HEGEL: Kes mõtleb abstraktselt? 1807 1)Leidke tekstis kaks abstraktse mõtlemise kirjeldust / määratlust. a)Nähakse asju pealiskaudselt eirates asjade olemust ,,See tähendabki mõelda abstraktselt, mitte näha mõrtsukas muud kui seda abstraktset, et ta on mõrtsukas, ja selle lihtsa omaduse põhjal hävitada kogu ülejäänud inimloomus." b)Välimus ning ajalugu seotakse antud olukorraga isegi kui see pole antud olukorras oluline. ,,Ta mõtleb abstraktselt, ja ühendab kõik, alates kaelarätist, mütsist, särgist jne. ning lõpetades sõrmede ja muude kehaosadega, samuti isa ja kogu ülejäänud suguvõsaga, täielikult selle kuritööga, et teine tema munad mädad leidis olevat; kõik teises inimeses on tema jaoks üksnes mädamunade värvi; samal ajal kui nood ohvitserid, kellest turunaine rääkis, kui neil muidugi selle asjaga midagi pistmist oleks, mis on väga kahtlane tolle naise juures hoopis muid asju oleksid märganud."
Filosoofia kodutöö nr 1. Andres Põder, 093539IASB. Teisipäev, 1/3, 8.00. Hegel ,,Kes mõtleb abstraktselt?" Põhiidee: Keegi ei tunnista avalikult, et ta mõtleb abstraktselt, kuigi seda tehakse pidevalt, eneselegi märkamatult. Abstraktne mõtlemine on midagi suursugust ja ülevat, samas ei taheta seda teha või õigemini teistele näidata, et abstraktselt mõeldakse. Autori tõestus/selgitus: · Autor selgitab, kuidas abstraktne mõtlemine seltskonnas pigem kahju kui kasu toob. Seda loetakse oma tarkusega eputamiseks, mis on sobimatu. · Abstraktsust peetakse sisemiselt tühiseks, see on vaid sõnade mäng. · Haritud inimesed peavad abstraktset mõtlemist harimatute teemaks just eelmises punktis väljatoodu pärast. Samas, kes meist tunnistab, et ta on harimatu? · Autor väidab mitmes lauses, et abstraktne mõtlemine on midagi suursugust, mida
Hegel ,,Kes mõtleb abstraktselt?"(teksti analüüs) Hegel tõstatab küsimuse: kes on see, kes mõtleb abstraktselt? Sellele vastamaks toob autor paar näidet abstraktsest mõtlemisest ning kirjeldab inimesi ja seltskondi, kes seda harrastavad. Autor ei pea vajalikuks seletada lugejaskonnale, mis on abstraktne mõtlemine ja ei soovigi seda teha. Hegel on veendunud, et lugejaks on soliidne seltskond, kes on teemaga tuttav ning ühteaegu põlgab abstraktset mõtlemist. Ta ütleb, et tundmatuid asju ei ihaldata ega vihata, kuid sellest hoolimata ei tee autor ühtegi katset lugejate lepitamiseks abstraktsuse ja mõtlemisega kasutades salakavalust. Hegeli eesmärk on lepitada seltskonda iseendaga kuna seltskond väldib abstraktsust ja mõtlemist kuigi need kaks on igale mõistusega olendile au- ja seisusekohased. Hegel on
Kes mõtleb abstraktselt? Hegel arutleb teemal kes on need inimesed kes mõtlevad abstraktselt ning mida kujutab endast abstraktne mõtlemine. Et laskuda sellesse küsimusse arutab autor kuidas inimestele läheneda selle küsimusega. Püüab aru saada kes on lugejad, et ta ei räägiks liiga palju, mis inimestele on tüütu ja et ta räägiks samas piisavalt palju, et viia inimesed mõistmiseni, sellest kes mõtleb abstraktselt. Inimesele on omane soov kogeda ja tajuda midagi uut, mis pakuks huvi. Midagi, mida me juba teame on igav uuesti peas läbi töötada. Kuigi see teadmine võib olla eelarvamus koos pisikeste arusaamatute faktidega. Sel juhul parem põgeneme. Autor on toonud oma kirjutises näite metafüüsikast. Hegel ütleb: "Nagu ei ihaldata seda, mida ei tunta, nii ei saa seda ka vihata." Nii arutleb Hegel kuidas oleks siis parem inimesi lepitada nende mõistetega, mille eest nad põgeneda tahavad
