Freidrich Nietzsche (0)

Tallinna Nõmme Gümnaasium
Friedrich Nietzsche
Koostaja : Sander-Ville Võsa
Tallinn 2013

Sisukord

Sissejuhatus 3
Lapsepõlv 4
Nietzsche moraalifilosoofia 5
Jumal on surnud 5
Üliinimene ja viimane inimene 6
Isandate ja orjade moraal 7
Kristliku moraali kriitika 8
Igavene tagasitulek 9
Kokkuvõte 10
Kasutatud kirjandus 11

Sissejuhatus

Käesolev referaat annab lähema ülevaate maailma ühest tuntumast filosoofist ja vabamõtlejast Fredrich Nietzschest. Referaadi eesmärgiks on anda lihtne ja põgus ülevaade flosoofi elust ja mõtetest, just tagamõtetest, sest Nietzsche tsitaadid on väga tuntud, kuid paljudel kes neid kasutavad puudub kahjuks teadmine, mida filosoof just ühe või teise ütelusega mõtles. Referaadis on kajastatud Nietzsche põhilised veendumused, arvamused ja ideed, mis üllataval kombel tekkisid tal juba väga varases eas ja jäid elu jooksul üsna muutumatuteks. Lisaks on referaadis ka kiire ülevaade Nietzsche elus, põhiliselt küll tema nooremast east , kahjuks ei ole vanadusest väga palju rääkida, sest vanaduse veetis Nietzsche põhiliselt üksina ja oli invaliid . Isegi sõpru ei olnud tal vanaduses eriti palju, nii näiteks ilmus tema viimast teost ainult 4o eksemplari, seda kõike filosoofi raha eest ja ära õnnestus tal kinkida ainult seitse , isegi tema õde ei soovinud omale eksemplari.
Lisaks eelnevale oli Nietzsche täielik kistluse vastane referaat räägib ka lähemalt filosoofi seisukohtadest, kuid tuleb teada, et Nietzsche öeldut ei maksa alati täie tõena võtta, sest osad mõtted on ta öelnud lihtsalt selleks, et ühiskonda šokeerida.

Lapsepõlv

Freidrich Nietzsche on Saksa filosoof, kes sündis 1844. aastal Karl Ludwigi ja Franziska perre esimese lapsena. Friedrich Nietzsche pereelu ei olnud kerge, tema isa suri juba 1849. aastal. Pere kolis 1850 aastal Naumburgi, kus elati Karl Ludwigi ema juures. Fredrich pandi juba viie aastaselt õppima rahvakooli ja hiljem erakooli. Fredrich ei tundnud ennast just koolis mugavalt, ta oli pisut kinnine ja vähese jutuga, kollektiivist eraldustunne jäi teda saatma kuni tema elu lõpuni.
Õpingud koolis ja hiljem gümnaasiumis kujunesid talle kergeks. Õppimisest rohkem huvitus Fredrich aga poeesiast. Tema ebajumalateks kujunesid klassikud : Mozart, Haydn , Schubert, Mendelssohn , Beethoowen ja Bach . Neid kes muusikat põlgasid, pidas Nietzsche „ hingetuteks, loomasarnasteks olevusteks“ .
1858. aastal tehti Fredrichi emale ettepanek võimaldada pojal asuda edasi õppima Pforta internaadis, mis oli üks mainekamaid Saksamaa õppeasutusi. Maailmavaade, mis Fredrichil internaadis välja kujunes leidis tema poolt kajastust 1861. avaldatud essees Johann Hölderini kohta. Ta köitis noormeest seetõttu, et Hölderlin oskas väljendada just neid meeleolusid, mis olid tol ajal omased ka Nietzschele.
1862. aastal kirjutas Nietzsche kaks filosoofilis -poeetilist tööd: „Saatus ja ajalugu“ ning „Tahtevabadus ja saatus“ , mis sisaldasid enamikke ta tulevaste teoste põhiideid.
Internaatkoolis oli ka suurepärane raamatukogu, kus noormees luges innukalt: Shakespeare , Rousseau , Machiavelli, Emersoni, Puškini, Lermantovi, Pettöfi ja Chamisso raamatuid. Samuti uuris ta seal kirjanduse ajalugu, esteetikat, piiblitekste ja antiiktragöödiaid. Huvide mitmekesisus tekitas noores Nietzsches muret ja ta otsustas süübida filoloogiasse.
1864. aastal lõpetas Nietzsche õpingud Pfortas ja asus ema soovil Bonni ülikooli teoloogiateaduskonda, kuid juba 1865 aastal läks üle filoloogiateaduskonda, kus külastas Freidrich Wilhelm Ristchili seminare ja kui õppejõud sama aasta sügisel Leipzigi ülikooli üle viidi järgnes ta õppejõule. Nietzsche kannatas ome elu viimased kümme aastat vaimuhaiguse käes ja ta suri 1900. aastal Weimaris.

