Heiti Talvik (0)

Heiti Talvik
Heiti Talvik (ametlikes dokumentides Talviken) sündis 9. novembril 1904 . a. Tartus. Ta isa Siegfried oli poja sündides arstiteaduskonna üliõpilane, avarate kultuurihuvidega (suur Juhan Liivi ja Gustav Suitsu luule austaja), hiljem pidalitõve uurija ning lõpuks kohtumeditsiini professor ülikoolis. Ema Elfriede oli andekas pianist . Kunstiannetega olid ka Heiti õde Hella ning vend Ilmari.
Ka noor Talvik teadis neid luuletajaid, kellest isa talle rääkis ning nende luuletki peast. Siiski ei meeldinud varases koolipoisieas talle luule - teda lummasid hoopis loodusteadused. Eriti meeldis talle E. Haeckeli teos "Die Welträtsel" ("Maailma mõistatus") ning ta luges palju evolutsiooniteooria "isa" Charles Darwini kohta. Selline huvi loodusteaduste vastu mõjutas ka Heiti Talviku kirjanduslikku maitset – ta eelistas naturaliste ja realiste.
Heiti käis Tartu Treffneri gümnaasiumis, kus ta aga õpingud katkestas 1921. aastal ja asus tööle Kohtla põlevkivikaevanduses lihttöölisena proovides iseseisvalt toime tulla. Pärnu isakodusse naasnud, jätkas ta sealses õhtugümnaasiumis, mille lõpetas 1926. aastal. Samal aastal immatrikuleeriti Talvik Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda. 1934. a. Sooritas ta üldise kirjanduse keskastme eksami Gustav Suitsule , ent seejärel loobus diplomit taotlemast ja eksmatrikuleerus. Ülikoolil, kaaslastel ning ülikooliõpilasseltsil Veljesto oli tema haritlas- ja kirjanikuelus tähtis osa. Olulist osa etendas ka Talvik ise kui arbujate sõpruskonna peamine vaimne koondaja.
1930. aastal tutvus Heiti Talvik noore proosakirjanikuna tähelepanu äratanud Betti Alveriga, kellega ta 1937. aastal abiellus. Ent rahulikku kooselu ja loomeaega ei antud kauaks . Saksa okupatsiooni aastail oli noorpaar suviti Betti isakodus Pühastes, talviti püüdisid toime tulla Tartus. Neil aastail tõlkis Heiti eesti keelde J. W. Goethe draama ”Götz von Berlichingen”, mis lõpuks avaldati segastel oludel Betti Alveri tõlkijanime all. Nõukogude okupatsiooni alguses arreteeriti kirjanik ja pärast vanglavintsutusi Tjumeni oblastisse asumisele saadeti. Lõpuni kurnatud luuletaja suri Urmanovo haiglas 18. juulil 1947.
Heiti Talviku luule
Heiti hakkas luuletusi kirjutama alles gümnaasiumis õppides, tema esimesed luuletused on helgetoonilisemad ja romantilisemad kui hilisemad . Seda perioodi, kui ta alustas luule kirjutamist võik nimetada ”Enne Palaviku” perioodiks .
Varasest loomepuhangust on säilinud kaks suurekaustalist vihikut – esimeses kaks peatükki poeemist "Ilmutus", luuletused "Leil", "Hilissügis" I ja II, "Hälbimus", "Sügiseleegia" ja väike sari epigramme koolivendade kohta. Trükki ei jõudnud neist midagi, seda vähemalt Talviku eluajal ("Sügiseleegia, Hälbimus", Hilissügis" II on ilmunud Karl Muru koostatud valimikus 1988). Teises vihikus on kuus luuletust, mis kirjutatud 1924. aasta maist juulini. Kaks neist – "Eel äikest" ja "Melankoolia" ("Loomingus" – "Rändaja"; hiljem kogus " Palavik " pealkirja all " Simmanil ") ilmusid 1925. aastal ajakirjas "Looming". Ülejäänud teise vihiku luuletused ilmusid alles Karl Muru koostatud eelpoolnimetatud valimikus 1988. aastal. Varaseimaist luulekatsetusist jõudsid trükki veel "Videvik", "Tütarlapsele, keda ma nii väga armastin" ning " Tuut -tuut" (hiljem võetud ka "Kohtupäeva").
