Heiti Talvik (1)

SAKU GÜMNAASIUM
Kerttu Luik
HEITI TALVIK
Referaat
Juhendaja : õpetaja Inga Uusmaa
Saku 2005

SISSEJUHATUS

Referaat räägib 20.sajandi alguses elanud luuletaja Heiti Talvikust, tema loomingust. Sisaldab luuletuse „Fööniks” analüüsi. Näha saab ka pilti Heiti Talvikust referaadi lõpus.
Heiti Talvik sündis Tartus. Tema perekond armastas kirjandust. Sealt ka luuletaja kirjanduslembus. Talviku esikluulekogu „Palavik” ilmus 1934 ja teine luuletuskogu „Kohtupäev” 1937. aastal. Ta oli abielus Betti Alveriga. Nad elasid tagasihoidlikku elu Tartus ja Pühastes. Luuletaja arreteeriti alusetult NKVD poolt kevadel 1945 ja saadeti 5 aastaks Siberisse. Heiti Talvik suri haigestununa 18. juulil 1947. aastal Tjumeni oblastis.
SISUKORD
SISSEJUHATUS 2
1. Peatükk 4
1.1. Heiti Talviku elulugu 4
2. Peatükk 6
2.1. Heiti Talviku looming 6
3. Peatükk 8
3.1. Heiti Talviku luuletuse „Fööniks” analüüs 8
KOKKUVÕTE 10
KASUTATUD KIRJANDUS 11
Lisa 1 12

1. Peatükk

1.1. Heiti Talviku elulugu

Heiti Talvik sündis 9. novemberil 1904. aastal Tartus arsti ja pianisti pojana . Heiti sündimise ajal oli tema isa Siegfried alles arstiteaduskonna üliõpilane, üsna varsti aga pidalitõve uurija ning hiljem kohtumeditsiini professor Tartu ülikoolis. Isa oli mitmekülgsete huvidega kirjandusearmastajast haritlane ning suur Juhan Liivi ja Gustav Suitsu luule austaja. Ka noor Talvik teadis neid luuletajaid ning nende luuletki peast, siiski ei meeldinud varases koolipoisieas talle luule - teda lummasid hoopis loodusteadused. Eriti meeldis talle E. Haeckeli teos „Die Welträtsel" („Maailma mõistatus") ning ta luges palju evolutsiooniteooria „isa” Charles Darwini kohta. Selline huvi loodusteaduste vastu mõjutas ka Heiti Talviku kirjanduslikku maitset – ta eelistas naturaliste ja realiste. Juba viieteistkümneselt oli tal läbi loetud kogu Lev Tolstoi looming, samuti oli ta lugenud Émile Zola , Henrik Ibseni ja Eduard Vilde teoseid, luuleklassikutest Dantet, Goethet, Puškinit, Heinet, Baudelaire ’i. 20. sajandi esindajatest oli ta tuttav Aleksander Bloki loominguga, kelle luulet ta hiljem ka tõlkis. Seitsmeteistkümnendaks sünnipäevaks kinkis isa talle kaks köidet Schopenhauerit, mis õhutas Talviku huvi filosoofia vastu. Ta luges ka teisi filosoofe, näiteks Nietzsche’t. Mitmekülgne lugemus kajastus hiljem tema loomingus.
Talvikute kodune õhkkond oli üldse kunstilembene – ema oli tuntud pianist. Kunstilise eneseteostuse poole püüdlesid ka Heiti õde Hella ja vend Ilmari. Kogu perele oli iseloomustavaks tuntav majanduslik muretus, aga seda viljastavam vaimne õhkkond.
1907 siirdus perekond Pärnu. 1920 tuli isa Talvikuga Tartu tagasi. Õppis Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis, aga katkestas 1923 õpingud ja siirdus Kohtla-Järvele tööliseks. Talvik jätkas oma katkenud õpinguid ning lõpetas 1926. aastal Pärnu õhtugümnaasiumi. 1926 astus Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda ning oli üliõpilaste nimekirjas 1934. aasta novembrini. Ta õppis seal eesti keelt ja kirjandust, aga stuudium jäi lõpetamata. Edaspidi kutseline kirjanik Tartus, võttis tooniandvalt osa arbujate kirjutamise sõpruskonnast, oli üliõpilaste seltsi „Veljesto” liige. Eesti Kirjanike Liidu liige 1934 ja aastast 1943 sekretär.
Abiellus aastal 1937 Betti Alveriga. Sõja-aastail elas Talvik koos Betti Alveriga. Arreteeriti NKVD poolt mais 1945 ja saadeti sotsiaalselt ohtlikuks elemendiks tunnistatuna 5 aastaks Siberisse. Talvik suri 18. juulil 1947. aastal haigestununa Tjumeni oblastis. Talviku abikaasa Betti Alver veetis aastakümneid nn sisepaguluses.

