Sõda kui keskaja aadlike elustiil Keskaja ühiskonna iseloomulikem tunnus oli inimeste jaotumine seisustesse. Enamasti eristati kolme seisust: vaimulikud, aadlikud ja talupojad. Aadlikud olid vabad mehed , keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Vastavalt kohale feodaalses hierarhias jaotus aadel kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlisse kuulusid koos kuningaga hertsogid, parunid ja krahvid, alamaadlid olid põhiliselt rüütlid. Varakeskajal tekkis veel lisakiht kuningat teenivatest mittevabadest meestest- ministeriaalid. Rüütlite ainus seisusekohane tegevus oli sõda, sõjaline õppus ja sõjamängud. Rüütlite kasvatamine hakkas varasesest noorusest, kuni 7. eluaastani oli noormees ema
feoodiks ja selle valdajat vastavalt kas läänimeheks või feodaaliks. Kuigi läänid olid antud vasallidele ainult kasutada, muutus aja jooksul tavaliseks, et neid isalt pojale pärandati. Seega said läänidest perekonna pärusvaldused. Need, kes olid saanud oma maad pärandiks esivanematelt, ei pidanud senjöörile truudusvannet andma. Senjöör Senjöör (prantsuse k senior vanem) oli suurfeodaal kellest olid sõltuvuses feodaalses hierarhias madalamal seisvad feodaalid ehk vasallid. Senjööril, kui maaomanikul oli oma valdustes nii poliitiline-, kohtu- kui haldusvõim. Feodaal Feodaalid olid senjöörile alluvad isikud kes said oma senjöörilt maad. Saadud maa eest tasusid feodaalid väeteenistusega. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati truudusvandega. Tavaliselt pidi vasall oma senjööri sõjaväe teenistuses olema 40 päeva aastas aga kui senjööril oli teda pikkemaks ajaks vaja pidi ta selle eest maksma.
nõupidamistel ja kohtupidamisel jne. Senjöör ei võinud seada alluvusvahekorda rüütlit, kes oli vasallisuhtes senjööri vasalliga, millest tuleneb ka põhimõte: "Minu vasalli vasall ei ole minu vasall". Sellised mitmeastmelised vasallisuhted valitsesid hierarhias kuningast kuni vasallideta üksikrüütliteni. Aadliseisuses isikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Vastavalt kohale feodaalses hierarhias jaotus aadel kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlisse eesotsas kuningaga kuulusid suurfeodaalid: hertsogid, parunid, krahvid, alamaadlisse põhiliselt rüütlid. Inglismaal nimetati kõrgaadlikke lordideks ja alamaadlikke džentelmenideks. Hispaanias oli kõrgaadlik grand ja alamaadlik hidalgo, Saksamaal vastavalt Herr (härra) ja Ritter (rüütel), Prantsusmaal baron (parun) ja chevalier.
isegi tänapäevasel määral. Võrreldes seda tänapäevaste väärtustega on näha palju nii sarnasusi, kui ka erinevusi ning just sellest tuleb jutt selles arutluses. Aadel kui seisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Feodaalne läänipüramiid kossneski peamiselt aadlikest - alates kuningast ja lõpetades väikevassalidega. Vastavalt kohale feodaalses hierarhias jaotus aadel kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel. Et hästi aru saada, kuidas töötas aadli väärtuskoodeks, pruugib ka mainida, kuidas aadlike kasvatus välja nägi. Selle kasvatuse põhieesmärk oli aadlike ettevalmistamine sõdimiseks ning kulges mitmes etapis. Kuni 7 eluaastani viibis poiss kodus vanemate hoole all, peale seda saadeti ta kõrgemalseisva feodaali juurde, kus temast sai paaz. Talle
Seinade peal oli palju erinevaid päästerõngaid ning päästeveste, mis tegid selle muuseumi veelgi ilusamaks. Ühel seinal oli suur magnetkompass, mis oli tume rohelist värvi ning muuseumile annetatud reisiparvelaeva ,,Estonia" laevakell. Neljandal korrusel oli palju silte, tahvleid ning pilte. Sain teada ka natuke kalatöötlemisest, näiteks seda, et kalatöötlemine oli toodangu mahult suurim toiduainetetööstuse haru Eestis. Ning ka seda, et feodaalses Eestis oli mere kalastuse kõrval suur osatähtsus sisevete kalastusel. Kasutati võrke, kalatõkkeid, vitsmõrdu noote. Kala säilitati soolatult või kuivatatult. Üks väga ilus tahvel oli neljanda korruse seina peal, millel oli kirjas : Mered lahutavad mandreid ja ühendavad rahvaid. Ausalt öeldes, selles muuseumis mulle meeldiski kõige rohkem see silt, sest peale seda lugemist tekkis mul suur soov minna laevaga reisima.
