„Elame maailmas, mille mõistmiseks on tarvis palju enamat kui aru.“ (0)

„Elame maailmas, mille mõistmiseks on tarvis palju enamat kui aru.“
(A.Alliksaar)
Maailm on üks imelik koht. Kui suur on üldse maailm? Saab seda mõõta? Käte välja sirutamisest ja „vot nii suur“ ütlemisest jääb väheks. Võib-olla on see vaid üks sõna, millel tähendus puudub, kuid inimesed kujutavad seda omale kõige meeldivamal viisil ette. Minu ettekujutuses sisaldab maailm rikkalikult õhku, seda on nii palju, et vahest on isegi valus hingata . Minu maailmas on samuti rohkelt rohelust – puid, põõsaid, sügavrohelisi laugeid karjamaid, mille lõppu pole nähagi. Peab pingutama, et piiluda üle silmapiiri.
Paljud inimesed ei näe enda ümber tegelikult toimuvat. Kuigi ma reaalsuses eelistan linna maale, ei tähenda, et ma maakohti või loodust ei austaks. Enesekesksed on need inimesed, kes arvavad , et kõik algab ja lõpeb üüratute tehastega suurlinnades. Sest linnad eksisteerivadki vaid tänu loodusele . Kui poleks loodust, ei oleks inimest. Kui poleks inimest, ei oleks tsivilisatsiooni. Kui poleks tsivilisatsiooni, ei oleks linnu olemaski.
Mitte üldsegi üllataval kombel on parimate mälestustega seotud just loodus, sest tema ei vea kunagi alt. Mul ei lähe ealeski meelest, kui olin alles vaid üheksa aastane ja kõndisin kodu poole. Eemal laius suur ja tume mets, mis ei olnud nii hirmutav, kui see kõlada võib. Ilm oli kuiv ja päike oli vaikselt metsamüüri taha vajuma hakanud. Jalaga kivikesi toksides tõusis õhku õrnalt liivatolmu. Tundsin, kuidas väikesed kiviebemed mu rihmikute vahelt sisse pugesid. See ei häirinud mind. Ritsika laulu saatel ümisesin, vaevu kuulsin seda isegi. Küllap laulsin loodusele.
Ma ei vajanud mõistust tundmaks looduse lähedust. Ma kuulsin päikesekiiri oma põskedel, ma katsusin kivikesi on varvastega, ma nägin tuule mängu oma juustes. Mul polnud vaja aru, ma kasutasin oma meeli. Kogesin looduse olemust.
Looduse eest ei maksa põgeneda, seda ei tasu tõrjuda. Loodus ei kao kuhugi – loodetavasti.
Võimalik, et paljud võtavad loodust iseenesestmõistetavana. Kui loodus juba olemas nii kaua on olnud, ega ta siis kuhugi enam minema ka hakka. Kas veetase tõuseb sellepärast, et kaladel oleks rohkem ruumi ujuda ? Kas kliima soojeneb sellepärast, et ka inimesed põhjanabal võiksid t-särgi väel ringi käia ja päikest võtta? Võimalik, et loodus teeb tagasi, selle eest, et mõned inimesed üldse ei üritagi proovida mõista maailma olemust. Juba mõtteviis, et üksipäini ei saa midagi muuta, kahjustab nii inimese kui ka looduse enesekindlust. Enesekindluse kadumine viib närveldamiseni, see omakorda higistamiseni. Seega loodus higistab. Tal on palav , vett tekkib juurde. Kas see ongi globaalne soojenemine ja veetaseme tõus?
Vaadates palju reklaamitud looduse hoidmist, tekib tunne, et peaks ise ka midagi ette võtma: külmkapist kiiresti vajalikud asjad välja otsima , mitte seal, uks pärani ning suu ammuli mõtlema, mida ma sealt küll tahtsin, kas ma üldse midagi tahtsin ja sama targalt kümne minuti pärast uuesti sinna vahtima minna. Päevasel ajal ei pea tuled särama igas toas, las taevapäike valgustab loomulikul moel ruume.
Loodus vajab aega, inimene vajab aega. Aega on vaja, et üksteisse kiinduda, üksteist tundma õppida, teada nii enda kui looduse piire. Kui teada, siis tekib lugupidamine üksteiste vastu kiiresti. Pelgalt tarku loodusraamatuid lugedes see ei teki. Tuleb minna välja, loodusesse , vaadata enda ümber ringi ja mõelda, kuulda, näha. Loodus on koht, kus saab rahu. Kui pingeid kasvavad üle pea, tuleb võtta aeg maha, pikali murule heita ja kasvõi kuulata, kuidas rohi kasvab.
Loodust saab endaga hoida mitmel viisil. Kui metsa ei leidu läheduses ja ilusat taevast pole näha tehaste tumeda suitsu seest, siis tuleb olla loominguline, luua ise omale enda loodus.
Minu toa seinad on näiteks helerohelised, kapid, laud ja tool on erivariatsioonidega pruunid. Seinal ripub vanaema maalitud üksiku männi ja lainetava mere pilt. Vahest, kui seda hästi kaua vaikuses vaadata, siis tuleb tunne, nagu istuksin ise seal, künka otsas, toetuksin männipuule ning kuulaksin suure sinise kohinat. See on üks viisidest , kuidas hoida loodust endale lähemal.
Loodusest saavad aru, vaid need, kes tunnevad . Tunda suudavad, vaid armastavad inimesed. Seega, enne kui loodusest üritame aru saada, õppigem armastama . Kõigepealt iseendid ja alles siis hakata seda jagama teistega . Järelikult on aru teisejärguline. Meeled tulevad enne. Maailma mõistmiseks on vaja palju rohkem kui mõistust.