Nietzsche moraalifilosoofia

Nietzsche maailmavaate võib jagada laias laasuts kolmeks, mis kergendavad selle mõistmist.
Esiteks avaldasid Nietzschele suurt mõju Schopenhauer ja Darwin . Schopenhauer väitis, et maailma olemus on tahe , Nietzsche aga sõnastas selle ümber ja ütles konkreetsemalt , et kõige elava olemus on tahe. Darwini evolutsiooniteooria järgi jäävad ellu paremini kohastunud organismid ning see tagab kõige elava progressi; organismid on ainult vahendid. Nietzsche arvates on inimühiskonnas samuti tähtis inimese kui sellise areng ning elu üldine edenemine, mitte indiviidi ellujäämine: „Rahvas on looduse kõrvaltee, et jõuda kuue-seitsme suurkujuni. Jah- et hiljem neistki mööda minna.“
Teiseks, Nietzsche eetika on enesetäiustamise eetika, mille järgi moraalsed väärtused peavad soodustama isiksuse eneseteostust. See ongi üks põhjus, miks Nietzsche ei sallinud kristlust. Tõenäoliselt on ristiusuvaenulikkus üks nendest allikatest, millest lähtub tema moraalifilosoofia.
Kolmandaks , alati ei saa Nietzsche öeldut võtta puhta tõena ja tõsiselt. Mõnikord lähtuvad tema väited lihtsalt vaidlemishimust ja soovist lugejat šokeerida, vastandada oma seisukoht tavaarvamusele.

Jumal on surnud

Nietzsche kuulutas, et Jumal on surnud: „Ons see küll võimalik! See vana pühak oma metsas polegi veel kuulnud, et J u m a l o n s u r n u d !“ („Nõnda kõneles Zarathustra“)
Teoses „Rõõmus teadus“ räägib filosoof mõistuloo hullumeelsest inimesest.
„Kas te olete kuulnud hullumeelsest, kes päise päeva ajal süütas laterna ja kõndis mööda turgi, karjudes: „Ma otsin jumalat! Ma otsin jumalat!“ Hullumeelne tormas inimeste sekka, puuris neid pilguga. „Kus on jumal?“ hüüdis ta „Ma tahan teile seda öelda! Meie tapsime ta – teie ja mina! Me kõik oleme mõrvarid!“
Tsiteerides teost, tuleb välja Nietzsche viha ristiusu vastu, ta nimetas jumala surma koguni kaasaja suurimaks sündmuseks, mille tähtsust alles hakatakse mõistma. See on ka tõenäoliselt tema üks tuntumaid väljaütlemisi, mis on leidnud ka kõige laiemalt hukkamõistu. Ilmselgelt on surnud? Saan sellest aru nii, et teadus on arenenud piisavalt kaugele ja enam ei selgitatud loodusnähtusi kui jumala tahet, vaid tedlased olid formuleeerinud loodusnähtustele füüsikalise seletuse ja Jumal ei juhtinud enam inimeste maailmapilti, vaid seda tegi teadus, usk Jumalasse oli jäänud vaid formaalseks ja kirik oli oma positsiooni kaotanud.

