Arukase üldiseloomustus, levik ja paljunemine (0)

Arukask
Referaat
2010
Sisukord:
1. Arukase üldiseloomustus LK.3
2. Õied ja paljunemine LK.4
3. Lehed. LK.4
4. Tüvi ja juurestik LK.5
5. Arukase vili LK.5
6. Levik ja kasvukohad LK.6
7. Koht ökosüsteemis LK.6
8. Kasutamine LK.7-8
9. Vaenlased LK.9
10. Karjala kask LK.9-10
11. Huvitavat LK.10
10. Kasutatud kirjandus LK.11
Arukask
Arukask ( Betula pendula Roth .) on lehtpuuliik kase perekonnast. Metsa, kus arukask on arvukaim puuliik , nimetatakse kaasikuks. Kaski on Eestis neli liiki. Soo- ja arukask on puud, vaeva- ja madalkask aga põõsakujulised kased .Tavaelus nimetatakse nii arukaske kui ka sookaske lihtsalt kaseks. Ainult asjatundjad suudavad neid kaht liiki eristada. Arukask (koos sookasega) on levinuim lehtpuu Eestis. See on meie metsades levikult männi järel teisel kohal. Kased katavad 31,6% Eesti metsamaadest. Ilus välimus ja kasulikkus on teinud kasest eestlaste ühe lemmikpuu, millest annavad tunnistust paljud muistendid ja laulud. Oma soojust lisab juurde õhukeste kaselehtede õrn kohin.
Arukase levinud rahvapärased nimetused on arukõiv, raudkask ja õmmik. Arukase üks tuntum looduslik vormi on maarjakask ehk karjala kask .
Õied ja paljunemine
Arukase lahksugulised õied on koondunud silinderjateks urbadeks, noorelt on need rohelised, valminult kollakaspruunid. Isasurvad moodustuvad sügisel, on rippuvad, 5-8 cm pikad. Emasurvad tekivad kevadel enne lehtede puhkemist, on püstised, valminult 2-3 cm pikad, läbimõõt kuni 1 cm. Arukask õitseb mais ja on tuultolmleja .
Paljuneb peamiselt sugulisel teel seemnete abil. Tuullevija. Noorelt annab kännuvõsu ja juurte läbiraiumisel juurevõsu.
Lehed
Arukasel on kolmnurksed kuni rombjad harilikult pikalt teritunud tipuga ja laikiilja alusega teravsaagja servaga rootsulised lihtlehed . Pikkvõrsetele kinnituvad vahelduvalt, lühivõrsetele kimpudena. Nahkjad, pealt läikivad, noorelt kleepuvad. Pikkus 4…7 cm, laius 2,5…4 (5,5) cm. Värvuselt on lehed helerohelised.
Tüvi ja juurestik
Koor noorelt valge ja kestendav, 30…40-aastaselt moodustub tüve alumises osas paks mustjas korp. Noored võrsed punakad, heledate vahatäpikestega. Tüvi sirge, oksad pikad, rippuvad.
Arukase juurestik on hästiarenenud sammasjuurestik ja pinnapealne.
Arukase vili
Arukase vili on väike veidi pikliku kujuga kahe laia tiivaga pähklike. Seemned valmivad juuli lõpus või augustis. Nad on kollakaspruunid, veidi läikivad. Sügisel võivad need tuule abil lennata päris kaugele.
Levik ja kasvukohad
Arukask on levinud peaaegu kogu Euroopas (Euroopa lõunaosas ainult mägedes) ja Aasia edelaosas. Idas ulatub leviala Siberi lääneosani.
Tavaliselt kasvab arukask puurindes puisniitudel, sega- ja lehtmetsades, peaaegu kõikides kooslustes. Arukask on külmakindel ja mullaviljakuse suhtes vähenõudlik. Ta eelistab kergemaid liivsavi- või saviliivmuldi, väga kuivadel muldadel (näiteks nõmmemetsades) kiratseb põõsana. Arukask on väga valgusenõudlik. Raiendikes ja põlendikes kasvab ta kiiresti, kuid varjus hukkub peagi, mistõttu viljakal pinnasel vahetub sageli kuusega.
Koht ökosüsteemis
Arukask on toiduobjektiks kasekedrikvaksikule ja kitsedele, kes söövad arukase lehti ja mitmed linnud toituvad seemneist. Juurtel on mükoriisa, näiteks kaseriisikaga. Puitu mädandavad seened: tuletael, tuletaelik , must pässik. Parandab pinnast.
Kasutamine
Arukase puit on tugev, elastne ja hästi poleeritav. Seetõttu kasutatakse arukase puitu vineeri-, mööbli- ja suusatööstuses. Puidust toodetakse ka sütt, äädikhapet, tõrva, atsetooni . Tökatit (kasetõrva) on kasutatud ka ravimina nahahaiguste korral.
Koort kasutatakse naha parkimisel.
Mahl on suhkru- ja vitamiinirikas.
Haljastuses kasutatakse lisaks harilikule mitmeid dekoratiivseid vorme.
