Harry Potter ja Tulepeeker detailne sisukokkuvõte (0)

Harry Potter ja tulepeeker
SISUKOKKUVÕTE
Harry Potter on igas mõttes ebatavaline poiss: ta vihkab suvevaheaega, talle meeldib koolis käia ja koduseid ülesandeid teha. Samuti on ta võlur. Tema lemmikspordiala on lendluudpall ja lemmikloomana peab ta lumekakku. Veel on tal süütu mõrvarist ristiisa , keda jälitavad dementorid ning ta on üle võlurimaailma kuulus selle poolest, et ta kukutas väikeses beebina võimult kõigi aegade suurima musta maagi Voldemorti.
11 aastat elas Harry oma onu ja tema perekonna juures, kuna ta vanemad hukkusid autoõnnetuses, millest Harry pääses õnnekombel ja ainult välgukujulise armiga laubal . Tegelikult tappis Harry vanemad Voldemort ja ta püüdis seda teha ka Harryga, aga iidne kaitse, mille ema Harryt kaitstes sai, andis Voldmorti surmavale needusele (Avada Kedavra ) vastulöögi, nii et Voldemort ise oli peaaegu suremas. Talle jäi alles ainult tema hing, maine keha oli kadunud. Tead-küll-kes põgenes ja teda ei nähtud enam. See toimus 14 aastat tagasi hetkest, kui algab raamatu tegevus. Harry elu Dursleyde juures oli kohutav. Dudley, nende poeg, väga paks ja türanlik, kiusas teda, muutes Harry elu põrguks. Teda kiusati koolis ta koledate ja liiga suurte riiete pärast (ta oli sunnitud kandma Dudley vanu rõivaid) ning kodus vaest orbu lihtsalt ignoreeriti.
Nüüd aga käib Harry 4aastat Sigatüükas, võlurikoolis, mille direktor on Albus Dumbledore , võimas võlur ja ainuke, keda Voldemort kardab . Koolist leidis Harry esimesed sõbrad Roni , Hermione ja Hagridi ning ka vaenlased Draco Malfoy, Snape'i jt.
Igal kooliaastal on Seda-Kelle-Nime-Ei-Tohi-Nimetada püüdnud Harryt tappa ja igal aastal on Harry oma sõprade abiga Voldemorti löönud. Eelmisel aastal leidis ta üles oma ristiisa, Sirius Blacki, kes oli süütuna võlurite vanglas Azkabanis ja keda siiamaani taga otsitakse. Harry elu näib olevat rahulik ja rõõmus, aga ärge olge selles kindlad.
4. raamat algab sellega, kuidas Harry näeb und Voldemortist ja tema käsilasest Vingerjast. Nad rääkisid ühe Võlukunsti ministeeriumi töötaja kadumisest ning Harry Potteri tapmisest. Harry ärkas sellepeale üles, kui unenäos tapeti üks mugu , võluvõimeteta inimene. Tema vana arm laubal valutas ning Harry oli võimatu uuesti uinuma. Ta püüdis meenutada unenäo üksikasju, aga kahjuks need ei meenunud talle. Ta otsustas, et kirjutab sellest Siriusele, kes varjas end dementorite eest kusagil lõunas. Hommikuks oli kiri valmis ja Harry suundus alla hommikusöögile. Nagu tavaliselt ei tervitanud teda keegi. Selle eine ajal sai Harry kirja, kus tema sõbra Roni isa kutsus Harryt lendluudpalli maailmakarika finaalvõistlusele. Onu Vernon ei tahtnud teda lubada, sest see oleks valmistanud Harryle rõõmu, viimane aga käis onu Vernoni põhimõtete vastu. Aga Harry lubamine tähendas temast lahtisaamist kaks nädalat varem. Nii et Harry võis minna.
Järgmisel õhtul tulidki Harryle järgi tema võluritest sõbrad. Roni pere koosneb 9 liikmest: Ron, kaksikutest George ja Fred, õde Ginny , kolm vanemat venda Percy, Charlie ja Bill ning Roni ema ja isa. Nad on vaesed ja ei saa endale kõike lubada, aga Harry arvas , et see on maailma parim perekond. Harry jättis Dursleydega hüvasti ja nad läksid Jäneseurgu ( niimoodi kutsuti Weasleyde kodu).
Järgmisel hommikul ärkasid nad väga vara, et minna maailmakarikale. Nad pidid ronima Stoatsheadi mäele, kus neid ootas väravavõti, mida puudutades jõudsid nad finaalmängu toimumispaigale. Seal said nad endale telkimispaiga, kuhu püstitasid kaks telki, mis seest olid palju suuremad kui väljast (see oli saavutatud võlujõul). Õhtu saabudes hakkasid nad mänguplatsi poole minema. Nende kohad olid kõige paremad, st ülemises loožis, kust avanes parim vaade mängule.
Lendluudpall on võlurite ja nõidade lemmikspordiala. Seda mängitakse õhus ja see meenutab natukene korvpalli , pesapalli ja ameerika jalgpalli. Ühes võistkonnas on 7 mängijat: 3 ajajat, 2 tõrjujat, vaht ja püüdja. Mängus on 3 liiki palle: 2 punast jalgpallsuurust pommat, mida tuleb ajajatel visata vastase väravasse, oma meeskonna väravat kaitseb vaht; 2 klommi, mis püüavad mängijaid luudade seljast maha paisata (neid suunavad tõrjujad, kes kurikaga klomme vastasvõistkonna mängijate poole ajavad) ja viimane ning kõige tähtsam pall on kuldne kitu. Seda otsib püüdja ja kui kitu on käes, annab see võistkonnale 150 punkti. Pomma korvisaamine annab 10 punkti. Püüdjail on vaja osavust, kiirust ja head luuda. Harry on oma maja (Gryffindori) püüdja ja tal on alati õnnestunud kitu kinni püüda ning oma majale võit tuua.
Maailmameistrivõistluste finaalmängus kohtusid Bulgaaria ja Iirimaa , mõlemad väga tugevad ja head meeskonnad . Enne mängu vedasid Fred ja George kihla spordireporteri Ludo Bagmaniga, et Iirimaa võidab, aga Bulgaaria püüdja püüab kitu kinni. Nad panid mängu kõik oma säästud: 37 galeooni, 15 sirpi ja 3 knutti.
Mäng oli võimas ja lõpuks nägi Iirimaa püüdja kitut, Bulgaaria mängija tihedalt kannul. Pinge oli talumatu , kes saab kitu? Ja siis tõusis taeva poole bulgaarlane, peos kuldne helk, aga järsku ei saanud keegi aru mis toimub, tablool oli kirjas: Bulgaaria - 160, Iirimaa - 170! Bulgaarlane püüdis küll kitu, aga Iirimaa võitis!