Olga Dalton, 104493IAPB, 2/4 N 10, Filosoofia kodutöö nr 1 ,,Kes mõtleb abstraktselt?" Igaüks meist mõtleb aeg-ajalt abstraktselt, kuigi keegi seda ei tunnista, kuna abstraktset mõtlemist peetakse pinnapealseks ning lihtsaks. Hegel püüab näidata, et tegelikult pole midagi kergemat kui mõelda abstraktselt ning mida vähem haritud on inimene, seda rohkem kasutab ta just abstraktset mõtlemist. Tegelik raskus seisneb selles, et mõelda abstraktsioonide abil konkreetselt: abstraktne ja konkreetne mõtlemine ei välista teineteist, vaid tegemist on üksteise eri vormidega. · Selle asemel, et abstraktsuse mõistesse süveneda ja seda uurida, püüab inimene seda lihtsalt vältida või eirata
Kes mõtleb abstraktselt? Georg Wilhelm Friedrich Hegel Autori põhimõtete järgi on abstraktne mõtlemine harimatutele inimestele, kes ei näe olukordades midagi peale ilmselget. Soliidse seltskonna jaoks pole miski nii talumatu kui seletamine. Kuna kui keegi seletama hakkab tundub see kordusena sellest, mida juba teatakse või mõistetakse isegi. Seletused mõtlemise ja abstraktse üle niikuinii täiesti liigseiks osutunud, kuna seltskond juba teab, mis on abstraktne, põgeneb ta selle eest. Nagu ei ihaldata seda, mida ei tunta, nii ei saa seda ka vihata
Bruno Meder, 120636IAPB, Filosoofia kodutöö nr 1 27.10.2012/Neljapäev/10:00 ,,Kes mõtleb abstraktselt?" Põhiidee: On vaid näiline, et abstraktne mõtlemine kujutab inimestele midagi liht-labaselt arusaadavat. Inimene on loomult uhke ja ei suuda teadmatusega leppida ning hoiab aukartlikult kõrvale millegi eest, mida ta ei suuda kontrollida. Artikli kokkuvõte-analüüs: · Autor viitab, et abstraktsus on inimesele midagi kõrget , suurejoonelist, aukartust tekitav. · Abstraktsusest rääkimine ja selle mõistmine käib inimestele üle jõu (kuigi nad ei
K E S M Õ T L E B A B S T R A K T S E LT ? Georg Wilhelm Friedrich Hegel Abstraktse mõtlemise mõiste on kui metafüüsika. Teatakse, mis see tähendab, kuid keegi taha sellega tegeleda, kardetakse. Ometi seltkonnas oli asi ise ammu kasutses ja nad saaksid sellele asjale vaid nime. · Autor arutleb, kuidas abstraktne mõtlemine vaikselt seltskonda sisse tuua, et see ära ei ehmataks. · Harimatu mõtleb abstraktselt, sest heade seltskondade jaoks on see liiga lihtne, kuna on sisult tühi. · Mõrtsukat näevad abstraktselt mõtlejad vaid mõrtsukana. Inimesetundjale pakub huvi , miks on inimesest mõrtsukas saanud. Seejärel arvavad abstraktsed mõtlejad, et mõrtsuka õigustajad on samasugused. · Abstraktselt mõelda tähendaski muna müüjale näha vaid halba, ilma heata. Abstraktselt mõelda ongi näha mõrvaris seda, et ta on lihtsalt mõrvar. Ei nähta teisi omadusi,
Kodutöö Hegel ,,Kes mõtleb abstraktselt" Oma artiklis käsitleb Hegel abstraktselt mõtlemist tolle aja ühiskonnas. Oma arvates teavad kõik, mis on abstraktne mõtlemine, kuid Hegeli arvates see päris nii ei ole. Paljude arvates, on abstraktne mõtlemine sobilik vaid neile, kes ei suuda oma mõtteid selgelt väljendada. Leidub aga ka neid, kes siiski suudavad mõelda abstraktselt, neid küll aga on vähe. Teoses on ta abstraktselt mõtlemist näidetega esile toonud. Esimeses näites võib lugeda, kui erinevalt on võimalik pealtnäha tavalist mõrvarit käsitleda. Enamuste jaoks on ta lihtlabane mõrvar, kes ongi oma tegudega oma karistuse välja teeninud. Abstraktselt mõtlevat inimest on ta kirjeldanud väga mõtlevana, sest tema jaoks abstraktne inimene hakkab enda jaoks looma erinevaid seoseid selles osas, mis on õhutanud
