärnaga Alt kahvaturoheline Lehe allküljel on roodude juures hallikad karvad · Läänepärn · Tilia x vulgaris Talbjas Pikalt lehe rootsule laskuv Õhuke Terve servaga Paljad Tömpterava tipuga · Harilik näsiniin · Daphne mezereum Lineaarsüstjas Kaetud hõbedaste soomuskarvadega Pealt helerohelised, alt helehallid (Valgetäpiline) · Harilik astelpaju · Hippophae rhamnoides Paaritusulgjate liitlehtedega Piklikmunajad, terava tipuga Peentäkilise servaga Ripsmeline leheserv Karvane roodude juurest · Amuuri korgipuu · Phellodendron amurense 5-7 lehte, viljuvatel 3 Munajad, teritunud tipuga, ühtlasedlt saagja servaga, Pealt ja alt karvased. Keskmine leheke on pika rootsuga Leheroots on väikeste
kõrgema hallikoorelise mitmeharulise püstise põõsana või harva madalama kuni 7 m kõrguse puuna. Looduses on leitud Venemaa Kaug-Idas Mongoolias, Kirde-Hiinas, Korea poolsaarel ja Jaapanis. Võrsed punakad, peened, läikivad, kaetud rohkete koorelõvedega. Võrsed lõpevad 2-3 munaja kuni 0,3 cm pikkuse tipupungaga. Lehed sügavalt kolmehõlmased, kahelisaagja servaga, keskmine hõlm suurem ja pikalt teritunud, pealt paljad, tumerohelised, alt helerohelised, paljad, sügisvärvus karmiinpunane. Õied rohekad või kollakad, lõhnavad, püstistes pööristes, 20...60 kaupa. Viljad roosad, 2...3 cm pikad, tiivad teravnurga all kokkukasvanud. Kasutatakse väga sageli haljastuses, vähenõudlik, põuakindel, dekoratiivne ja noorelt kiirekasvuline liik. Talub vähest varju ja on talvele vastupidav, eelistades siiski alati kasvada täisvalguses. Üsna niiskuslembene, talub hästi linnatingimusi, kuid ei talu mulla liigset soolsust
ühekojaline mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Harilik saar on kuni 40 meetri kõrgune. Tüvi on sirge ja hästi laasuv. Koor on algul sile ja rohekashall, hiljem sügavate peente pragudega korp. Oksad paiknevad hõredalt. Tüve läbimõõt kuni 1,8 meetrit.Pungad on väikesed, sametjad, süsimustad. Paaritusulgjad vastakud liitlehed on teritunud tipuga ja jämedalt saagja servaga lehekesed. Pikkus kuni 40 sentimeetrit.Lehed on pealt tume- ja alt helerohelised. Saare õied on nii emas-, isas- kui ka mõlemasugulised. Õied on lihtsad ja asuvad 4-12 sentimeetri pikkustes lillakates või tumepruunides pööristes. Isasõied koosnevad vaid kahest tolmukast ning emasõied ühest emakast. Saare perekonna on taimesüstemaatikud paigutanud õlipuuliste sugukonda. Peale saare kuuluvad sinna veel rohkem kui kakskümmend perekonda. Meile on tuntumad sirel, õlipuu, jasmiin jpt.Kokku on neid 400-900 liiki.Peamiselt põhjapoolkera mõõdukas ja subtroopilises
Pole teada, et pääsusabasid oleks mingilgi moel mõnel meditsiinilisel otstarbel kasutatud. Seetõttu on tõenäoline, et kui Linne liikidele nimesid andis, oli tema eesmärgiks mitte müütide abil pääsusabasid iseloomustada, vaid vastupidi, ilusa liblika abil mütoloogilist kangelast tunnustada. Tunnused: Kergesti äratuntavad, suured, must-kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel iseloomulikud kannused, "sabad," mis on liblikale ka nime andnud, ja punased täpid. Röövikud helerohelised, mustade vöötide ja punakas-oranzide täppidega. Mõõtmed: Eesti suurim päevaliblikas, tiibade siruulatus 65-95 mm. Emased on isastest suuremad. Röövikud kasvavad 50 mm pikkuseks. Elupaik ja levik: Kui välja arvata põhjapoolsed lumekõrbed ja lõunapoolt algav lähistroopika, siis katab pääsusaba levila ühtlase laia vööna kogu põhjapoolkera. Me võime teda kohata ühtviisi edukalt Põhja-Ameerikas, Jaapanis, Siberis, Marokos, Iraagis ja Afganistanis. Vaid mägedes, enam kui