Mängu lõppedes suundusid rõõmsad inimesed oma telkidesse. Harry ja tema sõbrad rääkisid veel kaua mängust, kuid varsti olid nad nii väsinud, et läksid kõik magama. Harry ärkas selle peale, kui kuulis väljast kisa ja karjumist. Härra Weasley äratas ta ja teatas, et Harry võtaks oma jaki ning tuleks kiiresti õue. Harry tegi, nagu kästud ja läks välja, Ron tema kannul. Üle lagendiku kõndis salk võlureid, kõigil maskid ees ja võlukepid ülespoole suunatud. Kõrgel nende kohal heljus õhus neli rabelevat kogu, kes väänlesid groteskselt: tundus, nagu oleksid võlurid maapinnalt võlukeppidest ulatuvate nähtamatute nööridega neid nagu marionettnukke juhtinud. Kaks kogu olid väga väikesed. Edasisammuva grupiga liitusid uued võlurid, kes naersid ja osutasid hõljuvate kogude poole. Seltskond suurenes ja telgid vajusid nende jalge ees kokku. Harry nägi, et paaril korral paiskas mõni võlur telgi võlukepiga teelt eest. Paljud telgid süttisid põlema. Karjumine muutus valjemaks. Järsku nägi Harry, et õhus on platsihaldaja härra Robertson (mugu), ülejäänud olid arvatavasti tema perekonnaliikmed. Härra Weasley käskis Harryl , Ronil, Hermionel, Fredil, Georgil ja Ginnyl metsa varjule minna ning kokku hoida. Ta lubas neile järele tulla, kui telkimisplatsil jälle kord majas on. Metsa all kohtusid nad Malfoyga, kes mõnitas neid ja kutsus Hermionet sopavereliseks (sopavereline on võlur või nõid, kelle vanem(ad) on mugu(d); see oli ülimalt solvav väljend). Nad jätsid Malfoy selja taha ja läksid edasi. Vahepeal olid nad Fredi , Georgi ja Ginny silmist lasknud, kuid jätkasid teed metsasügavusse. Järsku avastas Harry, et ta võlukepp on kadunud! Seda polnud jakitaskus, aga see võis olla ka telgis. Hetk hiljem kuulsid nad põõsaste sahinat ja sealt tuli välja majahaldjas Winky, keda nad olid üleval loožis näinud ja kes nüüd kartlikult ringi vaatas ja imelikult, suurte raskustega edasi üle tee jooksis, ise piiksudes: "Siin on kurjad võlurid, Winky läheb eest ära. Inimesed kõrgel-kõrgel õhus." Siis kadus ta pimedusse ning Harry, Ron ja Hermione olid jälle üksi. Nad läksid edasi ning otsisid Fredi, George´i ja Ginnyt. Peagi jõudsid nad päris metsasüdamesse, kus oli pime, vaikne ja ühtegi häält polnud kuulda. Harry pani ette, et nad jääksid siia ootama, sest siit kuuleb miili kauguselt, kui keegi tuleb. Äkitselt kostus pimedate puude vahelt ebaühtlased sammud. Ilma hoiatamata lõhestas vaikuse hääl, mis tõi kuuldavale sõnad, mis kõlasid nagu loits : "MORSMORDE!" Ja pimedusest, millest läbi nägemiseks Harry oli silmi pingutanud, paiskus välja midagi hiiglaslikku, rohelist ja veiklevat: see lendas üle puulatvade taevasse . See oli tohutu suur kolp , mis paistis koosnevat smaragdrohelistest tähekestest ja mille suust vonkles keele asemel välja madu . Nende silme all tõusis see üha kõrgemale, kiiskas rohelises uduvines ja joonistus musta taeva taustal välja nagu mingi uus tähtkuju. Äkki kostis nende ümbert kriiskeid. Harry tahtis teada, kes oli sealt puude tagant selle asjanduse taevasse saatnud, kuid Hermione tiris teda tahapoole. Ta teatas, et see on must märk, Voldemorti märk! Harry pöördus ja nad tormasid kolmekesi üle raiesmiku, aga popsatused andsid endast märku umbes 20 võluri ilmumisest , kes piirasid nad sisse. Harry keeras kiiresti ringi ja tabas sekundi murdosa jooksul, et kõigil on võlukepid käes. Ta haaras teistest kinni ning tiris nad pikali . "JUHMISTA!" kõmistasid 20 häält - käisid silmipimestavad valgusesähvatused ja Harry tundis, kuidas tema juukseid sasiti. Järsku hüüdis üks hääl, mille Harry ära tundis: "Pidage, see on minu poeg!" Harry juukseid ei sasitud enam. Ta tõstis pea natuke kõrgemale. Tema ees seisev võlur oli võlukepi langetanud. Ta keeras ennast ning nägi ülimalt hirmunud näoga härra Weasleyt nende poole tulemas. Härra Weasley küsis, kas nendega on kõik korras, aga härra Crouch, majahaldjas Winky omanik, käskis tal eest tulla. Too tahtis teada, kes oli selle märgi taevasse saatnud ja nad sõnasid, et üks hääl sealt puude vahelt oli lausunud neid manamissõnu. Härra Crouch ei tahtnud uskuda , aga üks võluritest läks puude vahele ja leidis sealt tillukese lõdva kogu. See oli Winky. Tal oli käes võlukepp, milles Harry tundis ära enda oma. Kuidas see oli haldja kätte sattunud, ei teadnud keegi. Härra Crouch vallandas oma majahaldja, sest too polnud oma peremehe sõna kuulanud ja oli loata telgist väljunud. Hermione püüdis küll Winkyt kaitsta, aga see ei õnnestunud. Härra Weasleyga koos läksid Harry, Ron ja Hermione tagasi telkide juurde, kus nüüd olid vaiksem, küll aga oli metsaservas palju hirmul ja kaame näoga inimesi, kes kõik osutasid taevasse koletu kolba poole. Telgis said kõik kokku ja hakkasid kohe jutustama: kes oli märgi esile mananud, miks ja kus too võlur nüüd on?
Hommikul lahkusid Weasleyd, Harry ning Hermione koju, kus neid ootas murelik proua Weasley. Ta oli lehest lugenud hirmsast vahejuhtumist lendluudpallimatši ajal ja oli arvanud, et nad kõik on juba surnud. Härra Weasley suundus otsejoones tööle, et abistada ministeeriumi töötajaid müsteeriumi lahendamisel. Ülejäänud läksid magama, sest seljataga oli unetu ja seikluslik öö.
