Heiti Talvik "Legendaarne" (0)

Heiti Talvik „Legendaarne“
Tartu 2012
Eellugu
Heiti Talvik on oma lühikeseks jäänud elu jooksul kirjutanud kaks luulekogu – „ Palavik “ ja „Kohtupäev“. Ta oli koos oma naise, Betti Alveriga, arbujate rühma kõige esindavam luuletaja. Talvikul on väga palju luuletusi, mis lõpliku kuju saavad pika aja jooksul.
Huvi luule vastu ärkas alles keskkoolis . Juba viieteiskümneselt oli ta läbi lugenud hulganisti erinevate autorite loominguid , autoriteks olid näiteks Lev Tolstoi , Eduard Vilde , Dante ja Goethe . Koolipäevil võis tema luulest leida heroilisi ajalaule ning värsse Ilmutamisraamatu teemadel. 1923 lahkus ta ootamatult koolist, ning läks Kohtla-Järve põlevkivikaevandusse, kus ta oli eemaldunud tavapärasest keskkonnast. Kohtla-Järvel jõudis ta selgusele, et luuletamine on tema tõeline kutsumus. Sellest ajast algas Heiti Talviku pühendunud luuletamine.
Tema luule väljendab suuri filosoofilisi üdistusi ja ajakriitilisi seisukohavõtte kui inimese keerulist hingeelu . Luule on enamjaolt lüüriline, ning väljenduselt kindlavormiline, lakooniline ja tabav . Leida võib ka iroonilisust, huumorit ning pettumuste või eksimuste väljendamist. Heiti Talvik oli suur elufilosoofiline mees, tema pidepunkti moodustavadki idealismi lõhkumine, elu ürgtuuma tabamine ja isiku vabadus. Huvi loodusteaduse vastu mõjutas tema kirjanduslikku maitset , ta eelistas naturaliste ja realiste. Ning huvi filosoofia vastu õhutas tema isa tehtud kingitus , kaks köidet Schopenhauerit. Talviku mitmekülgne lugemus kajastuski tema loomingus.
Mõneks ajaks jäi ka luuletamine tahaplaanile, nimelt otsustas Talvik õpinguid jätkata, ning lõpetas 1926 Pärnu õhtugümnaasiumi reaalharu. Samal aastal asus ka Tartu ülikooli õppima filosoofiateaduskonda, kus oli õpilaste nimekirjas 1934nda aastani.
1928 hakkab Talvik uuesti luuletama , arvata võib, et väikese tõuke andis ka Tuglas, kellega Talvikul oli kirjavahetus . Vorm muutus klassikaliseks, üritades kirjutada loomulikku ja voolavat keelt.
Enne palavikku
Heiti Talviku varasest loomeperioodist on säilinud kaks suurekaustalist vihikut, kuhu sisse ongi kirjutatud selle loominguperioodi luuletused. Neid luuletusi võib periodiseerida aastatega 1923-1935. Esimesed luuletused olid helgemad ja romantilisemad. Varastes luuleproovides otsib ta veel ühtset ja terviklikku kujundit , selle puudumist kurdab ta ka kirjas Tuglasele 18. oktoobril 1925. Talvik püüab 20. sajandi 20ndatega kaasa minna, mil kõik kandus üle ekspressionistlikku vormi.
Selle aja luule on väga tundeline ning eneseväljenduslik. Palju on sõnadega priiskamist ja ehtimist. Suured sõnad luuleridades on kaasakiskuvad ning ärevust tekitavad. Talviku luuletuses „Uni“: „Öötaevas sätendab kuu hõberoos,/ lööb sädelema vete jahe viru/ kui lilleväli sinimustas voos.“. Just see luuletus on minu jaoks väga ekspressionistlik ning pooleldi kõlab nukralt: „Pilv hõberoosi kurku neeland ju.../ Ööpime endine vee ahnes keerus.“(„Uni“).
Rohkelt on looduseteemalisi luuletusi, ning neis väljendatakse tundeid väga suurejooneliselt. „Ääretusest meri sonib unenäguden./ Uduaurust öö ju ronib välja haiguten“. Luuletused tekitavad tunde nagu oleksin ma ise selle sees. Lugedes luuleridu, tekivad silme ette kujutluspildid ja on kerge nendesse sisse elada. „ Viiul nuuksub, viiul vingub,/ süda on nii roid...“.
Luuletuse „Ärkamine“ mõte algab rahulikult , kõik tõesti alles ärkab ja on värske: „Hommikudust aurav libises mult loor – ärkasin kui raskest unenäost.“. Edaspidi on palju romantilisuse hõngu ja tekib ärkava kevade tunne. Heiti Talvik on suutnud luuleridades olevate detailidega tekitada suurepärase kujutluspildi. Lugedes sõnu, tekib tunne, nagu vaataks pildiraamatut: „Valgeis pilvis aga ees mul’ ujus aed,/ oksilt õied liuglesid kui lumi.“(„Ärkamine“). Mida lõppu jõudes, seda reaalsemaks ja selgemaks sõnad ning mõte läheb: „Uneuimad ruttu pühi laugelt,/ elu ise viimaks ootab sind veel ees...“(„Ärkamine“).
