Heiti Talvik - uurimustöö (0)

Heiti Talvik
9. november 1904 -18. juuli 1947
Uurimustöö
Mustvee 2009
HeitiTalvik sündis 9. novembril 1904. aastal Tartus ja suri 18. juulil 1947.aastal Tjumeni oblastis.
Heiti sündimise ajal oli tema isa Siegfried alles arstiteaduskonna üliõpilane, üsna varsti aga pidalitõve uurija ning hiljem kohtumeditsiini proffessor Tartu ülikoolis. Heiti isa oli mitmekülgsete huvidega kirjandusearmastajast haritlane ning suur Juhan Liivi ja Gustav Suitsu austaja. Ka noor Talvik teadis neid luuletajaid ning nende luuletki peast . Siiski ei meeldinud varases koolipoisieas talle luule – teda lummasid hoopis loodusteadused . Eriti meeldis talle E. Haeckeli teos „Die Welträtsel“ („Maailma mõistatus“) ning ta luges palju evolutsiooniteooria „isa“ Charles Darwini kohta. Selline huvi loodusteaduste vastu mõjutas ka Heiti Talviku kirjanduslikku maitset – ta eelistas naturaliste ja realiste.
Juba 15 aastaselt oli tal läbi loetud kogu Lev Tolstoi looming; samuti oli ta lugenud Émile Zola , Henrik Ibseni ja Eduard Vilde teoseid. Luuleklassikutest aga Dantet, Goethet, Puškinit, Heinet, Baudelare-i. 20. sajandi esindajatest oli ta tuttav Aleksander Bloki loominguga, kelle loomingut hiljem ka tõlkis.
17. sünnipäevaks kinkis isa talle kaks köidet Schoppenhauerit, mis õhutas Talviku huvi filosoofia vastu. Ta luges ka teisi filosoofe, näiteks Nietzsche-t. Mitmekülgne lugemus kajastus hiljem tema loomingus.
Talvikute kodune õhkkond oli väga kunstilembene – ema oli tuntud pianist, kunstilise eneseteostuse poole püüdlesid ka Heiti õde Hella ja vend Ilmari. Kogu perele oli iseloomustavaks tuntav majanduslik muretus.
Luuletamise vastu ärkas Talvikus huvi keskkooli vanemates klassides; (umbes 1923). Ehkki põhjused pole teada lahkus Talvik 1923. aasta lõpul ootamatult koolist ning sõitis Kohtla-Järvele põlevkivikaevandusse. Lahkumise põhjuseks oli arvatavasti perekondlikud sisepinged.
Selline lahkumine , eemaldumine oli temale väga iseloomulik. Ta polnud iseloomult võitleja ega energiast keev teoinimene. Tasakaalu pidi ta leidma sisemises läbikannatamises. Alles konfliktist kaugenedes saabus selgus.
Kohtla-Järvel oli ta tavapärasest elukeskkonnast kaugemal ja alles siis leidis ta enda tõelise kutsumuse – luule.
1. jaanuaril 1924. saatis Talvik „Loomingu“ toimetajale Tuglase luuletuse koos kaaskirjaga: „Mullatöölise elu ei anna mahti süvenemiseks. Siiski ei suuda see lämmatada isiku sisemaid kalduvusi, püüdeid.. Praegu ei vaja ma muud, kui usku endasse.“
Tuglase vastuse sisu ei ole teada, kuid 1924. aasta 16. oktoobril kirjutab Talvik uue kirja, seekord juba Pärnust: „Käesoleval oktoobril saab aasta täis, kus terveni olen andunud luuletamisele, nimelt kalduvusele ohvriks tuvven pea kõik oma eraelulised huvid. Ja saan seda rõõmuga tegema ka tulevikun.“
Sellest varasest loomepuhangust on säilinud kaks suurekaustalist vihikut – esimeses kaks peatükki poeemist „Ilmutus“, luuletused „Leil“, „Hilissygis“ I ja II, „Hälbimus“, „Sygiseleegia“ ja väike sari epigramme koolivendade kohta. Talviku eluajal ei jõudnud neist midagi trükki. Teises vihikus on kuus luuletust, mis on kirjutatud 1924. aasta maist juulini. Kaks neist „Eel äikest“ ja „Melankoolia“ ilmusid 1925. aastal ajakirjas „Looming“. Ülejäänud teise vihiku luuletused ilmusid alles 1988. aastal Karl Muru koostatud valimikus, kus ilmusid ka mõned üksikud esimese vihiku luuletused.
Oma varasemates luuleproovides otsib Talvik veel terviklikku stiiliühtset kujundit ; selle puudumisest kurdab ta kirjas Tuglasele 18. oktoobril 1925:“Harilik traagika, kõige isikupärasemad ning elulisemad asjad vormiliselt vastuvõetamatud.“ Pidagem silmas, et tegemist oli 20. sajandi kahekümnendate aastatega, mil terves Euroopas kajastati oma maailmanägemust, ideid, emotsioone ja ekspressionistlikku vormi. Sama püüdis ka Talvik:
„Hälbimus“, 1923
Liig palju mun valu ja kirge,
et tajuda Jumalat.
Küll kõrvetab leek mind ehk rõske,
küll nokitseb sydame hauan.
Küll surmahirm raske mind rõhub,
kui kohiseb pimedan,
kui kuhjuvan pilvede murrun
mõõk lõikab ning trummistik põrab.
Pean uskuma julma ürgjõusse,
usk rinda see ängistab.
On maskiks vaid jõudude tõde,
meil’, nälgind laanelajail’ söödaks!