Järgmisel hommikul ärkas Harry üles, tundes õhus vaheajalõpu rusuvust. Vihm trummeldas ikka veel vastu aknaid, kui Harry teksad ja pulloveri selga tõmbas (koolirüüd panevad õpilased selga alles Sigatüüka ekspressis). Bill ja Charlie otsustasid tulla teisi rongi peale saatma , kuid Percy vabandas ja ütles, et peab tööd tegema. Proua Weasley oli küla postkontoris katsunud jõudu telefoniga ja tellinud kolm tavalist mugutaksot, mis nad Londonisse viiks. Reis oli ebamugav, sest nad olid kohvrite vahele tagaistmele surutud. Nad läksid King´s Crossi jaama juures kergendustundega maha, kuigi vihma kallas hullemini kui kunagi varem ja nad said oma kohvreid tassides läbimärjaks. Nüüdseks oli Harry juba harjunud platvormile 9 ja kolmveerand minema. Tuli vaid kõndida otse läbi pealtnäha tahke barjääri, mis eraldas platvorme 9 ja 10. Oli ainult raske seda teha nii, et mugud midagi ei märkaks. Sigatüüka ekspressi kiiskav sarlakpunane auruvedur oli juba ees ja pahvis aurupilvi. Harry, Ron ja Hermione läksid vabu istekohti otsima ja panid peagi oma kohvrid rongi keskel asuvasse pagasikupeesse. Siis hüppasid nad tagasi platvormile, et proua Weasley, Billi ja Charliega hüvasti jätta. Viimased salatsesid, andes märku, et nad teavad nendest rohkem, et Sigatüükas toimub sellel aastal midagi, midagi, mis on kindlasti lõbus ja vahva . Proua Weasley ütles, et nad saavad sellest kindlasti õhtusel söömaajal teada. Ja siis sõitis rong ära, jättes vanemad platvormile lastele lehvitama. Rong sööstis vihmasajus edasi, loodus ümberringi muutus järjest metsikumaks ja karmimaks. Lõpuks jõuti pärale ja läbi saju tõldade poole minnes märkas Harry oma metsavahist sõpra Hagridit, kes viis 1.klassi lapsi traditsionaalsele sõidule üle järve. Sõbrad istusid ühte tõldadest ja sõit lossi poole võis alata . Tõllad veeresid väravast sisse, tiivuliste metskultide vahelt läbi ja mööda sissesõiduteed, kõikudes ohtlikult tuules, mis hakkas kiiresti tormipuhanguks muutuma . Õpilased astusid lossi fuajeesse ja sealt edasi suurde saali, mis nägi välja uhke nagu alati ning oli kooliaasta alguse pidusöögiks ehitud. Kuldsed taldrikud ja peekrid hiilgasid sadade küünalde valguses, mis hõljusid laudade kohal õhus. Neli pikka majalauda olid lobisevate õpilastega ääristatud ning saali otsas istus viienda laua taga, näoga õpilaste poole, õpetajad. Harry, Ron ja Hermione läksid Slytherini, Ravenclaw ja Hufflepuffi lauast mööda ning istusid teiste gryffindorlaste juurde saali kaugemas otsas, valides istumiskoha Peaaegu Peata Nicki, Gryffindori vaimu kõrval. Nad tervitasid üksteist ja hakkasid siis lobisema . Harry vaatas õpetajate lauda. Seal oli kolm tühja kohta, professor McGonagalli, Hagridi ja uue mustade jõudude õpetaja koht. Mustade jõudude õpetaja oli igal aastal vahetunud. Esimesel Harry õppeaastal oli olnud õpetajaks Quirrel, nooruke võlur, kes pidevalt kokutas ja hiljem osutus Voldemorti käsilaseks, surmasööjaks. Teisel aastal oli õpetaja Lockhart, kes ei teadnud midagi kurjadest jõududest ja aasta lõpul ostus petiseks. Eelmisel aastal oli õpetajaks Harry lemmik Lupin. Tema oli libahunt , ta oli käinud Harry isaga ühes klassis ja oli olnud tolle hea sõber. Ka tema pidi lahkuma , sest vanemad ei tahtnud, et nende lapsi õpetaks libahunt. Harry märkas laua ääres nõiajookide õpetajat professor Snape´i, keda Harry vihkas. Vihkamist, mida Harry tundis Snape´i vastu, võis võrrelda ainult Snape´i vihaga Harry vastu. Lauas oli veel professor Dumbledore, kooli direktor, hõbehallid juuksed ja habe küünlavalguses sätendamas, tore tumeroheline rüü paljude tikitud tähtede ja kuudega kaunistatud. Siis avanesid saali uksed ja sisse astusid esimese klassi õpilased, kõik läbimärjad, värisemas külmast ja hirmust. Professor McGonagall asetas nüüd kolmejalgse tabureti esimese klassi õpilaste ette ning pani selle peale väga vana, määrdunud ja lapitud võlurikübara. See oli Sõõlamiskübar, mis pähe pannes ütles, millisesse Sigatüüka majja ta läheb: Gryffindori, Ravenclawsse, Hufflepuffi või Slytherini. Viimane oli kõige halvema maja, sealt oli aastate jooksul ellu läinud kõige rohkem kurje võlureid ja nõidu, ka Voldemort oli seal majas olnud.
Kui kõik lapsed olid sõõlatud, algas pidusöök: toitu oli nii palju, kuid otsa sai kõik, sest poldud ju terve päev midagi söödud. Aga Hermione, kuuldes, et Sigatüükas on samuti majahaldjad, ei puudutanud enam ühtegi suutäit, sest ta arvas, et see on orjatöö ja et haldjatel peaksid olema palk, omad õigused, pensionid jne.
Peale sööki tõusis Dumbledore, et pidada igaaastane kõne. Ta teatas, et sellel aastal jäävad majadevahelised lendluudpalli võistlused ära! Kõik hakkasid ägedalt sõnelema, kuid Dumbeldore peatas ta, selgitades: "See on tingitud sündmustest, mis saab alguse oktoobris ja jätkub tervel õppeaastal. Mul on suur au teatada, et sellel aastal toimub Sigatüükas Kolmevõluri turniir !" Kolmevõluri turniir sai alguse umbes 700 aastat tagasi, kui sõbralik võistlus Euroopa kolme suurema võlukunsti kooli - Sigatüüka, Beauxbatonsi ja Durmstrangi - vahel. Iga kooli esindama valiti eestvõitleja ning kolm eestvõitlejat pidid hakkama saama kolme maagilise ülesandega. Iga 5 aasta tagant toimuva turniiri viisid koolid läbi kordamööda ning seda peeti parimaks mooduseks luua sidemeid eri rahvustest noorte nõidade ja võlurite vahel. Kui surmajuhtumite hulk läks suureks, turniirid lõpetati.
Dumbledore teatas veel, et teiste koolid õpilased ja juhid saabuvad eelvalitud õpilastega oktoobris ning kolm eestvõitlejat valitakse hingedepäeval. Erapooletu otsustaja valib, millised õpilased on kõige väärilisemad võistlema Kolmevõluri karika , oma kooli au ja 1000 galeoonise rahalise auhinna nimel ja ainult 17 aastased või vanemad saavad osaleda sellel turniiril. Siis oligi kõik läbi ja õpilased suundusid oma tornidesse magama.
