Harilik nurmenukk (1)

Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasium

Janno Tetsmann, 12. reaal

Harilik nurmenukk
(Primula veris)
Referaat
04.04.2001
Harilik nurmenukk (Primula veris)
Sugukond nurmenukulised, perekond nurmenukk.
Viltuse risoomiga, paljude nöörjate juurtega mitmeaastane lühikarvane rohttaim. Kasvab kuivadel niitudel , loopealsetel, metsaservadel. Rahvaseas tuntud nimede all nagu kanavarvas, käekaatsad, taevavõti, saksapüksid, kikkapüksi, piimapisarad, pääsulill, käokäpp
Pole ilmselt eestlast, kes ei tunneks nurmenukku. See taim on meie rahva hulgas nii armastatud ja tuntud, et talle on antud üle kahesaja nime – ilmselt rohkem kui ühelegi teisele meie taimele. Enamik neist nimedest iseloomustavad nurmenuku õhulisi torujaid kuni kellukakujulisi õietuppesid või siis kollaseid säravaid õisi. Paljud nurmenuku nimedest on hellitavad või lihtsalt meie igapäevaesemetega seotud, kuid on ka selliseid, mida sageli ei taheta suhu võtta. Nii on nurmenuku nimedeks pääsulill, kuldvõti, taevasilm, neiulill. Sagedamini aga “pükse”, “ kindaid ”, “varbaid” või “sõrmi” sisaldavad nimed. Ebameeldivamatest nimedest võiks välja tuua näiteks pasklille, kanapasalille ja kanaperse. Kuid ega nimi lille riku.
Ennemuiste usuti , et nurmenukk on nagu võti, mis avab taevaluugid, et kevadpäike saaks tulla üha soojemalt paistma.
Vanasti keedeti nurmenukuteed. Seda joodi siis, kui oli köha ja luud -liikmed valutasid. Karksi kandi rahvas visanud igal kevadel kolm nurmenukuõit jõkke või järve. Õied olnud Veteemale meeleheaks, et ta heinaajal ei laseks vihma sadada.
Nurmenuku ilus ei kahtle ilmselt keegi. Lühidalt öeldes on tal kaunid kollased longus õisikud pikkadel lehtedeta õisikuvarbadel. Sageli esineb nurmenukk massiliselt pargimurus või niidul ja matab nii kogu ümbruse oma säravasse kuldkollasesse õitemerre. Kui kasvatate nurmenukku koduaias, siis võite tema ilu nautida ka peale õite närtsimist juuni esimesel poolel. Selleks peate te lihtsalt närtsinud õievarred ära lõikama ja nähtavale ilmuvad kaunid helerohelised kobrutavad lehed, mis võivad vahel moodustada tiheda vaipkatte.
Siiski pole ilu ainus, mis nurmenukus väärtuslikku on. Tema kaunitel õitel on ka tugev lõhn ning see meelitab kohale arvukalt tolmeldavaid putukaid. Nii saab nurmenukust meie lauale maitsva mee. Toiduks kõlbavad ka nurmenuku noored lehed. Neid võib tarvitada värskelt salatina, nii nagu kõiki teisi köögivilju. Kuivatatult on nurmenuku lehed ja õied maitse- ning värviaineks mitmesugustele alkohoolsetele jookidele. Seejuures on huvitav teada, kui kasulikud nad on. Üheski meie looduslikus taimes ei leia me nii palju vitamiin C-d kui nurmenuku lehtedes. Ainult mõne kibuvitsaliigi viljad suudavad temaga võistelda. Inimese päevase vitamiin C vajaduse rahuldab üksainus värske nurmenukuleht. Oskuslikul kiirel kuivatamisel säilib neis 80 % vitamiinidest. Lisaks C vitamiinile sisaldavad nurmenuku erinevad osad veel, karotiini, glükosiide, eeterlikku õli ja mangaanisooli. Niisiis on nurmenukulehed ja ka õied üheks heaks kosutusvahendiks kogu kehale.
Täpsema ülevaate nurmenuku kasutamisest, tema ehitusest, kasvukohast ja muudest asjadest saate järgmises tabelis.
Eestikeelne nimi harilik nurmenukk
