Lühike kokkuvõte Heiti Talviku elust ja loomingust. (0)

HEITI TALVIK
 
Heiti Talvik sündis 9. novembril 1904 Tartus. Heiti sündimise ajal oli tema isa Siegfried alles arstiteaduskonna üliõpilane, üsna varsti aga pidalitõve uurija ning hiljem kohtumeditsiini professor Tartu ülikoolis. Isa oli mitmekülgsete huvidega kirjandusearmastajast haritlane ning suur Juhan Liivi ja Gustav Suitsu luule austaja. Ka noor Talvik teadis neid luuletajaid ning nende luuletki peast ; siiski ei meeldinud varases koolipoisieas talle luule - teda lummasid hoopis loodusteadused. Eriti meeldis talle E. Haeckeli teos "Die Welträtsel" ("Maailma mõistatus") ning ta luges palju evolutsiooniteooria "isa" Charles Darwini kohta. Selline huvi loodusteaduste vastu mõjutas ka Heiti Talviku kirjanduslikku maitset – ta eelistas naturaliste ja realiste. Juba viieteistkümneselt oli tal läbi loetud kogu Lev Tolstoi looming; samuti oli ta lugenud Émile Zola , Henrik Ibseni ja Eduard Vilde teoseid, luuleklassikutest aga Dantet, Goethet, Puškinit, Heinet, Baudelaire ’i. 20. sajandi esindajatest oli ta tuttav Aleksander Bloki loominguga, kelle luulet ta hiljem ka tõlkis. Seitsmeteistkümnendaks sünnipäevaks kinkis isa talle kaks köidet Schopenhauerit, mis õhutas Talviku huvi filosoofia vastu; ta luges ka teisi filosoofe, näiteks Nietzsche’t. Mitmekülgne lugemus kajastus hiljem tema loomingus.
Talvikute kodune õhkkond oli üldse kunstilembene – ema oli tuntud pianist; kunstilise eneseteostuse poole püüdlesid ka Heiti õde Hella ja vend Ilmari. Kogu perele oli iseloomustavaks tuntav majanduslik muretus, aga seda viljastavam vaimne õhkkond.
Luuletamise vastu ärkas Talvikus huvi keskkooli vanemates klassides; säilinud on käsikirju alates 1923. aastast. Midagi oli Talvikus küpsemas ja käärimas, sama toimus ka tema ajas. Ehkki põhjused pole teada - ilmselt perekondlikud sisepinged -, lahkus Talvik 1923. aasta lõpul ootamatult koolist ning sõitis Kohtla-Järvele põlevkivikaevandusse. See lahkumine , eemaldumine oli nii iseloomulik Talvikule, kes ei olnud võitleja ega energiast keev teoinimene. Tasakaalu pidi ta leidma sisemises läbikannatamises – alles konfliktist kaugenedes saabus selgus. Siin, Kohtla-Järvel, eemal tavapärasest keskkonnast, sai ta õige ruttu teadlikuks oma tõelisest kutsumusest – luulest , luuletamisest. Juba 1. jaanuaril 1924. aastal saatis Talvik "Loomingu" toimetajale Tuglasele luuletuse kaaskirjaga: "Mullatöölise elu ei anna mahti süvenemiseks. Siiski ei suuda see lämmatada isiku sisemaid kalduvusi, püüdeid…
Sellest varasest loomepuhangust on säilinud kaks suurekaustalist vihikut – esimeses kaks peatükki poeemist "Ilmutus", luuletused "Leil", "Hilissygis" I ja II, "Hälbimus", "Sygiseleegia" ja väike sari epigramme koolivendade kohta. Trükki ei jõudnud neist midagi, seda vähemalt Talviku eluajal. Teises vihikus on kuus luuletust, mis kirjutatud 1924. aasta maist juulini. Kaks neist – "Eel äikest" ja "Melankoolia" ilmusid 1925. aastal ajakirjas "Looming". Ülejäänud teise vihiku luuletused ilmusid alles Karl Muru koostatud valimikus 1988. aastal. Varaseimaist luulekatsetusist jõudsid trükki veel "Videvik", "Tütarlapsele, keda ma nii väga armastin" ning " Tuut -tuut".
Oma varasemates luuleproovides otsib Talvik veel terviklikku, stiiliühtset kujundit . Ei tasu unustada, et tegemist oli 20. sajandi kahekümnendate aastatega, mil terves Euroopas valati oma maailmanägemus, ideed, emotsioonid ekspressionistlikku vormi.
Mõneks ajaks jäi luuletamine tahaplaanile – Talvik jätkas oma katkenud õpinguid ning lõpetas 1926. aastal Pärnu õhtugümnaasiumi reaalharu; sama aasta septembris asus ta õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda ning oli üliõpilaste nimekirjas 1934. aasta novembrini.