Järgmisel hommikul suundusid kõik suurde saali sööma, et siis hiljem tundidesse minna. Neile tuli ka post: sajad öökullid saabusid, et tuua kirju, pakke ja muid saadetisi. Harry tunniplaan oli selline: 2 tundi taimeteadust koos hufflepufflastega, maagiliste loomade hooldamine koos slytheriniga ja pärastlõunal 2 tundi ennustamistundi, mida Harry peale nõiajookide kõige rohkem vihkas. Nii möödusid päevad, kuni jõudis kätte neljapäev, mil neil oli mustade jõudude tund. Õpetajaks oli Hullsilm Moody , vana pensionil auror, kes oli puujalaga ja võlusilmaga, mis nägi läbi igasuguse eseme. Tema tund oli viimase peal, ta õpetas neile andestamatuid needusi: Imperius - needus, mis sundis sind tegema igasuguseid asju, see oli nagu hüpnoos. Cruciatus - valu, kohutav valu. Ja viimane ning kõige hullem: Avada Kedavra - tapmisneedus, millele pole vastu tõket olemas. Selle needuse oli üleelanud ainult üks inimene - Harry. Need kolm needust olid andestamatud, kui keegi neid inimese peal kasutab, siis piisab sellest eluaegse vanglakaristuse ärateenimiseks Azkabanis.
Samal õhtul tuli nende juurde Hermione, kel kaasas karp MHES märkidega. Ta oli asutanud Majahaldjate Heaolu Edendamise Seltsi, millega soovis haldjate teenimatult julma kohtlemise lõpetada. Harryle ja Ronile see küll ei meeldinud, aga nad astusid siiski liikmeks, et Hermionele rõõmu valmistada. Hiljem tuli Harryle kiri Siriuselt, milles viimane teatas, et lendab tagasi põhja. Ta lubas, et võtab temaga ühendust, niipea, kui on end sisse seadnud. Nii möödus aeg, ja varsti saabus kätte oktoober, millal pidid tulema Beauxbatonsi ja Durmstrangi õpilased.
30. oktoobri õhtul kogunes terve kool lossi ette, et külalisi vastu võtta. Esimesena saabus Beauxbatonsi sõiduk: hiigelsuur tõld, mida juhtisid 4 hiigelsuurt hobust. Sealt tulid välja 12 õpilast, kõik lõdisevad ja siis ka nende direktriss madame Maxime, kes oli kõige pikem naine üldse.
Viimaks jõudis kohale ka Durmstrangi saatkond, nemad tulid laevaga , mis tõusis järvepõhjast üles. Nende direktor oli professor Karkaroff ja ka temal oli kaasas 12 õpilast. Kui nad hakkasid lossi minema pani Ron järsku tähele, et üks õpilastest on Viktor Krum. Seesama Krum, Bulgaaria püüdja, kes finaalmängu ajal kitu kinni püüdis!
Kõik läksid pidusöögile suurde saali, kus pärast söömingut professor Dumbledore teatavaks tegi, et erapooletu otsustaja on tulepeeker, kuhu kandidaat peab sisse panema oma nime ja kooliga paberi. Selleks, et keegi noorematest kui 17 ei saaks oma nime peekrisse panna, tõmmatakse ümber peekri vanusejoon. Õhtul käisid Harry, Ron ja Hermione Hagridil külas, kes elas Keelatud Metsa serval, väikses onnikeses oma koera Kihvaga. Nad naljatlesid ja püüdsid ära arvata, kes valitakse Sigatüüka eestvõitlejaks. Hingedepäeva pidusöök näis kestvat palju kauem, kui tavaliselt, aga lõpuks sai ka see läbi. Dumbeldore tõusis püsti ja teatas, et peeker vajab veel minuti, et siis teadustada eestvõitlejad. Peale seda, kui nimi on öeldud, peab see isik minema saali taha, väikesesse ruumi, kus ta saab esimese ülesande juhtnöörid. Kõik saalis olid vaiksed , kuulata polnud midagi. Äkitselt muutusid leegid tulepeekris punaseks. Peeker hakkas sädemeid pilduma. Järgmisel hetkel paiskus üles tulekeel, sellest lehvis välja kõrbenud pärgamenditükk - terve saal ahhetas. Dumbeldore püüdis pärgamendi kinni ning luges : "Durmstrangi eestvõitleja on Viktor Krum!" Mõni hetk hiljem lendas peekrist välja uus pärgamenditükk: "Beauxbatonsi eestvõitleja on Fleur Delacour!" Ja tulepeeker tõmbus veel ükskord punaseks, pildus sädemeid: "Sigatüüka eestvõitleja on Cedric Diggory!" Dumbeldore hakkas nüüd kõnet pidama , kuid jäi poolelt sõnalt vait. Tuli peekris oli uuesti punaseks läinud. Sellest lendas sädemeid. Äkitselt viskus õhku kõrge leek ja sellest paistis veel üks pärgamenditükk. Dumbledore haaras paberi ja vahtis sinna kirjutatud nime. Ja siis köhatas Dumbledore kurgu puhtaks ning luges nime ette: "Harry Potter!". Harry tundis selgelt, et viimane kui üks pea suures saalis oli tema poole pööratud. Ta oli rabatud, ta oli tuim , ta nägi kindlasti und, ta ei olnud õigesti kuulnud . Dumbledore tõusis uuesti püsti ja käskis Harryl väikesesse ruumi minna. Ja Harry läkski. Tal oli ebamugav tunne. Kui ta sinna jõudis, tuli talle järele Ludo Bagman, kes teatas teistele mis oli just toimunud. Ruumi tulid ka õpetajad: Dumbledore, Snape ja Hullsilm Moody. Kõik rääkisid, et see ei ole võimalik, kuid Moody teatas siis, et peekrisse oma nime asetamisega sõlmis Harry maagilise lepingu, selle alusel peab Harry kaasa tegema. Niisiis oli asi otsustatud - Harry osaleb Kolmevõluri turniiril, meeldigu see talle või ei.
"Esimene ülesanne paneb proovile teie julguse ja see toimub 24.novembril teiste õpilaste ja kohtunike ees. Eestvõitlejad astuvad esimesele ülesandele vastu ainult oma võlukeppidega," rääkis härra Crouch. Pärast seda võisid eestvõitlejad ära minna. Harry läks aeglaselt Gryffindori torni poole. Lärm, mis talle kõrvu paiskus, pidi ta peaaegu pikali paiskama. Teda õnnitleti, küsitleti kuidas õnnestus tal vanusejoon ületada jne. Lõpuks käratas Harry, et ta on väsinud ja läheb magama. Ta tormas trepist üles oma magamistuppa. Seal ootas teda Ron. Harry arvas, et Ron usub teda, et tema ei pannud oma nime peekrisse. Aga Harry eksis: Ron oli vihane , et Harry teda kaasa ei võtnud ja koos temaga nime peekrisse ei pannud. Ron tõmbad vihaselt kardinad oma voodi ette, ja Harry jäi neid jõllitades vahtima: need varjasid ühte neist vähestest inimestest, kes Harry meelest teda kindlasti usuvad.