AADLID olid vabad, kelle ülesanne oli kõiki kaitsta. Neid sidusid omavahel vasalliteedi sidemed. Feodaalne läänipüramiid koosneski peamiselt aadlikest (kuningas väikevasall). Vastavalt kohale feodaalses hierarhias jaotusid aadlid kahe suurde gruppi kõrgaadel (kuningas, hertsog, parun, krahv) ja alamaadel (rüütlid). Varakeskajal tekkis veel lisakiht kuningat teenivad mittevabad mehed ministeriaalid kes hiljem sulasid alamaadlike sekka. (Enamus rüütleid olid sammuti algul ministeriaalid). Aadlite ülesanne oli veel mõista kohut. Talupoegade üle kohut mõistma määras ta tavaliselt kellegi teise, kui kõrgaadli üle mõistis kohut isiklikult
1.1 Vajalik seisund : Rikkalikus mitmekesised varud , soodsad olud. 1.2 Tegelik seisund : Ressursside nappus või lõppemine . 2. Kapital e. raha 1.1 Rikkalikud tagavarad 1.2 Ei jätku, raha ei ole . 3. Inimressurss ( töööjöud oskuste ja teadmistega ) 1.1 Haritud ja teotahteline tööline 1.2 Napib , vähe harituid inimesi. 4. Ettevõtlikkus 1.1 Aktiivne tegutsemine , reaalsuse piirides . 1.2 Napib 3. MAJANDUSSÜSTEEMID 1. Tavamajandus e. naturaalmajandus 1.1 Feodaalses ühiskonnas, arengumaades 1.2 * Vähe arenenud * Väga väike * Kaubavahetus puudus 2. Plaani - e. käsumajandus 1.1 Diktatuuriühiskonnas ( NSVL , Kuuba ) 1.2 * Plaani järgi tootmine * Kontroll tootmise üle * Riiklikomand * Kauba defitsiit 3. Turumajandus 1.1 Kapitalistlikühiskond 1.2 * Konkurents * Turg määrab hinna * Kauba vaba valik * Vabaturumajandus 4. Segamajandus 1.1 Tänapäeva kapitalistlikes riikides põhiliselt . 1
sõjas appi. Senjööril ja vasallil olid oma õigused ja kohustused. Näiteks vasall pidi pakkuma senjöörile rahalist ning sõjalist abi ning nõu. Senjöör aga eestkostet, ülalpidamist ning kaitset kohus. Nende suhet vormis-tati truudusvandega. Kui üks pool kohustuste täitmise lõpetas, siis vasallisuhe katkestati. Feodaalide asetumist tähtsuse järjekorras kuningast rüütliteni hakkati nimetama feodaal- seks hierarhiaks. Lääne-Euroopas feodaalses hierarhias kethis põhimõte '' Minu vasalli va-sall ei ole minu vasall '', mis tähendas, et näiteks kuningas võis esitada nõudmisi oma vasallidele ( hertsog&krahv ), aga ei tohtinud esitada nõudmisi nende vasallidele. See põhi-mõte kujunes välja, kuna oli hädasti vaja sõjaväge. Karl Suure ajal olid feodaalid päris kuulekad, kuid mida nõrgemaks valitsejate ajad muutusid seda rohkem hakkasid nad suurendama oma võimu ning hakkasid loobuma kuuletumast
Selleks, et sõjamehi saada, läänistasid nad omakorda maa edasi parunitele, kes oma maad veel omakorda rüütleile läänistasid. Rüütlid väikefeodaalidena said niipalju maad, et oma varustust ja kaaskonda üleval pidada. Kuningas sai oma riigi Jumalalt ning üldlevinud oli arusaam, et Jumal ongi kõrgeim senjöör. Feodaalide asetumist tähtsuse järjekorras kuningast rüütliteni nimetatakse feodaalseks hierarhiaks. Lääne-Euroopa feodaalses hierarhias maksis põhimõte: "Minu vasalli vasall ei ole minu vasall", mis tähendas, et kuningas võis esitada nõudmisi oma vasallidele, so hertsogitele ja krahvidele, kuid ei tohtinud esitada nõudmisi nende vasallidele, so parunitele ja rüütlitele. Tugeva valitseja (nt Karl Suure) valitsemisajal olid feodaalid kuulekad, kuid nõrkade valitsejate ajal suurendasid nad oma võimu ja volitusi ning ajapikku loobusid üleüldse kuningate sõna kuulamast.