Heiti Talviku esimesed luuletused on väga ilusad ning rahulikud. Lugedes tekivad kergelt silme ette ilusad kujutluspildid luuletuses toimuvast. Talvik alles avastab luuletamise ilu ning läheb enamasti kaasa tolle ajastu teemade ja olemistega, kuid üritab säilitada omapärasust. Tol ajal kui teised taotlevad ülimoodsust, püsis Talvik vana juures.
Palavik
Talviku esikkogus „Palavik“, „Kammisseppade“ kirjastuse väljaandel, on rohkesti palavikulisi, haiglasi, joobnud-hõngulisi sageli dekadentlikke nägemusi. „Palaviku“ luuletused jäävad aastatesse 1925-1930 ning „Palavik“ ise ilmus aastal 1934. Dekadents viitab kultuuri langusele ja allakäigule. Väga iseloomulik on paheline, mandunud ja haiglane luuletajatüüp. Siia on kaasatud ekspressionistlikku kujundlikkust.
Luuletused on läinud heas mõttes süngemaks. Juurde on toodud tumedamaid detaile, kuid sõnad kõlavad muinasjutuliselt: „Kes mäletab veel kahavat printsessi,/ öö vaikuses kes kaua valvand siin,/---/ kuid nüüd mind siia toonud sama piin / ja peitnud vari samase küpressi.“(„Haud“). Sellised luuleread tekitavad salapärase ja võluva tunde. Ümbruse väljendamiseks on tabavad ütlused: „Kuu kaame valgus lillepeenraid katab/ kui surnulina.“(„Haud“)
„Palavik“ peegeldab kaost ja selginemist üksikinimeses, inimene on tõene ja oma kannatuste ning hädadega. Kõige kallal nähtakse ise vaeva, ning kujutatud on õiget töökat inimest. „Hoost rautamast veel kuum ja higine,/ ta raskel sammul astub üle turu.“(„Vana sepp“).
Talviku luuletustes on märgata joobnu-hõngulisi ning tubaka tõmbamise detaile. Ma usun, et ta on seostanud ennast nende inimestega, kes ilutsevad tema luuletustes. Kuid ta on lisanud juurde rohkemat, et tekitada lugejas ärevust, mis ajaks tulihingelisemalt lugema. „Mu kopsud sõi tubaka karm/ ning alkohol hävitas neerud.“(„ Paaria “). Luuletused on pahelised ning nukravõitu. Inimesed on väga pessimistlikud ja otsustavad ise kuidas elus hakkama saada. Inimene on justkui lindprii , vaba, ta teeb mis ise tahab ning teda valdab hoolimatus . „Must jäänud vaid kõle kompleks/ luuvaludes puusi ja reisi,/ mis edasi elab vaid seks,/ et vihata ennast ja teisi.“(„Paaria“). Heiti Talvik on kujutanud inimesi väga hästi, nad pole alistujad, läbi kannatuste suudavad jõuda tõeni ja sisemise rahuloluni. „Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,/ saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.“(„Kui mustavad udud“)
Talviku tunded ja vaim oli seotud dramaatilise sisemise heitlusega. Inimlik äng ja meeleheide olid suureks osaks luules. „Mu süda meeltekoldes tuhastub/ ning aju söestub nikotiini vingus./ Kas iial enam puhastub/ mu tahe , lõtvuv ulaelu lingus ?“(„Eleegia“). Palju on kannatust ning tahet jõuda vabaduseni. Hing kannatab, ning ei suuda enam leida midagi head, mis tooks välja õnnetusest. Inimene heitleb ahistava ümbrusega: „Üks veski nägematu jahvatab/ kõik rõõmud mürgiks jahtuvas mu veres,“(„Eleegia“) justkui on lepitud sellega, et elu läheb ainult allamäge.
Kohtupäev
„Kohtupäev“ jälgib kaost ja selginemist inimeses üldisemat. Valdavalt on seal ajakriitiline luule, nüüdseks on kujundlik ekspressionism peaaegu olematu. Luuletesse koguneb iroonia . Talvik ennustab saabuvat ränka aega ning senise usu proovilepanekut. Luuletused jäävad aastatesse 1925-1936 ning luulekogu ilmus aastal 1937, kõigest 3 aastat peale esimest luulekogu.
Luulest kostub kaduvuse ja surma tunnetamine, kuid kõlab negatiivse asemel positiivsus : „Ei riiva mind kõduingel/ ka sügaval liiva all.“(„ Magaja “). Võrreldes esimese luulekoguga, on luule muutunud helgemaks, kuid süngus pole veel täielikult kadunud. Inimene on saanud uhkeks ja iseseisvaks, miski ei suuda teda vallutada. Luuleread kõlavad kuninglikult: „Ja unekollile kõrri/ ei krampu enne mu käed,/ kui variseb Altmaa värav/ ja kaheks kukuvad mäed.“(„Magaja“). See kõlab ennast kehtestavalt ja võimsalt.