Hegel. Kes mõtleb abstraktselt? Seda, mis on mõtlemine või mis on abstraktne ei ole vaja kellelegi seletada, seda enam veel soliidsele seltskonnale. Kõik saavad sellest isegi vajadusel aru. Kuna seda eeldame, siis jääb üle leida vastus küsimusele, kes mõtleb abstraktselt? Tektsi peamine eesmärk on lepitada inimesi seoses abstratkse mõtlemisega. Seda mitte selle pärast, et see liiga madal tunduks vaid pigem, et see liiga kõrge näib, mitte et abstraktne mõtlemine liiga labane vaid liiga suursugne on või siis hoopiski, et see liiga ebatavaline on millegi seltskonnas ennast tavaliselt eraldatakse ja justkui eemalejäetu olukorda pannakse nagu näiteks liiga uhkete rõivaste kandmine, seltskonnas kus see
Marite Selgis, 113242, TABB24 Metafüüsiline tunnetus Kant Immanuel Kanti Prolegomena 2 esimest paragrahvi annavad ülevaate sellest, milliseks peab Kant tunnetust ja kuidas ta neid jaotab. Põhiideena toon välja selle, et metafüüsika tõeliseks alaks on sünteetilised aprioorsed otsustused ning ainuüksi need on tema eesmärk. Kanti arvates on metafüüsiline tunnetus puhas filosoofiline tunnetus, mis tähendab, et tegu on sealpool kogemust asuva tunnetusega. Esmalt tuleb meeles pidada, et soovides mingit tunnetust teadusena esitada, peab olema võimalik määratleda seda, mis on sellele tunnetusele iseloomulik ning mis teda teistest eristab. Kant selgitab oma nägemust metafüüsilisest tunnetusest, milles jagab tunnetuse analüütiliseks ning sünteetiliseks.
HEGEL Kes mõtleb abstraktselt? 1807 Hegel analüüsib oma artiklis abstraktse mõtlemise olemust ning eri inimeste suhtumist sellise mõtlemisviisi kasutamisse. Kogu teemakäsitluse jooksul rõhutab ta, et abstraktsus kuulub paratamatult inimolemuse juurde, ent sageli üritame seda eitada ning ületähtsustada konkreetse mõtlemise vajadust. 1) Abstraktne mõtlemine väljendub artiklis kahel eri viisil. On toodud näide mõrtsukast, keda paljud daamid (või siis lihtsalt mõtlejad) leiavad olevat ilusa või huvitava, kuna neil on võime eristada üksikuid detaile ning näha inimese helgemat poolt tema vigu mitte arvestades. Teine ilmekas näide on ostja ja turueide vaheline sõnelus. Ostja väidab midagi konkreetset (munad on mädad), ent turueit, kes ei ole suu peale kukkunud, võtab seda kui isiklikku
13. Heideggeri huvi kreeka mõtlemise vastu. Kunsti päritolu. 14. Foucault huvi antiikeetika vastu. Foucault endahoole kontsept. Inimene kui kunstiteos. 15. Uusaja filosoofia. Empirism ja ratsionalism. 16. Uusaja alguse esteetika kui antiikideede kordus. Baumgarten, Meyer jt. 17. Vico kui esimene uusaegne kunstifilosoof. Vico ja Hegeli kunsti ja ajaloomõistmise erinevused ja ühisjooned. 18. Hegeli ajaloofilosoofia ja vaated kunstile. 19. Kanti nn koperniklik pööre filosoofia ajaloos, selle tunnetusteoreetiline mõju. 20. Kanti kunstifilosoofia puudused ja mõju. 21. Kanti originaalsuse ja geeniusekontseptsioon. Romantism. Jena romantikute vaated. 22. Kunst kunsti pärast kontseptsiooni sisu ja tagamaad. Estetism. Oscar Wilde. 23. Kunst kui religiooni aseaine. Minevikku suunatud modernismikontseptsioon. Formalism. T. S Eliot. Arnold. 24. Schopenhaueri pessimism ja kunst. 25