40 päeva aastas oli vasall kohustatud senjööri sõjaväes teenima. Vasallidel oli õigus ja kohustus senjöörile nõu anda. Lisaks nendele õigustele ja kohustustele oodati vasallilt lunaraha maksmist kui senjöör on vangistusse langenud ning kingitusi senjööri vanema tütre abiellumisel. Läänikord ehk feodalism oli ühiskonnakord, kus maa oli läänistatud feodaalidele ning seda harisid neist sõltuvad talupojad. Senjöör oli suurfeodaal, kellest sõltusid feodaalses hierarhias madalamal olevad feodaalid ehk vasallid. Senjöörid olid maaomanikud, ning nende valduses oli nii poliitilinevõim, kohtuvõim kui ka haldusvõim. Vasall ehk läänimees oli keskaegses Euroopas lääni valitsev väikefeodaal. Lään maavaldus mille senjöör andis vasallile kasutada tasuks sõjaliste teenuste eest. Kõrgkeskaja alguseks peetakse 11. Sajandit ja lõpuks 15. Sajandit. Sellel ajajärgul toimusid suured sotsiaalsed ja poliitilised muutused
2. Kapital vajalik: riiklikud tagavarad tegelik seisund: raha ei jätku 3. Inimressurss (tööjõud oma teadmiste ja oskustega) vajalik: haritud ja töötahteline inimene tegelik seisund: napib 4. Ettevõtlikkus vajalik: aktiivne tegutsemine reaalsuse piires tegelik: napib Majandussüsteemid: (päris puhtaid ei ole üheski riigis) 1. Tavamajandus (naturaalmajandus) feodaalses ühiskonnas arenes, tänapäeval arengumaades tootmine on vähe arenenud, kaubavahetus väike 2. Plaani- ehk käsumajandus diktatuuriühiskond toimitakse riikliku plaani järgi, kontroll tootmise ja kõige muu üle 3. Turumajandus kapitalistlik ühiskond konkurents, turg määrab hinna, vaba ettevõtlus 4. Segamajandus põhiline kapitalistlikus ühiskonnas kõrvuti era ja avaliku sektoriga toimib ka riiklik sektor, riik jälgib
Keskaja kristlik usk käsitles kõiki võrdsetena, hoolimata sellest toimusid ühiskonnas kihistumised. Üheks nendest oli aadliseisus. Aadlikud olid vabad mehed, keda ühendasid omavahel vasalliteedisidemed. Feodaalne läänipüramiid koosneski enamasti aadlikest alustatdes kuningast ja lõpetades väike vasallidega. Vastavalt kohale feodaalses hierahias jaotus aadel kaheks suuremaks osaks : kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlike hulka kuulusid : hertsogid, parunid ja krahvid ja alamaadlike hulka põhiliselt rüütlid. Varakeskajal tekkis veel lisakiht kuningatet teenivatest mitteavabadest meestest ministeriaalid kes hiljem kuulusid ka aadlike hulka. Üheks aadliku ülesandeks rahuajal oli kohtumõistmine. Talupoegade üle kohtupidamise usaldas aadlik tihti oma asendajale, kui oli
seisusest, mis oli päritav. Euroopa varakeskaegses ühiskonnas sai aadliseisus alguse valitseja ja vasalli vahelistest maaomandit, sõjalisi või muid teeneid reguleerivatest suhetest. Aadlid olid elukutselised sõjamehed ja nende ülesandeks oli kogu ühiskonna kaitsmine. Aadlike seisus kujunes Lääne-Euroopas välja 10. 11. sajandil suurfeodaalide kaaskonda kuulunud vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi. Vastavalt kohale feodaalses hierahias jaotus aadel kaheks suuremaks osaks : kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlike hulka kuulusid: hertsogid, parunid ja krahvid, alamaadlike hulka aga rüütlid. Varakeskajal tekkis ka lisakiht kuningat teenivatest mitteavabadest meestest,kes samuti kuulusid aadlike hulka. Neid kutsuti ministeraalideks. Aadliku ülesanne rahuajal oli kohtumõistmine. Talupoegade üle kohtupidamise usaldas aadlik oma asendajale juhul kui oli tegu kõrgema astme kohtuga
aastal tahtsid mandrieestlased ja saarlased vallutada Toreida linnust(muistne vabadusvõitlus) Muistse vabadusvõitluse lõpp 1215-1127-1217.aastal toimus madisepäeva lahing; see peeti Viljandi lähedal;lahing toimus 21.09.;selles lahingus langes Lembitu;1124.a. langes Tartu Vana-Liivimaa riiklik korraldus ja maahärrade vahelised võitlused-moodustati 4 feodaalriiki (Tartu,Kuramaa, Saare-Lääne ja Riia peapiiskopkond);moodustati Saksa ordu Liivimaa haru;riigi eesotsas olid 2 piiskopi;feodaalses riigis oli keskseks kujuks läänimees,XVI sajandiks olid vabadest eestlastest saanud sunnimaised pärisorjad;võitlus Riia pärast Jüriöö ülestõus-see toimus 1343.aastal 23.aprillil;algatuseks oli mäekünkal süüdatud maja;süüdati ka Padise klooster;eestlastele tuli appi ordumeister oma väega;kutsus eestlaste 4 kuningat Paidesse; nad tapeti;ülestõus Põhja-Eestis sai lüüa.