Hilissügis II
/.../Oo hilissügis haudne, vähkrev porin,
su õitseng jumalik soo mäddaleotisen,
kun silisevan lokkab mudaloputisen
kui limuline nilbe, fosforhelkiv lill./.../
Hilissügis II, mis on kirjutatud Pärnus 6.detsember 1923. aastal toob minuni ilme sügisest, kui mudasest ja limasest aastaajast , kus õitseb vaid üks lill terve õue peal ja ainus mille häält kuulda saaksin on pori lirtsumine.
/.../Kord oli aeg, kun päike kuldne õhkas,
kun torkas minungi soov taevast püüda tähti:
nii lähedal neid tookord horisondil nähti,
ja kodu oheldas nii umbne , kitsas .../.../
See salm paneb tundma suve soojust ja päikese sooja õhku. Selles suveõhtus, kus paistavad tähed taevas, mina pikali neid vaatamas, tekiks nagu mõte, et saaks neid katsuda, paitada, endale võtta, kuid siiski ei saa. Kui pilk on taevale peatuma jäänud ja mõtted laiali levinud, tundub, et kõik on nii väike võrreldes tohutu suure universumiga, mis on tähtede taga peidus.
Kevadelaul
/.../Mäenõlvil noor lehestik voogab kui aur,
öil, päivil ei lakka sääl lindude laul.
Ah, võsastik rõkkab, orkester on koos,
lind linnuga sillerdab paisuvas hoos ./.../
Kevadelaul, kirjutatud Kohta-Järvel 29. mail 1924, joonistab mu ette rohelise looduse pildi, kus on mäed on täis äsja võrsunud taimestikku, kollase muruga. Kõndides kuulen kuidas ühed linnud laulavad üht ja teised teist lugu- need kõik lood meeldivad mulle.
/.../Köet magusalt kuumaks on minugi rind ,
üht kaaslast teel eksides otsib mu hing,/../
Samas selle kõige tärkava looduse keskel, on tunda kurbust ja igatsust kaaslase järele, kes kõnniks minuga seal käsikäes või lihtsalt minu kõrval mind vaadates. Seda kedagi oleks mu kõrvale vaja just kohe ja preagu , sest mulle on pähe löönud kevad- see armastus. /.../löönd minulgi pähe siit kevade viin ./../
Tütarlapsele, keda ma nii väga armastasin (1926)
See luuletus on nii konkreetne kui ka sügavale tunnetesse laskuv . Ettekujutlus neiu noorusest ja värskusest jõuab minuni järgmise reaga /.../ Su liikmed lõhnavad kui noored valged kased /.../. Konkreetselt on toodud välja, mis naise juures silma paistab ja sedagi , et naine on arglik ja õrn, kes ei taha igaühele olla naise eest.
/.../ Ning oma sädelevaid õlgu, rindu noori
sa läbi väriseva lehi paista lased./.../
Väga huvitavalt on metafoor looduse ilu ja naise silmad vahel. Ja lõpp on võidukas, kuid pole seda sõnadega üle paisutatud. Hästi on väljatoodud, see kuidas kedagi armastades , teda ihaldades on minul kui armastajal uus elu temaga olles. Nagu elaksin kaht elu, üks on joovastav elu armastatuga, teine igapäevane hall. /.../ uus elu vulas mul sääl üle pää ja käte./.../
Eel äikest (1924, Pärnus 5.juuli)
Selgesti on märgata, et luuletaja teab loodusest ja tema käitumisest erinevates olukordades palju. Kõik nähtused, mis seovad loodust ja äikest on püütud ära mainida. Lugedes seda luuletust, tekib tunne, et see oleks nagu mingi õnnetus või katastroof, mis võib maad katta . /.../ Horistont on palavikun, musta mattub ilm./.../ Huvitavalt võrdleb Heiti Talvik tormi viiuli vingumise, mustlaslaulu ja roosa daami tegemistega. Leidsin enda jaokski, et äikese eelne torm võiks seostuda viiuli nuuksumisega ja mustlasneiu valju lauluga.
