Metafüüsiline tunnetus – Kant; Kes mõtleb abstraktselt? – Hegel (0)

Marite Selgis, 113242, TABB24
Metafüüsiline tunnetus – Kant
Immanuel Kanti Prolegomena 2 esimest paragrahvi annavad ülevaate sellest, milliseks peab Kant tunnetust ja kuidas ta neid jaotab . Põhiideena toon välja selle, et metafüüsika tõeliseks alaks on sünteetilised aprioorsed otsustused ning ainuüksi need on tema eesmärk. Kanti arvates on metafüüsiline tunnetus puhas filosoofiline tunnetus, mis tähendab, et tegu on sealpool kogemust asuva tunnetusega. Esmalt tuleb meeles pidada, et soovides mingit tunnetust teadusena esitada, peab olema võimalik määratleda seda, mis on sellele tunnetusele iseloomulik ning mis teda teistest eristab. Kant selgitab oma nägemust metafüüsilisest tunnetusest, milles jagab tunnetuse analüütiliseks ning sünteetiliseks.
Ta ütleb, et metafüüsiline tunnetus peab sisaldama ainult aprioorseid otsustusi, st puhtast arust ja mõistusest tulenevaid tunnetusi. Otsustuste erinevus sõltub aga nende sisust. Analüütiliste otsustuste korral on tegu vaid seletamisega ning see ei anna tunnetussisule midagi juurde, kuid sünteetilise otsustuse korral avardatakse ja rohkendatakse tunnetuse sisu. Seega analüütilise otsustusega saab väljendada seda, mida tegelikult juba subjekti mõistes mõeldi, kuid see ei ole nii selge ja teadlik ning seepärast tuleb kasutada sünteetilist otsustust, et mõistele midagi juurde lisada.
Ma olen nõus sellega, et analüütiliste otsustega peab kaasas käima ka sünteetiline otsustus. Nagu Kant ütles, siis sünteetilised otsustused on just need, mis mõistele midagi juurde lisavad. Seepärast arvangi, et mõlemad otsustused peavad käima koos, kuna inimestevaheline suhtlus oleks ainuüksi analüütilist otsustust kasutades väga napp . Põhjendan oma arvamust siis sedasi, et pean oluliseks, et omavahel suheldes lisataks minu mõistes lihtlausetele juurde ka omadussõnu või lisandeid, mida mina pean sünteetilisteks otsusteks.
Kant ütleb, et kõigi analüütiliste otsustuste ühisprintsiibiks on vasturääkivuse seadus. Samuti on need otsustused oma loomult kõik aprioorsed. Ta seletab oma veendumust sellega, et kui jaatava analüütilise otsustuse predikaati mõeldakse juba eelnevalt subjekti mõistes, siis ei saa teda eitada, ilma et ei satutaks vasturääkivusse Samuti tuleb sellele predikaadile vastupidist eitada subjekti suhtes. Näitena toob ta selle, et kui iga keha on ulatuvuslik, siis ükski keha pole mitteulatuvuslik. Mina saan sellest näitest aru nii, et hetkel on ta lause teist poolt käänanud sedasi, et ei tekiks vasturääkivust. Kui ta ütleb, et ükski keha pole mitteulatuvuslik, siis see tähendabki, et iga keha on ulatuvuslik. Ükski keha pole = iga keha on, pole mitteulatuvuslik = on ulatuvuslik. Selles lauses mängib öeldis suurt rolli. Iga väidet saab tõestada kas sellega nõus olles või seda eitades. Sünteetiliste otsustuste korral on vaja lisaks vasturääkivuse seadusele ka teist printiipi, kuid ükskõik millisest printsiibist ka ei tuletataks, alati tuleb seda teha vasturääkivuse seaduse kohaselt. Kant jagab sünteetilised otsustused kogemusotsustusteks ja matemaatilisteks otsustusteks. Kogemusotsustus ei saa tema arvates olla analüütiline, sest sellisel juhul ei pruugita oma mõistele leida kinnitust kogemuselt.
Kant rõhutab aprioorsust ehk puhtast arust ja puhtast mõistusest tulenevat tunnetust mõlemas kogemuse liigis . Sellega ta üksiti ka kaitseb oma seisukohta, et metafüüsika on filosoofiline tunnetus. Teisisõnu räägib ta tunnetusest, mida minu arvates võib iga indiviid täiesti erinevat tunnetada, sest metafüüsika jääb füüsikalise reaalsuse ja teadusliku maailmapildi raamest väljapoole jäävate usu ja ilmutustega seonduvate üleloomulike nähtuste sfääri. Et iga üks võib erinevalt tunnetada, on minu jaoks õige, sest inimestel on erinev usk ja mina arvan, et seda ei saa võtta ka isegi jõuga, sügaval sisimas jääb ikka inimene uskuma seda, mida ise õigeks peab.