Toomingaõied Toominga õied paiknevad 10-12cm pikkustes rippuvates kobarates. Valged, tugeva uimastava lõhnaga õied on viietised kellukja õiepõhjaga . Toomingas õitseb mai lõpul ja juuni algul. Toomingalehed Toominga lehed on toomingal piklikelliptilised terava tipuga, teravsaagja servaga, sulgroodsed vahelduvad lihtlehed. Toominga Lehed on paljad, veidi kortsulised, pealt tumerohelised, alt helerohelised 4-10 cm pikad ja 2-6cm laiad. Leheroots kuni 1,5 cm pikk, punakas ja lehelaba lähedal kahe suure tumepunase näärmega. Toomingavili Toominga vili on läikivmust luuvili, kerajas, läbimõõt 0,7-0,8 cm, suure seemnega, viljaliha roheline. Marjad valmivad augustis ja septembris. Toominga marjad on söödavad 1
kastmega. Kaunista basiilikulehtedega. Faktid lollo rosso kohta Salatit mainitakse esimest korda vanades Kreeka ja Rooma ürikutes. Aedsalatit kasvatati juba aastal 4500 eKr, kuigi siis oli peaeesmärk õli saamine seemnetest. Pärslased sõid aedsalatit juba seitse sajandit enne Kristuse sündi. Vanad roomlased ja kreeklased hindasid salatit nii toidu- kui ravimtaimena Aedsalat on 35-80 cm kõrgune taim Lehed õrnad, helerohelised, enamasti lõhestumata, asetsevad tihedalt, enam-vähem rööbiti maapinnaga. Lollo rosso Riik: Taimed Plantae Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida Selts: Astrilaadsed Asterales Sugukond: Korvõielised Asteraceae Triibus: Cichorieae Perekond: Salat Lactuca Liik: Aedsalat Enda jaoks saime... ..., et aedsalati seemnetest on saadud õli ning seda et roomlased ja kreeklased kasutasid seda ravim taimena Tänan vaatamast!
Kahtlema väärib naeris ka tänapäeval suuremat tähelepanu toidu mitmekesistajana ja mineraalsoolade ning vitamiinirikka toiduainena Päritolu: Naeris on pärit Vahemeremaadelt. Botaaniline iseloomustus : Juurvili on lapiku, ümarlapiku, ümara või pikliku kujuga. Koor kollane, ülemises osas võib mõnel sordil esineda ka violetjas varjund. Sisu samuti kollane, mõnikord ka valge. Lehed on enamikel sortidel sulglõhised, mõnedel sortidel ka terved, helerohelised, mõlemalt poolt lühikarvalised. Naeri söödavatel lehtedel puudub vahakirme. Õisikuvarred on püstised ja hargnevad. Õied väikesed ja kuldkollased. Vili on kõder. Seemned on väikesed, ümmargused, pruunikad, sarnanevad kaalika seemnetega. Naerist aetaksegi sageli segi teise lähedase liigiga, kaalikaga, mille viljaliha on kollane. Naeris erineb kaalikast lehtede poolest, mis kinnituvad otse juure ülaossa. Bioloogiline iseloomustus :
Kui seda aga siiski tehakse, tuleks ürti säilitada mitmekordselt pakituna õhu- ja niiskuskindlalt suletud paberkotis. Kuivatamisele võiks eelistada külmutamist, kuigi ka seeläbi kaotab taim palju oma maitseomadustest. Kuigi aed-harakputk on algselt siledalehine taim, on aretatud ka käharalehiseid sorte. Mulla suhtes on aed-harakputk leplik. Ideaalne on aga kerge, õhurikas ja niiskust säilitav muld. Tasakaalust väljas olevate kasvutingimuste puhul muutuvad muidu helerohelised lehed kiiresti punakaks, valgeks või kollaseks. Sellised lehed kasutamiseks ei sobi. Seemned tuleb külvata esimesel võimalusel alates märtsist. Iga paari nädala järel tuleb teha järelkülvid, see tagab värskete taimede pideva olemasolu (külvata vähemalt 34 korda suve jooksul). Viimane külv võiks olla septembris, et juba järgmise aasta märtsis saaks teda taas koristada. Seemned vajavad idanemiseks valgust ning seetõttu tuleks nad vaid kergelt mullaga katta
3. Puhtida sibulad enne mahapanekut 4. Vahetada kasvukohta 5. Ajatamise algperioodil hoida temperatuur alla10°C. 6. Parandada pinnase läbilaskvust! 4 Tulbi - kirjuõielisus Punase-, roosa- ja lillaõieliste tulbisortide kroonlehtedel heledad korrapäratud triibud,täpid või laigud. Lehtedel vaevalt märgatavad helerohelised triibud. Taimed madalakasvulised, nõrkade juurtega. Õitsemine hilineb. Lehed kolletunud varakult. Haigus kandub edasi taimemahla ja õietolmuga. Viirushaigeid tulpe tuleb eristada kirjuõielistest sortidest.Kirjuõielistel sortidel põhjustab viirusnakkus õie kroonlehtede kuju muutusi. Need pikenevad või lühenevad ning on ebakorrapäraselt lõhestatud. Tõrje: Haigestunud taimed kõrvaldada enne õitsemist Tõrjuda hoolikalt lehetäisid-viiruse siirutajad