Uljalt (1930)
Pealkiri ütleb, kuidas see luuletus on minuarvates kirjutatud, aga selle uljuse taga peitub tõeliselt raske otsus või elu järgmine, vajalik samm. Loen välja, et mees on siin luuletuses tehtud külmaks, kindlameelseks ja tugevaks , kes olles nii kurb sõdur kui ka haavunud madrus peab olema tugev, sest see halb mis on, on ka millekski hea. Lubatud on oma mured uputada hullumeelsuse taha või puskarisse. Luuletuse lõpp ütleb kui raske on jätta maha oma isakodu ja asuda oma enese kodu rajamisele. Igatsus, mis jääb hinge on suur, olenemata sellest, et olles mees, kes on pealtnäha tugev ja sünge kannab endas tohutut armastust vanemate vastu /.../isake, lauldes kord jätan su talu./.../.
Heiti Talviku loomingus on periood, kus ta andis välja oma esimese luulekogu ”Palavik” (1934). Nagu viitab raamatu pealkiri, esitatakse rohkesti palavikulisi, haiglasi, joobnud-hõngulisi, dekadentlikke nägemusi. Iseloomulik on ka dekadentlik kunstniku- ja luuletajatüüp: haiglane, mandunud , isegi paheline. Talviku esikkogu luuletajamina esineb korduvalt tõepoolest just niisuguses rollis. Palavikuluule sümbolismi on kaasatud ekspressionistlikku kujunduslikkust. See on napp ja klassikaliselt kindlajooneline. Talvik keskendub inimesele, tema kehalisele närbumisele ning ingelisele kaosle. See kogu peegeldab kaost ja selginemist üksikinimeses. Näib, et inimesel endal pole võimalik midagi otsustada ning kõik suur, tähtis a tõeline jääb kättesaamatuks.
Simmanil (1924)
”Simmanil” on väga kaasahaarav ja hea rütmiga. Need kirjeldused sellest peost, kutsuvad mindki sinna koos teistega pidutsema ja tunnet , et endalgi oleks rind täis sireleid, sest luuletaja kirjutab sellest nii ahvatlevana noorele hingele . /.../ Täis rindki sireleid, mul valla iga tee./.../ Minus on tunne, et kui saaksin kordki sellele simmanile, siis leiaksin omale tee, kust avaneks mulle võimalused suurde ilma. /.../täis minu rindki sireleid, vaim retkleb ööda maid./.../ Oli tunda, et luuletus on kirjutatud heas meeleolus, rõõmsas olekus, mis jõuab minunigi.
Don Ramon
Don Ramon on julm juht, kes on määratud hukule timuka nööri läbi. Ta on nii võimas olnud, et isegi pikne on tema matmise ajal välja raatsinud tulla. Don ramoni kirjeldatakse salmis väga vägeva ja tugevana /.../ tema rind kui range linnamüür, linnamüür, mis püstitet on paest./.../, /.../jah, sel mehel püsti kurat oli sees, ei ta kohkunud ka kõrge kohtu ees./.../. Mul tekib kindel kujutluspilt Don Ramonist, ma samastan teda düranliku ja ülbe riigijuhiga, kes teeb rahvale mingil määral head, aga vahendid on selleks liiga karmid. Luuletuses räägib, kuidas ninakühm sarnaneb juudi küürule ja nägu roostest vasele- need on kergelt öeldud, kindlad tunnused halvale diktaatorile. Surmast kirjutatakse kui igapäevasest , mis ei ole üldse nii hirmuäratav kui see tegelikult on. /.../ Su matust koos me peame nüüd kui pulma./.../ Samas on selgesti mulle mõistetav, et halva inimese surm ja hea pulm on sarnased.