rahuajal nõuannetega. Vasall ehk läänimees (vasallus) oli keskajal lääni haldav ja valdava väikefeodaal. Lään anti vasallile kõrgema feodaali poolt talle osutatud teenete eest eluks ajaks ning hiljem ka pärilikuks valdamiseks. Läänilepingu ja vasallivandega kohustati vasalli osutama senjöörile selle eest teeneid: võtta osa sõjakäikudest, osa võtma senjööri kohtust, vajadusel andma laenu jms.Senjöör (prantsuse senior vanem) oli suurfeodaal kellest olid sõltuvuses feodaalses hierarhias madalamal seisvad feodaalid ehk vasallid. Senjööril, kui maaomanikul oli oma valdustes nii poliitiline-, kohtu- kui haldusvõim.Territooriumi kõrgemat senjööri (kuningat, vürsti, hertsogit) nimetati ka süserääniks. Feodaalsuhete kujunemise põhjused 1. uut laadi sõjaväeorganisatsiooni teke. Rüütel- professionaalne sõjamees. 2. vajadus luua stabiilne võimustüsteem. Läänipüramiid- feodaalne hierarhia, mille tipus oli kuningas ja aluseks väikevasallid
kohalike usundite juurde. Tsölibaat on abielukeeld. Noviits katseajal olev isik kloostris. Nunn on vaimsele elule pühendunud (nais)isik, kes üldreeglina on saanud pühitsuse, andnud vastava tõotuse ning on seeläbi vaimuliku ordu (organisatsiooni) liige. Kerjusmungaordu dominiiklaste ja frantsisklaste ordud. Vasall ehk läänimees oli keskaegses Euroopas lääni valitsev väikefeodaal. Senjöör oli suurfeodaal kellest olid sõltuvuses feodaalses hierarhias madalamal seisvad feodaalid ehk vasallid. Süserään on kõrgeim feodaal. Feood on kõrgematelt valitsejatelt haldamiseks, valdamiseks ja kasutamiseks antud kinnisvara. Slaavi tähestik on tähestik millel millel põhineb vene tähestik ja paljude teiste, põhiliselt õigeusu traditsiooniga slaavi rahvaste ning Venemaa mõju all olnud rahvaste keeltetähestikud
naturaalmajandus kõik ise või saadakse vahetuse alusel Raharent koormis, mis tuli tasuda rahas Linnaõigus linnas keht. seaduste kogum e põhiseadus Raad e magistraat linna kõrgeim võimu- ja kohtuorgan, linnanõukogu Müsteerium kiriklik näitemäng Hansa Liit P- Saksa kaupmeeste organisatsioon, pol liit (juht Lübeck) Hansakaubandus kaubandus, kus on tulud suured sadamalinnadel jaoks(sadamad, kaubateed Senjöör suurfeodaal kellest olid sõltuvuses feodaalses hierarhias madalamal seisvad feodaalid ehk vasallid Vasall ehk läänimees keskaegses Euroopas lääni valitsev väikefeodaal Rüütel raskerelvastuses ratsasõjameeste ja ka madalaim lääniaadlike seisus keskajal Feodaal maaisand, valitseva klassi esindaja keskajal Feood suurfeodaalilt alamfeodaalile antud maavaldus Aadlik pärilike eesõigustega kõrgem seisus Pärusvaldus läänid, mida vasallid isalt pojale edasi pärandasid turniir spordi või mängu suurema hulga osalistega võistlus
allikas naturaalmajanduse tingimustes. Maa andis rüütel talupoegadele, kes pidid selle eest maavaldajale makse maksma ja koormisi tegema . Vastutasuks kaitses rüütel oma talupoegi vaenlaste kallaletungide eest. Seega, valitsejad jagasid rüütlitele maad selleks, et need saaksid muretseda endale sõjavarustuse ja kaaskonna. Selle eest olid rüütlid kohustatud valitseja kutsel oma relvade ja kaaskonnaga sõjaretkele tulema. Lääne-Euroopa feodaalses hierarhias maksis põhimõte: "Minu vasalli vasall ei ole minu vasall", mis tähendas, et kuningas võis esitada nõudmisi oma vasallidele, so hertsogitele ja krahvidele, kuid ei tohtinud esitada nõudmisi nende vasallidele, so parunitele ja rüütlitele. Vasall peab andma senjöörile: Sõjalist abi, Rahalist abi, Nõu Senjöör peab andma vasallile: Eestkostet ,Kaitset kohtus, Ülalpidamist, Vasall annab senjöörile truudusevande, tõotades