Aasristik Trifolium pratense Aasristik ehk teisisõnu metsik punane ristik, millest on aretatud põllukultuur - punane ristik, kasvab igal pool: puisniitudel, niitudel, karjamaadel, võsastikes, teeservadel, põllupeenardel ja elamute ümbruses. Aasristik on mitmeaastane rohttaim, tal on 2-5 tõusvat vart, noores eas on need sõlmkohtade alt karvased, hiljem hõredakarvased. Juured on tugevad, paljude külgjuurtega. Lehed on kolmetised, pealt helerohelised, punakaspruuni laiguga keskel. Alumised lehed on pikarootsulised ja moodustavad sageli kodariku, ülemised lehed lühirootsulised. Abilehed on munajad, sulglehekesed äraspidimunajad või elliptilised. Õisikuid on l või 2, õietupp on karvane, hele- või tumepunased, vahel ka lillakad ja väga harva valged õied moodustavad tiheda nuti. Aasristik õitseb juunist septembrini. Ravimina kasutatakse aasristiku õisi koos ülemiste lehtedega. Neid kogutakse
Tuleb minna välja, loodusesse, vaadata enda ümber ringi ja mõelda, kuulda, näha. Loodus on koht, kus saab rahu. Kui pingeid kasvavad üle pea, tuleb võtta aeg maha, pikali murule heita ja kasvõi kuulata, kuidas rohi kasvab. Loodust saab endaga hoida mitmel viisil. Kui metsa ei leidu läheduses ja ilusat taevast pole näha tehaste tumeda suitsu seest, siis tuleb olla loominguline, luua ise omale enda loodus. Minu toa seinad on näiteks helerohelised, kapid, laud ja tool on erivariatsioonidega pruunid. Seinal ripub vanaema maalitud üksiku männi ja lainetava mere pilt. Vahest, kui seda hästi kaua vaikuses vaadata, siis tuleb tunne, nagu istuksin ise seal, künka otsas, toetuksin männipuule ning kuulaksin suure sinise kohinat. See on üks viisidest, kuidas hoida loodust endale lähemal. Loodusest saavad aru, vaid need, kes tunnevad. Tunda suudavad, vaid armastavad inimesed
Virgiinia kadakast ja mõnest teisest liigist saadakse parimat pliiatsipuitu. 3 Kadaka omadused Kadakas on kahe kojaline tuultolmleja taim. Isa kadakas on sihvakama tüve ja püramiidjama võraga, kui emaskadakas. Viimased on laiavõralisemad, põõsataolised ning tihti väljakujunemata tüvega. Leidub ka ühekojalisi kadakaid, kus emas- ja isasõied lahus ühel ja samal põõsal kasvavad. Kadaka emasõisikud on helerohelised ja koosnevad soomustest, mille vahel asuvad kolm emakat. Isasõisikud on kollased ja urbade laadi, mis väikeste koonustena okkaste kaenaldest välja piiluvad. Kadaka okstes on c-vitamiini tunduvalt rohkem, kui kuuse- ja männiokastes, sidrunites ja apelsinides. Kadaka puidust valmistatud esemed on matja läikega ja aromaatsed, mis teeb nad meeldivaks. Kadaka kasutusalad läbi aegade Vanasti valmistati kadakast lüpsikuid, kulpe, kibusid, lähtreid ehk lasse, lusikaid,
elustaadiumis. • Häirimise korral püüavad paljude liikide röövikud vaenlast hirmutada, jämendades keha eesosa ning kõigutades seda küljelt küljele, imiteerides madu. • Sageli on keha eesosal isegi silmadele sarnanevad laigud (näiteks suur-punasuru (Deilephila elpenor) röövikutel. • Surulaste nukud asuvad pinnases, need on ühtlasi ka talvituvaks arengujärguks. • Neil on viis paari lihavaid jalgu. Enamus röövikuid on helerohelised ja pruunid ning varjemustriga nende paremaks varjamiseks. • Teised on silmatorkavama värvusega, tüüpiliselt valgete täppidega mustal või kollasel taustal kogu kehapikkuses. • Diagonaalsed triibud on rööviku kehal samuti tavalised. • Puhkamise ajal vastsed tavaliselt on keras. • Vastsed on kiired oksendama kleepuvat, tihti toksilist maosisu ründajatele nagu sipelgad või parasiidid. • Röövikud on oligofaagid lehtpuudel või