arvates on inimene eelkõige see, mida ta usub. Ta tähtustab üksikisikut ja seda ka religioosses mõttes. Kierkegaardi jaoks ei ole oluline suur kogudus, vaid iga üksikisik selles koguduses. 2. PILET G. W. HEGELI FILOSOOFIA UUSPAREMPOOLSED JA LÄÄNE DEMOKRAATIA KRIITIKA (A. BENOIT) Hegeli teoseid peetakse väga raskeks lugemiseks, on öeldud, et need on n-ö 'mitte-arusaamise' meistriteosed. Hegel käsitleb dialektikat (tees, antitees ja süntees) ja seda võrreldes teistega iseäranis süviti. Kui näiteks Fichte käsitles sünteesi nõnda, et vastuolu kadus ning mõlemad vastandid said osaliselt piiratud, siis Hegel leiab, et need ületatakse täielikult imelises kolmekordses mõttes. Toimub kolmes tähenduses: kõrvaldatus (seadus ületatakse), hoitus (midagi pannakse kõrvale, hoitakse millegi jaoks alles), esiletõstetus (enam ei nähta teesi ja antiteesi esiletõstetud vastanditena)
) Analüütilise ja sünteetilise otsustuse erinevus Kõigi analüütiliste otsustuste ühisprintsiibiks on vasturääkivuse seadus. Analüütiline ainult seletab ega anna tunnetussisule midagi juurde . Sünteetilised otsustused vajavad teistsugust printsiipi, kui seda on vasturääkivuse seadus. Kogemusotsustused on alati sünteetilised. Analüütiline ainult seletab ega anna tunnetussisule midagi juurde, sünteetiline aga on avardav ning rohkendab antud sisu. Kant eristab tunnetusi tunnetusallika järgi kaheks. Tunnetusallikas on see, kust on tunnetus pärit. Tunnetus, mis sõltub kogemusest, on a posteriori, samas kui tunnetus, mis on kogemusest sõltumatu, on a priori.Kogemusest tulenev otsustus a posteriori, millel on empiiriline päritolu. A posteriori tunnetuse kindlaks tegemiseks tuleb pöörduda kogemuse poole ning tingimused tulevad selle kõigus välja. Metafüüsilist tunnetamist iseloomustab see,
koolkond (praeguse Türgi, Väike-Aasia rannik) - esitatakse küsimus asjade algusest (arhe); 2)Sofistide ajastu - neid ei huvita asjade algus, nende mõtete keskmes oli inimene (antropos). Need kaks suunda võttis kokku suur Kreeka filosoof Platon. Ta leiab, et tarkus voolab mõlemast allikast - maailmast ja me endi sügavusest. Platon esitab filosoofia 3 põhiküsimust: 1)Mis on tõene?; 2)Mis on hea? (eetikaküsimus); 3)Mis on ilus? (esteetika). Immanuel Kant on viimane suur valgustaja, suur kriitik. Immanuel Kant sõnastab 4 küsimust: 1)Mida ma võin teada? (sellele vastaks metafüüsika); 2)Mida ma pean tegema? (moraali- või eetikaküsimus); 3)Mida ma võin loota? (religiooniküsimus); 4)Mis/kes on inimene? (antropoloogiaküsimus). Viimane sisaldab ka kõiki teisi küsimusi. Filosoofia ei piira ennast mingi kitsa alaga, tegeleb kõigega. Filosoofiaprotsessil ei ole lõppu, sest igal ajastul
oma mõttes. 3. - 4. Inimese jaoks näib seletamine igav, sest see eeldab, et nad ei oska ise teha loogilisi järeldusi ja teemast aru saada. Seletamine viib väga pinnapealse arusaamani, mis tundub abstraktsena ja ei vii asja mõistmiseni. 5. Inimestele tundub, et talle õpetatake abstraktset mõtlemist vastu tema enda tahtmist, sest talle jääb mulje, et temalt nõutakse samalajal midagi. Tahetakse et ta tunnistaks, et ka tema mõtleb vahel abstraktselt ja et see on loomulik. Vahel õpetatakse inimestele abstraktsust pigem kavaluse abil, mis tundub neile pärast tõe paljastamist pettena ja toob häbi. 6. Inimese jaoks tundub abstraktne mõtlemine midagi kõrgemat, millest ei räägita. Seda ignoreerides võib teinekord neist jääda pigem naeruväärne mulje. Kultuurne inimene võib läbi näha ajaleheartikli madalad ajendid, sest sellistel tõsisel teemadel rääkides võib kergesti enda reputatsiooni ära rikkuda. 7
