FRIEDRICH NIETZSCHE (1)

FRIEDRICH NIETZSCHE
( 1844 -1900)
1. ELULUGU
Nietzsche sündis Rüycken'i pastoraadis. Ta ütleb hiljem: "Minu sünnipäev oli läbi kogu lapsepôlve tôeline pidupäev." Nimelt langes ta sünnipäev kokku kuningas Friedrich Wilhelm IV sünnipäevaga 15.oktoobril. 13.aastasena, 1858.a. hilissuvel lôpetab ta oma esimese autobiograafia. Eristades selles juba 3 perioodi. 12 päevane pingeline töö oli lôppenud ja 13 aastane autor vôis rahuldustundega puhata enne kui astuda kuulsate traditsioonidega Pforta maakooli.
Nooruk tunneb, et üks elu periood on lôppenud. Ta on tublisti tegelnud proosa-, luule- ja muusikaharrastustega, lôpetanud algkooli ja toomgümnaasiumi. Üleelatud on juba 3 lähedase inimese (isa, venna ja vanaema) surm. Kôik see koos poisi enda hilise ja raske arenguga (esimese sõna ütles ta alles 2,5 aastaselt) ning juba tollajal alanud silma ja peavaludega andis ta toimetamistele raskepärase küpsuse.
Kuni elu lôpuni ei unusta ta seda naiivses vormis kirjapandud kreedot. Vôib-olla selles kirglikus, metsikus vajaduses inimhinge pôhjani süüvida peitubki Nietzsche saladus , tema ônn, valu ja suurus.
18. aastaselt hülgab ta vanemate usu. 21. aastaselt loeb ta Schopenhaueri raamatut "Die Welt als Wille und Vorstellung" ja see haarab teda väga. 23. aastaselt kukub ta hobuselt ja see muudab ta eluks ajaks sôjaväeteenistusele kôlbmatuks. Ühel muusikafestivalil Kölnis saab ta süüfilise. Seda oma nooruse väärsammu kannab ta terve elu progresseeruva paralüüsina kaasas. 24. aastaselt saab tast erakorraline ja 25 aastaselt korraline professor Baselis. Erialalt oli ta filoloog , kuid maailm tunneb teda filosoofi ja poeedina. 26. aastaselt kirjutab ta oma raamatu "Tragöödia sünd muusika vaimust." Selles ta näitab, et kreeka draama saladus seisneb pessimismi dionüüsoslikus vôitmises kunsti läbi. See on traagiline optimism. Ta leiab, et koos I. Kanti filosoofiaga olevat dionüüslik ajastu lôplikult maha maetud . Kas see võiks kuidagi tagasi tulla? Kas ei ole Richard Wagner mitte see, kes draama dionüüsliku ekstaasi ühendab taas muusikaga?
Nietzsche ülistab elu ja tugevat tervist, kuid ise on haigustest muserdatud, 35-selt juba pensionil. Esilagsed eeskujud Schopenhauer ja Wagner muutuvad varsti põlastava kriitika objektiks. "Liiga palju on elutsejaid ja liiga kaua nad ripuvad oma oksade küljes. Tuleks torm ja raputaks maha kôik need mädanenud ja ussitanud!" kirjutas ta oma raamatus "NÖNDA KÖNELES ZARATHUSTRA ".
Zarathustra ongi kirjutatud otsekui vastuseks Wagneri PARSIFALILE. Parsifal on tema jaoks liialt kristlik. Ja vastusena kirjutab ta oma "Zarathustra". 1883-84 sünnivad selle teose kolm osa. Iga osa on umbes kümmne päevaga valmis kirjutatud. Neljandat osa ta esmalt ei avalda. Ta planeerib veel teisigi osasi, kuid ei jôua iialgi nende kirjutamiseni. Nietzsche suri Weimaris 55-aastaselt.
VAATED:
I Periood (1869-1876)
Nietzsche saab klassikalise filoloogilise hariduse ja saab klassikalise filoloogia professoriks Baselis.
1871 avaldab ta oma esimese teose “Die Geburt der Tragödie aus dem Geiste der Musik ”. Selles teoses leiab ta, et kreekluse algsed jõud apollonlik ja dionüüslik jõud segunesid antiikses tragöödias moodustades harmoonilise sünteesi. Apollonlik tähistab siin möödukas-mõistuspärast, dionüüslik tähistab joobumuslikku ekstaatilist elementi.
Tragüüdia allakäik algab kreeka-ratsionaalse filosoofia sünniga, mida kehastab teiste hulgas eriti Sokrates . Euripidese juures on see üleminek juba toimunud:
“Jumalus, kes temas kõneles, ei olnud mitte Dionüsios, mitte ka Apollo, vaid täiesti uus deemon , nimelt Sokrates.”
Kandva kultuuri uuenemine peaks toimuma Richard Wagneri ( 1813 -1883) muusika ja isiku läbi, kelle loomingusse Nietrzche on sel perioodil lausa kiindunud .
1871-1876 tegeleb Nietzsche oma ajastu kultuuriga.
II Periood (1876-1882)
Seda osa oma filosoofiast nimetab Nietzsche ise “ennelõunase filosoofiana”. Nii sünnivad siin sellised teosed nagu “Menschliches-Allzumenschliches” (I.ja II.). “Morgenröte” ja “Die fröhliche Wissenschaft”. Stilistiliselt leiab Nietzsche oma teostele aforismides optimaalse vormi. Sisuliselt seob selle perioodi teoseid võitlus “decadence”, selle “moraali” ja selle “religiooni” s.o. kristluse vastu.