Kaaliumi puudusel alumised lehed varisevad. Kaltsium on taime toitekeskkonna ja bioloogiliste protsesside reguleerija. Kaltsiumi puudus on happelistel muldadel. Magneesium kuulub taimes koostisesse ja mõjutab süsihappegaasi assimilatsiooni. Väävel kuulub valkude, taimerasvade ja vitamiinide koostisesse. Puudusel on häiritud valkude ja rasvade süntees. Raud on katalüsaatoriks klorofülli moodustumisel. Puudusel on noored lehed helerohelised või peaaegu valkjad. Vask mõjutab klorofülli teket, vase puudusel (soo muldadel) on tundlikud teraviljad, ristikud ja kanep. Mulda sattunud orgaaniline aine laguneb ja vabanevad taime toite elemendid. Õhurikkas mullas toimub see suhteliselt kiiresti. Fotosünteesi lähteproduktid vabanevad. Orgaanilise aine lagunemise käigus leiab aset mitmesuguste laguproduktide ja mikroobse valgu molekulide liikumine, tekib mulla orgaanilineaine - huumus. Huumus parandab mulla
............................................................................................. 108 4 PÜSILILLED Kortsleht (alchemilla) Konkreetne liik: pehme kortsleht (Alchemilla mollis) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 30-40 cm, õisikutega koos 60-70 cm kõrgune; puhma läbimõõt varieeruv (istutusjärgsel aastal läbimõõt juba kuni 60 cm) Taime välislaadi kirjeldus: ümara kujuga puhmas Lehed:suured, helerohelised ja pehmed, ümarad, kuni 10 cm läbimõõduga, lainja servaga Õied või õisikud: õisikud koosnevad pisikestest 3 mm läbimõõduga rohekaskollastest õitest, õisikud peened ja graatsilised Õitsemine: Õitseb rohkelt ja pidevalt juuni keskelt kuni augusti keskpaigani, seemned valmimad septembris Liigi eritunnused: kiirekasvuline, vastupidav, põuakindel, õitsemise ajal väga dekoratiivne, vihma- ja kastepiisad jäävad lehtedele püsima
Küllaltki varjutaluv, kuid varjus õitseb vähe. Mullastiku suhtes vähenõudlik. Paljuneb väga hästi vegetatiivselt. o Suurus: 1,5-2,5 m kõrguseks o Koor, võrsed: vanemad oksad tuhkjashallid, noored võrsed kollakad või helepruunid. Pungad rootsulised, koonilised, terava tipuga, valkjad. o Lehtede: sõrmroodsed vahelduvad lihtlehed. 3-5 hõlmaga, kuni 6 cm pikad, sirge, südaja või ümardunud alusega, pealmisel küljel üksikud valged karvad, alt helerohelised, jämedalt saagja servaga. Sügisel muutuvad lehed kollaseks või punaseks. Leheroots lehelabast tunduvalt lühem, näärmekarvadega. o Õied: kahekojaline. Õitseb mais, õied väikesed, rohekad, koondunud väikestesse püstistesse õisikutesse. Isaõied paiknevad 8-12 kaupa, emasõied 2-4 kaupa kobarates. Õitseb rikkalikult. o Viljaks on lihakas paljuseemneline vili, valminult punane, valmib augustis. o Kasvatamine Eestis: levinud alusmetsas ja ilupõõsana. Kasutatud materjal:
pinnas. Lubjalembene . • Valged õied juunis- juulis, lehestik hõbehall. COREOPSIS VERTICILLATA - MÄNNAS- NEIUSILM • tihedalt kuldkollaseid tähekujulisi õisi, tumeroheline, nn tilli lehestik, tihe puhmas. Kasvab tavalisel aiamullal. Eelistab päikselist asvukohta. Taime kõrgus kuni 30 cm. DORONICUM ORIENTALE - KAUKAASIA KITSEKAKAR • Mitmeaastane 30-50 cm kõrgune taim, püstine, alumised lehed on ümar-munajad, tugevalt hambulised, helerohelised, ülemised lehed munajas-elliptilised pikkadel õievartel. Õied üksikud 3-5 cm läbimõõduga, kollased. Keelõied helekollased, tuppõied kollased. • Kasvuala: talvekindel, armastab valgust. Et saada suuremaid õisi ja pikaajalisemat õitsemise aega istutatakse ta poolvarju. • Muld: sobivad alad mis on haritud 20-25 cm sügavuselt, niisked kuid mitte liigniisked. Sel juhul kasvavad taimed dekoratiivsed ja õitsevad hästi. GERANIUM MACRORRHIZUM –RISOOMIKAS
- tumeroheline (hiljem punakas) - alt heledam ja karvane - lehe kuju eliptiliselt munajas - ühtlaselt teravnev tipp - lühike roots (võivad olla punakad ääred, kuivades läige kadunud) * Pyrus communis - harilik pirnipuu - lehed ovaalsed, servast peen saagjad või teravad - läikivad (ilusad ümarad lehed, tipust ühtlaselt teravnev, tumeroheline) * Malus domestica aedõunapuu - leht üsnagi varieeruv - lehed laimunajad - lehed karvased! (alt tihedalt) (suured lehed, tuhm helerohelised, beezid ääred, nahkjas, ümarik) * Sorbus aucuparia - harilik pihlakas - leht paaritu sulgjas liitleht (10-15) - saagja või kahelisaagja servaga - pealt rohelised, alt hallikas rohelised ja karvased - punased viljad * Sorbus intermedia - pooppuu - hõlmine liitleht - munajas ovaalne - madalad hõlmad - tumeroheline, alt hallikas karvane, pealt tumeroheline - oranzid/punased viljad, suuremad * Aronia melanocarpa var. Grandifolia - must aroonia - lehed laielliptilised