Nii möödusid nädalad, mille jooksul Ron ei rääkinud temaga sõnagi. Ainult Hermione ja Hagrid uskusid temasse. Terve kool oli tema peale vihane, eriti Hufflepuffi maja, sest Harry oli võtnud neilt au, et nende maja õpilane oli saanud eestvõitlejaks. Vahepeal oli Harry saatnud Siriusele kirja, milles ta jutustas sellest ja vahepeal olid ka nõiajookide tunnid , mis olid kõige vastikumad, sest Snape kiusas teda nüüd veelgi hullemini. Vahepeal oli ilmunud artikkel temast, mille autoriks oli Rita Skeeter, vastik reporter, kes toppis oma nina kõikjale ja kõigisse. Lähenes ka 24.november, esimene ülesanne. Mõni päev enne esimest ülesannet saatis Hagrid talle kirjakese, kus palus tal kell 9 õhtul tema majakese juurde tulla. Ta tahtis Harryle midagi näidata. Harry pidi panema selga oma nähtamatuks tegeva mantli, mille ta oli pärinud oma isalt. Niisiis asus Harry teele. Olles sinna jõudnud, viis Hagrid ta metsa vahele, kus olid lohed. See oligi esimene ülesanne - pääseda mööda lohest! Harry läks varsti tagasi, sest Hagrid oli ta unustanud - Hagridi nõrkus oli lohed. Nüüd siis teadis Harry, mis on esimeseks ülesandeks, probleem oli selle, kuidas lohest mööda pääseda. Ta ütles seda ka Hermionele ning koos temaga otsisid nad terve selle päeva kuidas lohest mööda pääseda. Aga kahjuks ei leidnud nad midagi. Öösel ei maganud Harry peaaegu üldse ja hommikul sööma minnes tuli talle järsku meelde, et Cedric Diggory ei tea lohedest midagi. Krum ja Fleur teadsid, sest ta oli neid näinud samal ööl lohetarandiku lähedal ringi luusimas. Niisiis otsustas ta seda Cedricule öelda. Ta püüdis Cedricu trepil kinni ja teatas talle. Cedric läks näost valgeks kuid ei öelnud midagi. Lõpuks küsis ta: "Miks sa mulle seda räägid?" "See oleks ju lihtsalt aus. Me kõik teame nüüd, me oleme võrdses seisus, eks ole?" Siis jooksis Cedric klassi, sest kell oli juba helisenud. Ka Harry tahtis ära minna, aga see ei olnud võimalik. Moody oli kuulnud tema juttu Cedricuga ja kutsus Harry oma kabinetti . Seal sõnas Moody, et see, mida, Harry oli just teinud, oli väga õilis tegu. Ta küsis, kas Harry on juba välja mõelnud, kuidas lohest mööduda. Ja Moody andis talle nõu. Käskis tal mõelda oma kõige tugevamatele külgedele. Harry oli kõige parem lendluudpallis. Aga et lennata , pidi tal olema luud . Kuidas seda saada? Aga muidugi - kutseloits, kuid seda ei osanud Harry üldse. Niisiis, kui ta oli tundi tormanud, õpetaja ees hilinemise ees vabandanud ja oma kohale läinud, sosistas ta kiiresti Hermionele: "Sa pead mind aitama , ma pean homseks kutseloitsu korralikult selgeks saama!" Ja nad harjutasidki. Nad ei läinud lõunale, vaid siirdusid tühja klassiruumi, kus Harry püüdis kogu jõust mitmesuguseid esemeid enda poole lendama panna. Tal oli sellega veel raskusi. Lõpuks, hilja õhtul, hakkas tal asi juba korralikult minema ja nad otsustasid lõpuks ka magama minna.
Hommikul, söögisaalis tuli tema juurde professor McGonagall, kes ütles et ta peab nüüd minema hakkama. Hermione soovis talle edu ja Harry suundus lohetarandkiu ja telgi poole, kus ootasid juba teised eestvõitlejad. Kõik olid väga närvilised ja hirmunud olekuga . Viimaks tuli Ludo Bagman ja selgitas, et nad peavad ära võtma kuldse muna. Igaüks võttis kotikesest välja ühe lohe, millel oli kaelas järjekorranumber. Esimene oli Cedric, siis Fleur, kolmandana läks Krum ja kõige viimasena Harry. Lõpuks oligi aeg ning järjest läksid eestvõitlejad aedikusse. Harry kuulis ainult Bagmani kommentaare, mis kõlasid a la "Oi, ma arvan, et see pole tark tegu" jne. Ja siis oli Harry kord. Ta astus aedikusse. Tema ees kõrgus tribüün sadade inimestega, ja kõige ees oli lohe! Harry võttis end kokku ja hüüdis: " Accio Piksenool!" Ta ootas, iga kiud temas palvetamas, et luud tuleks. Ja siis kuulis ta oma selja taga vihinat. Seal see oligi. Harry istus luua selga ja tõukas end õhku. Talle tundus, et see on kõigest üks tavaline lendluudpallimäng, et kuldne muna on kitu ja lohe vastasvõistkonna mängija. Ta manööverdas õhus, üles ja alla, meelitades lohet õhku tõusma. Lõpuks viimane seda tegigi ja Harry sööstis alla, haaras muna ning tõusis uuesti uhke kaarega õhku. Tribüünid rõkkasid ja Bagman hüüdis: "Meie kõige noorem võistleja sai muna kõige kiiremini kätte!" Ta maandus õnnelikult kohtunike ees ja siis veeti ta kiiresti arstlikule ülevaatusele. Samal hetkel tormasid sisse Hermione ja tema kõrval Ron. Hermione hüüdis kõvasti: "Sa said hakkama Harry, tegidki ära! Tubli!" Ron aga lausus : "Harry, kes tahes see oli, kes sinu nime sinna peekrisse pani. Ma arvan, et nad tahavad sulle otsa peale teha!" Harry ja Ron leppisid ära ning läksid siis koos Harry punkte vastu võtma. Kokkuvõttes jagasid esikohta Harry ja Krum. Lõpuks teatas Bagman, et teise ülesande juhised on muna sees ning et järgmine ülesanne toimub 24.veebruari hommikul järve kaldal .
Aeg möödus, jõulud ja jõuluvaheaeg said läbi, käes oli jälle uus semester . Ühel õhtul, kui Harry õhtusöögilt tuli, nägi ta Cedricut, kes küsis, kas ta on juba oma muna sees olevast vihjest aru saanud? Kuna Harry ütles ei, soovitas Cedric tal munaga vanni minna. See oli küll imelik soovitus, kuid kui teine ülesanne oli lähenemas, võttis Harry seda kuulda. Cedric oli soovitanud tal kasutada prefektide vannituba . Ta täitis vanni vee ja vahuga ning läks siis vanni. Muna võttis ta kaasa ja tegi vee all lahti. Sealt seest kostus laul.