Nietzsche võtab skeptilise ratsionalisti positsiooni, kusjuures teda paneb liikuma kirglik igatsus tõepärasuse järele. Ta astub võitlusse moraali ja traditsioonilise filosoofiaga, tehes üha uusi tähelepanekuid.
keele tähendus:
Keel varjab asjaolu, et inimene oma kõnega tegelikult üksnes näiliselt suudab asjade olemust haarata. Tegelikuses leiab ta keeles üksnes teise maailma esimese asemel. Nii ta kirjutab: “Mis on siis tõde? Liikuv metafooride vägi... mis pärast pikaajalist kasutust näivad rahvale kindlalt kanooniliste ja siduvatena: tõed on illusioonid , mille suhtes oleme unustanud, et nad seda on.”
Kõik see saavutab oma haripunkti “Rõõmsas teaduses ”, milles kujutatakse inimest, kes Jumalat otsib. Siin kirjeldab Nietzsche maailma, millel pole horisonti, kus pole kohta mõistetel ülal ja all, sest “Jumal on surnud! Jumal jääb surnuks ! Ja meie oleme ta tapnud!”
III Periood (1883-1888)
Koos teostega “Also sprach Zarathustra” (1883/85), “Jenseits von Gut und Böse” ja “Der Wille zur Macht ” (1901 esmalt anti välja 1901.a. uurimustes) saavutab Nietzsche looming oma kõrgpunkti uue ajastu kuulutamisel.
Kriitiline moment säilib, aga diagnoosile järgneb teraapia uute mõtete näol.
Nietzsche ise väljendab seda vaimu muutumiste pildis :
Alul muutub vaim kaameliks, mis kannab kannatlikult vana moraali koormat, siis lõviks (“mina tahan”), kes võitleb väärtuste (“ sa pead”) draakoni vastu võitleb. “Selleks, et luua endale vabadus ja öelda püha Ei ka kohustusele...selleks on vaja lõvi.” Lõpuks muutub vaim lapseks, kes mängib loomise mängu.
Õhtumaise kultuuri diagnoosiks annab Nietzsche: Nihilism: “ Radikaalne väärtuse, mõtte ja soovide eitamine,”
Ülimad väärtused on kas, nõrga kristliku mõtte ja filosoofia valede hooned, mis kokkuvarisevad. Kreeka-kristlik traditsioon kannab seda idu “Eimiskiks” muutumisele alati endas. Selles nägemuses annab ta hinnangu oma kaasaegsetele: “Nõrgad kahtlevad selles faktis , tugevad (üliinimesed) näevad selles käsku uuele korrale, väärtuste ümberväärtustamisele.”
Nietzsche teraapia seisneb “võimu tahte” kuulutamises. Võimutahte kandjaks on “Üliinimene” - “Übermensch”.
Üliinimene on täielikult vaba traditsioonilistest väärtustest. Tema tegevus lähtub maistest möödupuudest: Ta püüdleb tugevuse, vitaalsuse ja võimu poole. Tema vastas seisavad karjainimesed, kes veel alluvad väljamõeldud Jumala diktaadile ja ülistavad nõrkuse ja kaastunde moraali.
Vähesed üliinimesed on aga küllaltki tugevad, et kanda oma vabaduse kibetaid tagajärgi ja püsida vitaalselt toore juures. Nende viimseks proovikiviks on võime taluda igavese tagasipöördumise mõtet.
Nietzsche püüab hiljem seda igavese ringkäigu mõtet, mis teda olevat külastanud nagu “deemon” loogiliste ja loodusteaduslike argumentidega põhjendada. Selle mõtteks olevat Üliinimese viimne õigustamine(öigeksmõist).
Kõige tabavama mõiste oma filosoofiale leiab Nietzsche “Võimu tahtes”. Ta on seejuures mõjutatud Schopenhauerist ja Spinozast ja 19.sajandi bioloogiast . Nii leiab ta, et inimese käitumise aluseks ja eeskirjaks saab olla üksnes tahe elada ja ennast säilitada.
Kõigi mõtete ja tegude motiiviks on tahe, mis vastandina Schopenhauerile ei ole pime, vaid eesmärgistatud:
Tahte eesmärkideks on enesesäilitamine, elutunde kasv ja võime võita raskusi ja savutada suuremat võimu.
See põhimõte valitseb kõikjal: “See maailm, jõu koletis, alguseta, lõputa, kindel, raudne jõu suurus ... See maailm on võimu tahe - ja ei midagi muud! Ja ka teie ise olete võimu tahe - ja ei midagi muud!”
Sellelt taustalt lähtudes teostab Nietzsche väärtuste ümerväärtustamist:
Vanad väärtused on pleekinud ja uued lähtuvad võimutahte printsiibist.
Hea ja kuri on tulevikus määratletavad üksnes vitaalsuse ja võimu kasvu seisukohast.
Mis on hea? - Kõik, mis ülendab võimu tunnet , võimu tahet, võimu ennast inimeses.
Mis on halb? - Kõik, mis pärineb nõrkusest.
Mis on õnn? - Võimu kasvamise tunne... Mitte rahulolu, vaid enam võimu; mitte rahu üleüldse, vaid sõda; mitte voorus, vaid ettevõtlikus.”
1888.a. kirjutab Nietzsche veel terve rea pateetilisi kirjutisi. Teiste hulgas ka “Antikrist” ja “Ecce homo”. Esimeses märatseb ta veelkord kristluse vastu. Teises ilmneb avalikult eneseülehindamine. Ta esitab tagasivaates selliseid küsimusi nagu “Miks ma olen nii tark?”, “Miks ma kirjutan nii häid raamatuid?”. Selgelt on näha suurushullustus , kuni toimub kokkuvarisemine 1889.a.