Häirimise korral püüavad paljude liikide röövikud vaenlast hirmutada, jämendades keha eesosa ning kõigutades seda küljelt küljele, imiteerides madu. Sageli on keha eesosal isegi silmadele sarnanevad laigud (näiteks suur-punasuru (Deilephila elpenor) röövikutel. Surulaste nukud asuvad pinnases, need on ühtlasi ka talvituvaks arengujärguks. [1] Surulaste röövikud on keskmise kuni suure suurusega ning paksude kehadega. Neil on viis paari lihavaid jalgu. Enamus röövikuid on helerohelised ja pruunid ning varjemustriga nende paremaks varjamiseks. Teised on silmatorkavama värvusega, tüüpiliselt valgete täppidega mustal või kollasel taustal kogu kehapikkuses. Diagonaalsed triibud on rööviku kehal samuti tavalised. Puhkamise ajal vastsed tavaliselt on keras. Vastsed on kiired oksendama kleepuvat, [2] tihti toksilist maosisu ründajatele nagu sipelgad või parasiidid.
Tunnus: okaspuu, okkad ühekaupa kinnitunult, käbid piklikud, aastaringselt haljas, tihedate okstega. Nimetus: Suur läätspuu Kuulub sugukonda liblikõielised, klassi kaheidulehelised, hõimkonda õistaimed Juur: hästi arenenud, plastiline Vars: hallikaspruun, võrsed soonelised, noorelt helerohelised, hiljem pruunikasrohelised, tüve läbimõõt kuni 20 cm Leht: vahelduvad paarissulgjad liitlehed, lehekesi 8-14, kuni 2,5 cm pikad, ovaalsed, terveservalised, lühikese ogaja tipuga, ererohelised, noorelt karvased http://www.neevaaed.ee/ wp- content/uploads/wpsc/pro duct_images/suur_l
köögis. Estragon 1m kõrgune vars,sirge.Lehed Õied väikesed,ümarad Kala- ja mereanniakstmete kitsad, lineaalsed,pisut karvased. valkjaskollased või maitsestamiseks. kollakasrohelised. Aed-haraputk Vars on 30-60 cm kõrge, püstine ja Helerohelised lehed Kasutatatakse salatite, harunev.Kolmnurksed liitlehed, hautiste ja köögiviljasuppide maitsestamiseks. pisut karvased. LEHTKÖÖGIVILJAD Fariza Imanova MK13-TE2
Võra koonusjas,oksad mittemännastes, võrsete tipud ja latv longus. Koor õhuke ja pikisuunas lõhenev. Pungad vaiguta, väga väikesed. Käbid väikesed, rippuvad. Puit küpspuiduline. Liikide arv u 10, mis levinu Põhja Am ida ja lääneosas, Himaalajas, hiinas, Jaapanis. Tsuga Canadensis (Kanada Tsuuga) Okkad lamedad, lühikesed, servas madalad hambakesed, tipp ilma sisselõiketa, asetsevad kamjalt, Noored okkad helerohelised. Võra tihe, laipüramidaalne,maaniulatuv, võrsete tipud ja larv longus. Abies pk üldiseloomustus Okkad lamedad, tömbi või teravnenud tipuga, mille tipus paljduel liikidel madal sisselõige. Kinnituvad ühekaupa ümardunud alusega otse võrsele. Okka alumisel küljel asuvad lumivalged kuni valjkasrohelised õhulõhevööd, osadel liikidel õhulõheribad ka peamisel küljel, eriti tipuosas. Paljudel liikidel on okkad kammitud
Kobara pikkus on 2,5...3 cm. Õitseb mai lõpust juulini. Vili: Viljadeks on 5...8 mm suurused kerajad või neerjad marjad, mis on noorelt hallid, rohekaspunakate täppidega ja valminult kirsipunased. Seemned on veidi lapikult kerajad, helepruunid ning 3...5 mm suured. Valmivad augustis või septembris. Leht: Piklikmunajad südaja alusega helerohelised kaarroodsed lihtlehed. Asuvad vahelduvalt varre ülemisel kolmandikul lühikesel rootsul. Õitsevatel vartel on kaks, teistel üks leht, rudimendina võib esineda ka kolmas leht. Lehe pikkus on 3...10 cm ning laius 1,5...5,5 cm. Leherood ja -roots on veidi karvased. Paljunemine: Paljuneb peamiselt risoomi abil, harvem seemnetega. Kasvukoht: Kasvab niiskemates kasvukohtades: laane-, palu-, salu-, lodu- ja rabametsades ning puisniitudel rohurindes põõsaste varjus. Külmakindel.