Üliinimene ja viimane inimene

Nietzsche filosoofias on üliinimese vastandiks viimane inimene, kelles võib ära tunda väikekodanliku oleskleja. Ta on õpetanud, et väha on olla lihtsalt inimene – tuleb olla see, kes sa oled, ei tohi sulada massi ning seetõttu peab inimene järgima oma südametunnistust, mis ütleb talle: „Ole sina ise! Kõik mille poole püüdled – see ei ole sina!“
Siinkohal rõhub filosoof inimeste nõrkusele, hoitakse kokku, sest mass on tugev, keegi ei taha üksinda seista, alati on lihtsam massi najale toetuda. Vähesed julgevad ja tahavd üksinda seista, näiteks kui mõnda poissi koolis kiusatakse ja kui poisist sirgub mees ja ta läheb näiteks poliitikasse, siis ei toeta ta suure tõenäosusega saatusekaaslaseid vaid toetub selle sama massi najale, kes teda kunagi kiusasid.
Viimane inimene on Nietzsche jaoks kõige põlastusväärsem. Ta on nende kohta öelnud, et neid on liiga palju ja liiga kaua ripuvad nad oma oksade küljes, tuleks torm ja raputaks nad kõik maha, need mädanenud ja ussitanud. Nende all pidas ta tõenäoliselt silmas aristokraate, kes ehivad ennast oma esiisade kuulsuse ja auga , olgugi, et nad ise ei vääri seda.
Need kaks inimtüüpi on kahe erineva moraali – isandate ja orjade moraali – kandjad . Mõlemat moraalitüüpi iseloomustades saame olla konkreetsemad ka inimtüüpide kirjeldamisel.

Isandate ja orjade moraal

Nagu ennist mainitud on Nietzsche meelest moraali kahte tüüpi, üks on isandate ja teine orjade moraal. Erinevates kultuurides püütakse neid ühitada, aeg-ajalt nad põimuvad, teinekord eksisteerivad kõrvuti – isegi ühes ja samas inimeses.
Isandate moraali järgi on kehtestatud valitsev seisus hea. Kõnekujundis vastandatakse head ja suursugust halvale ja põlatule. Põlatakse arga, väiklast, omakasupüüdlikku, ennast alandavat inimest. Suursugused inimesed tunnevad endeid olevat väärtuse mõõdupuud. Nad ei vaja heakskiitu, nad loovad väärtusi. Suursugune inimene võib võib aidata õnnetut, kuid mitte kaastundest, vaid energia ülejäägi tõttu. Selline inimtõug on uhke, et pole loodud kaastunde jaoks. Kohustused on sellistel inimestel ainult endataoliste, mitte aga madalama seisuse vastu. Egoism on suursuguse hinge oluline omadus; egoism on usk sellesse, et teised peavad talle alluma ning end ohverdama.
Orjade moraal on hoopis teistsugune. See on kasulikkuse moraal. Vastandatakse head kurjale. Kurjaks peetakse kõike võimsat, ohtlikku, hirmuäratavat. Orjade moraali järgi on hea see inimene, kes ei kujuta endast ohtu, on heasüdamlik, kergeusklik, võib-olla ka veidi rumal. Kõikjal kus valisteb orjade moraal, võib märgata Nietzsche puhul hea ja rumala lähenemist.
Euroopas valitseb Nietzsche meelest aga karilooma moraal. Ta väidab, et Euroopa liigub sellise elulaadi poole, et pole vaja enam kedagi ega midagi karta ja seda teekonda nimetavad Eurooplased progressiks . Ta väidab, et Euroopa on omandanud sellise ilme, nagu oleksime ainus lubatud inimtõug. Kari ei saa aga läbi ilma juhtideta, siinkohal üritab ta luua ülemustes paralleele karjastega.
Väitega, et Eurooplased peavad ennast ainsaks lubatud inimtõuks võib ajaloole toetudes temaga täiesti nõustuda, sest läbi aegade on Eurooplased vallutanud ja orjastanud teisi maid, alati on püütud saavutada dominandi rolli. Kui vaadata kasvõi esimesele Maailmasõja eelset poliitilist kaarti , on selgesti näha Eurooplaste soov. Tänapäeval on Eurooplased muutunud kindlasti sallivamaks ja tolereerivamaks, kuid ka aeg on ligi 120 aastat Nietzsche ütelusest edasi liikunud, kuid siiski nõustun temaga, sest Eurooplased peavad end siiski kõige targemateks.

