Friedrich Wilhelm Nietzsche (0)

FRIEDRICH NIETZSCHE
Nietzsche elu- ja loometee polnud sugugi värvitu ega mõõdukalt vaoshoitud, nagu see oli näiteks Immanuel Kanti puhul. Vastupidi, Nietzsche elu oli täis ootamatuid pöördeid. Sündinud pastori pojana , sai temast kõige vihasem kristluse materdaja kaasajal. Hiilgavalt alanud teaduslik karjäär - 24-aastaselt sai Nietzsche Baseli ülikooli klassikalise filoloogia professoriks — päädis juba 1879. aastal varase pensionile jäämisega tervislikel põhjustel.
Kahjuks oli tuli Nietzsche`l oma kiindumust Richard Wagneri vastu kahetseda, kuna helilooja vihkas homoseksuaalseid mehi ega teinud ka erandeid Nietzsche homoseksuaalsuse puhul. Saanud teada, et tal on homokalduvused, pani see asjaolu punkti ka nende sõprusele, kuigi Nietzsche elu oli vürtsitanud sõprus Richard Wagneriga, oli väga valuline ärapöördumine temast
Ometi kutsub Nietzsche üles mitte pead liiva alla toppima, vaid asjadele ausalt näkku vaatama. Inimene ei pea häbenema ennast ja oma ressursse, vaid need kasutusele võtma. Kui me häbeneme oma loomalikkust, niisiis ka loomulikkust, tähendab see ainult seda, et Euroopa kultuur ja eelkõige kristlus on meid juba nii ära rikkunud, sisendades meile mingeid tobedaid väärtusi, lähtudes millistest me ainult saamegi nii teha. "Tegelikult", ütleb Nietzsche, "väärtusi ei ole olemas (kui siis ainult üks ja nimelt see, et neid ei ole) ja seega ei saa me ennast ka häbeneda."
Vaatamata kohutavatele haigushoogudele õpetas Nietzsche oma teostes vitaalsust ja elujaatust, pidades pessimiste jõuetuteks dekadentideks.
Ei ole üldisi väärtusi ega üldist tõde; need on vaid igal inimesel omad
Sellest lähtudes võib tunduda kummalisena, et oma filosoofias ülistab ta tugevust ja mõistab hukka nõrku ja viletsaid.
See moraal on negatiivne kontseptsioon – ta on tekkinud vastandudes välisele stiimulile, on selle produkt , kus rahulolematus tahab end kompenseerida. Eeldatakse teise hukkamõistu. Seevastu tugevate ehk positiivne moraal ei vaja seda, tema ei vaja enese vastandamist oma identideedi saavutamiseks.
Kuid sisimas unistavad ka rahulolematud tugevusest, olgugi, et nad sõnades väljendavad muud.
Nemad saavad vääriliselt tasustatud viimsel kohtupäeval. Mille eest? küsib Nietzsche. Seda tasustatust peavad aga nad, vaesekesed, ootama alles järgmises elus. Seega, kristlus on silmakirjalik, ta ka ise saab aru oma võltslusest, püüeldes väärtuste poole mida sõnades eitatakse. Jumal on surnud.
"Mis on hea? - Kõik, mis suurendab inimeses võimutunnet, võimutahet, võimu ennast. Mis on halb? - Kõik, mis tuleneb nõrkusest. Mis on õnn? - Kasvava võimu tunne, vastupanu ületamise tunne."
"Kõik jumalad on surnud; nüüd tahame meie, et elaks üliinimene”
Kristlik moraal väljendab Nietzsche arvates orjamoraali ning langeb seetõttu julma kriitika ohvriks. Kristlikul moraalil on kaks tunnusjoont, mis väljendavad tema orjalikkust:
Kristlus propageerib ligimesearmastust ja kaastunnet .
Kristlus propageerib kurjale kurjaga mittevastamist.
Mõlemad annavad Nietzsche järgi tunnistust inimväärikuse puudumisest:
Tuntud on tema saksavaenulikkus, kuigi teda on hiljem püütud rakendada fashismi vankri ette.
1875. aasta paiku kutsuti Nietzschet ka Tartu Ülikooli õppejõuks.
Nietzsche järgi on inimese eesmärk tekitada tüüp, kes on temast endast kõrgemalt arenenud. Seda inimesest üle olevat inimest nimetabki Nietzsche üliinimeseks.