Ühiskond- kes palvetavad, kes sõdivad ja kes töötavad. 1. Vaimulike seisus ehk oratores- täiendas, koolitas end ainsana teiste arvel. Vaimulike ordude kaudu oli ühiskondlik tõus põhimõtteliselt võimalik- pärisorja lapsest või saada paavst. Vaimulikkonnal kujunes oma hierarhia ja õiguskorraldus 2. Aadliseisus ehk bellatores- aadel kujunes paralleelselt feodaalsuhetega sugukondlikust ülikkonnast, nn õilisvabadest. Vastavalt kohale feodaalses hierarhias jagunes aadel kõrgaadliks ja alamaadliks. 3. Kolmas seisus ehk laboratores- need, kes töötavad. Siia kuulusid esialgu põhilised töötajad, talupojad, kelle õiguslik ja sotsiaalne olukord oli kõikjal enam- vähem sama. Privileege ei olnud, küll olid aga kohustused. Kuna valdava osa rikkustest tootsid talupojad, oli kõrgkeskaegne ühiskond agraarühiskond. Õiguslik ja sotsiaalne süsteem
erinevad õigused ja kohustused. Enamasti eristati kolme seisust: vaimulikkond, kelle ülesanne oli kõigi eest Jumala teenimine, teiseks seisuseks aadel, kelle õlul oli kõigi kaitsmine, kolmandaks talupojad, kes pidid oma tööga kogu ühiskonda toitma. Linnade arenedes tekkis kas eraldi või kolmanda seisuse raames omaette linnakodanike seisus. Aadliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Vastavalt kohale feodaalses hierarhias jaotos aadel kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlisse eesotsas kuningaga kuulusid suurfeodaalid: hertsogid, parunid ja krahvid, alamaadlisse kuulusid põhiliselt rüütlid. Varakeskajal tekkis veel lisakiht kuningat teenivatest mittevabadest meestest ministeriaalid mis sulas hiljem alamaadli sekka. Üheks aadliku rahuaegseks ülesandeks oli kohtumõistmine. Aadlikukultuur etendas tähtsat rolli kogu
Riigis valitses kirjalik tavaõigus - Saali õigus. Tapmine tõi trahvi. 6. Keskaja alguses oli 3 - seisusline ühiskond: I vaimulike seisus - vaimulikkonnal kujunes oma hierarhia ja õiguskorraldus II aadliseisus - 10. -11. sajandil hakkas aadel hierarhiliselt liigenduma. Vastavalt kohale feodaalses hierarhias jagunes aadel kõrgaadliks ja alamaadliks. kõrgaadliks ja alamaadliks. III laboratores - kuulusid esialgu põhilised tootjad, talupojad, kelle õiguslik ja sotsiaalne olukord oli kõikjal enam-vähem
munk-Jumala teenimisele pühendunud ja sageli muust ilmaelust eraldunud mees, kes elab kloostris. nunn-Jumala teenimisele pühendunud ja sageli muust ilmaelust eraldunud naine, kes elab kloostris. Abt- Mungakloostri ülem vasall-ehk läänimees oli keskaegses Euroopas lääni valitsev väikefeodaal. Lääni koos talupoegadega andis vasallile kasutada senjöör vastutasuna sõjaliste ja muude teenete eest. Senjöör-oli suurfeodaal,kellest olid sõltuvuses feodaalses hierahias madalamal seisvad feodaalid ehk vasallid. Senjööril, kui maaomanikul oli oma valdustes nii poliitiline-, kohtu- kui haldusvõim. Feodaalne hierarhia-feodaalide järjestamine tähtsuse järgi. Immuniteedikiri-osa riigivõimu funktsioon. Benefiits-Karl Martelli ajal sõjameestele antud lään. feood-ehk lään,on kõrgematelt valitsejatelt haldamiseks, valdamiseks ja kasutamiseks antud kinnisvara. Domeen-on feodalismis maahärra poolt majandatav maavalduse osa.
tavaliseks, et neid isalt pojale pärandati. HIERARHIA Feodaalide järjestamine tähtsuse järgi.. Kõige ülemisel astmel oli valitseja, kõige alumisel olid rüütlid. VASALL alamfeodaal, isanda ehk senjööri sõjamehest sõltlane. Vasall kohustus lääni kasutamise eest senjöörile teeneid osutama: võtma osa sõjakäikudest, võtma osa senjööri kohtust, andma vajadusel laenu jms SENJÖÖR suurfeodaal kellest olid sõltuvuses feodaalses hierarhias madalamal seisvad feodaalid ehk vasallid. Senjööril, kui maaomanikul oli oma valdustes nii poliitiline-, kohtu- kui haldusvõim. TSUNFT linnakäsitööliste kutseühing. Käsitöö linnaelanikele oluline tegevusala. Igal käsitööharul oli oma kutseühing ehk tsunft. Ainult tsunfti kuulumine andis õiguse töötada käsitöölisena. PÄRISORI - Talupojad, kes on allutatud maaisanda võimu alla. Nad olid sunnismaised ning neid müüdi maast ja perest lahus.
