Friedrich Wilhelm Nietzsche - referaat (3)

Toila Gümnaasinum
Meeri Mehide
XI klass
Friedrich Wilhelm Nietzsche
Referaat
Juhendaja : Kristi Goldberg
Toila 2009
SISUKORD
SISUKORD 2
ELULUGU 3
NIETZSCHE METODOLOOGIA 4
NIETZSCHE TUNNETUSTEOORIA 5
NIETZSCHE PRAGMATISM 6
VÕIMUTAHE 7
PILTE NIETZSCHEST 8
KOKKUVÕTE 9
KASUTATUD KIRJANDUS 10
SISSEJUHATUS
Käesoleva referaadi eesmärk on tutvustada Friedrich Wilhelm Nietzsche’t. Räägin lühidalt tema eluloost ja pikemalt tema teooriatest . Friedrich Wilhelm Nietzsche (15. oktoober 1844 - 25. august 1900) oli saksa filosoof . Teda seostatakse anarhismi, nihilismi, voluntarismi ja irratsionalismiga. Nietzsche ei suru oma filosoofiat akadeemiliselt laitmatusse vormi. Tema filosoofia keel on aforstlik ja maaliline, ühtaegu rangelt kokkusurutud ja vabalt pulbitsev – vaevalt kunagi mõõdukas. Ta kirjutas kriitilisi tekste religiooni, moraali, filosoofia, kultuuri ja teaduse kohta.
ELULUGU
Nietzsche sündis Röckeni külas Lützeni lähedal kirikuõpetaja pojana . 1849 suri isa peaajupõrutuse tagajärjel. Ema koos oma poja Friedrichi ja tütre Elisabethiga kolis varsti pärast seda Naumburgi. Seal käis Nietzsche läbi peamiselt konservatiivsete ja kristlike ametnikega, seal sai ka poiss oma esimese koolihariduse .
1864.aastal lõpetas Nietzsche gümnaasiumi ja suundus Bonni Ülikooli õppima filosoofiat ning klassikalist filoloogiat. Bonnis astus ta liikmeks Franconia korporatsiooni. Nietzsche elu- ja loometee polnud sugugi värvitu ega mõõdukalt vaoshoitud, nagu see oli näiteks Immanuel Kanti puhul. Vastupidi, Nietzsche elu oli täis ootamatuid pöördeid. Sündinud pastori pojana, sai temast kõige vihasem kristluse materdaja kaasajal . Hiilgavalt alanud teaduslik karjäär - 24-aastaselt sai Nietzsche Baseli ülikooli klassikalise filoloogia professoriks — päädis juba 1879. aastal varase pensionile jäämisega tervislikel põhjustel. Vaatamata kohutavatele haigushoogudele õpetas Nietzsche oma teostes vitaalsust ja elujaatust, pidades pessimiste jõuetuteks dekadentideks. Nõrga tervise kiuste avaldas Nietzsche ajavahemikul 1872-1888 üle kümne teose, jättes lisaks maha tuhandete lehekülgede ulatuses märkmeid, uute raamatute plaane . 1888. aastaks oli Nietzsche tervislik seisund jõudnud kritilise punktini, ta abitus ja sõltuvus hoolekandest paistis üha enam ja enam vajalik olevat. Arstid avastasid Nietschel süüfilise ja haigus oli jõudnud viimasesse staadiumi. Nietzsche suri Weimaris.
NIETZSCHE METODOLOOGIA
Nietzsche’t saab vaid vägisi pigutada süstemaatilise vaatluse raamidesse. Ta ei suru oma filosoofiat akadeemiliselt laitmatusse vormi. Tema filosoofia keel on aforistlik ja maaliline, ühtaegu rangelt kokkussurutud ja vabalt pulbitsev – vaevalt kunagi mõõdukas.
Tema tekstide veenvus tuleneb mõjutusvahendite süvenäärsusest valitemisest, psüholoogilise mõjutamise kaudu. Ta on selgete hoiakutega kirjutaja, keda on võimatu kujutada oma positsioonidest loobuvat. Seal, kus mõni teine seletaks ja kirjeldaks, Nietzsche kuulutab, ründab ja otsustab. Kus mõne teine erutaks ja paluks täpsustusi, siis tema pilkab, norib ja rebib maha. Mõnitamises ei saa talle keegi vastu.
