Nimetu (1)

Paide Ühisgümnaasium
Heiti Talviku elu ja luule
Referaat
Koostajad: Keithy Roosmaa
Sigrid-Kristiina Simson
Tairi Tuisk
11.a
Juhendaja : Anne Kivimäe
Paide, 2010

Sisukord

Sissejuhatus……………………………………………………………………………….…3
1. Heiti Talviku elulugu……………………………………………………………………....4
2. Varasem looming – „ Palavik “…………………………………………………………....8
3. Hilisem looming – „Kohtupäev“……………………….…………………………...........9
Kokkuvõte…………………………………………………………………………………...10
Kasutatud materjalid

Sissejuhatus

Käesoleva referaadi eesmärk on anda ülevaade Heiti Talviku elust, loomingust ja luulekogudest. Valisime teema „Heiti Talviku elu ja looming“, sest see tundus huvitav.
Heiti Talvik oli Eesti eelmise põlvkonna austatud poeet . Talvik oli nooruspõlves huvitatud loodusteadustest, luule hakkas teda paeluma alles keskkooli viimastes klassides. Tema perekonnas olid tähtsal kohal kunst ja vaimsed huvid. Ta oli õppinud H. Treffneri gümnaasiumis ja Tartu Ülikooli filoloogia teaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Lõpuks jättis ta mõlemad koolid pooleli ning pühendas end täielikult luuletamisele.
Töös on esitatud Talviku elulugu, põhimõtted, peateosed ja nende analüüs varasema ja hilisema loomingu alusel. Materjalina on kasutatud peamiselt interneti allikaid ja raamatuid „Eesti kirjanduse ajalugu 2. IV köide“ ja „Noor-Eestist arbujateni“. Valisime referaadi teemaks kirjanik Heiti Talviku, sest ta tundus huvitav ja teistest kirjanikest erilisem ning omapärasem. Tunnis lugesime ta luuletusi, need mõjusid mõtlemapanevalt.
Esimeses peatükis tutvustatakse Talviku elulugu ning selle seostumist tema loometööga. Teises peatükis analüüsitakse tema varasemat loomingut ning esimest luulekogu „Palavik“. Kolmandas peatükis räägitakse mehe hilisemast loomingust ning teisest ja ka viimasest teosest „Kohtupäev“.