administratsioon. Uue impeeriumi loomisel tuginesid Frangi valitsejad oma käskude ja seaduste elluviimiseks just vasallidele, kellele vastutasuks anti maad ja kaitset. Selline süsteem tagas ka sõja korral tugevat kaitset. 2) Millised olid vasallsuhte osapoolte kohustused? Senjööri ja vasalli? Senjöör oli suurfeodaal kellest olid sõltuvuses feodaalses hierarhias madalamal seisvad feodaalid ehk vasallid. Senjööril, kui maaomanikul oli oma valdustes nii poliitiline, kohtu kui haldusvõim. Senjöör andis oma vasallile maad koos talupoegadega. Samuti pakkus senjöör oma vasallidele kaitset. Vasall sõjateenistuse kohustus. Tavaks kujunes, et vasall pidi senjööri väes teenima 40 päeva aastas. Enamasti piirdus see kohustus maakaitsmisega, erandi moodustasid ristisõjad
kogu ühiskonda toitma. Linnade arenedes tekkis kas eraldi või kolmanda seisuse raames omaette linnakodanike seisus. Aadliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Feodaalne läänipüramiid koosneski peamiselt aadlikest alates kuningast ja lõpetades väike-vasallidega. (erandiks olid ainult vaimulikke vürstiriike valitsevad piiskopid ja abtid, kes kuulusid vaimulikuseisusse.) Vastavalt kohale feodaalses hierarhias jaotus aadel kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlisse eesotsas kuningaga kuulusid suurfeodaalid: hertsogid, parunid ja krahvid, alamaadli kohta: Inglismaal sai esimene nimetuseks lords (lordid e. isandad) ja teine gentry, Hispaanias oli kõrgaadlik grand ja alamaadlik hidalgo, Saksamaal vastavalt Herr (härra) ja Ritter (rüütel), Prantsusmaal baron (parun) ja chevalier. Varakeskajal tekkis veel lisakiht
- Vajadus luua stabiilne võimusüsteem. Rooma riigi lagunedes kadus Gallia aladelt ametnikele tuginev administratsioon. Uue impeeriumi loomisel tuginesid Frangi valitsejad oma käskude ja seaduste elluviimiseks just vasallidele, kellele vastutasuks anti maad ja kaitset. Selline süsteem tagas ka sõja korral tugevat kaitset. 2) Millised olid vasallsuhte osapoolte kohustused? Senjööri ja vasalli? Senjöör oli suurfeodaal kellest olid sõltuvuses feodaalses hierarhias madalamal seisvad feodaalid ehk vasallid. Senjööril, kui maaomanikul oli oma valdustes nii poliitiline-, kohtu- kui haldusvõim. Senjöör andis oma vasallile maad koos talupoegadega. Samuti pakkus senjöör oma vasallidele kaitset. Vasall – sõjateenistuse kohustus. Tavaks kujunes, et vasall pidi senjööri väes teenima 40 päeva aastas. Enamasti piirdus see kohustus maakaitsmisega, erandi moodustasid ristisõjad. Teine vasalli põhikohustus oli osalemine senjööri nõukogus
liikunud veel. Oli ideoloogia, poliitika, mille ühtsuse tagas majandusliku arengu loogika. Sünd langeb kokku rahvusriikide kujunemisega. Seepärast peeti silmas omakasu. Erinevalt marurahvuslastest puudus merkantilistidel teaduslik-teoreetiline pool. Riiki õnnestus mingil määral üles ehitada tänu ajastu loogikale. Kaubanduskapital soodustas suurte rahamasside kontsentreerumist üksikisiku kätte. See aga on kapitalistliku tootmise eelduseks. Pööre feodaalses tootmises põhjustas ka pöörde riiklikus korralduses. Tekkis vajadus ühtse territooriumi ja ühtse poliitilise võimule järele. See tähendas ühtset rahasüsteemi, rahvuslikku kaalude ja mõõtude süsteemi, tollide kaotamist teedelt ja jõgedelt siseriigis, ühtset maksude ja tariifide süsteemi jne. Teiseks, monarhide liitlasteks olid väikemaaomanikud, kes huvitusid kaubalisest põllumajandusest, turumajanduse kasvust ja kindlast korrast riigis. Soodustati põllumajandust.
välja, hinge ja keha vastuoluline liit, vastandite ühiskond (hea/halb, ülev/madal), ühiskonna kolm komponenti: kes palvetavad, kes töötavad, kes sõdivad, linnastumine muutis inimest: perering kahanes, tekkisid uued ühiskonnakihid. 15. M. Norberg ,,keskaeg" Rahvaarv kasvas kuni katkuni, inimesi indekseeriti isa nime järgi, naisi võis leida erinevadelt elualadelt, ülistati abielunaisi, feodaalses abielus ei olnud emotsinaalseid sidemeid, abielu majanduslik lepe kahe perekonna vahel, liiderdamist karistati leebelt, religioonil inimeste jaoks üsna tähtis osa. 16. Mis on gooti stiil? Sündinud Prantsusmaal, ,,gooti stiil" valdav 12-16 saj, nime saanud gootide hõimu järgi, eristatakse kolme etappi: varagootika 1140-1200, kõrggootika 1200- 1350, hilisgootika 1350-1525; sakraalne st kiriklik kunst, teravkaare ja roidvõlvide