Ladinakeelne nimi
Primula veris
Rahvapärased nimed
kanavarvas, käekaatsad, taevavõti, saksapüksid, kikkapüksi, piimapisarad, pääsulill, käokäpp
Süstemaatiline kuuluvus
Kuulub sugukonda nurmenukulised, perekonda nurmenukk.
Eluvorm
Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus 10...25 (38) cm.
Õis
Mõlemasugulised kaheli õiekattega lühiraolised õied. Nii tupp kui kroon liitlehised. Tupp on torujas kuni kellukjas , rohekaskollane, teravate tipmetega, 1,2...1,6 cm pikkune . Kroon erekollane, kellukjas, 1,8...2,2 cm pikkune, umbes tupe pikkuse putkeosaga, neeluosas 5 oranzika täpiga. Krooni servis on lõhestunud äraspidisüdajateks, laia sisselõikega hõlmadeks. Õied asuvad 5...16-kaupa õisikuvarba tipus , veidi ühekülgses sarikõisikus longus raagudel. Õisiku alusel on väikesed rohekaskollased kandelehed, mis on ebavõrdse pikkusega, naaskelja tipuga. Õitseb mai algusest juuni keskpaigani. Viljumisel õieraod pikenevad, tugevnevad ja tõusevad püsti. Õied on tugevasti lõhnavad, neid tolmeldavad putukad.
Vili
Munajas tupesisene kupar, õhukeseseinaline, kuid tugev, nahkjas. Kupra pikkus on kuni 1 cm ja läbimõõt kuni 6 mm, avanenult on tal 10 teravat hammast . Seemned on ebakorrapäraselt mitmetahulised, kolmekandilised, kühmulised, mustjaspruunid.
Leht
Piklikmunajad kuni süstjad tiivuliseks rootsuks ahenevad kurrulised lihtlehed. Leheserv täkiline, tipp harilikult ümardunud. Lehtede alumine pind on valkjas , tihedalt karvane kuni viltjas. Kõik lehed on juurmise kodarikuna. Lehe pikkus on taime õitsemise ajal 6...18 (22) cm, laius 1,8...5 cm. Pärast õitsemist lehed suurenevad
Vars
Maapinnal on taimel üks kuni mitu püstist lehtedeta õisikuvarba.
Maa-alune osa
Risoom on viltune , arvukate nöörjate lisajuurtega. Lisajuurte eluiga on 4 a, peajuur sureb varakult.
Paljunemine
Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt emataimest risoomiharude eraldumise teel.
Levik ja ohtrus
Levinud laialdaselt peamiselt Euroopas, puudub põhjapoolsetes piirkondades. Eestis tavaline, sagedam Põhja- ja Lääne-Eestis.
Kasvukoht
Kasvab kuivadel päris- ja looniitudel, samuti metsaservadel, põõsastikes, teeäärtel. Lubjalembene. Vajab valgusrikast kasvukohta .
Koht ökosüsteemis
Tolmeldavatele putukatele annavad rikkalikult nektarit. Taime rohtsed osad on ka toiduks taimtoidulistele loomadele.
Kaitse
Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine
Nii looduslikku kui ka mitmeid dekoratiivvorme ja hübriide kasvatatakse iluaedades: kiviktaimlates ja muruplatsidel. Eriti dekoratiivne on õitsemise ajal, kuid kaunid helerohelised lehekodarikud püsivad sügiseni. Varem laialt kasutatud ravimtaimena. Risoomi keedisega ravitakse rahvameditsiinis köha. Õitest ja lehtedest valmistatud tee aitab ka liigeste reuma , peapöörituse ja migreeni puhul, on higileajava ja rahustava toimega, korrastab südametegevust. Noored lehed sisaldavad väga rikkalikult vitamiini C (kuni 5,9 %) ja neid võib tarvitada salatina, neist tehakse ka suppe ning mitmeid köögiviljatoite. Kuivatatud lehti ja õisi kasutatakse maitseainena likööri ja teiste alkohoolsete jookide valmistamisel. Nad annavad mõrkja maitse ning kollaka värvitooni. Hea meetaim .
Kasutatud materjale:
http://susite.ee/taimed
Täheke. 1974/5.
5