Nietzsche üliinimesemõiste väljendab radikaalset elujaatust, mis vastandub nihilismile. Üliinimene on seega nihilismi ületaja. Ta nihilismi poolt hävitatud või eitatud väärtuste (Jumal, religioon , igavesed ja kaheldamatud moraali ja tunnetusteooria dogmad) asemele uusi, elukõlbulikke väärtusi, mida ta võtab iseendast.
Nietzsche ütleb, et inimene peab seda üliinimese arengut teadlikult jaatama ja tahtma .
Seega ei ole tegemist uue rassiga, mis inimese välja vahetab nagu inimene on looma välja vahetanud , vaid üksikisikuga, kes ennast ületades teostab end üliinimesena.
Reaalsuse loome meie ise! Kõige aluseks on loomine ja tahe . Teadvus ise määrab reaalsuse omadused.
Tsitaadid:
„Elamine on kannatamine, et jääda ellu, peab inimene leidma kannatuses mingi eesmärgi“
„Ma ei saa uskuda Jumalasse, kes soovib pidevalt olla jumaldatud.“
„Kõik, mis ei tapa , teeb tugevamaks“
„Tegelikult armastab inimene oma soove, mitte seda, mida soovib“
„Sa suur täht, mis oleks su õnn, poleks sul neid, kellele särada?“
„Tema, kes ta võitleb koletistega, peaks ette vaatama, et et temast endast ei saaks koletis .“
I Periood (1869-1876)
Nietzsche saab klassikalise filoloogilise hariduse ja saab klassikalise filoloogia professoriks Baselis.
1871 avaldab ta oma esimese teose “Die Geburt der Tragödie aus dem Geiste der Musik ”. Selles teoses leiab ta, et kreekluse algsed jõud apollonlik ja dionüüslik jõud segunesid antiikses tragöödias moodustades harmoonilise sünteesi. Apollonlik tähistab siin möödukas-mõistuspärast, dionüüslik tähistab joobumuslikku ekstaatilist elementi.
Tragüüdia allakäik algab kreeka-ratsionaalse filosoofia sünniga, mida kehastab teiste hulgas eriti Sokrates . Euripidese juures on see üleminek juba toimunud:
“Jumalus, kes temas kõneles, ei olnud mitte Dionüsios, mitte ka Apollo, vaid täiesti uus deemon , nimelt Sokrates.”
Kandva kultuuri uuenemine peaks toimuma Richard Wagneri ( 1813 -1883) muusika ja isiku läbi, kelle loomingusse Nietrzche on sel perioodil lausa kiindunud .
1871-1876 tegeleb Nietzsche oma ajastu kultuuriga.
II Periood (1876-1882)
Seda osa oma filosoofiast nimetab Nietzsche ise “ennelõunase filosoofiana”. Nii sünnivad siin sellised teosed nagu “Menschliches-Allzumenschliches” (I.ja II.). “Morgenröte” ja “Die fröhliche Wissenschaft”. Stilistiliselt leiab Nietzsche oma teostele aforismides optimaalse vormi. Sisuliselt seob selle perioodi teoseid võitlus “decadence”, selle “moraali” ja selle “religiooni” s.o. kristluse vastu.
Nietzsche võtab skeptilise ratsionalisti positsiooni, kusjuures teda paneb liikuma kirglik igatsus tõepärasuse järele. Ta astub võitlusse moraali ja traditsioonilise filosoofiaga , tehes üha uusi tähelepanekuid.
keele tähendus:
Keel varjab asjaolu, et inimene oma kõnega tegelikult üksnes näiliselt suudab asjade olemust haarata. Tegelikuses leiab ta keeles üksnes teise maailma esimese asemel. Nii ta kirjutab: “Mis on siis tõde? Liikuv metafooride vägi... mis pärast pikaajalist kasutust näivad rahvale kindlalt kanooniliste ja siduvatena: tõed on illusioonid , mille suhtes oleme unustanud, et nad seda on.”
Kõik see saavutab oma haripunkti “Rõõmsas teaduses ”, milles kujutatakse inimest, kes Jumalat otsib. Siin kirjeldab Nietzsche maailma, millel pole horisonti, kus pole kohta mõistetel ülal ja all, sest “Jumal on surnud! Jumal jääb surnuks ! Ja meie oleme ta tapnud!”
III Periood (1883-1888)
Koos teostega “Also sprach Zarathustra” (1883/85), “Jenseits von Gut und Böse” ja “Der Wille zur Macht ” (1901 esmalt anti välja 1901.a. uurimustes) saavutab Nietzsche looming oma kõrgpunkti uue ajastu kuulutamisel.