Ravimtaim
Arukask on ravimtaim. Pungi on kasutatud sapi-, uriini- ja higierituse soodustamiseks , liigesevalude, krampide, maohäirete ja kopsutuberkuloosi korral. Nende varumiseks tuuakse kaseoksad sooja, pannakse vette ja lastakse pungadel suureks paisuda, seejärel viiakse nad külma lume sisse kuivama, kevadel raputatakse pungad maha ja oksi võib veel luua jaoks kasutada.
Lehti kasutatakse uriinierituse soodustamiseks, tõrva nahahaiguste ja sügeliste raviks.
Oksad
  Okstest valmistatakse luudasid ja kauneid munapühade linnupesi. Kasepungade varumiseks tuuakse kaseoksad sooja, pannakse vette ja lastakse pungadel suureks paisuda, seejärel viiakse need külma lume sisse kuivama, kevadel raputatakse pungad maha ja oksi võib veel luua jaoks kasutada.
Kasevitsal oli vanasti maagiline ja kasvatav toime, seda nähes muutusid lapsed heaks ja sõnakuulelikuks, kasevitsa kutsuti urvaplaastriks.
Tehakse saunavihtu
Arukask on parim puuliik saunavihtade valmistamiseks. Vihtu tehakse siis, kui lehed on täis kasvanud. Vanarahvas uskus, et vihtu tuleb valmistada siis, kui on noorkuuaeg, kuiv pilvine ilm, puhub lõuna- või läänetuul. Pühapäeval ei tohtinud vihtu teha. Valmistatud vihad kuivatatakse, soolatakse (Soomes) või sügavkülmutatakse. Vihtlemine vähendab lihaste väsimust, parandab vereringet, peletab väsimust, annab hea une ning söögiisu.
Vaenlased
Arukasel on omad vaenlased: tihti võime näha vaksiku röövikuid tema lehti söömas, tüvel võib kohata halli seent tuletaela või musta pässikut, ka omapärased oksapuntrad puuladvas on seente töö.
Karjala kask
Karjala kask ehk maarjakask pole omaette liik, vaid arukase haruldane   vorm, mis kasvab ka looduslikult Põhja- ja Lääne Eestis. Hea on maarjakaske ära tunda mügerikulise tüve järgi, mis  meenutab boamadu. Karjala kasel on hea puit, millest saab valmistada väga kaunist mööblit, on punastest , lilladest, roosadest, kollastest ja valgetest toonidest kirju. Sellised ilusad puutükid on Soomes, Karjalas ja Lapimaal olnud kasutusel isegi raha asemel. Karjala kase puit on väga kallis. See on ahvatlenud kurjategijaid, kes hävitasid Pärnumaal looduskaitse all olnud Eesti kõige suurema maarjakase.
Karjala kask on keskmiselt 10-15 meetrit pikk, üksikud puud võivad kasvada 20 meetrini. Karjala kask on harunevate, jändrike ja kõverate okstega, mitme ladvaga, tihti mitme tüvega puu või maapinnalt harunev peenikeste tüvedega põõsas. Karjala kase tüvi on vaid erandjuhtudel sile. Tüvel ja jämedamatel okstel võib näha ribisid, kühme ja paksendeid, milles on kõige rohkem näsastunud puitu. Peaaegu alati jääb silma pikuti lõhenenud koor, mis on puidu ebaühtlase jämenemise tagajärg. Paksendid, mis moodustavad tüve ümber enam-vähem ühtlaselt jämenenud rõnga, võivad juba noores eas olla kaetud musta korbaga, kuid nende vahekohtadel korp puudub. Sageli peetakse karjala kase tüvepaksenditeks puudel laialt levinud pahkasid. Viimased on aga välised moodustised vaid tüve ühel küljel.
Looduses kasvavad karjala kased kas üksikult või rühmiti koos teiste puudega. Vähese konkurentsivõime tõttu jäävad nad alla kõrval kasvavatele teist liiki puudele. Maarjakask on lühiealine ja hakkab puistust välja langema juba 40–50 aasta vanuses.
Huvitavat
Eesti arukaskede vanus võib ulatuda 150 aastani. Siiski küünib vanimate kaskede eluiga üle paarisaja aasta. Esikohal võiksid praeguste andmete järgi olla Põnda kask Saaremaal ja Mäletjärve kask Tartumaal. Nende kaskede vanust on hinnatud koguni 250-le aastale.
Jämedaimaks kaseks on Siiriuse kask Võrumaal, mille ümbermõõduks on 390cm. Jämedad kased on veel: Tikuta kask Põlvamaal  - ümbermõõt 389cm, Naha külas Põlvamaal kasvav kask  - ümbermõõt 364cm ning Rulli kask Võrumaal Ruusmäel - ümbermõõt 360cm.
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/Arukask
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/arukask.ht m
http://www.miksike.ee/
http://timoilves.planet.ee/haljastus/tooted/lehtpuud/betula.html
Eesti Nõukogude Entsüklopeedia (ENE)
11