5 filosoofi - Descartes, Bacon, Platon, Hegel, Kant (0)

Kant
Metafüüsiline tunnetus peab sisaldama ainult aprioorseid otsustusi, seda nõuab tema allikate eripära. Mille kohaselt nad on kas ainult seletavad ega anna tunnetussisule midagi juurde, või nad on avardavad ning antud sisu rohkendavad. Esimesi võib nimetada analüütilisteks, teisi sünteetilisteks otsustusteks. Analüütilised otsustused väljendavad predikaadis vaid seda, mida juba tegelikult mõeldi subjekti mõistes, kuigi mitte nii selgelt ja nii teadlikult. Analüütiline ehk selgitav otsustus  ei avarda meie teadmisi, vaid ainult selgitab meile juba teadaolevaid teadmisi. Ütleb predikaadis seda, mida mõeldi subjekti mõistes, kuid mitte nii selgelt ja teadlikult. (Nt: kõigil kehadel on ulatuvus. Mõiste keha juba sisaldab tunnust ulatavus, järelikult ei saanud me midagi uut selle kohta teada. Sama väide kehtib ka otsustuse, et kõik ruudud on nelinurksed kohta.) Seevastu sisaldab lause mõned kehad on rasked predikaadis midagi sellist, mida keha üldmõistes tegelikult ei mõelda, seega ta rohkendab tunnetust, kuna lisab mõistele midagi juurde; seepärast tuleb teda nimetada sünteetiliseks otsustuseks. Sünteetiline ehk avardav otsustus   laiendab meie teadmisi. (Nt: mõni keha on raske. Kuna mõiste keha ei sisalda sellist tunnust nagu raske, saame me selle keha kohta midagi uut teada. Predikaadis sisaldub midagi, mida subjektis pole / ei mõelda. Sama väide kehtib ka otsustuse, et mõni raamat on huvitav kohta.) 
Analüütilise ja sünteetilise otsustuse erinevus Kõigi analüütiliste otsustuste ühisprintsiibiks on vasturääkivuse seadus. Analüütiline ainult seletab ega anna tunnetussisule midagi juurde . Sünteetilised otsustused vajavad teistsugust printsiipi , kui seda on vasturääkivuse seadus. Kogemusotsustused on alati sünteetilised. Analüütiline ainult seletab ega anna tunnetussisule midagi juurde, sünteetiline aga on avardav ning rohkendab antud sisu.
Kant eristab tunnetusi tunnetusallika järgi kaheks. Tunnetusallikas on see, kust on tunnetus pärit. Tunnetus, mis sõltub kogemusest, on a posteriori, samas kui tunnetus, mis on kogemusest sõltumatu, on a priori.Kogemusest tulenev otsustus a posteriori, millel on empiiriline päritolu. A posteriori tunnetuse kindlaks tegemiseks tuleb pöörduda kogemuse poole ning tingimused tulevad selle kõigus välja. Metafüüsilist tunnetamist iseloomustab see, et tunnetusallikad pole empiirilised , seega ei tulene need kogemusest. Seega peab a priori tunnetus tulenema puhtast arust ja mõistusest. Sellise tunnetuse kindluse kinnitamiseks ei ole vaja kogemust, kuna kõik tingimused tunnetuse jaoks on juba enne tunnetamist olemas.
Hegel
Esimese abstrektse mõtlemise viisi puhul seotakse kõi ülejäänud omadused objektis ühe ainsa asjaoluga. Hegeli tekstis oli ka näide, kus ostja ütles, et turueide munad on mädad. Turunaine mõtleb abstraktselt , ja ühendab kõik, alates kaelarätist, mütsist, särgist ning lõpetades sõrmede ja muude kehaosadega, samuti isa ja kogu ülejäänud suguvõsaga, täielikult selle kuritööga, et teine tema munad mädad leidis olevat. Turunaise abstraktne mõtlemine keskendus praegusele hetkele, mida ta sidus ka minevikuga.
Teine abstraktne mõtlemine on taoline mõtlemine, mille puhul arvestatakse objektis, vaid peamist omadust ning selle põhjal jäetakse ülejäänud omadused kõrvale. Näiteks:
mõrtsukat viiakse hukkamispaigale. Lihtrahva jaoks pole ta muud kui mõrtsukas, nad ei arvesta tema inimlikku poolt, sest nende arvates seda pole.
Olen nõus, et mõelda saab mitmeti. Kuid tihti juhtub nii, et meil kujunevad siiski enda arvamused ja me ei suuda jääda igas olukorras tolerantseks, vaid tekib mingi pinnapealne arvamus. Samas kuna inimesi on nii palju siis pole ka võimalik, et pikalt mõeldes ja analüüsides jõuaksid inimesed ühele ja samale arvamusele.
