Friedrich Wilhelm Nietzsche (4)

Friedrich Wilhelm Nietzsche

Tallinn 2008
Sisukord:
lk 1 : Sissejuhatus
lk 2 : Elu ja looming
lk 3 : Elu ja looming
lk 4 : Vaated
lk 5 : Vaated
lk 6 : Vaated
lk 7 : Vaated
lk 8 : Kokkuvõte
lk 9 : Arvamus
lk 10: Kasutatud kirjandus
Sissejuhatus:
Referaadi eesmärgiks on uurida Friedrich Nietzsche elu ja loomingut ning tutvuda tema filosoofiliste vaadete ja tõekespidamistega. Eraldi eesmärgiks on ka referaadi koostamise tulemusena laiendada maailmavaadet ja omandada teisi vaatenurki maailmaasjdele lähenemiseks. Nietzschet võib tõlgendada õigesti ja võib tõlgendada valesti. Kõige kuulsam valesti tõlgendaja oli kahtlemata kolmandat “ Reich ’i” juhtinud Adolf Hitler kelle täitumatuks unistuseks oli üliinimeste rassi loomine. Üliinimese teooriaga oli lähemalt tutvunud ka Jokela koolimõrvar. Nietzsche näol on tegemist kahtlemata äärmusliku individualismiga ja kui ta ka räägib hulkadest mõtleb ta aga ainult indiviidi.
Elu ja looming:
Friedrich Wilhelm Nietzsche (15. oktoober 1844 Röcken – 25. august 1900 Weimar) oli saksa filosoof . Teda seostatakse anarhismi, nihilismi, voluntarismi ja irratsionalismiga. Nietzsche sündis Röckeni külas Lützeni lähedal kirikuõpetaja pojana . 1849 suri isa peaajupõrutuse tagajärjel. Ema oma poja Friedrichi ja tütre Elisabethiga kolis varsti pärast seda Naumburgi. Seal käis ta läbi peamiselt konservatiivsete ja kristlike ametnikega , seal sai ka poiss oma esimese koolihariduse. 1866 siirdus Nietzsche pärast paari semestrit Bonni Ülikooli filosoofiateaduskonnas Leipzigi ülikooli õppima keeleteadust professor Ritschli juures. Seal haigestus Nietzsche samal aastal süüfilisse. Baselis tutvus ta Richard Wagneriga. 1870 nimetati Nietzche Baseli ülikooli korraliseks professoriks. Puhkev sõda katkestas ajutiselt Nietzsche õppetegevuse, kuna ta sõitis sellest osa võtma haigeravitsejana. Ta haigestus aga ise raskelt difteriiti ja kõhutõppe, tuli rindelt jäädavalt tagasi ning jäi kauemaks põdema. Nietzsche teadusliku tegevuse kuulsus oli nähtavasti ulatunud Liivimaalegi. Ka Tartu Ülikool oli teda professoriks kutsunud, nagu Raoul Richter oma Nietzsche-biograafias mainis, arvatavasti 1875. aasta ümber. 1876 sai Nietzsche sisemiselt tugevnedes selgeks, et tema ja Wagneri ideed üksteisest järjest kaugenevad, ja sellal kui Wagner Bayreuthis süvendas oma usulis -askeetlikke meeleolusid ja kristlust taides, nagu see “Parsifalis” kristalliseerus, jõudis Nietzsche risti vastupidisele seisukohale, eitas askeesi , kristlust ja harrast andumust, ülistades elu ennast. Nietzsche suri Weimaris 55-aastaselt. Nietzsche sulest on ilmunud:

• "Tragöödia sünd" (Die Geburt der Tragödie), 1872
  
• "Ajakohatud vaatlused", 1876
  
• "Inimlik-üliinimlik" (Menschliches, Allzumenschliches), 1878
  
• "Koidupuna" (Die Morgenröte), 1881
  
• "Lõbus teadus" (Die fröhliche Wissenschaft), 1882
  
• "Nõnda kõneles Zarathustra " (Also sprach Zarathustra), 1883 - 1885 ; 1892 (eesti keeles 1932, 1993 ja 2006)
  