Heiti Talviku elukäik

Heiti Talvik sündis 9.ndal novembril 1904 . aastal Tartus. Tema perekond elas Pärnus. Talviti elas Talvik isaga Tartus, kuna too õppis seal ja poeg oli talle seltsiks. Suved veetsid nad siiski koos perega kodus, Pärnus. Heiti Talvik käiski koolis Pärnus ja Tartus vaheldumisi. Pere oli väga kunstilembeline, suurt rõhku pandi vaimsetele huvidele. Talvikute pere kunstilisust õhutas veelgi enam fakt, et perekonnal polnud majanduslikke raskusi- seda rohkem oli neil aega mõelda loometööle.
Talvikute kodus oli harmooniline vahekord vanemate ja laste vahel. Ka lapsed said omavahel hästi läbi ja toetasid üksteist. Talviku isa Siegfried oli filosoofiliste kalduvustega arst. Ta töötas Tartu Ülikoolis kohtumeditsiini professorina. Talvik oli oma isaga väga sarnane. Nad olid mõlemad ülimalt tundlikud, suhtusid naistesse samamoodi ja uskusid, et kannatamine on kui terav eneseiroonia. Mõlemad uskusid ideaalsetesse väärtustesse. Talviku ema Elfriede oli professionaalne pianist. Ta oli sensuaalne ja kohati pessimistliku ellusuhtumisega. Talvikul olid ka õde ja vend- Hella ja Ilmari- kes olid mõlemad samuti huvitatud kunstilisest eneseteostusest [10].
Varasemas koolieas ei meeldinud Talvikule luule, teda huvitasid rohkem loodusteadused . Hiljem hakkas talle eriliselt meeldima E. Haeckeli naturalistlik teos "Die Welträtsel" ("Maailma mõistatus"), see pani ta mõtlema. Ka luges ta Charles Darwini evolutsiooniteooriaid. Huvi looduse vastu mõjutas Talviku kirjanduslikku maitset : ta eelistas lugeda naturalistlikke ja realistlikke teoseid. Talle meeldisid sellised suured kirjanikud nagu L. Tolstoi , È. Zola, H. Ibsen , E. Vilde ja luuleklassikud Dante, Goethe , Puškin, Heine ja Baudelaire . Seitsmeteistkümnendaks sünnipäevaks kinkis isa talle kaks Schopenhaueri filosoofilist teost, mille lugemine suurendas Heiti Talviku huvi filosoofia vastu. Ta hakkas hiljem lugema ka teisi filosoofe, näiteks Nietzschet. Tema mitmekülgne lugemus kajastus suuresti tema loomingus [9].
Suurem huvi luuletamise vastu ärkas Talvikus keskkooli vanemates klassides. Tema käsikirju on säilinud alates 1923.st aastast. Sama aasta lõpus lahkus ta H. Treffneri gümnaasiumist ning läks tööle Kohtla-Järve põlevkivikaevandusse. Arvatavasti tegi ta seda koduste sisepingete pärast. Heiti Talvik polnud eriline võitleja ega teoinimene. Ta oli alati üksik ja eraklik, kergesti haavatav. Sellepärast arvas ta, et konfliktist kaugenedes saabub selgus. Kohtla-Järvel olles mõistis ta, et tema tõeline kutsumus on luuletamine. Seal tuli ta peagi töölt ära ja pühendas end täielikult luuletamisele. Tema esimene luuletus ilmus 1924. aastal ajakirjas Looming [10].
Peale paari aastat jäi luuletamine tagaplaanile- Heiti Talvik jätkas õpinguid ning lõpetas 1926. Aastal Pärnu õhtugümnaasiumi reaalharu. Järgmisel sügisel astus ta Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonda eesti keelt ja kirjandust õppima ning oli seal 1934. aasta novembrini, mil jättis õpingud pooleli. Peale seda avaldas ta oma lühikese elu jooksul kaks luulekogu- „Palavik“ (1934) ja „Kohtupäev“ (1937). Hiljem kirjutas ta luuletusi vaid ajakirjanduses. Üldiselt elas ta üsna kasinat elu, kuna ei teeninud palju [4].
Heiti Talvik oli meie varasema haritlasmiljöö (nt G. Suits, P. Põld, J. Luiga ) sisemise aristokraatia -pärimuse loomulik edasikandja. See väljendus juba tema pilgus. Ta jättis endast esmamuljel ülimalt viisaka, peenelt kombeka, diskreetse ja õilsalt noobli aristokraatliku mulje. Just selline ta sisemuses tegelikult oligi. Samal ajal oli ta ka kõige spontaansemalt elav temperament . Seda tõestavad mehe varasemad luuletused " Simmanil " ja "Taliöine", kuid hiljem ka "Kohtupäevas" näiteks " Tuut -tuut" ja "Lauliku hommik". Poeet suhtus elurõõmsalt kõigesse, mida elu võis pakkuda nauditavat ja õhutavat. Ta oli solidaarne üksildaste ja protestivate kaaslastega. Tal olid kirjanduses varakult välja kujunenud karge maitse ja tõutunne. Talvikut on nimetatud inimsuse sangariks, ta mõjus teistele inimliku magnetina. Seega võib öelda, et Talvik moodustas kummalise pessimismi ja optimismi ühendi [10].
Heiti Talviku luule, isiksus ja looming olid tihedalt seotud. Tema isiksusest lähtudes on tema luulet parem mõista, sest ta kirjutas enamasti enda kogemustest ja isiklikest mälestustest. Pealiskaudselt lugedes ei ole võimalik tema luule sisu ja tema sõnade jõudu mõista. Kirjaniku luulest võib välja lugeda, et tema peen tundlus ja vaimne ehtsus olid seotud dramaatilise sisemise heitlusega, kuigi ta seda päriselus välja ei näidanud [6].