Kriitiline moment säilib, aga diagnoosile järgneb teraapia uute mõtete näol.
Nietzsche ise väljendab seda vaimu muutumiste pildis :
Alul muutub vaim kaameliks, mis kannab kannatlikult vana moraali koormat, siis lõviks (“mina tahan”), kes võitleb väärtuste (“ sa pead”) draakoni vastu võitleb. “Selleks, et luua endale vabadus ja öelda püha Ei ka kohustusele...selleks on vaja lõvi.” Lõpuks muutub vaim lapseks, kes mängib loomise mängu.
Õhtumaise kultuuri diagnoosiks annab Nietzsche: Nihilism: “ Radikaalne väärtuse, mõtte ja soovide eitamine,”
Ülimad väärtused on kas, nõrga kristliku mõtte ja filosoofia valede hooned, mis kokkuvarisevad. Kreeka-kristlik traditsioon kannab seda idu “Eimiskiks” muutumisele alati endas. Selles nägemuses annab ta hinnangu oma kaasaegsetele: “Nõrgad kahtlevad selles faktis , tugevad (üliinimesed) näevad selles käsku uuele korrale, väärtuste ümberväärtustamisele.”
Nietzsche teraapia seisneb “võimu tahte” kuulutamises. Võimutahte kandjaks on “Üliinimene” - “Übermensch”.
Üliinimene on täielikult vaba traditsioonilistest väärtustest. Tema tegevus lähtub maistest möödupuudest: Ta püüdleb tugevuse, vitaalsuse ja võimu poole. Tema vastas seisavad karjainimesed, kes veel alluvad väljamõeldud Jumala diktaadile ja ülistavad nõrkuse ja kaastunde moraali.
Vähesed üliinimesed on aga küllaltki tugevad, et kanda oma vabaduse kibetaid tagajärgi ja püsida vitaalselt toore juures. Nende viimseks proovikiviks on võime taluda igavese tagasipöördumise mõtet.
Nietzsche püüab hiljem seda igavese ringkäigu mõtet, mis teda olevat külastanud nagu “deemon” loogiliste ja loodusteaduslike argumentidega põhjendada. Selle mõtteks olevat Üliinimese viimne õigustamine(öigeksmõist).
Kõige tabavama mõiste oma filosoofiale leiab Nietzsche “Võimu tahtes”. Ta on seejuures mõjutatud Schopenhauerist ja Spinozast ja 19.sajandi bioloogiast . Nii leiab ta, et inimese käitumise aluseks ja eeskirjaks saab olla üksnes tahe elada ja ennast säilitada.
Kõigi mõtete ja tegude motiiviks on tahe, mis vastandina Schopenhauerile ei ole pime, vaid eesmärgistatud:
Tahte eesmärkideks on enesesäilitamine, elutunde kasv ja võime võita raskusi ja savutada suuremat võimu.
See põhimõte valitseb kõikjal: “See maailm, jõu koletis, alguseta, lõputa, kindel, raudne jõu suurus ... See maailm on võimu tahe - ja ei midagi muud! Ja ka teie ise olete võimu tahe - ja ei midagi muud!”
Sellelt taustalt lähtudes teostab Nietzsche väärtuste ümerväärtustamist:
Vanad väärtused on pleekinud ja uued lähtuvad võimutahte printsiibist.
Hea ja kuri on tulevikus määratletavad üksnes vitaalsuse ja võimu kasvu seisukohast .
Mis on hea? - Kõik, mis ülendab võimu tunnet , võimu tahet, võimu ennast inimeses.
Mis on halb? - Kõik, mis pärineb nõrkusest.
Mis on õnn? - Võimu kasvamise tunne... Mitte rahulolu, vaid enam võimu; mitte rahu üleüldse, vaid sõda; mitte voorus, vaid ettevõtlikus.”
1888.a. kirjutab Nietzsche veel terve rea pateetilisi kirjutisi. Teiste hulgas ka “Antikrist” ja “Ecce homo”. Esimeses märatseb ta veelkord kristluse vastu. Teises ilmneb avalikult eneseülehindamine. Ta esitab tagasivaates selliseid küsimusi nagu “Miks ma olen nii tark?”, “Miks ma kirjutan nii häid raamatuid?”. Selgelt on näha suurushullustus , kuni toimub kokkuvarisemine 1889.a.