Paaria
Need värsid rääkisid mulle autori tohutust enese kriitikast enda ja elu suhtes. Ta kirjeldab elu süngemat poolt, oma vanglas olemise aega teaks nagu ette. Ta suudab seda taaskord teha väga tõetruult. Mul tekib seda lugedes tema vastu haletsus, justkui tahaks olla see suur kõrv kellega ta oma muret jagada saaks ja head ning positiivset nõu jagada. Ta on enda suhtes äärmiselt kriitiline, ta kirjeldab kuidas bordelle külastanud, kuidas kütib seelikuid, aga tegelikult ma usun, et ta oli truu mees oma naisele ja ta pani enesele liialt pahaks, et julges mõne naise poole vaadata meheliku ihaldava pilguga. Kogu enesekriitika võtab kokku viimane salm:
/.../ Must jäänud vaid kõle kompleks
Luuvaludes puusi ja reisi,
Mis edasi elab vaid seks,
Et vihata ennast ja teisi./.../
Neli pilti (1928-2930)
Luuletus koosneb neljast osast nagu pealkirigi ette ütleb. Esimeses osas on võllapuu kirjeldus, kus on poomispael, mis vihjab taaskord surmale . Samuti on väga romantiline see, et mees on tüdrukusse kellest kirjutab armunud, aga samas on võimeline tema pärast ka ennast tapma. /.../ ”See tütarlaps, kes kibeleb mu meeles, see ongi minu väike võllapuu!”/.../. Teises osas kirjeldab ta iha, kuidas naine tahab teda ja tema ei suuda vastu panna. Siiski suudab üsna kurjalt ja halvustavalt seda ilusat tunnet, iha, kirjeldada:
/.../ Su käed mind noolivad kui valkjad ussikesed.
Su kuri pilk, su kuri pilk
on üles piitsutanud kik mu meeled,
et murraks tiigrina Sind kas või silmapilk ./.../
Kolmandas osaski räägib leegist ja õelast aroomist. Neljandas osas kinntitatakse, et on olemas iha ja asja kaunidust, kuid viimastes ridades suudedakse jälle öelda midagi negatiivset /.../me noorus klirisedes langeb rusuks./.../. Kogu luuletus on väga hea, kirjeldab tohutut iha, mida püütaks vältida tuues negatiivseid paralleele.
Oli sügis (1926)
Oli sügis. Auras udurähma.
Tulin kõrtsist, pää täis õlleähma.
Tühja pargis tummalt seisid puud.
Olid kõledad kui roiskunud luud.
Lehte liuglevat veel nägin uttu ,
mutta kontsaga ma lõin ta ruttu,
mutta kontsaga ja nutsin siis,
nutsin, kuni politsei mu viis...
Väga konkreetne, selgepiiriline ja arusaadav. Need salmid räägivad mulle, luuletaja varahommikust sügisel, kus sai napsu võetud, parki jäädud ja politseisse viidud . Hea luuletuse kirjutamiseks ei pea kasutama tohutuid metafoore, ruumilisust jm. vaid piisab kindlapiirilisest realismist. Meeldib, et lühikestesse ridadesse on ära mahutatud ka tunded tol hetkel, kirjeldades nutmist.
Rabas (1928-1930)
Kohe pealkirjaga meenus, et pidin isegi kirjutama rabas olles loodusest kerge mõttevälgatuse. Lugedes hakkasin kohe otsima sarnaseid jooni, aga neid polnud. Kirjanik on ”Rabas” näinud pruudi surma , rüdavaid verisääski ja elu kustumist sinna. Selles luuletuses näen looduse põimumist inimesega. Taaskord leitakse negatiivseid külgi ülekaalus, mis tekitab sünge tunde. Raba kujutatakse sellise kohana, kuhu teinekord veidi hämaruses minnes, tekiks endalgi kõhedus. Sügavamõtteliseim värss on selles luuletuses minujaoks see. /.../ Ma leian end kui ärasõitvas laevas , mis hääletult mind unustusse viib./.../ See ütleks minuarust kõik selle raba kohta, mis meieni läbi kirjelduste jõuab.