• "Sealpool head ja kurja" (Jenseits von Gut und Böse), 1886
  
• "Moraali genealoogiast" (Zur Genealogie der Moral), 1887
  
• "Wagneri juhtum. Muusikuprobleem", 1888
  
• "Puuslikehämarus" (Götzen-Dämmerung), 1889
  
• "Antikristus" (Der Antichrist), 1895 (eesti keeles 1919 pealkirjaga "Vastkristlane" ja 2002 pealkirjaga "Antikristus")
  
• "Nietzsche contra Wagner", 1895
  
• "Võimutahe" (Der Wille zur Macht ), 1901
  
• "Võimutahe" (Der Wille zur Macht), 1906
  
• " Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse", 1908 (eesti keeles 1996)
  

Üliinimene (Übermensch)
Nietzcshe üliinimene ei esinda mingit tulevast kõrgemat inimrassi. Nietzsche üliinimene ei ole üldse hulga vaid indiviidi omadus. Siin nagu mujalgi on Nietzsche lähenemisnurk individualistlik. Nietzsche ei taotle massilisust, mingit “kõrgemate inimeste ühiskonda.” Igasugune kollektivism on võõras sellele mehele ,kes otsib inimese kõrgamaid võimalusi. Nietzsche on intellektuaalne elitist ja vaimne aristokaraat. Kuid on oluline mõista, et see elitaarsus ja aristokraatia ei ole kaasa sündinud, see ei ole klassiomadus. Nietzsche arutluse keskne teema on iseseisev üksikinimene. Kui Nietzsche räägib hulgast, räägib ta üksikisikust. Nietzsche “ühiskonnafilosoofia” on allutatud üksiku inimeses metafüüsikale. Nietzsche üliinimene on metafoor , millega kujundliku keele meister tahab väljendada inimsuse ideaali . Inimene sünnib inimesena alles siis, kui ta võtab enda kanda selle ülesande mis varem oli reserveeritud jumalale. Mingeid absoluutseid väärtusi ei ole; inimene loob ise oma väärtused. Nietzsche arendab seda teemat üliinimese mõiste abil. Kõikjal on lihtne äärmuslikke järeldusi armastavat Nietzschet valesti mõista, kõikjal on võimalik tema tekstile leida sünge tähendus, mille ees iga inimlike tunnetega varustatud olend tunneb külmavärinaid. Üliinmlikkus ei ole omadus, mida saab täielikult saavutada. See on eesmärk ja ideal, mille suunas liigutakse. Üliinimene esindab Nietzsche autentset, puhast inimsust ja kõiki neid omadusi, mis inimesest inimese teevad. Need omadused on: väärtuste ja tähenduste loomine, üha uute tõlgenduste sünnitamine ja iseenda ületamine. Nietzsche kirjutab “Kuid Zarathustra vaatas rahvast ja imestas. Siis kõneles ta nii: Inimene on köis, pingul looma ja üliinimese vahel. Ohtlik üleminek, ohtlik teelolek, ohtlik tagasivaatamine ja seismajäämine.” Just sellepärast, et “Jumal on surnud”, on “üliinimene” võimalik. Just sellepärast, et mingeid valmis absoluutselt kindlaid väärtusi ja tähendusi ei ole, võib inimene nad ise luua ja pärast seda neid jälle muuta. Inimene võib olla ise enda jumal ja siis sellegi jumala võita. Nietzsche vaimusilma ees ei ole seega uus evulutsiooniliselt kõrgem inimliik , mingi valitsema määratud rass . Nietzsche otsib sõltumatut ja iseteadvat, loovat kultuuriinimest, kelle saatust juhib tema enda tahe .
Anti- Kristus
Nietzsche nooruseaja suur kultuurikangelane oli Richard Wagner, keda ta isiklikult tundis, ta oli elav loov genius , kelles Nietzsche sai oma silmaga näha titaanlikku kunstnikutemperamenti. Peale seda kui Wagner kandis ette oma ooperi “Parzifal” vihastas Nietzshe põhjalikult kuna Wagner oli muutunud krislaseks, temast oli saanud “reichsdeutsch”, nagu Nietzsche “Ecce Homos” halvustavalt ütleb. Nietzsche kirjutab Wagnerist 2 raevukat teost. Nietzsche tahab purustada ja umber lükata “krigisevad elutüdinud veskikivid” Ta tahab peatada “selle