Kristliku moraali kriitika

Kristlik moraal on Nietzsche väitel orjalik ja madaldab inimväärikust. Kristliku moraali kaks tunnusjoont on tema arvates ligimesearmastus ja kurjaga kurjale mittevastamine.
Ligimesearmastuse kriitika: „Te kipute ligimesele ligi ja teil on selleks ilusaid sõnu. Aga mina ütlen teile: teie ligimesearmastus on teie halb armastus iseenese vastu. Te põgenete ligimese manu isenesese eest ja tahaksite sellest teha endale vooruse. Kuid mina näen läbi teie „endatuse“.“
Tsitaadi all peab Nietzsche silamas, et inimesed armastaksid endeid sellistena, nagu nad on, mitte ei põlgaks iseennst ja ei võtaks malli ligimesest, sest nii võib ligimesest kujuneda Antikristus.
Kurjale kurjaga mittevastamise kriitika: Orjad tahad ainult üht „... et neile keegi liiga ei teeks. Sellepärast on nad vastutulelikud igaühele ja teevad talle hääd. See aga on argus : ehk ta küll nimetab ennast „vooruseks“.“
Ehk siis peab Nietzsche silamas seda, et orjade moraali tegelik allikas on hirm ja nad kardavad teiste vastu ülekohtused olla, seega kohtlevad nad teisi aralt ja lahkusega, et mitte põhjustada kellegis viha, mida nad kardavad.
Nietzsche sõndadega: „Lambatalled vihkavad suuri röövlinde. Kuid röövlindude süüks ei saa panna seda, et nad tapavad lambatallesid. Ekslik on arvata, just nagu võiks olla kuskil jõud, mis kuidagi ei ilmne. Usk, et tugev võib olla nõrk, röövlind olla lambatall , on just selline eksimus. Röövlinnule ei saa panna süüks, et ta on röövlind. Nõrgad mõtlevad nii: Olgem teistsugused kui need kurjad, olgem head! Hea on nende meelest see, kes ei vägivallatse, ei solva ega ründa kedagi, ei tasu kurjale kurjaga, kes on kannatlik ning annab õiguse karistada ainult Jumalalejne. See on aga elu eitav moraal, sest elu ongi võitlus.“
Ütelus näitab, et Nietzsche oli võitleja hingega, sest muidu ei oleks ta midagi säärast öelnud. Nietzsche väidab, et kristlus on kõige maasroomava ülestõus selle vastu, mis on temast kõrgemal. Selle teema jätaksin parema meelega kommentaarideta, sest ma ei mõista täpselt, kas ta ütles seda sellepärast, et ühiskonda šokeerida või mõtles ta seda tõesti nii, lisaks võib teema kommenteerimine viia teravate konfliktideni.