"Kus meie hääled, otsi sealt,
maa peal ei saa me laulda eal,
ning mõtle aina kõigest väest,
mis armsaim sul, see meie käes.
Sul jätkub aega tunniks a´aks,
et võetu tagasi sa saaks.
Tund möödas - kurb su olu näib.
Jäid hiljaks , mis on läind, see läind."
Ta hakkas mõtlema, kelle käes võiks olla see armsaim. Ta mõtles, kes elavad veel all: kalad , hiidkalmaarid, näkid. See´p see oligi: minna järve põhja näkkide juurde ja tuua ära sulle armsaim. Aga Harry ei osanud hästi ujuda , niisiis pidi ta leidma millegi, mis aitaks tal tunni jooksul vee all ellu jääda. Muidugi oli tal vaja jälle minna raamatukokku ja uurida raamatuid. Kuna aega oli veel väga vähe jäänud, veetsid Harry, Ron ja Hermione raamatukogus kõik vabad tunnid. Nad puurisid igasuguseid raamatuid, kuid ei leidnud midagi. Viimasel õhtul enne ülesannet otsustas Harry, maksku, mis maksab, nähtamatu mantliga raamatukokku minna ja ikka edasi otsida, sest ta ei tahtnud alla vanduda. Ta hiilis riiulite vahel, võttis sealt raamatuid nõidumistest ja loitsudest, näkkidest ja merekoletistest jne. Üheski raamatus ei leidnud ta otsitavat: kuidas vee all hingata .
Harry ärkas üles. Ta oli ikka veel raamatukogus. "Harry Potter peab kiirustama!" piuksus majahaldjas Dobby, see, kelle Harry oli Malfoyde käest 2 aastat tagasi vabastanud. "Teine ülesanne algab 10 minuti pärast!" Dobbyl oli õigus. Aga Harry ei saanud minna, sest ta ei osanud vee all hingata. Seda ütles ta ka haldjale, kuid Dobby naeratas ja teatas: "Harry Potter peab tooma vee alt ära Roni ja selleks, et hingata tõi ta Harry Potterile selle." Dobby avas peo, seal oli nagu limastest hallikatest rotisabadest nutsak. "Harry Potter peab sööma seda just enne vee alla minekut, siis saab Harry Potter vee all hingata!" Harry hüppas püsti, haaras kidemerohu, ja jooksis välja. Ta jooksis ja jooksis, kuni jõudis järve kaldale. Tal lasti natuke puhata ja siis võis see alata. Vile peale kiskus Harry oma kingad ja sokid jalast ning sumas vette, vaatamata mida teised teevad. Ta toppis kidemerohu suhu , näris katki ja neelas alla. Järsku tundis ta et ta kõrvade taga on lõpused ja ta heitis end pea ees vette. Tema käte ja jalgade asemel olid uimed ja ta ujus vilkalt edasi. Harry suundus järve põhja ja jõudis umbes
20-minutilise ujumise järel kohale. Näkkide külas, keset platsi oli seotud ümber kivirahnu neli inimest: Ron, Hermione, Cho ja veel üks hõbedaste juustega tüdruk. Ta haaras põhjast terava kivi, tagus Roni hoidvad köidikud katki ja haaras Ronist kinni. Aga kus olid teised eestvõitlejad? Kui uskuda laulu, siis surevad kõik kolm ülejäänut. Ta lähenes uuesti kivile , kuid näkid kaitsesid seda, nad ei lubanud teiste eestvõitlejate pantvange vabastada. Siis märkas ta, et lähenes Cedric, kes päästis lahti Chod hoidvad köidikud ja kadus siis silmist. Harry ootas veel ja nägi lõpuks ka Krumi, kes lõikas katki Hermionet hoidvad köied ja läks. Aga Fleuri polnud ikka veel. Siis, võttis Harry oma võlukepi ja ähvardades niiviisi näkke, vabastas ta ka Fleuri õe. Haarates Roni ja tüdruku hakkas ta ülespoole ujuma, kuid nüüd oli see palju raskem. Aga varsti hakkas vesi heledamaks muutumas, aga Harryl oli nüüd raskem hingata. Vesi tungis kopsudesse ja tal oli tunne, et ta lämbub. Siiski jõudis ta veepinnani ja samal silmapilgul ärkasid Ron ja tüdruk üles. Ron aitas Harryl tüdruk veepiirini tassida, kus hullunud Fleur otsejoones nende juurde tormas ja Harryt ning Roni tänas. Koos Harryga olid üles tulnud ka näkid ja Dumbledore vestles nendega. Pärast lühikest nõupidamist kohtunikega alustati punktide andmist. Fleur sai 25 punkti, Cedric sai 47 punkti. Krum sai 40 punkti ja Harry, kes ületas tublisti aega ja tõi tagasi kaks pantvangi ning näkipealiku jutu järgi näitas järve põhjas moraalset kindlust , sai 45 punkti! Nüüd juhtisid Harry ja Cedric. Kolmas ülesanne toimub 24. juunil.
24. juunini oli kaua aega, nii et Harry võis muretu olla. Nad käisid Siganurmes, ostsid seal Dobbyle igaks päevaks paari sokke selle eest, et too oli Harryt aidanud ja külastasid Siriust. Sirius rääkis nendega kaua aegadest , mil Voldemort oli võimul. Aeg läks ja lähenes juuni. Kuu enne viimast ülesannet kutsuti kõik eestvõitlejad kokku. Nende ülesandeks oli jõuda esimesena labürindi keskele ja tuua ära Kolmevõluri turniiri karikas . Labürint peidab aga endas igasuguseid koletisi ja mõistatusi. Harry harjutas koos Roni ja Hermionega igasuguseid loitse ja nõidusi, milledel võis abi olla koletiste peatamisel.
Ja lõpuks oligi aeg käes: Harry ja Cedric läksid esimestena, siis Krum ja siis Fleur. Harry käis mööda rada, kuid ei kohtunud ühegi koletisega. Lõpuks kohtus ta sfinksiga, kes laseb ta siis mööda, kui ta arvab ära mõistatuse. Seda Harry tegigi ja sai luba mööda minna. Ta jooksis edasi ja märkas karikat. Ta oli võidule lähedal, kuid samas ruttas ka Cedric sinnapoole. Siis otsustasid nad koos karika võtta: See võit oleks täielikult Sigatüüka oma! Nad haarasid kolme ajal karikast. Harry tundis otsekohe kusagil naba piirkonnas jõnksatust. Tema jalad olid maapinnalt üles tõusnud. Ta ei saanud karikast lahti lasta; see tiris teda edasi kohiseva tuule keerises ja Cedric oli tema kõrval.
