Agrokliima (0)

Agrokliima
Eesti kliima kujundamisel mõjutavad kõige enam läänemeri js atlandi ookeani kirdeosa, põhja jäämeri ning suur ida- euroopa tasandik. Mereline kliima läheb üle kontinetaalseks kliimaks, eriti kagu suunas. Suurt mõju avaldab (sügisel ja talvel,) meie kliimale tsüklonite tegevus. Temperatuuri tõstab golfihoovus. Taime kasvu seisukohalt kõige olulisemaid soojusrežiimi iseloomustavaid näitajaid on effektiivsed temperatuurid. Selle all mõistetakse üle 5 kraadi C , ulatuvaid temperatuure . Effektiivseteks temperatuurideks nimetatakse üle + 5 kraadi ööpäeva keskmist temperatuuri, millest on lahutatud viis kraadi. Kui need kokku liidame, saame effektiivsete temperatuuride summa. Agrometeoroloogias kasutatakse aktiivsete temperatuuride mõiste. Aktiivsete temperatuureide summa – nendeks nimetatakse ööpäevade keskmisi temperatuure, mis ületavad 10 kraadiseid temperatuure, kusjuures mingit maha arvamist ei tehta .
Muld
Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat kihti, mida aktiivselt kasutavad kõrgemad taimed ja mikroorganismid ning mida muudetakse organismide ja nende laguproduktide poolt. Mullad moodustuvad väga erinevatel kivimitel. Eestis on nendeks peamiselt jääaegsed ja pärast jääaegsed settekivimid . Olulisteks muldi kujundavateks faktoriteks on rohelised taimed, mikroorganismid ja mõned teised elusorganismid. Mulla kõige iseloomulikemaks tunnuseks on tema viljakus. Mulla viljakuse all mõistetakse tema võimet varustada kasvavaid taimi toite elementidega ja veega ning taimejuuri hapnikuga. Mõnikord võib olla muld ühele taimele viljakas , teisele mitte. Mikroorganismidel on tähtis osa mulla viljakuse määramisel, eriti oluliseks tuleb pidada mügarbaktereid. Muld on taimedele kinnitumise keskkonnaks. Muldadele avaldab suurt mõju inimtegevus. Muld on põllumajanduses põhilisi ja asendamatuid tootmisvahendeid . Mulla kui tootmisvahendi väärtus oleneb tema viljakusest, see ei ole püsiv väärtus, see muutub pidevalt. Mulla viljakus võib muutuda arenemise kui ka inimtegevuse tagajärjel. Põhiliseks inimtegevuseks loetakse maaharimist ja väetamist. Kui maaharimine ei ole korralik ja väetamine puudub, toimub põllukultuuride kasvatamisel järjekordne mullaviljakuse langus. Muld erineb teistest tootmisvahenditest sellepoolest, et tootmisprotsessis hea peremehelikul kasutamisel ta ei kulu ega vanane , vaid muutub järk – järgult paremaks.
Mulla happesus
Mulla happesus on vesiniku asumine mulla neelavasse kompleksi võib toimuda mitmesugustel põhjustel. Kohtades kus sademete hulk ületab aurumise, toimub mulla pindmistest kihtidest seal leiduva lubja pidev välja uhtumine kas mulla sügavamatesse kihtidesse või põhjavette. Mõningal määral eemaldatakse lupja saakidega. Rohkesti eemaldatakse mullast lupja liblikõieliste heintaimedega ja kapsaga. Mulda võib hapestada ka füsioloogiliselt happelised mineraalväetised. Kui vaba kaltsiumi ja magneesiumi ioonid eemaldada mullast võivad selle asendada vesinikioonid. Mulla reaktsiooni väljendatakse pH kaudu. pH näitab vabade vesinikioonide kümnend logaritmi. Kui pH on alla 3,5 , siis on tegu väga tugeva happelisusega; 3,6 – 4,5 tugevasti happeline; 4,6 -5,5 mõõdukalt happeline; 5,6-6,5 nõrgalt happeline ; 6,6 -7,2 - neutraalne . Üle 8,5- tugevasti leeliseline. Mullas toimuvad pidevad protsessid mille tulemusena jääb mulda kord happeid , kord aluseid. Kõige rohkem mõjutab mullas toimuvat väetamine, mille käigus viiakse sinna kord füsioloogiliselt happelisi, kord leeliselisi väetiseid. Taim on kohanenud teatud kindlatele keskkonna tingimustele. Järsud muutused kasvutingimustes oleksid kahjulikud. Tegeltikult mulla pH nii järsult ei kõigu, sest muld avaldab ka vastupanu tema reakstsiooni muutustele. Sellist vastupanu võimet nimetatakse puhverdusvõimeks, see on ka loomade veres olemas.
Mulla toiterežiim
Mulla toiterežiimi all mõistetakse taimede varustamist liikuvate ja omastatavate toitainetega taimedes on umbes 50 keemilistelementi. Vastavalt sellele kui suures koguses nad seal on, jaotatakse : makroelemendid ( C, O, H, Ca, Mg, K, Fe, P); Mikroelemendid (Cu, B, Mn,Zn). Taimede saagi määrab miinimumis olev toitaine . Taimed saavad omastada ainult neid mis lahustuvad vees või üldistes toitainetes. Taimede lämmastikust toitumisest (NH4, NO3). Happelistel muldadel annavad paremini tulemusi nitraatväetised. Lämmastiku puudus põhjustab taimede kasvu aeglustumist, lehed kolletuvad. P – kuulub valkude ja taimekasvu regulaatori koostisse. Fosfori puudusel taimekasv peatub, viljad ei valmi , lehed muutuvad violetseteks ja leheservad keerduvad ülesse. Kaalium reguleerib hingamist, fotosünteesi, parandab saagi kvaliteeti. Kaaliumi puudusel alumised lehed varisevad. Kaltsium on taime toitekeskkonna ja bioloogiliste protsesside reguleerija. Kaltsiumi puudus on happelistel muldadel. Magneesium kuulub taimes koostisesse ja mõjutab süsihappegaasi assimilatsiooni. Väävel kuulub valkude, taimerasvade ja vitamiinide koostisesse. Puudusel on häiritud valkude ja rasvade süntees. Raud on katalüsaatoriks klorofülli moodustumisel. Puudusel on noored lehed helerohelised või peaaegu valkjad. Vask mõjutab klorofülli teket, vase puudusel (soo muldadel) on tundlikud teraviljad , ristikud ja kanep . Mulda sattunud orgaaniline aine laguneb ja vabanevad taime toite elemendid. Õhurikkas mullas toimub see suhteliselt kiiresti. Fotosünteesi lähteproduktid vabanevad. Orgaanilise aine lagunemise käigus leiab aset mitmesuguste laguproduktide ja mikroobse valgu molekulide liikumine, tekib mulla orgaanilineaine - huumus . Huumus parandab mulla füüsikalisi ja füüsikalismehhaanilis omadusi, suurendab mulla poorsust, vee mahutavust ja vähendab lasuvustihedust. Huumusest sõltub mullas elavate mikroorganismide bioloogiline aktiivsus. Huumus ained toimivad kõrgematele taimedele kasvustimulaatoritena.