Igavene tagasitulek

Nietzsche enda sõnul on tema teose „Nõnda kõneles Zarathustra“ põhikonsteptsiooniks mõte kõige igavesest taastulekust.
„Vaata, me teame, mis sa õpetad: et kõik asjadigavesti tulevad taas ja meie ise ühes nendega, ja et me juba lõpmatud korrad oleme olemas olnud ja kõik asjad ühes meiega. Sa õpetad, et on olemas suur sünni-aasta, päratu suur aastakoletis: see peab end otse nagu liivakell ikka ja jälle ümber pöörama, et uuesti joosta: - nii et kõik need aastad on iseenestega sarnased, suurimas ja ka vähimas, nii et meie ise igal suurel aastal oleme iseenestega sarnased nii suurimas kui vähimas.“
See õpetus on nagu kategooriline imperatiiv: ela igal hetkel nii, et seda võiks ikka ja jälle tagasi tahta. Nietzsche peab õpetuse all tõenäoliselt silmas, et iga sündmust inimelus tuleb ratsionaalselt võtta, sõltumata, kas inimest valdab eufooria või depressioon . Alati tuleb läheneda terve mõistusega, sest ainult siis on tulevikus põhjust minevikku meenutada, kui ei ole öeldud ega tehtud palju mõtlematut, elu on küll võitlus, kui kõike tuleb võtta mõõdukalt.
Õpetusele on ka teine tõlgendus, kui see on metafüüsiline. Võib arutleda nii: maailmal ei ole ei algust ei lõppu, kuid sündmuste arv on lõplik. Järelikult ei kordu aeg kunagi, kuid sündmustel on kombeks ikka ja jälle korduda. See ei ole küll eriti veenev seletus ja samas välistab see ka arengu, millegi põhimõtteliselt täiesti uue tekke, sest ring on ju põhimõtteliselt suletud. Ring on suletud just tänu sündmuste ahelale , õigemini võib seda mõistet võtta kui ringi, mille läbib keskelt sirge ja nad mõlemad peavad olema pidevas liikumises. Tekib olukor , kus aeg liigub järjet edasi, ka ringis liiguvad asjad edasi, kuid nad hakkavad enanst lihtsalt kordama.

Kokkuvõte

Referaat võttis kokku Nietzsche varajase elu ja tema põhilised seisukohad ja selgitas neid. Filosoofi põhiseisukohad, mis kajastamist leidsid , olid: moraalifilosoofia, Jumala käsitlus, ülinimese ja viimase inimese võrdlus, orjade ja isandate moraal, kristliku moraali kriitika ja igavene tagasitulek. Referaat näitab selgelt, et Nietzsche oli väga suur Jumala vastane, seda juba ütelusega, et kristlus on kõik mis on madal ja roomad, ning tahab võimu võtta kõige selle üle, mis on kõrgemal. Kristluse vastu meelestatust toetasid peaaegu ka kõik teised alapunktid ja tema meelsust kinnitab ka teose pealkiri „Antikristus“ , kus kritiseeritakse Jumalat. Väga tihti tuleb ette, et Nietzsche võrbled kahte täiesti erinevasse klassi kuuluvaid olendeid , nii näiteks on ta võrrelnud orjasid ja isandaid, üliinimest ja viimast inimest. Leian, et ta on oma ütluseid väga hästi põhjendanud ja mingites punktides pean ma temaga nõustuma.Olgugi, et ta suri rohkem kui sada aastat tagasi, osad ta mõtted on siiani aktuaalsed ja kui Euroopa enam ei püüa maailma vallutada sõjaga, siis nüüd püütaske seda teha paberitga, lihtsalt aeg on edasi läinud ja vahendid on muutunud, põhimõtted mis Nietzsche sõnastas on siiski suures plaanis samask jäänud.

Kasutatud kirjandus

I. Meos „Kaasaja filosoofia“ (Koolibri, Tallinn 2000)

G. Kroom „21 maailmakuulsat mõtlejat“ (Odamees OÜ, 2010)

J.Köhler „Friedrich Nietzsche ja Cosima Wagner“ (Eesti raamat, Tallinn 1997)

E. Jacoby „ 50 klassikut filosoofid “ (TEA kirjastus, 2003)