Kes mõtleb abstraktselt? (0)

Kes mõtleb abstraktselt ?
Georg Wilhelm Friedrich Hegel
Autori põhimõtete järgi on abstraktne mõtlemine harimatutele inimestele, kes ei näe olukordades midagi peale ilmselget. Soliidse seltskonna jaoks pole miski nii talumatu kui seletamine. Kuna kui keegi seletama hakkab tundub see kordusena sellest, mida juba teatakse või mõistetakse isegi. Seletused mõtlemise ja abstraktse üle niikuinii täiesti liigseiks osutunud, kuna seltskond juba teab, mis on abstraktne, põgeneb ta selle eest. Nagu ei ihaldata seda, mida ei tunta, nii ei saa seda ka vihata. Igas korralikus seltskonnas eeldatakse, et kohalolija teab mis on abstraktne ja mõtlemine. Kultuurne inimene abstraktset mõtlemist – vähemalt sisimas – kui midagi ülevat respekteerib, ning sellest mööda vaatab, mitte et see talle liiga madalana, vaid et see talle liiga kõrgena näib.Mitte et abstraktne mõtlemine liiga labane, vaid et see liiga suursugune, või vastupidi, et see talle midagi erilist paistab olevat, midagi niisugust, millega tavalises seltskonnas pole kombeks välja paista (nagu näiteks uute rõivastega) ning misläbi end pigem seltskonnast eraldatakse või seal naeruväärseks tehakse, nagu näruseid hilpe ehk siis liiga kalleid riideid kandes , olles viimased täis riputanud vanaaegseid kalliskive või katnud juba ajast ja arust tikandiga. Heas seltskonnas ei mõelda abstraktselt , sest see on liiga lihtne, sest see on liiga madal. Näiteks: mõrtsukat viiakse hukkamispaigale. Lihtrahva jaoks pole ta muud kui mõrtsukas. Haritud inimesed tahavad alati lisada midagi roosilist, tuues olukorda uusi aspekte näidatakse nende haridust ja mõtlemise mitmekülgsust. Daamid võib-olla panevad tähele, et mõrvar on tugev, ilus, huvitav mees. Inimesetundja taastab sündmuste käigu, mis on kurjategijat vorminud, leiab tema eluloos, ta kasvatuses isa ja ema perekonnatülide mõjusid, avastab, et kerge üleastumise eest on seda inimest karistatud ülearu karmilt, mis teda ühiskonna vastu on kibestanud, näeb esimest vastupanu sellele ühiskonnale, mis teda välja ajas ja tema jaoks enesesäilitamise nüüd vaid kuriteo läbi võimalikuks tegi. See tähendabki mõelda abstraktselt, mitte näha mõrtsukas muud kui seda abstraktset, et ta on mõrtsukas, ja selle lihtsa omaduse põhjal hävitada kogu ülejäänud inimloomus . Turunaine mõtleb abstraktselt, ja ühendab kõik, alates kaelarätist, mütsist, särgist jne. ning lõpetades sõrmede ja muude kehaosadega, samuti isa ja kogu ülejäänud suguvõsaga, täielikult selle kuritööga, et teine tema munad mädad leidis olevat. Kõik teises inimeses on tema jaoks üksnes mädamunade värvi, samal ajal kui nood ohvitserid, kellest turunaine rääkis, – kui neil muidugi selle asjaga midagi pistmist oleks, mis on väga kahtlane – tolle naise juures hoopis muid asju oleksid märganud. Autori arvates võib ka liigne mõtlemine negatiivselt mõjuda. Abstraktselt mõtlejad näevad ainult kujutatut, kuigi võivad ise samasugused olla. Selle üle ei mõelda, et neil võib olla seos selle isikuga ( antud kontekstis mõrvariga). Hegeli peamiseks ideeks , et abstraktselt mõtlejad peaksid peeglisse vaatama ja mõtisklema, kas nad pole ka sellised nagu teised ning et abstraktse mõtteviisi eiramine, näitab üles inimese ühekülgsust, oma mugavustsoonist ei taheta välja tulla.