Otsustus on seotud mõtlemisega, kus aistingutest ja kogemustest tekib mõttevorm. Otsustus on mõttevorm, mis seob loogilist subjekti loogilise predikaadiga. Predikaat on see, mida väidetatakse millegi kohta. Subjekt on see, mille kohta midagi väidetakse näiteks: munad on mädad. Vormiliselt eristatakse üld- ja osaotsustusi, sisuliselt seletavaid ja avardavaid otsustusi.
Platon
Filosoof erineb Jumalatest/tarkadest selle poolest, et Jumalad on juba targad ning nad ei pea enam selle poole püüdlema. Filosoofidel aga see omadus täies mahus puudub ning seega nad püüdlevad selle poole.
Filosoof erineb lihtinimesest/võhikust aga selle poolest, et ta püüdleb tarkuse poole, võhik aga isegi ei püüdle, sest ta arvab , et teab elust juba kõike , kuigi tegelikult ei tea.
Mina mõistan seda nii, et filosoof on alati keegi, kes on jumala ja lihtinimese vahepeal . Seda seetõttu kuna jumalad on juba targad ja nad ei püüdle enam tarkuse poole. Lihtinimese arvates on ta juba piisavalt tark ja ei ole vaja rohkem õppida. Filosoof on ainus, kes leiab et pole veel piisavalt tark ja on veel arenemis ruumi.
Filosoofid on parimad polise valitsejad , sest neil on olemas piisavad teadmised polise juhtimiseks . Ilma teadmisteta ei saaks polist hästi juhtida. Veel ei huvita filosoofe maine vara. Nemad valitseksid sooviga edastada tõde ja rahva tahet. Platoni arvates ei saa riiki juhtida harimatu ja tõde mittekogenud, kuna neil ei ole mingit kindlat sihti, mille poole püüelda. Samuti ei saa ka need , kellele eneseharimisele lubatakse pühenduda täielikult, kuna nad ei taha tahtlikult midagi teha , vaid loodavad , et nad saavad kergelt heale elule. Oluline on ka riigi juhtimisel , et kõigil oleks hea olla mitte ainult mingil teatul sihtgrupil. Riik, kus kõige vähem ihakavad valitseda need, kes valitsema peavad juhitakse paratamatult kõige paremini. Platoni arvates peaksid juhtima riiki filosoofid, kuna neil on piisavalt teadmisi.
Idee on midagi tõelist, mingi tõelise maailma osa, sest idee ei muutu, teki ega hävine kunagi. Idee olemus ise ei sõltu kunagi mitte millestki ega kellestki.
Kuigi idee on lähedale asja loomusele, ei ole ideed kunagi samaväärsed selle asja endaga. Seda sellepärast, et ideid reaalselt pole lihtsalt olemas ning seetõttu pole neid võimalik ka täpselt määratleda.
Minu arusaam ideest on, et see on midagi kättesaamatut (ei näe, ei kuule , ei haista), kuid mis paneb aluse kõigile asjadele ja tegemistele. Me ei tekita endale uusi ideid, vaid me täiustame neid kogemustega, mis on näha aina moodsamate ja uuemate asjade valmistamisel.
Bacon
Õige induktsiooni meetod: teooriat tuleb kohandada kogemusele. Teaduslik tunnetus peaks lähtuma korrapärastest vaatlustest ja eksperimentidest. Filosoofid peaksid fakte töötlema mõistuse abil, et luua „kogemuse ja mõtlemisvõime purunematu liit“. Baconi induktsioon põhineb sisuliselt analoogial ja välistamisel.
Baconi iduktsiooni põhiprintsiibiks on hulkade võrdlus ja rohkete andmete töötlus.
Et avastada soojuse vormi, tuleb leida kõigis soojuse ilmingutes midagi ühist.
I tabel – juuresoleva tabel. Leida näited nähtustest, kus soojus ilmneb. (Nt: päikesekiired, loomade sisikonnad, hõõguvad kehad, jne).
II tabel – puuduva tabel. Leida näited, mis on sarnased esimeses tabelis esitatutega, kuid mille puhul soojus ei ilmne. Nii sõelume välja näited, mis ei kanna endas soojuse vormi. (Nt: kuuvalugs, taimede seesmised osad, virmalised , jne).
III tabel – astmete tabel. Tuua näiteid, kus uuritav nähtus (soojus) avaldub erineva intensiivsusega ning teha kindlaks, kas vormi intensiivsus muutub seal samamoodi.
Tegemist on induktiivse meetodiga, sest teooriat kohandatakse kogemusele. Valitakse ju I tabelis välja need, kus mingi nähtus ilmneb. Et üldse neid nähtusi leida ja mõelda, peab olema neid kogenud.
Induktsiooni meetodi üks tähtsamaid osi on välistamine.