2. Peatükk

2.1. Heiti Talviku looming

Varasest loomepuhangust on säilinud kaks suurekaustalist vihikut – esimeses kaks peatükki poeemist „Ilmutus”, luuletused „Leil”, „Hilissügis” I ja II, „Hälbimus”, „Sügiseleegia” ja väike sari epigramme koolivendade kohta. Trükki ei jõudnud neist midagi, seda vähemalt Talviku eluajal („Sügiseleegia”, „Hälbimus”, „Hilissügis” II on ilmunud Karl Muru koostatud valimikus 1988).Teises vihikus on kuus luuletust, mis kirjutatud 1924. aasta maist juulini. Kaks neist – „Eel äikest” ja „Melankoolia” ilmusid 1925. aastal ajakirjas „Looming”. Ülejäänud teise vihiku luuletused ilmusid alles Karl Muru koostatud eelpoolnimetatud valimikus 1988. aastal. Varaseimaist luulekatsetusist jõudsid trükki veel „Videvik”, „Tütarlapsele, keda ma nii väga armastin” ning „ Tuut -tuut” .
Mõneks ajaks jäi luuletamine tahaplaanile – Talvik jätkas oma katkenud õpinguid. 1928. aastal hakkas Talvik uuesti kirjutama ning arvata võib, et tõuke andis ka Tuglas , kellega Talvikul oli kirjavahetus . Vorm muutus klassikaliseks. Karl Ristikivi oma essees „Neljast arbujast” leiab, et Talviku lihtne trohheus ja riimiskeem abab – demonstratiivne tagasipöördumine vana juurde - võib ajajärgul, kui kõik luuletajad taotlevad ülimoodsust, olla samuti uudis. 1928. aastal on Tuglasele kirjutatud kirjaga kaasas 11 luuletust, millest 10 ilmub „Loomingu” 1929. aasta veebruarinumbris. Luuletused tähistavad Talviku poeetilist eneseleidmist, mida iseloomustavad väljenduslik omapära, sõnasäästlik ilmekus ja klassikaliselt täpne vorm. Siitpeale ilmub Talviku luulet sagedamini, ainult 1932. aastal ei avaldanud ta ridagi.
Aastal 1934 ilmus Talviku esimene luuletuskogu „Palavik” „Kammisseppade” kirjastuse väljaandel, kelleks olid autor ise oma lähemate sõpradega. „ Palavikus ” ulatub sümbolismist ja ekspressionismist ajendatud motiividering traagilistest kaduvuse – ja meeleheiteelamustest igatsusteni hingepuhtuse ja vaimse vabanemise järele. Kõrvuti esineb ka hoolimatut ulaelu kujutamist ja võllahuumorit, prantsuse ja saksa luulest laenatud motiive . „Palavik” ilmus väärikas kuues, illustratsioonidega (Ott Kangilaski ) ja isegi kahevärvitrükis. Seda on peetud üheks meie kaunimaks luuleraamatuks. Esimeste värsside trükkimisest luulekoguni oli kulunud tervelt kümme aastat – tolle aja kohta ebatüüpiliselt pikk hoovõtuaeg. Talvik ise on vihjanud, et talle on rohkem rahuldust pakkunud loomine kui loodu laiale avalikkusele ilmutamine. Ja loomine ise on Talvikul kaootiline – kord valmib mitu luuletust järjest, siis pikka aega ei ühtki. Tuntavalt on Talvik saanud mõjutusi Dantelt, Baudelaire’ilt, nende mõju kestab ka tema edasises loomingus. Kogu trükiti 600 eksemplari, neist sada nummerdatud ja autori poolt signeeritud . Tiraaž müüdi kiiresti läbi.
1934. aasta „Loomingu” 6. numbris ilmus Talviku luuletsükkel „Dies irae ” (Viha päev), pealkirjastatud ühe keskaegse hümni algussõnadega, samal aastal on kirjutatud ka „Jumalate hämaras” (ilmus „Loomingus” aasta lõpul).
1935-1939 avaldab Talvik publitsistikat – kokku 12 artiklit ja retsensiooni. Ta on erudeeritud ja peene maitsega nõudlik arvustaja, kes püüab mõista ja austada autori kavatsusi.
Luuletuskogus „Kohtupäev” (1937) reageeris Talvik teistest arbujaist teravamat ajastu ühiskondlikele ebakohtadele. Talviku täpse lakonismi tihendatud värss oma pingestatud ja sisendusliku sõnajõuga, ta epigrammiliselt lööv mõttesähvak, riimileidlikkus, kõla- ning rütmivahendite rakendamise artistlikkus on teises värsikogus viidud täiuseni. Pärast „Kohtupäeva” avaldas Talvik ainult neli luuletust. Käsikirjas on säilinud seitse luuletust ja luulekildu, nende hulgas 1939. aastal kirjutatud „Loojak”. Käsikirja jäi ka Talviku 1945. aastal kirjutatud „Fööniks”.
Esimeste seas võttis ta 1930. aastate algul eitava hoiaku fašistliku liikumise vastu nii Eestis kui ka üldse Euroopas. Avades elu sageli selle pahupidisuses otsis Talvik ideaale vastuolulises inimeses ja ühiskonnas. Ahistavaid dogmasid rünnates ning seistes valvel kultuuri tuleviku nimel, eitas orjameelsust ja kaitses vaimse vabaduse ideaale ning jõudis oma eredalt ainuilmelise loominguga 1930. aastate eesti luulemeistrite ritta. Vähesel määra tegeles tõlkimisega. Postuumselt avaldatud valimik „Väikese luuleraamatu” sarjas 1968 ja ka noorus- ning hilisvärsse sisaldav „Luuletused” (1988). Rootsis on avaldatud Talviku „Kogutud luuletused” ( Stockholm 1957).