Talvik kirjutas luuletusi inimlikust ängist ja meeleheitest tihti viinaklaasi kõrval. Alkohol polnud talle mitte meelelahutuseks ega unustamisvahendiks, vaid aitas tal endas selgusele jõuda. Joobes peaga sai ta unetutel öödel jagu oma süvenenud kahtlustest ja hakkas enda sisemaailma paremini mõistma. Kui tema luulet liiga sõnasõnaliselt võtta, võib sealt välja lugeda füsioloogilisi probleeme. Tema korduv motiiv „kehaline närbuvus“ tähendab hoopis vaimset ahastust ja pohmellitunnet, mida ta teadlikult luule ainestikuna kasutas. Tegelikult oli Talvikul erakordselt hea tervis.
Arvatakse, et tema elukao tunnet selgitab kõige paremini lähedane suhe oma isaga. Talvik koges tänu isa tööle üsna varakult sünget anatoomiliste lahkamiste, laipade ja surnukuuride tõelust. Säärased lapsepõlve elamused võisid jätta tema hinge sügava jälje- need ei jäänud Talviku vaimus lihtsalt realistlikeks mälestuspilideks, vaid süvenesid ja koondusid üheks ta elumõtte põhimotiiviks [10].
Lisaks mõjutasid teda ka poisieas üle elatud sõja- ja revolutsiooniaja verised nägemused. Heiti Talvik suhtus surma teistmoodi kui tavalised inimesed, surm oli talle teadlikuks elutunnetuse keskuseks, mida ta väljendas luule kaudu. Talvik oli luuletajaks olemise musternäide- tema isiklikku elu ega luulet polnud võimalik eristada. Luule polnud Talvikule lihtsalt harrastuseks ega ka tunnete ja ilu edasikandmiseks. Luule oli talle vahendiks omaenda sisemise tõe mõistmisel. See sisemine tõde on tegelikult ka kõikide inimeste tõde, kuid kahjuks enamik inimesi ei küündi nii kõrgele, et analüüsida oma sisemaailma ja seda tunnetada [6].
Talvik viljeles luuležanridest kaoseluulet (nt „ Pohmelus “), ajakriitilist luulet (18-st luuletusest koosnev sari „ Dies irae “), traagilist optimismi (tsükkel „Jumalate hämaras“) ja eetilist maksimalismi („Kohtupäeva“ luuletused „Öö“, „Eleegia“, „Hommik“). Suur osa tema luulest on prohvetlik. Näiteks näeb ta ette Teise maailmasõja apokalüptikat [4].
Heiti Talvik oli arbujate sõpruskonna eestvedajaks. Viimane kujunes Tartus 1930.ndate alguses. Ants Orase antoloogias „ Arbujad “ (1938), mis analüüsis arbujate luulet, oli Talvik samuti juhtival kohal. Sellest sai sõpruskond ka nime. Enamik liikmeid õppis ülikoolis filoloogiat ja kuulus üliõpilasseltsi „Veljesto“ (sealhulgas Talvik). Liikmed olid noored andekad lüürikud, kes tahtsid olla vaimselt iseseisvad. Nad suhtusid kriitiliselt päevapoliitilistesse nõudmistesse ja tähtsustasid enda kogemusi ja teadmisi, igatsesid kunstilist täiuslikkust, kasutasid täpset vormi taotlust ja keelelist väljendust [7].
Arbujad pidasid tähtsaks olemusliku ja sisemise tõe väljendamist. Kõik nad olid siiski erinevad individuaalid, kes oma teed otsisid. Nende eeskujuks olid klassikud nagu Puškin ja Baudelaire, ka Underi looming mõjutas neid. Nad võeti rahva seas üsna soojalt vastu, kuid neil leidus ka vastaseid. J. Sütiste kritiseeris neid 1940. aastate keskel oma artiklis „Meie uusromantika pärapoeesia“, kus nimetas arbujaid „närbujateks“. Selles lähtuvalt sai kirjandusajakirjast Varamu nende põhiline kritiseerija.
Sõpruskond veetis tihti koos aega, lugedes üksteisele oma värsse, kommenteerides neid ja jagades soovitusi . Seda tehti üksteist mõjutamata, igat luuletajat innustati täiustama talle omaseid jooni.
H. Talvik kuulus lisaks arbujatele ka Eesti Kirjanikkude Liitu ja Kammiseppade liitu, kuhu kuulusid veel nt P. Viiding ja O. Kangilaski [5].
Sõprusest arbuja Betti Alveriga kasvas Talvikul välja armastus. Nad abiellusid 1937. aastal- vaikselt , tunnistajateks vaid A. Oras ja P. Viiding. Ka pidu ei toimunud. Nad elasid algselt Tartus, väikeses kahetoalises korteris. Paar aastat hiljem, 1940.ndate aastate algul kolisid nad Teise maailmasõja pärast Võrtsjärve lähedale Pühaste külla Alveri isa maamajja elama ja olid seal kuni 1944. aasta septembrini. Lapsi neil polnud. Talvik inspireeris suuresti Alverit sügavalt oma harituse, sisemuse ja eeskujuga [9].
Teise Nõukogude okupatsiooni ajal, 1945. aastate algul arreteeriti Talvik süüdistatuna spionaažis. Talle määrati väljasaatmine viieks aastaks Siberisse, kus ta kurnavate olude tõttu haigestus ja 1947. aastal 43- aastasena Siberis vene okupantide vanglas suri.
Nüüdisajal on Talvik kirjandushuviliste silmis silmapaistval kohal. Heiti Talvik oli suure luulelise andega inimsuse sangar , kellesuguseid on vähe isegi suurtel rahvastel . Tundub, et Talviku luule haarab meid võimsamalt kui ühegi teise eelmise põlve luuletaja oma [10].