KÜSIMUSED HEGEL Kes mõtleb abstraktselt? 1807 1) Leidke tekstis kaks abstraktse mõtlemise määratlust (andke nende sisu edasi teksti ennast tsiteerimata) Esimest liiki määratlus abstraktse mõtlemise kohta on see, kui nähakse, et inimene teeb midagi halba ja ei üritatagi uurida tagamaid, et aru saada, mis viis selle teoni või sündmuseni. Teist liiki määratlus on see, kui toimub mingi üsnagi tühine tegu ja seejärel hakatakse otsima ja seostama põhjuseid tema välimuses, perekonnas, minevikus ja kõiges
Eesmärk on piir, mis ei teeni teist, aga kõik teine teenib teda. Eesmärk lõpp-põhjuse tähenduses ei saa olla vahend. Ka filosoofia on Aristotelese jaoks eesmärk- ehk lõpp-põhjus. LOOGILISE (LOE: ANALÜÜTILISE, SÜLLOGISTILISE) MÕTLEMISE ÕPETUS ARISTOTELESEL Aristoteles on euroopaliku mõtlemisviisi ehk loogika alusepanija (Aristoteles ise kasutas terminit ,,analüütika". Alles Immanuel Kant hakkas kasutama nimetust ,,formaalne loogika"). Süllogistika -- järeldamisõpetus. Tänapäevane matemaatilise loogika (mis on 100-%-liselt sümboliseeritud, formaliseeritud) haru ,,predikaatarvutus" baseerub otseselt Aristotelese süllogistikal. 5 ARISTOTELESE EETIKA Teos "Nikomachose eetika". Eetiline inimene on vooruslik. Vooruslikkust peab õppima. Vooruslikkus on kesktee äärmuste vahel (näiteks: optimism ja pessimism)
Kes mõtleb abstraktselt ? Hegel Abstraktse mõtlemise mõiste on kui metafüüsika oma, ,,kõik" teavad, mis see tähendab, aga samas ei taha keegi sellega tegemist teha. Ometi enamik harimatuid inimesi kasutab seda lihtsat, labast ja pinnapealset, kuid kohati suursugust ning ülbet mõtlemist. · Autor püüab leida viisi, kuidas abstraktne mõtlemine valutult seltskonda sisse tuua, et see eriti märkimisväärne ei oleks. · Kui on midagi paremat, mis sinul oleks võimalik kätte saada ja sa sellest mööda vaatad, ei ole tegu mitte labase vaid suursuguse abstraktse mõtlemisega. · Harimatu mõtleb abstraktselt, sest haritud inimeste jaoks on see liiga labane ja lihtne. · Mõrtsukat näevad abstraktselt mõtlejad vaid mõrtsukana, kuid inimesetundja leiab, miks on
Filosoofia KT 1. Immanuel KANT (1724-1804) Ema kaudu oli Kant saksa päritolu. Kanti soontes voolas ka sotlase verd. Kanti isa oli sadulsepp. Immanuel oli peres neljas laps. Tal oli kolm venda ja seitse õde, kuid ellu jäid vaid üks vend ja kolm õde, teised surid varases nooruses. Perekonnas valitsesid pietistlikud veendumused ning elu oli väga kombekohane: siin ei nähtud midagi sündsusetut ega kuuldud midagi kõlvatut. Varases nooruses oli Kant häbelik ning hajameelne, mis takistas tema õppetööd Friedrichi kolleegiumis. Alles vanas eas sai Kant lahti häbelikkusest, kui see muutus tagasihoidlikkuseks. Ema suri, kui Immanuel oli 13aastane (isa surma ajal oli ta 21aastane). Täites ema soovi, astus ta ülikooli usuteaduskonda. Hiljem Kant veendus, et kutsumust tal vaimuliku elukutseks ei ole ning häälgi oli selleks liiga nõrk. Kant kuulas lisaks matemaatika-, filosoofia- ja
Eesmärk aru saada kaasajast ja prognoosida tulevikku 1. Kaasaja ühiskond 2. Õigus kaasajas 3. Tuleviku prognoos ja mida see kaasa toob Igast asjast/teooriast/filosoofist tuleb teada natuke tuleb seostada kaasajaga Ntks avalikus sektoris, kus tuleb luua õiguslikud normid, filosoofiline ehk maailmavaateline kontseptsioon/// leida normi filosoofiline taust Grupitöö: seos tänapäevaga ja tegeliku eluga ja näited, mis moodi on Kanti filosoofia rakendatav tänapäeval, liikumine üldiselt üksikule *hüperreaalsus sotsiaalmeedias toimuv on reaalsem kui elu ise + fake news (libauudised), reklaamide näide, tegelikkuses olukorda juhtunud pole *trollide vabrikud, eesmärk kallutada lugejat Valuutad *krüptoraha bitcoin ja muud *lennumiilid -> raha ei ole enam raha ja riik ei ole enam riik? Krimmi annekteerimine Postmodernism 1979 Michelle Foucault ja teised Sisustatakse koos mõistega modernism