Nad maandusid ja avasid oma silmad: nad polnud enam Sigatüüka territooriumil. Nad oli surnuaial . Siis kuulis Harry samme ja samas kuulis häält: " Tapa üleliigne!" Vihisev heli ja teine hääl kriiskas need sõnad öhe: "Avada Kedavra!" Roheline valgusesähvatus käis ja Cedric kukkus surnult maha. Harry tõmmati jõhkralt üles ja veeti kaasa. Ta teadis et pambus, mida mees kandis oli Voldemort. Too mees oli Vingerjas , inimene, kelle pärast olid surnud Harry vanemad. Siis ei taibanud Harry enam midagi. Vingerjas lausus loitsu, mis äratas elule tagasi Voldemorti. LORD VOLDEMORT OLI UUESTI TÕUSNUD! Voldemort tahtis Harryga pidada kahevõitlust, et siis viimane tappa. Ta andis Harryle tolle võlukepi tagasi. Voldemort oli valmis. Ka Harry oli valmis, talle meenusid ta vanemad ja ta ei kavatsenud niisama lihtsalt surra, ta otsustas oma elu eest võidelda! Harry hüüdis: "Expelliarmus!" ja samal hetkel kisendas Voldemort: "Avada Kedavra!" Kaks valgusjuga kohtusid ja muutusid sügavkuldseks. Voldemort ja Harry tõusid õhku, ühendatud võlukepid peos. Nende ümber moodustus niidistikust kuppel. Ja järsku hakkas Voldemorti võlukepp võbisema, selle otsast kukkus välja varjukuju, see oli Cedric. Harry oli väga üllatunud, sama üllatunud, kui Voldemortki. Cedricu järel kukkusid välja veel kaks varjukuju, kes hakkasid Harryt julgustama . Siis aga teadis Harry, kes järgmisena võlukepist ilmub. Ja nii see oligi. See oli tema ema, kes lausus: "Su isa tuleb kohe, ta tahab sind näha. Pea vastu, Harry!" Varjuna kukkus maha Harry isa, kes hakkas temaga rääkima. Ta selgitas, et siis, kui ta seda ütleb, peab Harry ühenduse katkestama ja tormama karika poole, mis on tee Sigatüükasse. Cedric palus, et Harry viiks ta surnukeha tema vanematele. Harry noogutas ja oli valmis. "Nüüd!" hüüdis James Potter ja Harry tõmbas oma võlukeppi ülespoole. Kuldne niit katkes ja Harry kukkus maha. Oma viimast jõudu kokku võttes tormas ta karika suunas, Voldemorti käsilased kannul. Tal õnnestus Cedricu randmest haarata ja siis karikastki. Ta tundis kuidas kõik virrvarridesse kaob. Harry tundis, kuidas ta järsult vastu maad lendas; tema nägu vajus rohu sisse; selle lõhn täitis tema ninasõõrmed. Siis haarasid 2 kätt temast järsult ringi ja keerasid ta selili , see oli Dumbledore. "Ta on tagasi, Voldemort on tagasi!" sosistas ta. Harry ei saanud aru, mis toimub. Ta talutati Hullsilm Moody poolt ära. Moody viis ta oma kabinetti ja küsitles teda, mis oli juhtunud. Siis avaldas ta saladuse: tema oligi see, kes pani Harry nime peekrisse. Tema oli Voldemorti käsilane. Ja siis võttis ta põuest võlukepi ning tahtis Harryt tappa. Ta tõstis võlukepi - Moody kabineti uks paisati lahti ja Moody lendas selili. Uksel seisid Dumbledore, Snape ja McGonagall, kõigil võlukepid käes. Dumbledore tuli tuppa , keeras Moody ümber, ja sidus kinni, samas professor McGonagall tahtis Harryt haiglatiiba viia, kuid Dumbledore keelas. Niisiis jäi Harry sinna. Siis pöördus direktor Snape´i poole ja käskis tuua kõige kangem tõejook, mis tal on. Ta saatis McGonagalli Siriuse järele ja pärast seda avas Dumbledore Moody kohvri, kus lamas tõeline Hullsilm Moody, juhmistatud ja väga nõrk. Kui Snape oli joogiga tulnud ja selle liba-Moodyle sisse jootnud, äratasid nad ta üles ja sundisid tõtt rääkima. See mees oli tegelikult Barthemius Crouch. Härra Crouchi poeg, kes tegelikult oleks pidanud olema Azkabanis, aga põgenes sealt. Ta rääkis, kuidas ta oli koos oma isandaga välja mõelnud Harry Potteri tapmisplaani. Kuidas ta oli tõelise Moody kinni võtnud ja mitmemahlamöginat tehes end tema sarnaseks muutnud. Nii lihtne see kõik oligi olnud. Kui pettur oli kõik rääkinud, võttis Dumbledore Harry endaga kaasa ja nad läksid Dumbledore´i kabinetti, kus neid ootas ees Sirius. Harry pidi seal kõik läbi elatu neile jutustama ja selle järel viidi ta haiglatiiba, kus ta sai unerohtu, et ilma unenägudeta magada . Kui ta üles ärkas, istusid ta ümber peaaegu kõik Weasleyd. Ta oli üles äratanud karjumine koridoris . Võlukunsti minister Cornelius Fudge oli saatnud dementori Crouchi juurde ja too oli andnud talle suudluse. See tähendas, et Crouch ei saanud kunagi enam tunnistusi anda, sest ta oli ainult keha. Fudge ja Dumbledore tulid Harry juurde ja Harry rääkis, et Voldemort on uuesti tõusnud. Fudge ei tahtnud seda uskuda ja läks vihaseks. Dumbledore sõnas: "Kui sinu otsus on silmad sulgeda tõsiasja ees, siis oleme jõudnud punkti, kus meie teed lähevad lahku." See oli kõik ja Fudge lahkus vihasena. Dumbledore saatis kohe laiali abiväed, et kutsuda kokku hiiglased ja kõik võlurid, kes nende juttu usuvad, et alustada võitlust Voldemorti vastu. Harry aga jäi jälle magama.
Kool oli kohe lõppemas ja oli aeg viimaseks pidusöögiks. Selle ajal mälestati Cedricut, vaprat ja suurepärast inimest, kes oleks pidanud koos nendega seal istuma. Dumbledore avaldas Cedricu surma põhjuse: Cedric Diggory tappis Lord Voldemort! Ja koos sellega palus direktor austada ka Harry Potterit, kes riskis oma eluga, et tuua Cedricu surnukeha tagasi. Ta palus meeles pidada vaprat Cedricut, kes suri sellepärast, et jäi Voldemorti teele ette.
Harry kohver oli pakitud ja ta suundus rongi peale. Nad leidsid vaba kupee ja veetsid seal lõbusasti aega. Varsti ühinesid nendega ka Fred ja George, nad mängisid plahvatavat turakat kuni reisi lõpuni. Harry andis võiduraha -1000 galeooni - kaksikutele ning lahkus oma sõpradest ja läks kaasa oma onuga. Praegu pole mõtet muretseda, kinnitas ta endale Dursleyde auto tagaistmele ronides. Nagu Hagrid oli öelnud: tulgu, mis tuleb, ta peab sellele vastu astuma .