Järgmine luulekogu ilmus Heiti Talvikul 1937. aastal ja kandis pealkirja ”Kohtupäev”. See jälgib kaost ja selginemist üksikinimeses üldisemalt, oma aja, ühiskonna, maailma ulatuses. Selles kogus valitseb ajakriitiline luule. Hoiakult veidi sarnane 1920. aastate ajalauludega, ent kujundlik ekspressionism on nii ajalaulude kui Talviki enda ” Palavikuga ” võrreldes peaaegu olematu. Seda asendab iroonia . ”Kohtupäevas” ennustab kirjanik saabuvat ränka aega ning senise usu proovilepanekut. Sellega seoses võimendub juba ”Palavikus” ettetulnud religioossete motiivide ja sümbolite tähendus.
Tuut-tuut (1925)
Tuut-tuut oleks justkui inimene, kes minu elus rolli mängiks ja kaoks. See inimene oleks väga hea, rõõmu toov./.../ Tuut-tuut! Maa lillist lõkkas. /.../ /.../Veel kumas kõrvus hele naer, siis jälle harras vaikus/../. See inimene oli justkui mu sõbe rnoorusest, kes kadus mööda vurisedes kui üks auto ning temast maha jäi palju nagu salmis öeldud /.../ Paks tolm vaid jäi ta teele./.
Milleks mulle tiivad...(1926)
Äärmiselt enesekriitiline ja surmale vihjav luuletus. Kõik hea lükatakse tagasi, tuues põhjuseks, et see hullutab meelt ja hiljem maksab kätte. Et eluajal ei leiakski inimene rahu, ainult hauas surnuaia kõrval. Luuletus on üsna sobiv iseg tänapäeva, et pole vaja kulda karda, et see maksab ju kätte, kui muutud liiga uhkeks. Rikkus ei too rahu, vaid täieliku rahu leiab ainult hauas olles. See on küll äärmiselt sünge, aga samas valetatud siin ei ole. /.../ Haud vaid andke mulle surnuaia sõrval, et võiks rahu leida kustunute kõrval./.../
Dies irae (1934)
”Kohtupäeva” üks pikemaid luuletsükleid, mis pilkab väga selgelt Revolutsiooni. Pilkab noort järeltulevat põlve, kes püüab midagi saavutada. /.../ Kõik, mis me vanemail kord olnud püha, on meil vaid irvituseks ettekääne./.../
Üsna palju religioosseid sümboleid on sisse toodud, mis minule tähendab pühalikkust./.../ nõnda kõigi poolt sõimatud saab iga vasnegi Mooses ./.../ Väga segane aeg tundub riigis olevat, kõik mäsleksid ja roniksid mööda lõputut seina, et saada isandaks , milleks paraku ei sobi keegi pööblitest. Viimases salmis kutsub luuletajaid üles, kirjutama oma pimedast raevust. Kuna see luuletus on etteheitev ühiskonnale, siis ma tõesti ei imesta, miks tollal nii julge ja otsekohene mees trellide taha pisteti. Tunda on isamaalise mehe julgust öelda, kuidas asjad on ja mitte teha nägu, et on kangelaslikud meie mehed kirjutades seda, mida tellivad revolutsionääridest riigipead .
Viimane periood Heiti Talviku elus on ”Kohtupäeva” järgne aeg ehk tema viimased eluaastad .
Kõige paremini võitab kokku tema segadusest ja negatiivsusest olekust luuletus, millel puudub pealkiri.
Meie süda on kui kannel ,
riist, mis kõlab kahel keelel.
Ühel rõkkab rõõm- ja teisel
Nuuksub mure mustal meelel.
Elu põlisviise rohkeid-
täna rõõmsad pulmalaule,
homme süngeid surmaohkeid...
Siin on toodud sõna surm, mis on raske, mitte kerge. Samuti väga hea näide, inimesest, kelles on nii hea kui halb isiksus kandla näitena, millel on kaks keelt. Üks keel on rõõm, teine mure. Ja peaaegu igas luuletuses on midagi, mis tekitab minus väga armast ja head tunnet, samas selle kõrvale ilmub sünge pilv, jõhkrate näidete või väga tõetruu realismina, mis toob mind maa peale ja paneb mõtlema asjade negatiivsele poolele, et ei hõljuks ainult helesinistest pilvedes taeva kohal, kust kukkumine on valus .
Heiti Talvik
Luulekogu ”Legendaarne” analüüs
Koostas: Elerin Ehte
11b
2009