...................................................................................28 Valgustusaeg............................................................................................................................29 Prantsuse valgustus................................................................................................................. 30 Jean-Jacques Rousseau...........................................................................................................31 Immanuel Kant........................................................................................................................ 33 Georg Wilhelm Friedrich Hegel..............................................................................................35 Karl Marx.................................................................................................................................36 Positivism....................................................................................................
Mina vs See Kanti ja Hegeli filosoofiast lähtudes Ikka ja jälle jõutakse elus Jumala olemasolu või mitteolemasolu tõestamiseni, kuid kas see on vajalik. Võtame ühe näite: ,,Kui palvetad, et saada rikkaks. Kas Jumal teeb nii, et sa saad rikkaks või annab sulle võimaluse saada rikkaks? Kui palvetad, et olla õnnelik. Kas Jumal teeb sind õnnelikuks või annab sulle võimaluse olla õnnelik?" Selliseid küsimusi võib igaüks endale esitama jääda, kuid tulemuseni peab jõudma isik ise
Partikulaar asi, mis on täielikult samal ajal ainult ühes kohas. Nt üksik õun Universaal võib olla täielikult samal ajal mitmes kohas. Nt omadus olla punane, punasus. Entiteet on konkreetne, kui tema esinemine antud kohas antud ajal välistab mistahes teisel sama liiki entiteedil samas kohas samal ajal viibimise. Nt üksik õun on konkreetne asi kaks õuna ei saa olla korraga samal ajal samas kohas. Entiteet on ABSTRAKTNE, kui mitu sellist entiteeti saab olla samas kohas samal ajal. Nt. protsess nagu objekti kuju pidev muutumine saableida aset samal ajal samas kohas kui objekti värvuse pidev muutumine IDEALISM - arusaam, et kõik olemasolev sõltub vaimust. Idealismi järgi on vaim fundamentaalsem kui mateeria. REALISM - realism mingi valdkonna/objekti suhtes väidab, et see valdkond/objekt on vaimust sõltumatu. TEADUSLIK REALISM - teaduslikud teooriad saavad olla tõesed ning nad
1.5 Tõeste lausete tuletamisalgoritm Formaalsete keelte kasutamisel loogikas pole motivatsiooniks mitte ainult nende keelte lihtsus ja tuletuste selge ning ühemõtteline struktuur. Formaalseid keeli kasutatakse ju laialdaselt ka loogikast väljaspool, näiteks arvutite programmeerimisel: kõik programmeerimiskeeled on formaalsed keeled. Loogikas kasutatakse selliseid formaalseid keeli, mille jaoks on vo imalik konstrueerida algoritmi (s.o. selged, ühemõttelised, mehhaaniliselt järgitavad juhised) õigete lausete konstrueerimiseks. st iga niisuguse keele K jaoks konstrueeritakse algoritm M, mille abil saab kontrollida, kas suvaline antud keeles K kirjutatud väide on õige või ei. Taoline algoritm esitatakse enamasti loogikareeglite koguna. Keerulises formaalses keeles kirjutatud keerulised väited võivad väljendada ka olulisi ning üpris keerulisi probleeme.