Varasem looming – „Palavik“

Heiti Talviku esimene luulekogu nimega „Palavik“ anti välja „Kammisseppade“ sõpruskondliku kirjastuse poolt 1934. aastal. Oma luules võttis ta eeskuju oma lemmik autoritelt, kelleks olid: Ch. Baudelaire, H. Heine, R.M. Rilke ja tema vaieldamatu lemmik F. Dostojevski .
Tema luule on klassikaline ja kindlajooneline. Seda iseloomustavad range ja puhas vorm, silbilis -rõhuline värsisüsteem, neljarealine stroof, jambiline meetrum ning poeetiliste piltide täpsed ja selged kontuurid. Talvik vältis ebaloomulikku sõnastust ja kulunud riimsõnu. Tema luules olid puhtad riimid .Või kui riimid olidki „kulunud“, siis Talvik oskas neisse uue elu sisse puhuda. Ta kasutas ka julgeid võrdluseid.
Talviku esikkogus on kaks meeleolulist põhikihistust. Väiksem osa luuletusi esindab kujutuspiltidelt ja vaimult vanamoelist romantikat ja noorukinukrust. Sellised luuletused on näiteks „Legendaarne“, „Simmanil“ ja „Haud“ [1].
Suuremat osa luulest iseloomustab rahulolematu mässumeelsus, kaootilisus ja hukkumis ekstaas , mida autor on kord väljendatud naturalistlike kujundite abil ning kord sümbiolistlikule luulele omaselt . Olemuselt on luule sünge ja meeleheitlik. Puuduvad lootus ja illusioonid. Talvik keskendub üksikinimesele, tema keha närbumisele, hingelisele kaosele, tõeotsingutele ja heitlusele ahistava ümbrusega. On trots ühiskonna ja enda vastu.
Elamustena toonitatakse viha, kurjust, õelust , hirmu, õudu, ahistust, võikust ja ka jälkust. Talvik kaasas oma palavikuluulesse ka ekspressionistlikke kujundeid, mis annavad lugejale edasi eluängi, mille põhjuseks on oma võimetuse ja inimliku piiratuse tunnetamine. Kõik suur ja tähtis jääb inimesele kättesaamatuks. Sellele on iseloomulikud ka luuletuste pealkirjad. Näiteks „Pohmeluslikke mõlgutusi“, „Laip rannal “, „Paaria“, „Taud“, „Rabas“, „Ikalduse aasta“, „Pohmelus“, „Blasfeemiline ballaad “ ja „Üle haudade“. Need mõjuvad rusuvalt, meeleheitliku appikarjena, mis on rõhuv ja täis ängi, ilma vähimagi lootuseta [2].