Areaal: Liigi kodumaaks on Põhja-Ameerika taigavöönd 45. ja 70. põhjalaiuskraadi vahel, ulatudes põhjas metsade leviku põhjapiirini ja lõunas preeriate põhjapiirini. Võrsed: paljad, hallid kuni valkjad (helekollased), läikivad. Pungad: väikesed, munajad või ümarad, helepruunid, vaiguta. Okkad: 1...2 cm pikad, veidi kõverad, neljakandilised, tömpide tippudega, hõõrudes lõhnavad mustsõstra järgi. Käbid: väikesed 3...5 cm pikad, 1...1,5 cm läbimõõdus, noorelt helerohelised, valminult helepruunid, seemnesoomused terveservalised. Käbisid kannab rikkalikult juba noores eas ( 15...20 aastaselt). Must kuusk (Picea mariána [Mill.] Britton et al.) Marianus Marylandist (USA). Kasvukoht sama nagu eelmisel liigil. Kodumaal madal 10...20 m kõrge ja peenetüvelise puuna. Võra kitsaspüramiidne, tüve koor hallikaspruun ja õhuke, puud aeglasekasvulised. Võrsed: punakaspruunid, peened, kaetud tihedalt punakate karvadega.
Vili augustis, on kollakaspruunid, veidi läikivad. Kolmnurksed kuni rombjad harilikult pikalt teritunud tipuga ja laikiilja alusega teravsaagja servaga rootsulised lihtlehed. Pikkvõrsetele kinnituvad vahelduvalt, lühivõrsetele kimpudena. Leht Nahkjad, pealt läikivad, noorelt kleepuvad. Pikkus 4...7 cm, laius 2,5...4 (5,5) cm. Värvuselt helerohelised. Koor noorelt valge ja kestendav, 30...40-aastaselt moodustub tüve alumises osas paks Vars mustjas korp. Noored võrsed punakad, heledate vahatäpikestega. Tüvi sirge, oksad pikad, rippuvad. Juur Juurestik on hästiarenenud sammasjuurestik, pinnapealne. Paljuneb peamiselt sugulisel teel seemnete abil. Tuullevija. Noorelt annab kännuvõsu, juurte Paljunemine läbiraiumisel juurevõsu.