iseenda ristilöömise ja iseenda vägistamise, milles Euroopa viimased aastatuhanded on oma meisterlikkust tõestanud.” Neitzsche kultuurikriitika teravik on suunatud ristiusu väärtuste vastu. Nietzschele esindavad need nihilismi. Ristiusk on enesehävitamise õpetus . Seda on patu mõiste, seda on süü mõiste, seda on jutud halastusest. Ristiusk rõhutab alandlikkust, kuulekust, enese eitamist. “Mina olen saatus” kuulutab Nietzsche “Ecce Homos”; ta on esimesena paljastanud kristliku moraali tõelise iseloomu, näidanud, et see on “ kuritegu (par excellence)”. Sellepärast on ta anti- kristus. Nietzsche usub maailmaajaloolisse tähtsusesse: alles siis, kui ristiusk on purustatud saab inimene võimalikuks. Ristiusu viga: ta kuulutab valmisolevaid, jumalikuks tõetetud väärtusi. Kui mingeid absoluutseid väärtusi, mingeid juba ette kindlaid tähendusi ei ole. Otsustav küsimus on alati see, mida mingi asi või väärtus endaga kaasa toob. “Nende meelest on hüve see, mis teeb vähenõudlikuks ja taltsaks: nii on nad teinud hundist koera ja inimesest endast inimese parima kodulooma” kirjutab Nietzsche. Nietzsche ei nõustu millegagi, mis lihtsustab, pisendab, labastab inimest. Tema räige, mustvalge verbalistika piitsutab traditsioonilisi inimväärtusi ja hüvesid ja loob mulje, et ta ei nõustu nendega mingil tingimusel. Ehkki Nietzsche peamiseks märklauaks on kristlik moraal , suundub seesama kriitika mistahes objektiivsena esineva, metafüüsilisele alusele toetuva moraalisüsteemi vastu. Nietzsche väidab: Jumal esindab “moraalset vampirismi,” mis inimesest vere välja imeb. Ristiusk esindab ja edendab elukartust, ta häbeneb inimest. “Kõikide väärtuste ümberhindamine: see on minu tee inimkonna ülimale eneseks- saamisele” (Ecce Homo)
Võimutahe
Inimest põhiolemust esilekutsuvad ihad , instinktid jms koonduvad võimutahtena, mis on kogu maailma fundamentaalseks printsiibiks. Maailmas eksisteerib kõikjal enese kehtestemise tahe; nõrgemate õiguste rikkumine . Mis on siis õigused? Nietzsche võimutahe sarnaneb selles mõttes Freudi seksuaalsusele oma kõikeseletavusele pretendeerimisega. Sarnaselt Freudile saab ka võimutahet sublimeerida. Või vahest oleks õigem öelda, et ta võib avalduda mitmel erineval moel. Näiteks ei pea võimutahe olema toores füüsiline jõud. Ka filosoofia ja filosofeerimine on võimutahe. Samuti kirjandus. Veel ühes võimutahte omaduseks on see, et ta otsib ise endale vastupanu ja kannatusi, et neid siis ületada ja selles ületamises rahuldust saada. See ongi võimutahte olulisemaid omadusi. Tema eesmärk on kujutada inimest, kes loob oma elu ilma Jumalata, ukna väljaspoolt antud käskude, korralduste ja moraalikoodeksita. Sest kes on kirjelduse objekt? “tõeline filosoof”, tõeliselt iseseisev vaim nagu Schopenhauer , kindla pilguga mees ja rüütel, kes julgeb olla see, kes ta on, kes oskab siesta üksi omil jalul ega oota käsutajaid või vihjeid kõrgemalt” Selle on Nietzsche ise läbi proovinud kirjutades oma "Nõnda kõneles Zarathustrat": "hoolimata sellest ja otsekui tõestamaks minu mõtet, et kõik otsustav sünnib "hoolimata sellest", sündis just sel talvel ja just neis ebasoodsates oludes minu Zarathustra" . Nietzsche tervis oli kaostavalt nõrk, ja aja möödudes haigused temas aina süvenesid. Sellest lähtudes võib tunduda kummalisena, et oma filosoofias ülistab ta tugevust ja mõistab hukka nõrku ja viletsaid. Sellele näivale paradoksile vastab Nietzsche ise oma autobiograafilises teoses "Ecce Homo." Haigus, vastupidi, õhutas tema võimutahet, sellest sai elamisiha stimulaator. Just haigus oligi see, millest tekkis Nietzsche filosoofia. "Mis ei tapa , teeb tugevaks ." Kuid ka võimutahet Nietzsche ei kiida heaks. Selleks puudub vajadus.