· Albert Suur · 354 - 430 Albertus Magnus · Üldiselt · u. 1206 -1280 · Augustinuse mõttetöös leiab tõusev kristlik kultuur · Üldist oma esimese kõrgfilosoofilise väljenduse. · Entsüklopeedilise harituse tõttu on teda nimetatud · Ta on "kristliku filosoofia" rajaja. ka "doctor universal'iseks". · Elu ja töö · Tema puhul on tegemist ühe suurejoonelisema · "Sa oled meid enese suunas loonud, ja rahutu on katsega ühendada üksikteadmisi ja kreeka meie süda, kuni see rahu leiab Sinus." filosoofiat. Confessiones. · Üldist · Augustinus kirjeldab oma "Pihtimustes" ( 13 · Albert kommenteerib Aristotelese teosei
Mõistekasutus on lõtv, räägitakse ka eetilisest elust - moraalse elu tähenduses. Lääne traditsioonis on eetika olnud tihedalt seotud metafüüsikaga, mis pidi andma moraalinormidele püsiva aluse. Tänapäeval on eetika ja aksioloogia [väärtusfilosoofia] iseseisvunud, leidub lähenemisviise, mis väldivad moraalinormide aluse küsimust (praktiline eetika). On tendents käsitada klassikalisi autoreid ilma metafüüsiliste eeldusteta (näit. Kanti kategoorilist imperatiivi). Siit tuleneb ka poliitiline filosoofia. Loogika -- õpetus mõtlemise struktuurist. Alates Aristotelesest arusaam, et väiteütlusel (logos apofantikos) on kindel struktuur. Kuna filosoofia koosneb väidetest, mitte näit. hüüatustest, siis saab seda loogiliselt analüüsida. Siit katsed luua ideaalseid filosoofiakeeli, kus kõik väited on loogilised (Leibniz, loogiline positivism). Levinud määratlus analüütilises
Tunnetus peab olema tagasisideme vormis tegelikkusega kontrollitav. Kui puudub võimalus viidata kogemuse faktilisusele, siis ei saa rääkida tõelisest tunnetusest. Empiirilise filosoofia esindajad (John Locke (1632-1704), George Berkeley jt.) väitsid, et kogu teadmine tuleneb stiimulitest, mis tekitavad meeleorganite ärrituse. Sündides on inimene "valge leht? (tabula rasa) ja oma teadmised saadakse meelte kaudu (läbi kogemuste). Immanuel Kanti filosoofia Immanuel Kanti kriitiline filosoofia. Kanti arutluskäik ei erine laadilt kuigi palju tekstidest, mida ta metafüüsikat reformima asudes kirus. Ta toob sisse universaalse seaduse - moraaliseaduse - ning deklareerib nagu müstik, et kuigi moraaliseaduse (müstikutel ,,üks" vms) objektiivset reaalsust ei saa tõestada ei deduktsiooniga, ei teoreetilise, spekulatiivse ega empiirilise mõistuse pingutusega, on see seadus ometi kindel fakt, millest subjekt on a priori teadlik