Paljuneb peamiselt sugulisel teel seemnete abil. Tuullevija. Noorelt annab kännuvõsu ja juurte läbiraiumisel juurevõsu. Lehed Arukasel on kolmnurksed kuni rombjad harilikult pikalt teritunud tipuga ja laikiilja alusega teravsaagja servaga rootsulised lihtlehed. Pikkvõrsetele kinnituvad vahelduvalt, lühivõrsetele kimpudena. Nahkjad, pealt läikivad, noorelt kleepuvad. Pikkus 4...7 cm, laius 2,5...4 (5,5) cm. Värvuselt on lehed helerohelised. 4 Tüvi ja juurestik Koor noorelt valge ja kestendav, 30...40-aastaselt moodustub tüve alumises osas paks mustjas korp. Noored võrsed punakad, heledate vahatäpikestega. Tüvi sirge, oksad pikad, rippuvad. Arukase juurestik on hästiarenenud sammasjuurestik ja pinnapealne. Arukase vili Arukase vili on väike veidi pikliku kujuga kahe laia tiivaga pähklike
taimed ei valmi, lehed muutuvad violetseteks, lehed kurduvad üles. K reguleerib hingamist, saagikust, puudusel alumised lehed vaiesevad. Ca taimes toitekeskonna ja bioloogiliste protsesside reguleeria. Puudub hapelistel muldadel. Mg kuulub klorofülli koostisse ja mõjutab CO2 assimilatsiooni. S kuulub valkude, taimrasvade ja vitamiinide koostisesse. Puudusel on häiritud valkude ja rasvade suuntes. Fe katolüsaatorid klorofülli moodustumisel. Puudumisel on noored lehed helerohelised või muutuvad valgeks. Cu mõjutab klorofülli tekket. Puudub soomuldadel. Tundlikult: kanep, ristik ja teraviljad. Orgaaniline aine mullas Mulda sattudes laguneb ja vabanevad taime toitelemendid. Õhurikkas mullas toimub kiiresti. Fotosünteesi lähteproduktid C2, H2O ja mineraalsoolad vabanevad. Orgaanilise lagunemise käigus leiab aset mitmesuguliste laguproduktide ja mikroobse valgu molekulide liitumine. Tekkib mulla orgaaniline aine Huumus. Huumus parandab mulla füüsikalisi ja
· Kuusepuit on pehme ning kerge ja hea kõlaga. Vanematel aegadel tehti temast seetõttu krappe lehmadele kaela ning lokulaudu. Tänapäevalgi on kuusepuit hinnatud muusikariistade valmistamisel, neist tehakse kannelde ja viiulite kõlalaudu. · Puidust võib valmistada kunstsiidi, -villa, -nahka ja piiritust ning plastmasse. · Kuusepuust valmistatakse paberit · Kuusekäbidest saab meisterdada huvitavaid suveniire. · Helerohelised noored kasvud, mis on meeldiva hapuka maitsega, sisaldavad C-vitamiini ja neid võib süüa. · Kuusk on parim puu, kus vihmavarjus olla. 7 KASUTATUD KIRJANDUS http://et.wikipedia.org Wikipedia http://bio.edu.ee Bio www.tartupuukool.ee Tartu puukool http://www.google.ee Google-i otsingumootor ,,Puude ja põõsaste määraja" Jean Denis Godet ,,Eneke nr.2" 8
vanaadiumi, magnetite, alumiiniumit, pliid, tsinki, uraani. Hiinas kasvatatakse peamiselt kaera, nisu, maisi, otra, riisi, kartulit, hirssi, rapsi, soojaube, päevalilli, maapähkleid, puuvilla, teed, veiseid, sigu ja lambaid. Palju süüakse ka riisi. Riisi kasvatatakse peamiselt Kagu – Hiinas, maisi kasvatatakse peamiselt Kirde- Hiinas ja Edela- Hiinas, nisu Ida- Hiinas nagu ka soojaube. Helerohelised alad on kõige madalamad ja pruunid on kõige kõrgemad. Vahepealsed maastikud on kõige paremad põllumajanduse arendamiseks. Kõrgemal aga, Tiibeti platool, on kõige raskem kasvatada vilja ja põllukultuure
ja köögiviljatoidude valmistamisel, sageli ka maitseäädikates ning võileiva kattena. Lehed on tarvitamiskõlblikud lühikest aega, kuna pärast õievarte tekkimist muutuvad lehed tuimaks ja maitsetuks. Aed-harakputk on populaarne Kesk- ja Lääne-Euroopas, kus seda kutsutakse prantsuse peterselliks. Mulla suhtes on aed-harakputk leplik. Ideaalne on aga kerge, õhurikas ja niiskust säilitav muld. Tasakaalust väljas olevate kasvutingimuste puhul muutuvad muidu helerohelised lehed kiiresti punakaks, valgeks või kollaseks. Seemned tuleb külvata esimesel võimalusel alates märtsist. Iga paari nädala järel tuleb teha järelkülvid, see tagab värskete taimede pideva olemasolu. Viimane külv võiks olla septembris, et juba järgmise aasta märtsis saaks teda taas koristada. Seemned vajavad idanemiseks valgust ning seetõttu tuleks nad vaid kergelt mullaga katta. Hapu oblikas:
varrega. Teravatipulised ja saagja servaga kasvukohta. idaneb umbes 3 nädalat. Tiheda külvi enne õitsemist lõigatud vastakad lehed on väikesed ja munaja üldkujuga, Talub poolvarju. korral taimed pikeeritakse. Välja saab varte ülemist osa koos helerohelised ja meeldivalt sidrunilõhnalised. Muld peab istutada peale öökülmaohu lehtedega. Sobib kõigi Varte ülemise osa lehekaenaldes on ringina olema hea möödumist. Kasvuruumiks arvestada toitudega, kuhu sobib ka väikesed, alla 1cm valkjad õied(oluline tunnus). veeläbilaskvu- 30-40cm. Sooja suve järl võib anda sidrun.Lisatakse valmis Õitseb VI-IX
· Mõned sordid: `Red Dwarf', `Atropurpureum' · Kõrgus 80-250 cm. · Lillakaspunased õied. Õitseb augustist septembrini, meeldib putukatele. · Kasvukoht: päikseline kuni poolvarjuline, parasniiske, või ka niiskes aiamuld. · Kuigi kõrge taim, siis enamasti ei vaja toestamist. Laudleht Astilboides tabularis Laudleht Astilboides tabularis · Kõrgus 100-120 cm. · Õitseb mai-juuni. Valged õied. · Väga, väga suured helerohelised lehed. · Sobib niiske ja viljakas muld. · Põuakartlik, kuid pikaealine! Sobib avalikele haljasaladele. Madal aster Aster dumosus Madal aster Aster dumosus · Kõrgus umbes 35 cm. · Õitseb september-oktoober. · Tavaliselt roosakaslillad õied. · Sobib parasniiske viljakas aiamuld. Männas-neiusilm Coreopsis verticillata Männas-neiusilm Coreopsis verticillata · Kõrgus 30-40 cm.