II tabeli lõpus välistataksegi need näited, mis ei kanna endas antud nähtuse vormi, mis ei ole olemuslikud.
Hõimuiidolid põhinevad inimloomusel ja sool. Kõik tajumused lähtuvad inimese analoogiast, mitte universumi, seega inimeeled pole asjade mõõt. Inimesed märkavad ainult neile vajalikke seisukohti, mis nende fakte kinnitavad, aga neid, mis faktidele vastu räägivad ei märgata. Inimesed eeldavad looduselt rohkem korrapära, kui seal tegelikult on.
Koopaiidolid on indiviidi iidolid , mis on igaühele iseloomulikud nende endi iseärasuste tõttu, mida kogevad ja mõistavad kõik inimesed erinevalt. Koopaiidolite erinevad liigid: kiindumine üksikutesse teadustesse ja mõtisklustesse (Aristotelese kiindumus loogikasse); kõiki mõtisklusi tuleb võtta vaheldumisi , koguaeg ei saa ainult ühte asja mõelda, vaid mingi aja tagant tuleb mõttesuunda vahetada ning hiljem varasema juurde tagasi tulla.
Turuiidolid on põhiliselt inimestega suhtlemine ning nendega koos olemine. Sõnu valitakse seltskonna järgi kus ollakse, et vältida arusaamatusi ning piinlikke olukordi . Turuiidolite erinevad liigid: olematud asjad (fortuuna) või segaselt piiritletud asjad (niiske).
Teatri-iidolid on sellised iidolid, mis inimvaimu on jõudnud erinevate teaduste, filosoofiate ning mitmesuguste tõestuste tulemina. Nimetus teatri-iidolid pärineb sellest, et nagu ka filosoofiaid on ka erinevaid näidendeid väga mitmeid ning ka neid saab omavahel kombineerida. Teatri-iidolid pole mitte kaasa sündinud, vaid on teadlikult omaks võetud elu jooksul.
Descartes
Esimene reegel – Mitte midagi ei saa pidada tõeliseks, mida silmnähtavalt ei tunnetata. Hoiduda üleliia eelarvamustest ja otsustustesse mahutada ainult seda, mis vaimul paistaks nii, et selles ei saaks kahelda. Tõeliseks saab pidada ainult seda, midareaalselt ka tunnetatakse, milles ollakse täisesti kindel. Hulknurga seisukohalt: kui öeldakse kuusnurk, siis selles saab kindel olla, et kuusnurgal on 6 nurka.
Teine reegel – Jaotada uuritav probleem nii paljudeks väikesteks osadeks kui vähegi võimalik. See loob võimaluse täpsemaks ja paremaks lahenduseks. Hulknurga seisukohalt: Mingi suurema hulknurga puhul on lihtsam jagada antud hulknurk osadeks, mille pindala oskaks leida, et neid vöiksemate osade pindalisid summeerides saaks suurema hulknurga pindala.
Kolmas reegel – Mõtteid tuleb juhtida kindla korra järgi, alustama peaks tunnetamist kõige lihtsamaist ja kergemaist ning liikuma aeglaselt kõige keerukamate esemete tunnetamise poole. Hulknurga seisukohalt: Mingi suurema hulknurga puhul on lihtsam jagada antud hulknurk osadeks, mille pindala oskaks leida, et neid vöiksemate osade pindalisid summeerides saaks suurema hulknurga pindala.
Neljas reegel - Koostada täielikud loetelud ja üldised ülevaated, et oleks võimatu kahelda selles, et midagi oleks välja jäänud. Hulknurga seisukohalt: Peaks panema samm- sammult kirja lahenduskäigu, kuidas jõudsin selle tulemuseni.
Deduktiivne meetod on meetod, kus alguses on olemas üldistus ning siis sellest tehakse kokkuvõte ja saadakse tulemus. (Näiteks: Ema läks täna tööle siis läheb ka isa tööle.) Seega arvan, et tegemist on detuktiivse meetodiga, sest esimeses reeglis otsitakse tõest eeldust ning edasi (teises-neljandas) tehakse kõik, et seda uurimist lihtsustada ja kergendada. Kõige lõpus tehakse üldised ülevaated ja täielikud loetelud, et neist tõesed järeldused teha saaks.
Kaine inimaru ehk mõistus – eristada tõde valest ja võime hästi otsustada. Kuna meil ei ole samad seisukohad ja seetõttu erinevad ka meie arvamused.
Võrreldes kainet inimaru ja selle rakendamist deduktiivse meetodiga, on minu arvamus, et kuna inimesed juhivad mõtteid erinevaid radu mööda ja vaatlevad erinevaid asju, siis mõistetakse asju erinevalt. Inimestel võib olla erinevates etappides tunne, et nad on jõudnud tulemuseni, kui sama aegselt kellegi teise jaoks see veel ei tulemus.