Moraali tekkest
Oma teoses "Moraali geneolooogia" uurib Nietzsche kuidas on tekkinud moraal, mõisted "hea" ja "halb." Miks on arvatud, et "hea inimene" on "väärtuslikum" kui "halb inimene" inimkonna kui terviku seisukohalt. Äkki on vastupidi? Kõigepealt tuleb luubi alla võtta moraalsete väärtuste endi väärtus. Kas näiteks altruism on tõesti väärtus iseeneses? Või on moraal inimkonna haigus ja võimalikult ka häving, "ei" ütlemine elule?  Senised moraali geneoloogid, keda Nietzsche kõvasti materdab, esindavad järgnevat mõttekäiku: alguses seostati "head" kasulikkusega. Algul mõisteti "head" seoses sellega, kellele seda tehti (kellele see oli kasulik). Hiljem unustati see headuse seos konkreetse kasulikkusega ja olukorraga ära ja hakati kõiki sarnaseid käitumisviise heaks pidama . Kuidas sai selline unustamine toimuda? Mitte kuidagi. Vastupidi, selline asi oleks pidanud järjest enam mällu süübima. Järelikult, kas miski on inimest eksitanud? Kas mitte lahtiütlemine inimloomusest? Te vaid meenutage Nietzsche järeleandmatut kriitikat Platoni aadressil. Tegelikult sai ka hea ja halva eristamine alguse võimusuhetest. Ühiskonna võimukamad pidasid ja hakkasid nimetama oma käitumist "heaks" ja alamate klasside, võimutute käitumistele riputati silt "halb." See peegeldub ka keeles. Normid kehtestati võimukamate poolt. Kasulikkusega, leiab Nietzsche, pole siin mingit seost.
Moraali "väärtusest"
Nietzschet on kerge valesti tõlgendada, kuigi keegi ei tea ega saagi teada, milline see "õige" tõlgendus on. Kõige tõenäolisem on, et sellist ei olegi. Kuid siiski. Kui Nietzsche räägib orjamoraalist ja halvast südametunnistusest, siis ei väida ta, et inimkond oleks omadega paremal järjel kui neid ei oleks. Ta ei väida, et orjamoraal on halb ja isaandamoraal on hea (kui me veel hetkeks säilitame need mõisted). Nietzsche ühe teise olulise teose pealkiri on paljuütlev: "Teispool head ja kurja." Oluline on hea ja kurja kategooriatest "teisele poole minek." Orjamoraali ei mõisteta hukka kui ühte arengufaasi ja -eeldust. Nietzsche tahab "vaid" näidata kuidas moraal on tekkinud, küsida seda, mida tavaliselt ei küsita. Üheks põhiväärtuseks (kui julgeme kasutada sõna väärtus) Nietzsche juures on pidev eneseületamine. Orjamoraal ja asketism on hädavajalikud, kuid nad tuleb ületada. Nietzsche võrdleb -- halb südametunnistus on haigus, kuid mitte rohkem haigus kui seda on rasedus. 
Kokkuvõte:
Friedrich Nietzsche on jätnud tugeva jälje filosoofia ajalukku. Ta on loonud üliinimese kes võib olla igaüks meist kui järgida rangeid reegleid neid ise tehes. Ta põlgas ära Jumala kuigi oli pärit luterlikust perekonnast tema jaoks oli jumal algselt valitsejate käepikenduseks ,kes läbi jumala sõna sai oma alluvatest teha lojaalsed, ustavad ja efektiivsed orjad . Nietzsche arvab et inimene on ainult iseenda peremees ja suudab oma saatust ise suunata. Ta kritiseeris antiikfilosoofiat. Mina sain seda referaati tehes enda ateistlikule maailmavaatele ainult tuge ja kinnitust.
Kasutatud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Nietzsche
Esa Saarinen “Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini ” Tallinn: 1996.
Friedrich Nietzsche “Ecce Homo” Tallinn: 1996