Klassikalise rohelise verte [vert] (prantsuse keeles 'roheline') absindi tegemisel, kui ei kasutata kunstlikke värvaineid, järgneb destilleerimisele ka teine leotamine taimedes, mis annavad värvi ning lisavad maitsevarjundeid. Neist taimedest on põhilised, mida kasutatakse peaaegu alati, pontose puju (Artemisia pontica), meliss ja iisop. Sellisel teel saadud joogile annab värvuse taimedest eraldunud klorofüll ja jook on kahvatu-, smaragdroheline kunstlikult värvitud joogid on aga helerohelised. Et klorofüll pika aja peale laguneb, siis nii nagu puulehed, muutub ka absint seistes pruuniks. Sellist pruuni absinti nimetatakse prantsuse keeles feuille morte [föj mort] (sõna-sõnalt 'surnud leht' ehk sügisleht), ja selline tulemus on üldiselt soovitav. Kui aga kolmas, värvi lisamise samm jäetakse tegemata ning jook jäetakse värvituks, nimetatakse sellist absinti blanche [blass] (prantsuse keeles 'valge'), või Sveitsis tehtu kohta
Sortide peamiseks tunnuseks on õite värvus, suurus ja täidetus, õisiku suurus ja kuju ning õitsemise aeg. HARILIKU SIRELI SORDID `Andenken an ludwig Späth` Sort aretati aastal 1883. On püstjas 3-3,5 m kõrgune põõsas. Lehed 11 cm pikad, 7 cm laiad; pealt tumeroheline, karvakestega ja alt heleroheline. Õied lihtsad tume-purpurpunased. Sort on talvekindel, keskhiline. `Alice Harding` Aretati 1938 a . Keskmiselt tugev põõsas, lehed helerohelised. Õied valged kuni 30 mm läbimõõduga, nõrga lõhnaga. Varane sort. `Etna` Aretatud 1927 aastal. Võrdlemisi aeglaselt kasvav kahar, püstjas põõsas. Õied tume-purpurpunased 23-25 mm läbimõõduga. Hiline sort, õitseb mõõdukalt ja mitte igal aastal. Meie tingimustes ei ole see sort eriti talvekindel. 6 `Emile Gentil` Sort aretati 1915 a. Keskmiselt tugevpüstjas põõsas
hõlmaga, umbes 15 cm lihtlehed, laiümmargused või lihtlehed. 3-5 hõlmaga, kuni 6 läbimõõdus, südaja alusega, munajad, 3või 5 hõlmaga, 5-10 cm pikad, sirge, südaja või jämesaagja servaga. cm pikad, alt enamasti ümardunud alusega, pealmisel Erkrohelised, alt heledamad. karvased. Leheroots 1-3 cm küljel üksikud valged karvad, Hõlmad järsult teravneva pikk, suurte näärmetega. alt helerohelised, jämedalt tipuga, hõlmade vahelised Sõrmroodne. saagja servaga. Sügisel väljalõiked laiad, ümarad. muutuvad lehed kollaseks või Leheroots 4-15 cm pikk, Võrse ja punga iseloomustus punaseks. Leheroots lehelabast sisaldab valget piimjat mahla. Noored võrsed kandilised, tunduvalt lühem, Sõrmroodne. roostevärvi lõvedega, näärmekarvadega. Sõrmroodne
annaabi.ee 