1928. aastal hakkas Talvik uuesti kirjutama. Ise arvas ta, et see sündis "…tänu rikkamale lektüürivalikule, osalt ka vaimliselt erksamale ümbruskonnale…"; arvata võib, et tõuke andis ka Tuglas, kellega Talvikul oli kirjavahetus . Vorm muutus klassikaliseks. Karl Ristikivi oma essees "Neljast arbujast" leiab, et Talviku lihtne trohheus ja riimiskeem abab – demonstratiivne tagasipöördumine vana juurde - võib ajajärgul, kui kõik luuletajad taotlevad ülimoodsust, olla samuti uudis.
1928. aastal on Tuglasele kirjutatud kirjaga kaasas 11 luuletust, millest 10 ilmub "Loomingu" 1929. aasta veebruarinumbris; luuletused tähistavad Talviku poeetilist eneseleidmist, mida iseloomustavad väljenduslik omapära, sõnasäästlik ilmekus ja klassikaliselt täpne vorm. Siitpeale ilmub Talviku luulet sagedamini; ainult 1932. aastal ei avaldanud ta ridagi.
Aastal 1934 ilmus Talviku esimene luuletuskogu " Palavik " "Kammisseppade" kirjastuse väljaandel, kelleks olid autor ise oma lähemate sõpradega. Esimeste värsside trükkimisest luulekoguni oli kulunud tervelt kümme aastat – tolle aja kohta ebatüüpiliselt pikk hoovõtuaeg. Talvik ise on vihjanud, et talle on rohkem rahuldust pakkunud loomine kui loodu laiale avalikkusele ilmutamine. Ja loomine ise on Talvikul kaootiline – kord valmib mitu luuletust järjest, siis pikka aega ei ühtki.
Kogu trükiti 600 eksemplari, neist sada nummerdatud ja autori poolt signeeritud . Tiraaž müüdi kiiresti läbi.
“Palavikule” on iseloomulik igatsus hingepuhtusse, vaimsesse vabanemisse, uuestisündi. Stiil on ekspressionistlik ja tihendatud, luuletaja näeb koike läbi iroonia, eneseiroonia ja huumori prisma ; ei puudu must huumor ja võllanali.
1934. aasta “Loomingu” 6. numbris ilmus Talviku luuletsükkel “ Dies irae ” (Viha päev), pealkirjastatud ühe keskaegse hümni algussõnadega; samal aastal on kirjutatud ka "Jumalate hämaras" (ilmus "Loomingus" aasta lõpul).
1935-1939 avaldab Talvik publitsistikat – kokku 12 artiklit ja retsensiooni. Ta on erudeeritud ja peene maitsega nõudlik arvustaja, kes püüab mõista ja austada autori kavatsusi.
1934 saab Talvikust Eesti Kirjanikkude Liidu liige. 1937. aastal abiellus Heiti Talvik Betti Alveriga; samal aastal ilmus temalt luulekogu "Kohtupäev".
Eelmise koguga võrreldes on see suhteliselt uudne. Lüürilise mina siseheitlustelt on rõhk nihkunud inimese võitlusele välismaailmaga. Stiil on rahulik ja selge, ekspressionistlikud võtted taandunud. Tunded on tõsised ja traagilisedki – Talvik usub "…inimese uuestisündi puhtamas iseendas ja maailmas…" (Karl Muru). Luulest kostub kaduvuse ja surma tunnetamine ("Eleegiliselt", "Milleks mulle tiivad", " Magaja ", "Öö"), samas on see aga nii eht-talvikulikult irooniline ("Pihtimuskilde", "Haige", "Lauliku hommik", "Jumalate hämaras"). Rahutu aeg ja maailm kajavad ka Talviku luules. Tsükkel "Dies irae" on tema "…vahetumalt ajakriitiline luulesari…" (K. Muru), kus kirjanikule iseloomulik lüüriline enesetunnetus valdavaks saab. Kogu lõpetab luuletus "Hommik", mille kaks viimast stroofi sisendavad lootust, et aega saab muuta, kui ise piisavalt tugev olla:
Pärast “Kohtupäeva” avaldas Talvik ainult neli luuletust; käsikirjas on säilinud seitse luuletust ja luulekildu, nende hulgas 1939. aastal kirjutatud “Loojak” – lausa prohvetlik nägemus eelseisvast:
Sõja-aastail elas Talvik koos Betti Alveriga tagasihoidlikku elu Tartus ja Pühastes. 1945. aasta mais arreteeriti luuletaja alusetult. Siitpeale muutuvad kõik teatmeteosed kidakeelseks. Talviku abikaasa Betti Alver veetis aastakümneid nn sisepaguluses.