Nietzsche metodoloogia on läbimõeldud. Tema ekspressiivne stiil järgib sedasama kire ja jõu õpetust, mida kuulutab ta inimesekäsitus ning mida muud võiksime oodata mehelt, kelle tuntuim mõiste on üliinimene, kes kuulutab võimutahte ülimuslikkust inimeses. Ta on subjektivist. „Igasuguses objetivismis peitub taustal subjekt”, väidab ta. Nietzsche personofitseerib probleeme, tema lähenemisnurk on varjamatult psühholoogiline. Ta analüüsib ideid neid esindavate inimeste identiteeti ja psühholoogiat vaadeldes. Nietzsche on võitlev filosoof, isegi mõttetegevus on vägivallaga seotud võitlus, mille eesmärgiks on muutused. Filosoof ei kirjelda ega seleta, vaid loob, määrab ja otsustab, filosoof väänab reaalsust. Sellise metodoloogia tagajärjel on ülelöökidel ja liialdustel, äärmustel ja tundepaisutustel Nietzsche kirjanduslikus arsenalis oluline osa.
NIETZSCHE TUNNETUSTEOORIA
Nietzschel on objektivismi kritiseerimiseks ka tunnetus-teoreetilisi põhjendusi. Selle taustaks on Nietzsche vaatepunkti õpetus, mille järgi iga tõde on tõde mingist vaatepunktist, ilma võimaluseta absoluutsusele. Selle idee piirjooned visandatakse teoses „Teispool head ja kurja” sissejuhatuses, kus Nietzsche kirjutab, et „kõige halvem , kauaaegsem ja ohtlikum eksitus on seniajani üks dogmaatiline eksitus, nimelt Plantoni puhas hing ja hüve iseeneses”. Rääkida hingest ja hüvest nii, nagu Planton neist rääkis, tähendab tõe keeramist pea peale ja igasuguse elu põhieelduse, perspektiivsuse, eitamist.
Me loome ise reaalsuse. Kõige aluseks on loomine ja tahe . Nietzsche perspektiivioptika lähtub Kantist ja õpetusest, et teadvus ise määrab reaalsuse üldiseimad omadused. Kuid äärmuste ja filosoofile mõistliku ja tasakaaluka Kanti skeemidest ei piisa. Nietzsche viib selle Kanti teema sellistesse äärmustesse, et peagi on selle algupära üsna võimatu ära tunda. Nietzsche tunnetusteoreetiised tõlgendused on selgelt inimkesksed, nad annavad juhikontrolli inimese loovale, ümberkujundatavale loomusele, mis on vältimatu, möödapääsmatu ja tähelepandamatu. Tõsiasjad luuakse. Pole mingit muud tunnetust kui subjekti enda vaatepunkti paksult ülevõõbatu.
Mil määral on Nietzsche relativist? Ta hülgab absoluutsed määrangud, mida möödunud filosoofia on au sees pidanud, kõik „asjad iseneneses” ja „väärtused iseeneses”. On vaid tõlgendused, on vaid perspektiivid, on vaid soovidesse ja tahetesse mähkunud inimloom., kes pidevalt loob „oma reaalsust”, see on relativism . Samas on Nietzsche absolutist. Sest ehki ta hülgab absoluutse ja erapooletu tõe oma tunnetusteoorias ja absoluutsed väärtused oma moraaliteoorias, näib ta siiski eeldavat, et mingi tõde ja moraal on olemas, kõigutamatult kõige muu all kusagil sügaval.
Aga Nietzsche enda tõde – kas seegi pole mitte ainult „vaatenurk” ja „tõlgendus”, pelgalt suhteline tõde? Tema analüüsi kummaline võlu peitub selles imelikus ristivalguses, millesse ta oma arutlused asetab, selles iroonilises enesearmastuses. Ta surub oma tahet läbi, on järsk ja absoluutne. Ja ometigi räägib ta naerust – see „Rõõmsa teaduse” autor hüüatab: „väär olgu meile iga tõde, mille kõrval pole kõlanud naer. Nietzsche on kirjanduslik filosoof. See on tema otsus, millelt ta nopib oma võidud ja mille tõttu ta kannab oma kaotused. Teda on kerge kritiseerida, tema mõttearenduste lünki on lihtne ära näidata aga ikkagi on ta üks kõige sugetiivsematest ja inspireerivamatest kirjutajatest kogu filosoofia ajaloost.