Vast peitubki rusikain tõde,
kui aeg seda tõestab:
need suured ja rasvased mehed,
kel’ aidad ja salved täis vara,
või kulund kuubede kandjad,
kes, ajud täis vaimustust,
leit’ aatemaad massile müüvad,
et omada jumala kuju…
Selles luuletuses on olemas peaaegu kõik, mille üle Talvik juurdleb terves oma loomingus.
Mõneks ajaks jäi luuletamine Talviku jaoks tahaplaanile. Ta jätkas oma katkenud õpinguid ning lõpetas 1926. aastal Pärnu õhtugümnaasiumi reaalharu; sama aasta septembris asus õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda ning oli üliõpilaste nimekirjas 1934. aasta novembrini.
1928. aastal hakkas Talvik uuesti kirjutama. Ise arvas ta, et see sündis „tänu rikkamale lektüürivalikule, osalt ka vaimselt erksamale ümbruskonnale..“, arvata võib, et tõuke andis ka Tuglas, kellega Talvikul oli kirjavahetus . Vorm muutus klassikaliseks.
1928. aastal on Tuglasele kirjutatud kirjaga kaasas 11 luuletust, millest 10 ilmub „Loomingu“ 1929. aasta veebruarinumbris; luuletused tähistavad Talviku poeetilisi eneseleidmisi, mida iseloomustavad väljenduslik omapära, sõnasäästlik ilmekus ja klassikaliselt täpne vorm. Siitpeale ilmub Talviku luulet sagedamini. Ainult 1932. aastal ei avaldanud ta ridagi.
Aastal 1934 ilmus Talviku esimene luuletuskogu „Palavik“ „Kammisseppade“ kirjanduse väljaandel, kelleks oli autor ise oma lähemate sõpradega. Talvik on öelnud, et rakke on rohkem rahuldust pakkunud loomine kui loodu laiemale avalikkusele ilmutamine. Kokku trükiti 600 eksemplari.
„Palavikule“ on iseloomulik igatsus hingepuhtuse, vaimse vabanemise ja uuestisünni järgi. Stiil on ekspressionistlik ja tihendatud, luuletaja näeb kõike läbi iroonia , eneseiroonia ja huumori prisma.
1934. aasta „Loomingu“ 6. numbris ilmus Talviku luuletsükkel „Des irae “ („Viha Päev“), pealkirjastatud ühe keskaegse hümni algussõnadega, samal aastal on kirjutatud ka „Jumalate hämaras“ ( ilmus „Loomingus“ aasta lõpul ). 1934. aastal saab Talvikust Eesti Kirjanikkude Liidu liige.
1935-1939 avaldab Talvik publitsistikat – kokku 12 artiklit ja retsensiooni. Ta on erudeeritud ja peene maitsega nõudlik arvustaja, kes püüab mõista ja austada autori kavatsusi.
1937. aastal abiellus Heiti Talvik Betti Alveriga. Samal aastal ilmus ka Talviku luulekogu „Kohtupäev“. Esimese koguga võrreldes on see suhteliselt uudne. Lüürilise mina siseehituseslt on rõhk nihkunud inimese võitlusele välismaailmaga. Stiil rahulik ja kerge.
1939. aastal algas Maailmasõda ning Talviku looming laideti maha. Juhan Sütiste on öelnud „..Lootusetu pessimismi ja viirastuslike elamuste luukamber..“ Poleemilses tuhinas tehtud väärotsustus jäi Talviku loomingule veel pikaks ajaks külge.
Sõja aastail elas Talvik koos Betti Alveriga tagasihoidlikku elu Tartus ja Pühastes. 1945. aasta mais arreteeriti luuletaja alusetult. Siitpeale muutuvad kõik teatmeteosed kidakeelseks. Oma 1975. aastal ilmunud raamatus ütleb Karl Muru: "…H. Talviku poeeditee katkes enneaegu luuletaja surma tõttu, milles küllap mõjusid kaasa ka need vintsutused, mis luuletajale pärast sõda osaks said…" Oma raamatus "Tulgu uus taevas" kirjutab Hellar Grabbi: "…Heiti Talvik hukkus nõukogude vangistuses 1947. aasta juulikuus. Ta surmakohta ei ole avaldatud, mõnede andmete kohaselt varises ta kokku vangietapis Siberis , Obi jõe piirkonnas…" Järelsõnas Talviku 1988. aastal ilmunud luulekogule ütleb koostaja Karl Muru juba vabamas õhkkonnas: "…Kinnipidamise järel Tallinnas saadeti Talvik asumisele Tjumeni oblastisse, kus ta suri 17. või 18. juulil 1947…" Talviku abikaasa Betti Alver veetis aastakümneid nn sisepaguluses. Eksituste eest tuleb maksta kõrget hinda…
Surra võib looja, kuid mitte tema loodu. Luuletuses „ Magaja “ ütleb Talvik sõnad, mis jäädvustavad tema loomingu püsivuse:
Ei riiva mind kõduingel
ka sügava liiva all.
Mu hingetõmbed on pikad,
ma magan kui metall .
Kasutatud kirjandus:
Grabbi, H. Tulgu uus taevas. Tln: Virgela, 1999.
Muru, K. Vaateid kolmest aknast. Tln: Eesti Raamat, 1975.
Neithal, R. Mis on mis kirjanduses. Tln: Koolibri, 1999.
Ristikivi , K. Viimne Vabadus. Rapla : Ilmamaa , 1996.
Sivonen, E. Väike viiteleksikon. Tln: Ilo, 1996.
Sööt, B. Kirjandusteooria lühikursus. Tln: Valgus, 1966.
Talvik, H. Luuletused. Tln: Eesti Raamat, 1988.