kokku oma sõjaväed ning ühinema kuninga armeega. Selleks, et sõjamehi saada, läänistasid nad omakorda maa edasi parunitele, kes oma maad veel omakorda rüütleile läänistasid. Rüütlid väikefeodaalidena said niipalju maad, et oma varustust ja kaaskonda üleval pidada. Kuningas sai oma riigi Jumalalt ning üldlevinud oli arusaam, et Jumal ongi kõrgeim senjöör. Feodaalide asetumist tähtsuse järjekorras kuningast rüütliteni nimetatakse feodaalseks hierarhiaks. Lääne-Euroopa feodaalses hierarhias maksis põhimõte: "Minu vasalli vasall ei ole minu vasall", mis tähendas, et kuningas võis esitada nõudmisi oma vasallidele, so hertsogitele ja krahvidele, kuid ei tohtinud esitada nõudmisi nende vasallidele, so parunitele ja rüütlitele. Tugeva valitseja (nt Karl Suure) valitsemisajal olid feodaalid kuulekad, kuid nõrkade valitsejate ajal suurendasid nad oma võimu ja volitusi ning ajapikku loobusid üleüldse kuningate sõna kuulamast
kodumaad ning oma isandat, kelle vasallid nad olid, austama keisrit ja esivanemaid, õppima ning ennast füüsiliselt arendama, saavutama täieliku enesevalitsemise ja surmapõlguse. Kui samurai sõdima läks pidi ta unustama oma kodu, perekonna ning isikliku elu. Samurai sooritas seppuku (harakiri) vürsti surma korral. Tema au nõudis talt seda. · Harakiri ('kõhu lahtilõikamine') on väga piinarikas moodus enesetapu sooritamiseks. Seppuku oli feodaalses Jaapanis (11921868) suhteliselt laialt levinud, kuuludes bushid koodeksi ja sõdalase distsipliini koosseisu. Samuraile oli seppuku võimalus surra demonstreerides au, julgust, lojaalsust ja iseloomu kas alternatiivina vääritule surmale vaenlase kätes või karistusena millegi eest. Uued ilmingud kultuurielus Õukonnas oma senise mõju kaotanud otsisid uusi võimalusi läbi jaapanlikkuse rõhutamise, sintoistide parema läbisaamisega
eest Jumala teenimine, teiseks aadel, kelle õlul oli kõigi kaitsemine ja kolmandaks talupojad, kes pidid oma tööga kogu ühiskonda toitma. Aadliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhtega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Feofaalne läänepüramiid koosneski peamiselt aadlikest alates kuningast ja lõpetades väikevasallidega. Vastavalt kohale feodaalses hierarhias jaotus aadel kaheks suuremaks osaks kõrgaadel ja alamaadel.Kõrgaadlisse eesotda kuningaga kuulusid suurfeodaalid: hersogid, parunid ja krahvid, alamaadlisse põhiliselt rüütlid. Varakeskajal tekkis veel lisakiht kuningat teenivatest mittevabadest meestest - ministeriaalidest. Aadli ühiskondlik funktsioon oli sõdimine, aga alati ei toimunud sõdasid ja treeninguid vajati ka rahuajal. Selleks korraldati erinevaid turniire ja käidi koos jahil. Turniiril sai aadlik oma
alatoitlus, nälg. Inimesi identifitseeriti isanime järgi. Hispaanias ja Prantsusmaal kehtis sajandeid läänegooti õigus meeste ja naiste võrdne pärimisõigus. Naisi võis leida erinevatelt elualadelt. Naiste võimalus saad akõrgemat õpetust oli üsna väike ülikoolid olid neile suletud. Õpetuse peaeesmärk oli preestrite väljaõpe. 12 saj Lääne-Euroopas uus roll trubaduurlüürikud. Ülistati abielunaisi, naistest tehti jumalik objekt. Feodaalses abielus ei olnud emotsionaalseid sidemeid. Ettekujutus keskaegse inimese vagadusest oli kujutelm. Tegelikkus oli erinev. Argitegevuses tõekspidamine, et abielu on majanduslik lepe kahe perekonna vahel. Olemas olid patukahetsusraamatud. Harilikku liiderdamist karistati üsna pehmelt. Tegelikkuses oli liiderlus väga levinud. Feodalismi analüüs näitab, et tegemist oli vastastikusele kohustusele rajatud süsteemiga.
valitsusele. Monarh täidab esindusfunktsioone. Tänapäeval kõige enam levinud monarhia vorm) Vabariik on riigivalitsemise vorm, kus riigipeaks on kindlaksmääratud ajaks valitav president. Antiikmaailmas orjanduslik - aristokraatlik (võim kuulus kitsale pärilikult privileegitud eliidil, valimisõigus puudus) demokraatlik vabariik (võim rahval, valida võisid kõik kodanikud) Feodaalses- muidu monarhilised kui olid linnvabariigid. Sotsialistlik- Kommuun (pariisi kommuun (1 katse) , nõukogude vabariik(rahvaesinduste ülesandeid täitev nõukogude süsteem), rahvademokraatlik vabariik) Presdentaalne vabariik on riigivalitsemise vorm, kus võim koondub parlamendist sõltumatu presidendi kätte. President on täidesaatva võimu tipuks, mõnel juhul on ka valitsuse juht (USA), Valitsuse moodustab president parlamendiväliselt