NIETZSCHE PRAGMATISM
Kõige täielikumalt seletab Nietzsche oma pragmatismi „Rõõmsa teaduse” alguses. Vaatenurk on järgmine: Teadmise algupära- mõistatus on tuhutult pika aja jooksul tootnud vaid eksitusi, mõned neist osutusid kasulikuks ja liiki säilitavaks, kes nendega kokku sattus või sai need päranduseks, see võitles oma võitlust iseenda ja oma järglaste eest edukamalt. Sellised ekslikud ulualused, mida on üha edasi pärandatud ja mis on lõppkokkuvõttes muutunud peaaegu et inimese liigi- või põhiomadusteks, on näiteks: et on põsivad asju, et on ühesuguseid asju, et on asju, aineid, osasid, et asi on see, mis ta näib olevat, et meie tahe on vaba, et see, mis on hea minule , on ka iseenesest hea.
VÕIMUTAHE
Teistest kõrgem on vaid üks motiiv ja see motiiv on võimutahe. Sellele mõistele rajab Nietzsche oma maailmaseletuse. Võimutahe on kosmiline printsiip, mis toimib kogu reaalsuses – mitte ainult inimeses.
Ehkki Nietzsche ülistab tahteinimese jõudu, jõud on üks Nietzsche lemmikmõisted, ja ehkki ta kirjeldan võimutahet kombekohaselt taltsutamatu, vägivaldse ja halastamatuna, ei ole ta heroism mingi mehise militarismi, mingi ebaintelligentse tooruse ülistus. See on koht, kus Nietszchet tavaliselt valesti tõlgendatakse. Nietzsche eesmärk on kirjeldada ideaalset, iseseisvat , sõltumatut, uut loovat inimest. Tema eesmärk on kujutada inimest, kes loob oma elu ilma Jumalata, ilma väljaspoolt antud käskude, korralduste ja moraalikoodeksita.
Nietzsche pole ratsionalist ega ka irratsionalist. Mõistatusel on oma koht ühena võimutahte vahenditest. Kuid mõistus ei ole absoluutne piir, millest väljaspool inimeses midagi ei ole. Nietzsche pilkab meelsasti „harituid” ja „ tarku ” , osa tema teravaimast rünnakuist suundub „objektiivse inime” vastu. Tunne ja mõistus on inemese eri mõõtmed ja mõlema taga on võimutahe. Konkreetsed ja visuaalseid metafoore soosiv Nietzsche räägib meelsasti tugevate füüsiliste mõistete abil, jääb võimsaim laeng siiski inimvaimule. Sellepärast on vaimseimad inimesed ka tugevamad.
PILTE NIETZSCHEST
KOKKUVÕTE
Friedrich Wilhelm Nietzsche oli Saksa filosoof, filoloog ja kultuurikriitik, üks 20. sajandi Lääne filosoofiat enim mõjutanud mõtlejatest. Nietzsche filosoofiale on iseloomulikud püüded paljastada motiive , mis peituvat traditsioonilise Lääne filosoofia, moraali ja religiooni taga ning olevat sellistena defineerinud kogu õhtumaist kultuuri. Nietzsche oli esimeste seas, kes arutles valgustusajal alguse saanud sekulariseerumisprotsessi implikatsioonide üle – need on tema käsitluses kokkuvõetavad kuulsas sententsis „Jumal on surnud.“ Samas on Nietzsche kultuurikriitikat tihti valesti mõistetud ning tema seisukohti on kasutatud fašismi, natsionaalsotsialismi või antisemitismi õigustamiseks.
KASUTATUD KIRJANDUS

• 
  http://www.reinmets.pri.ee/?sisu=homokultuur&homokultuur=nietzsche
  
• 
  http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Nietzsche
  
• 
  http://kreutzwald.kirmus.ee/et/kreutzwaldi_sajand/?event_id=794&timeline_id=6
  
• 
  Esa Saarinen , 1996, „Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxsini”, Tallinn, Avita.
  

10