Hilisem looming – „Kohtupäev“

Heiti Talviku teine luulekogu kannab nime „Kohtupäev“. See anti välja 1937. aastal. Tema esimene teos peegeldas kaost ja selginemist üksikinimeses. Sama teeb ka teine, kuid üldisemalt, oma aja, ühiskonna, maailma ulatuses ning suurema sisemise küpsuse ja tasakaalukusega. Autori traagiline elutunnetus on veelgi süvenenud Kogus analüüsib autor tollases mailmas toimuvat, kõlama jääbhelgem toon, ridade vahelt kostub vastuhaku tahet ning lootust.
„Kohtupäevas“ on suur osa „Dies irael“ ja „Jumalate hämaras“. See näib ennustavat Õhtumaa langust, annab ohunägemusi sure sõja eelsest olukorrast. Ennustab rasket aega ning usu proovilepanemist. Võimendub religioossete motiivide ja sümbolite tähendus. Poeet paneb tähele, et võim toetub praalivatele puupeadele, mitte ei hooli vaimust .
Üks viimaseid luuletusi selles kogus on „Loojak“, mis astub kristlikus elukäsitluses sammukese ning nõuab inimesi uskuma isetusse ligimesearmastusse ja oma saatusega leppimisse. Veenab inimesi end sisemiselt puhastuda, kuna tajub murelikult ajaloo tulevast võimalikku traagilist käiku. [3]. Viimane luuletus on "Hommik", mille kaks viimast stroofi sisendavad lootust, et aega saab muuta, kui ise piisavalt tugev olla:
Ei, meid enam püüa
Käsk, mis kivis hangub.
Nüüd meil antud lüüa,
nii et maailm vangub.
Aeg nüüd kaljuvööle
kannustada täkku,
heita et säält ööle
raudne kinnas näkku.[11]