PEATEGELASE ISELOOMUSTUS
Harry Potter on tumedapäine, sagris peaga, mille ta päris oma isalt, poiss. Tema laupa ehib välgunoolekujuline arm, mille tekitas nurjunud needus. Ta on võlur. Kui ta läks Sigatüüka kooli, siis sõõlati teda Gryffindori majja, kus hinnati eelkõige vaprust , julgust ja südikust. Algselt tahtis Sõõlamiskübar teda panna Slytherini, kus au sees oli auahnus , ent Harry, kes teadis, et sealt on pärit kõik kuulsad kurjad võlurid, palus, et teda sinna ei paigutataks. Niisiis sattus ta Gryffindori ja see oli ka õige valik. Tema julgust ja vaprust näitavad kõik need seiklused , mis ta on pidanud nelja aasta jooksul pidanud läbi elama.
Esimese raamatus püüdis Voldemort saada endale tarkade kivi, mis andis omajale igavese elu ja rikkuse. Harry avastas selle plaani ja sõprade abiga suutis ta Voldemorti takistada ja tarkade kivi tagasi võita.
Teisel õppeaastal oli Harry koolis kardetud, sest seal toimus salapäraseid asju: õpilasi kivistati ja seintele ilmusid kritseldused, et saladuste kamber on avatud. Viimati oli saladuste kamber avatud 50 aastat tagasi, kui Sigatüükas käis Voldemort, siis veel nimega Tom Riddle. Harryt kahtlustati sellepärast, et ta oskas ussisõnu ja ta oli valel ajal vales kohas. Igakord, kui avastati kivistunud inimene, sattus Harry esimesena selle juurde. Aga lõpuks õnnestus Harryl Voldemort jälle peatada, sest viimane oligi see, kes avas saladuste kambri ja püüdis sedasi Harryt mõrvata.
Järgmises osas aitas Harry põgeneda oma ristiisal Sirius Blackil ja hobugreif Helliknokal. Sirius oli mõistetud 13 aastat tagasi Azkabani selle eest, et ta olevat tapnud Harry vanemad. Aga see polnud tõsi. Harryl polnud oma ristiisast aimugi. Black oli registreerimata animaag, ta sai muutuda suureks mustaks koeraks. Ta põgenes vangist ja teda asusid jälitama dementorid, koletud olendid, kes imesid enda ümbrusest ja inimestest välja õnne, rõõmu ja rahulolu. Alul arvati, et Sirius tuli Harryt tapma , kuid raamatu lõpus selgitas Black olukorda, et ta on süütu ja Harry, teda uskudes, aitas tal põgeneda.
Neljandas raamatus osales Harry Kolmevõluri turniiril, mille võidukarikas viis ta Voldemorti juurde. Harryt oli vaja selleks, et Voldemort ellu äratada. Iidne loits tegigi seda, kuid kui Voldemort tahtis Harryt tappa, ei õnnestunud see. Harry põgenes tagasi Sigatüükasse, võttes kaasa ka tapetud Cedric, tema koolivend, kelle tappis Voldemort. Ta riskis seda tehes oma eluga, kuid pääses. See näitabki, et Harry oli õigesse majja valitud ja et ta oli väga oma isa sarnane, keda ta üldse ei mäletanud.
KÕRVALTEGELASED
Kõrvaltegelasi on palju. Tähtsamad on Lord Voldemort, Ron Weasley, Hermione Granger , Albus Dumbledore, Rubeus Hagrid, Draco Malfoy; professor Snape, Sirius Black.
Lord Voldemort - Tom Marvolo Riddle, sündinud 1927 aastal, kelle ema oli nõid ja isa mugu. Ta käis Sigtüüka Võlukunsti ja Nõidumise koolis, Slytherini majas. Ihalus võimu järele saatis ta halvale teele. Ta õppis musti jõude ja sai aegade suurimaks kurjaks maagiks. Tema hingel on kirjas palju mõrvu, ta tappis oma vanemad ja Harry vanemad Lily ja James Potteri. Nüüd on ta uuesti tõusnud ja ootab oma kaaskonnaga õiget hetke, et peale tungida .
Ron Weasley - punapäine, kleenuke ja paljude tedretäppidega puhtavereline võlur. Harry Potteri parim sõber. Ta on pärit vaesest ja suurest perest , tal on 6 õde-venda. Ta armastab hirmsasti magusat ja on üpriski julge poiss. Ta on aidanud Harryt paljudes seiklustes, kuid on samuti Harry peale kade. Ta püüab seda varjata, kuid mõnikord see tal ei õnnestu. Roni prototüübiks on autori parim sõber.
Hermione Granger - kahupäine, väga tark tüdruk, kes õpib kõik ära, on väga kohusetundlik ja kangekaelne. Tema mõlemad vanemad on mugudest hambaarstid. Tema on teine Harry parimatest sõpradest. Kui ta midagi ei oska, siis tormab ta otsekohe raamatukokku, et see välja uurida. Ta on inimene, kes ettevõetu ka lõpule viib. Hermione prototüübiks on Rowling ise. Hermione nimi tuleneb sõnast hermetic, mis tähendab iidset nõiakunsti.
Albus Dumbledore - Sigatüüka direktor, ainuke, keda Voldemort kardab. Ta on niisama üdini võimas, kui Voldemortki, ainult selle vahega, et Dumbledore on heade poolel. Ta kaitseb Harryt igamoodi, pigistab mõnikord reeglite rikkumise poolelt silma kinni ja võtab oma kooli vastu isegi nn sopaverelisi, peaasi , et neil annet on.
Rubeus Hagrid - Sigatüüka metsavaht , hiiglasest ema Fridwulfa ja mugust isa. Visati koolist välja 3. klassis, sest tõi kooli ämbliku, kes kasavs hiljem hiiglaseks. Dumbledore kaitses teda ja andis talle metsavahi ameti. Hetkel õpetab Sigatüükas maagiliste loomade hooldamist. Ta nõrkus on igasugused koletised ja monstrumid , eriti lohed.
Draco Malfoy - pärit puhtaverelisest võluriperekonnast, tema isa oli/on Voldemorti käsilane. Põlgab Potterit ja tema sõpru, arvab, et sopaverelised tuleb hävitada. On Slytherini lendluudpalli meeskonna püüdja, kuigi tal pole erilisi andeid. On Snape´i lemmik.
Severus Snape - mustade, rasvaste juuste ja kongus ninaga. On nõiajookide õpetaja. Endine Voldemorti käsilane, kuid tuli enne viimase langust heade poolele tagasi. Ihkab endale mustade jõudude kaitse õpetaja kohta. Vihkab Harryt, sest Harry isa mängis talle lapsepõlves vembu, mis oleks peaaegu et Snape´i elu maksnud.
Sirius Black - Harry ristiisa, endine Azkabani vang. Varjab end Siganurmes. On registreerimata animaag. James Potteri parim sõber. Püüab oma nime mõrvadest puhtaks pesta, et Harry saaks tema juurde kolida .