3. Peatükk

3.1. Heiti Talviku luuletuse „Fööniks” analüüs

„Fööniks”
Ma uuena tõusin tulest,
sai tuhaks mu koltuv kest.
Ma kergem udusulest
ja tugevam terasest .
Jäid lõõska vaid pehkinud jätted:
väär-mina ja eba-maailm.
Nüüd jootmas mind Kõiksuse lätted
ja silmaks mul – Kõiksuse silm.
Ja päiksekiirtega ühte
mu ihu sulab uus.
Ta üleni leegib kui lühter
ja Elu Sõna tal suus .
Viin kõikjale valgust ja rõõmu,
mu hingusest sulab hang
ja mu südamest suuri sõõmu
joob lunastust roimar ja vang.
„Fööniks” on sümboliterohke luuletus, mille iga värsirida avab uue tasandi. Fööniks (kr. Phoinix) on müütiline punakuldse sulestikuga hiigellind, keda austati muistses foiniiklaste asulas Heliopolises seoses päikesekultusega. Kreeka pärimuse järgi elas see lind, ainus omataoline, Egiptuses, Indias või Araabia kõrbes. Tema eluiga olevat 500 aastat, misjärel ta ehitab endale lõhnavatest rohtudest pesa, toob kuuldavale kauni laulu, süütab tiibu lehvitades rohud ja oksad, põleb tuhaks ja tõuseb tuleasemelt uuesti sündinuna – võidab surma.
Lugedes seda ikka ja jälle, saabub kirgastav rahu. Võib-olla on see tingitud tuntavalt religioossest sõnumist. Kiht-kihilt koorub lahti midagi uut, mida esialgsel lugemisel ei ole märganud. Valdav on halastus , andeksandmine ja nagu luuletaja ise ütleb – lunastus. Igast värsist õhkub tahtmist edasi minna, ja just uuenenuna, puhastununa uuekssaamise rõõmusõnumit ka kõigi teistega jagada. Luuletaja oleks nagu jõudnud millegi suure ja pöördelise mõistmiseni – edasi saab minna, kui jätta maha vana, vale, iganenu, ning mitte kanda endaga leppimatuse taaka.

KOKKUVÕTE

Ma arvan, et Heiti Talviku luuletajaks hakkamist mõjutas see, et ta noorena luges väga palju. Teda hakkas kirjandus huvitama. Ma analüüsisin tema luuletust „Fööniks”. Mulle luuletaja meeldis, sest ta looming on huvitav. Eriti luuletuses „Fööniks”, kus tahetakse midagi paremat, puhtamat, inimlikumat, andeks andmist. Ka meie ajal vajab inimene tihti paremaks saamist, uuenemist, mõistmist. Kui andestad, siis andestatakse ka sulle ja hoopis palju parem ja kergem on elada. Iseendaga edasi minna,uueneda.
Heiti Talvik on eesti kirjanduses tähtis veel selle poolest, et tegeles tõlketöödega. Ta tõlkis Puškinit, Bloki ja Issakovskit.
Tema looming jääb alatiseks eesti kirjanduse ajalukku.

KASUTATUD KIRJANDUS

Eelmäe, August, Luule Epner , Mati Hint, Olev Jõgi, Ants Järv, Meelik Kahu, Maie Kalda, Sirje Kiin, Reet Krusten, Oskar Kruus, Pärt Lias, Toomas Liiv, Maire Liivamets, Karl Muru, Mart Mäger, Silvia Nagelman, Martin Neithal, Endel Nirk, Sirje Olesk, Mart Orav, Ralf Parve, Harald Peep , Kajar Pruul, Asta Põldmäe, Rudolf Põldmäe, Ello Säärits, Ele Süvalep, Lehte Tavel, Eerik Teder , Ülo Tonts, Elem Treier, Udo Uibo , Aarne Vinkel , Väike Eesti kirjanike leksikon . Tallinn 1998.
Internetiallikad:
http://kultuur.elu.ee/ke478_talvik.ht m (25.11.2005)
http://www.miksike.ee/docs/referaadid/heititalvik.ht m (25.11.2005)

Lisa 1

12