Elu käigus sündmusi läbi elades kujuneb selline terve ettekujutus … eesmärkide seos. Subjekt ongi hingeelu omandatud seos. See on aposterioorne – (erinevus transtsendentaalse subjektiga). Isiksus on ettekujutuste komplekt, ettekujutus maailmast/elust – see on arusaam sellest, mis on päris ja reaalselt olemas. Lisaks on olemas isiksuses veel see, et seatakse eesmärk – siin toetutakse ka sellele, mida peetakse halvaks ja heaks. Mida te teeb seal protsessis? Nagu ka Kanti puhul, on siin skeem – seisunditeadvus (afitseeritud), milles on hingeelus omandatud seos. Afitseeritakse mingi seisunditeadvuses ja see pannake suhtesse hingeelu omandatud seoses. Kooskõlastamise küsimus. See suhtesse paneb väljendub selles, et võetakse seisukoht. Kui tegemist on aga filosoofiga, siis filosoof võib neid mõlemaid kriitiliselt uurida ja hoiab neid lahus (mitte kooskõlas olevad ettekujutused). Lk 73. Lk 74
1 IMMANUEL KANT (1724 - 1804) I. ELU, ISIKSUS, TEOSED Õhtumaine filosoofia saavutab I.Kanti teostes oma kõrg- ja pöördepunkti. Erakordne on seejuures, et kõik see sünnib ühe mehe mõttetöö tulemusena. Samal aastal (1781) kui Lessing, suur saksa valgustusaja luuletaja ja tähelepanuväärseim kriitik, sulges silmad, ilmus Kanti esimene peateos, "Puhta möistuse kriitika"
Vabakirikud, usuvabadus ja ühiskond: Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse * A. Kilp * KUS 2010 Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse Mõned mõisted Fileo sofia on ,,tarkusearmastus". Tarkus on teatud liiki teadmine. Kui antiikajal hakati mõtisklema maailma üle, siis nimetatigi seda teadmiste otsingut ,,filosoofiaks". Filosoofia abil püütakse niisiis saada teadmisi ehk tarkust maailma, inimese ja tema elu eesmärkide kohta. Filosoofia käsitlusobjektiks on seetõttu just igapäevaelu. Filosoofia tegeleb probleemidega, millele ei saa vastata traditsionaalsetel teaduslikel viisidel vaatlemise, mõõtmise, arvutamise jms empiirilise tegevuse kaudu , seetõttu öeldakse, et filosoofilised teadmised ei ole teaduslikud, seetõttu ka mitte õiged või valed. Filosoofia tegeleb küsimustega, kuidas me seda maailma tunnetame ja mida me oleme suutelised sellest teadma rõhuasetusega ,,kuidas me mõtleme", mitte aga ,,mida me teame". Osadele meie jaoks vägagi ,,elulistele" k�
on armastus ise, kuid Ilmutusraamatus ilmutab end verise ning karmi kättemaksjana. Tänapäeva teoloogias on muidugi mõlemate Piibli raamatute autorluse kohta mitmeid erinevaid arvamusi, kuid Jungi poolt öeldu kehtib selles mõttes, et vähemalt Uue Testamendi kaanoni koostajate jumalapilt peaks olema järjekindel. Peame silmas ka asjaolu, et saksa kultuuriruumis üleskasvanuna olid Jungi jaoks autoriteetideks lisaks mõnele teisele eelkõige Kant ning Hegel. Järgnevalt näemegi Jungi mõttekäiku süsteemis tees-antitees-süntees. Jung leiab, et algsel, arenemata mõttetasandil nähakse Jumalat vältimatult Ühena (ehk siis, ühesena). Ainult lahkulöömise teel Ühest, saab ilmuda Teine. Taoline lõhenemine ei pea ilmnema enne, kui ei ole kriitikat auctor rerum`i suhtes - mitte enne, võib öelda, kui kultuur hoidub igasugusest mõtisklusest Ühe üle ning ei hakka tema kätetööd kritiseerima