Rõhk on nihkunud inimese võitlusele välismaalimaga. Ohunägemusi suure sõja eelsest olukorrast annab edasi luuletus „ Dies irae “, eesti keeles viha päev. On mõista, et suurt muret tuntakse olukorra pärast siin maal. „Kogu võim on sääl praalival puupääl./ Sinu koht, laulik, on kaagis või kuu pääl.“ Võim ei hooli vaimust ja tõesti toetub ainult praalivatele puupeadele. Pühadused on kuulutatud naeruväärseks ja kõlbmatuks. Tunded on tõsised ning tegelikkusetaju on kadunud, kerkima on hakanud poliitika. „Sellal kui süveneb korruptsioon,/ kerkib ju võikana, küsimata keelust,/ suurlinna džunglite mürgisest neelust/ verine päike- Revolutsioon .“(„Dies irae“). Rahvas oleks nagu jäetud teadmatusse ning aeg on jätnud inimesed tukkuma. Vaikus on vallanud inimesi: „Unerohtu vist keegi sääl jagab ,/ mis leevendab iga krambi ,/ sest kogu poeetkond magab / ümber kustunud lambi.“(„Dies irae“). Kuid selg lüüakse sirgu ning leitakse, et peab päästma, mis päästa annab ja ei tohi alla vanduda. „Ei! Kõhklejad kõik üle parda/ ja kindlamalt pihku tüür!“
Palju räägitakse surmast, leinast ja pimedusest. Pimeduses, öös, on midagi salapärast. Lihtne on ennast kaotada süngusesse ning väljuda sealt justkui ei tahakski. „Ja kes kord öösse otsima jäi venda,/ see kergelt kaotab käest veel iseenda.“(„Öö“). Et püsida omal rajal ning lõpuks leida tee koju, on vaja süüdata tuli. Tuli ei tohi kustuda, muidu jääd igaveseks kadunuks. „Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,/ see säästku puid niikauaks kui ta jaksab.“(„Öö“).
Pärast kohtupäeva
Pärast „Kohtupäeva“ avaldas Talvik ainult neli luuletust, hiljem tulid välja ka varem ilmumata luuletused, mis on pärit Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnast.
Mõni luule näib nüüdseks lausa prohvetlikuna, kuna Talvikul oli väga selge pilk ja mõistus.
Luuletused on seotud loodusega ning tunduvad väga keskajalikud. Inimese tunded ja tegevused on kantud üle loomade, taimede ja ehitiste sisse. „Varsti, varsti enam keegi/ õrna roosipuud ei hari./ Üle lossi, üle seegi/ langeb surma tuhkjas vari.“(„ Loojak “). Talvik tajus võimalikku traagilist käiku. Inimeselt nõuti oma saatusega leppimist ja isetut ligimesearmastust: „andkem oma viimsest leivast/ vaenlasele viimne pala.“(„Loojak“). Inimene pidi olema abivalmis ja ustav, kõikideks ootamatusteks valmis. Inimkond pidi olema valmis sisemiseks puhastuseks. „Naeratades naabrilt võtkem/ tema raskeim koorem kanda.“(„Loojak“).
Kõlama hakkavad sõjalised teemad: „Kaugelt veereb kahurite kõu.“(„Pagulane“). Inimest valdab ükskõiksus ja hoolimatus. „Kellele mu laule veel on vaja?/---/ Jahe metsatukk on nüüd mu maja“(„Pagulane“). „Joob ja joob ning uinudes veel tajub,/ kuis mu süda linnulauluks hajub.“(„Pagulane“). Jätkuvalt püsivad looduslikud elemendid ning veidike on kurblikku romantilisust.
Talviku käsikirja jäänud luuletus „Fööniks“ on sümbolistlik. Fööniks ise on surma võitja. Legendide järgi ta elas 500 aastat, misjärel ehitas endale rohtudest pesa. Surres toob kuuldavale kauni laulu, süütab tiibu lehvitades rohud ning põleb tuhaks. Ta tõuseb tuleasemelt uuesti sündinuna- võidab surma. „Ma uuena tõusin tulest,/ sai tuhaks mu koltuv kest./ Ma kergem udusulest/ ja tugevam terasest .“. Värssidest õhkub puhastuse tunne ning tahtmine liikuda edasi. Soov on jagada rõõmusõnumit kõigiga, mitte hoida endale: „ Viin kõikjale valgust ja rõõmu,/“. Luuletaja on jõudnud pöördelise lõpuni, edasi saab minna, kui maha jätta kõik vana ja halb. Selle luuletuse aastanumber on 1945, aasta, mil arreteeriti Heiti Talvik. Luuletuses on midagi uudset ja värsket, vabastavat. „Meie süda on kui kannel ,/ riist , mis kõlab kahel keelel./ Ühel rõkkab rõõm – ja teisel/ nuuksub mure mustal meelel.“