3. Mitmed poliitilised või majanduslikud otsused jäävad meile arusaamatuks, kui me ei suuda mõista neid mõtteviise või uskumusi, mis seisid nende taga. "Meeleheite- ja ägeduspuhangud, aruta teod, äkilised hingelised murrangud valmistavad suuri raskusi ajaloolastele, kes püüavad instinktiivselt rekonstrueerida minevikku mõistuse skeemide järgi, kuid kõik need nähtused on ju olulised igasugusele ajaloole ning nad avaldasid kahtlemata suurt mõju poliitiliste sündmuste arengule feodaalses Euroopas, sellest vaikitakse ainult mingi rumala häbelikkuse pärast." *** Marc Bloch, "Imettegevad kuningad" (1924) mentaliteediajaloo varane näide Raamat uurib keskajal ja hiljemgi laialt levinud usku Prantsusmaa ja Inglismaa kuningate imelisse võimesse ravida skrofuloosi, s.t. lümfisõlmede põletikku või siis kilpnäärme paistetust.Bloch näitab, et see "kuningavõimu pühadus" põhines uskumusel, mis oli osa tolle ajastu
rikkuste ebavõrdset jaotumist (Hofstede 1991: 28). Võimudistants peegeldub näiteks austuses, mida õpilased näitavad üles õpetaja suhtes, kompaniide hierarhilises struktuuris, tsentralisatsiooni/ detsentralisatsiooni astmes poliitikas, ühiskonnas levinud arvamuses, et inimestevaheline ebavõrdsus peab olema minimaalne, või et inimesed on oodatud või soovitavad. Näiteks oli samuraidel feodaalses Jaapanis kõrge staatus, jõukus ning palju õigusi ja privileege oma füüsilise vapruse ja perekondlike sidemete tõttu. Väike võimudistants on iseloomulik pluralistlikele kultuuridele nagu näiteks USA, Saksamaa, kus kasutatakse eesnime, juhtimises osaleb rohkem kui üks inimene, eri tasandite inimesed suhtlevad omavahel mitteformaalselt ja demokraatlikult ning tugev rõhk on individuaalsel eetilisel vastutusel. Staatuse sümbolid on kahtlased
kaubanduskeskusteks. Kaubanduse õitseng nii oma riigi piirides kui ka riikide vahel. Suured geograafilised avastused tänu navigatsioonioskuste täienemisele võimaldavad kaupmeestel tungida üha uutele turgudele. Kulla uute leiukohtade avastamised ergutavad äritegevust ja suunavad teadust tegelema metallidega. Kuigi tootmistegevus on veel tagasihoidlik, elavneb see üha tänu kaupmeeste tulekule tootjate ning tarbijate vahele. Pööre feodaalses tootmises põhjustas ka pöördeid riiklikus korralduses. Tekkis vajadus ühtse territooriumi ja ühtse poliitilise võimu järele. See aga tähendas ühtse rahasüsteemi, rahvuslike kaalude ja mõõtude süsteemi loomist, ühtset maksude ning tariifide korraldust jne. Selliste süsteemide loomine oli võimalik vaid siis, kui feodaalid allutada ühtsele keskvõimule. Monarhid kontrollisid arenevat kaubatootmist, kogudes niimoodi vajalikke rahalisi vahendeid tsentraliseeritud võimu teostamiseks
ENESEHOOLE GENEALOOGIA: Enesesuhte aspektid:1. Eetiline substants tunded, kavatsus 2. Allutamisviis jumalik seadus loomulik seadus ratsionaalne reegel (Kant) hea maine 3. Vahendid taltsutamine Mida peame tegema? mõtestamine Askeesiviis teatava eesmärgi teenimine 4. Eesmärk saada puhtaks Mille poole püüdleme? surematuks enese valitsejaks Inimene kui kunstiteos. ? Foucault, Michel 1992 Tõde ja võim Vikerkaar 11/ 31 49 Feodaalses ühiskonnas funktsioneeris võim põhiliselt märkide ja lõivude kaudu. Truudusemärgid lääniisandaile, rituaalid, tseremooniad jne. ning lõivud maksude rüüstamiste, jahi, sõja jne vormis. 17. ja 18. saj. tekib üks uus võimuvorm, mishakkab end teostamasotsiaalse produktsiooni ja sotsiaalsete teenuste kaudu. Oluliseks muutub, kuidas saada indiviididelt nende konkreetsetes eludes kätte tootlikke teenuseid. Selle tulemusena
Nii nagu teised teadlased, on ka Comte tuginenud Hegeli, mis on ehitatud üles teesile, antiteesile ja sünteesile. Tees omandab järjest uusi jooni ja oma muutumise käigus areneb temast välja vastuväide algsele väitele ehk siis antitees, mis on täiustunud tees. Nähtus aga muutub järjest enam keeruliseks, kuni temast kujuneb välja teesi ja antiteesi sulam ehk süntees, mis on oma olemuselt teesi uus kvaliteet (nt on ühiskond feodaalses järgus, ühiskond aga täiustub, muutub keerulisemaks ja ükskõik missuguste sotsiaalmajanduslike nüansside toel areneb feodaalsest ühiskonnast välja kapitalism = feodalism kui tees, kapitalism kui süntees). Comte'i staadiumi teooriad tulenevad tegelikult Hegeli poolt välja pakutud teooriast, mis samuti iseloomustas ühiskondade arengut ja ühiskonda edasi viivaid ideid (maailmaarengu ideele), ning oli: 1. Tees e väide 2. Antitees e vastuväide 3. Süntees, kui teesi ja antiteesi sulam
annaabi.ee 