Kokkuvõte

Heiti Talvik on 9. novembril 1904. aastal Tartus sündinud üks Eesti tuntumatest luuletajatest. Tema lapsepõlve kodulinnadeks olid Tartu ja Pärnu. Heiti kasvas koos oma isa Siegfried, ema Elfriede, vend Iilmar ja õde Hellaga. Kogu ta pere oli väga kunstilembeline ja kõik said omavahel hästi läbi, kuid oma iseloomult oli Heiti väga haavatav ja eraklik.
Varasemas koolieas meeldisid Heitile loodusteadused. Luule hakkas teda huvitama alles keskkooli viimastes klassides. Gümnaasiumi Heiti ei lõpetanud, ta läks 1923. aastal tööle Kohtla-Järve põlevkivikaevandusse. Kohtla-Järvel olles mõistis Heiti, et tema tõeline kutsumus on luuletamine.
Alates 1924. aastast ei töötanud Heiti enam põlevkivikaevanduses ja ta pühendas end täielikult luulele. Ta andis oma elu jooksul välja kaks luulekogu. Oma esimese kogu „Palavik“ avaldas ta 1934. aastal. Tema luule on klassikaline ja kindlajooneline. Seda iseloomustab puhas ja range vorm. Talvik kaasas oma palavikuluulesse ka ekspressionistlikke kujundeid, mis annavad lugejale edasi eluängi, mille põhjuseks on oma võimetuse ja inimliku piiratuse tunnetamine.
Heiti Talviku teine luulekogu „Kohtupäev“ anti välja 1937. aastal. Nii nagu tema esimene kogu peegeldas kaost ja selginemist üksikinimeses, tegi seda ka teine, kuid üldisemalt, oma aja, ühiskonna, maailma ulatuses ning suurema sisemise küpsuse ja tasakaalukusega. Autori traagiline elutunnetus on veelgi süvenenud.
Talviku traagilist elutunnetust süvendasid poisieas üle elatud sõja- ja revolutsiooniaja verised nägemused. Heiti Talvik suhtus surma teistmoodi kui tavalised inimesed, surm oli talle teadlikuks elutunnetuse keskuseks, mida ta väljendas luule kaudu. Talvik oli luuletajaks olemise musternäide- tema isiklikku elu ega luulet polnud võimalik eristada. Luule polnud Talvikule lihtsalt harrastuseks ega ka tunnete ja ilu edasikandmiseks. Luule oli talle vahendiks omaenda sisemise tõe mõistmisel.
Heiti Talvik oli arbujate sõpruskonna eestvedajaks. Viimane kujunes Tartus 1930.ndate alguses. Arbujad pidasid tähtsaks olemusliku ja sisemise tõe väljendamist. Talvik kuulus lisaks arbujatele ka Eesti Kirjanikkude Liitu ja Kammiseppade liitu.
Talvik abiellus 1937. Aastal Betti Alveriga. Lapsi neil polnud. Teise Nõukogude okupatsiooni ajal, 1945. aastate algul, arreteeriti Talvik süüdistatuna spionaažis. Talle määrati väljasaatmine viieks aastaks Siberisse, kus ta kurnavate olude tõttu haigestus ja 1947. aastal 43- aastasena Siberis vene okupantide vanglas suri.
Nüüdisajal on Talvik kirjandushuviliste silmis silmapaistval kohal. Heiti Talvik oli suure luulelise andega inimsuse sangar, kellesuguseid on vähe isegi suurtel rahvastel. Tundub, et Talviku luule haarab meid võimsamalt kui ühegi teise eelmise põlve luuletaja oma.
Kasutatud materjalid:

Annus , E., Epner, L., Süvalep, E. 2006.20. sajandi I poole Eesti kirjandus Gümnaasiumi kirjandusõpik. Tallinn:Koolibri, lk 129-131.

Kalda, M., Peep, H., Pühvel, H., Sõgel, E., Vinkel , A. 1984. Eesti kirjanduse ajalugu. IV köide 2. raamat. Tallinn: Eesti Raamat, lk 345-350.

Kalda, M., Peep. H., Pühvel H., Sõgel, E., Vinkel, A.1984. Eesti kirjanduse ajalugu.Tallinn:Eesti raamat, lk 349-350.

Muru, K. 1996. Noor-Eestist Arbujateni: Eesti luule 1905-1940 Õpik XI klassile. Tallinn: Koolibri, lk 141-146.

Muru, K. 1996. Noor-Eestist Arbujateni: Eesti luule 1905-1940 Õpik XI klassile. Tallinn: Koolibri, lk 140-141.

Riismaa , P., Rätsep, A., Õunapuu, T. 2002. Eelmise sajandi Eesti kirjandus. Tallinn: Künnimees, lk 137-141.

Riismaa, P., Rätsep, A., Õunapuu, T. 2002. Eelmise sajandi Eesti kirjandus. Tallinn: Künnimees, lk 133-136.
* Interneti materjalid:

www.myspace.com/arbujad, 03. märts 2010.

Betti Alveri muuseum, 2007. http://www.bettimuuseum.ee/index.php?page=2&lang=1 , 28. veebruar 2010.

http://www.bettimuuseum.ee/e-raamat/raamat/talvik.pdf , 25. märts 2010.

http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/heititalvik.ht m, 28. märts 2010.

http://www.ilmamaa.ee/files/pdfs/2007/Talvik%20Legendaarne%202%20lyh.pdf , 28. veebruar 2010.

12