Kes mõtleb abstraktselt ? – Hegel
Hegeli põhiideeks on see, et inimesed ei tunnista avalikult, et nad mõtlevad abstraktselt. Abstraktselt mõeldakse aga pidevalt ja see toimub nii, et inimene sellest ise arugi ei saa. Hegel võrdleb oma artiklis abstraktset mõtlemist metafüüsikaga, et näidata, et kõik inimesed saavad aru, mida need sõnad tähendavad, kuid keegi ei taha sellega kokku puutuda. Inimesed ei taha tunnistada, et mõtlevad vähemal või rohkemal määral abstraktselt, kuna seda peetakse pinnapealseks ja lihtsaks. Hegel ütleb, et mõtlemine on ühekülgne. Määratlemine on mõtlemine oma abstraktsuse tõttu, üldistamine on konkreetne. Inimestele tundub, et nad mõtlevad konkreetselt, sest väldivad mõtlemise ühekülgsust. Selle tõttu meie mõtlemine ongi abstraktne , kuigi me justkui ei mõtle abstraktselt. Hegel jagab abstraktse mõtlemise kaheks: määratlemine ning üldistamine.
Määratlemise näitena toob ta selle, et mõrtsukas viiakse hukkamisele ja lihtrahvas peabki teda kõigest mõrtsukaks. Kui keegi julgeb leida temas ka muid jooni, näiteks pidada teda nägusaks, siis mõistetakse sedasi mõtlejad hukka ja pannakse ta mõrtsukaga samasse „ seisusesse “. Hegel ütleb, et abstraktselt mõelda tähendabki mitte näha mõrtsukas muud, kui seda abstraktset, et ta on mõrtsukas. Kuna tegu on siinkohal määratlemisega, siis subjekt ning predikaat samastatakse.
Mina arvan, et abstraktne mõtlemine on inimlik. Mina olen arvamusel, et inimene on juba loomult selline, et mõistab kergekäeliselt teist hukka. Samas pean ma abstraktset mõtlemist ka ise valeks. Ma ei poolda seda, kuigi tunnistan, et mõtlen tahes tahtmata ka ise abstraktselt. Võttes Hegeli jutust näiteks jällegi mõrvari, siis on tõesti nii, et näiteks üks konkreetne inimene on mõrvar. Tegemist on inimesega, kes on toime pannud tahtliku tapmise . See, et inimene mõrvar on, ei ole tõsi. Selle lihtsa oletuse põhjal hävitame kogu inimloomuse. Tunnetame tõde, kuid samas ei suuda me ikkagi seda tõde tunnetada. See väide, et inimene on mõrvar, ei arvesta seda, et inimene on mõrvariks saanud. Me unustame ära, et mõrvariks olemine ei ole inimese sünnipärane omadus. Subjekt ja predikaat ei kuulu lahutamatult kokku, kuigi määratlemisega inimesed seda just teevadki, et panevad need 2 asja kokku. Seega inimese juurde ei kuulu see, et ta on mõrvar. Inimese juures on suur asi lootus. Kui me suhtume temasse sedasi, et kui ta välja saab, siis läheb ja tapab ta uuesti, siis võtame temalt igasuguse lootuse .
Sellele näitele tooksin veel ühe näite juurde. Viimati nähtud teleseriaalis oli minu arvates ka sarnane situatsioon, kus ühe abielupaari koju ilmus mees, kes on varem vanglas istunud. Perenaine proovis meest mõista, et miks tema elu sedasi läinud on. Põhjuseks oli lihtlabane saiavargus, kuna mehel oli kõht tühi. Naine mõistis teda ning pidas meest endaga samaväärseks inimeseks. Samas peremees ei proovinudki mõista põhjuseid, vaid kuuldes sõna vangla , pidas ta meest kurjategijaks ning ei soovinud temaga tegemist teha. Leian, et siinkohal mõtles ka peremees abstraktselt.
Üldistamisel kuulub predikaat subjekti juurde ning näitena toob Hegel välja situatsiooni, kus ostja kritiseerib turunaise mune ning viimane võtab munade kritiseerimist iseenda kriitikana. Sellesse, mis munade kohta on öeldud, suhtub naine nii, nagu see oleks tema kohta öeldud. Seega üldistamise juures võetakse predikaati nii, nagu see iseloomustab subjekti. Üldistamise juures ongi aga vale see, et predikaat ja subjekt on teineteisest erinevad asjad, neil pole omavahel midagi tegemist.
Mina arvan, et üldistamine on samuti inimeste puhul igapäevane nähtus, kuid samuti on ka see minu arvates vale. Jällegi pean aga ütlema, et ka üldistamine, nii, nagu määratlemine, on inimestele loomukohane tegevus. Võin juba iseennast analüüsides öelda, et kui näiteks kasvõi minu auto saab kriitika osaliseks , siis võtan ma ise ka seda nii, nagu oleks solvatud mind ning seejärel tekib kange tahtmine kritiseerijale etteheiteid tema enda kohta teha. Kui juba Hegel tõi jutuks haritud ning harimatud inimesed, siis leian, et üldistamise puhul on matslikkust (harimatu) ning kultuurne (haritud) käitumine eriti olulised. Ma võin ju võtta oma auto solvamist isiklikult, kuid minu arvates on oluline, et inimene kontrollib oma käitumist ning kultuurselt käitudes ei tohiks ta hakata vastu sõimama, nagu seda tegi Hegeli näites turueit (turueit käitus minu arvates harimatult).
2