Ristisõda (5)

nonii.ristisõdade põhjused,1 ja 4 ristisõda,ristisõdade tagajärjed,pr.18aadel,rüütlite kasvatus,pr.24 vene riik ja kultuur 11.-15.sajand. novgorodi maa eripära,pr.25 hussiitide liikumine,hussiitide sõjad

Ristisõdade põhjused

Ristisõjad kasvasid välja katoliku kiriku “püha sõja” doktriinist ning paavsti püüdlusest haarata enda kätte kristliku maailma juhtohjad. Paavstikuuria lootis ristisõdadest kahekordset kasu: ühest küljest pidid need suurendama paavsti kui Püha Peetruse mantlipärija autoriteeti ning teisalt suunama kristlikust maailmast ja seega ka kiriku valdustest ja varadest eemale ühiskonna kõige agressiivsema kihi jõupingutused oma elujärje parandamiseks. Lisandus Itaalia kaubalinnade, eelkõige Genova , Pisa ja veneetsia soov kontrollida Vahemere kaubandust. Ristisõdades oli segiläbi usuline vaimustus ja võimuiha: taheti vabastada jeruusalemmas asuv püha haud ja ühtlasi haarata endale uusi maid ja privilege.

Ristisõda
Alates 1096 .aasta hilissügisest hakkasid üksteise järel Püha Maa poole liikuma juba elukutseliste võitlejate üksused. Kokku ligikaudu 40 000 kristliku sõdalase osalusel peetud Esimene ristisõda (1096 – 1099) jäi ainsaks tõepoolest õnnestunud kampaaniaks ristisõdade ajaloos.
Kui alatasa ühtse juhtimise suhtes tõrksad ja rivaalitsevad tõrksad ristisõdijad Konstantinoopoli alla jõudsid, tuli see basileusele halva üllatusena. Meelituste ja ähvardustega ünnestus Alexios I Kommenosel ristisõdijate juhtidelt vasallivanne võtta ja nad oma maadelt edasi suunata. Püha haua poole viival teekonnal saatis läänekristlaste väge aga edu. Teineteise järel langesid ristisõdijate kätte Edessa ja Antiookia ning 1099. aasta juulis, pärast kuuajalist piiramist, ka Jeruusalemm . Ristisõja peamine eesmärk oli saavutatud.
Eduka sõja järel moodustati Püha Maal neli ristisõdijate haldusüksust: Jeruusalemma kuningriik , Tripolise ja Edessa krahvkond ning Antiookia vürstiriik. Kõigis neljas kehtestati omalaadne koloniaalfeodalism – maa jagati läänideks ja nende esimese senjööri au kuulus Jeruusalemma kuningale . Et oma värskeid valdusi kaitsta, asutati kolm vaimulikku rüütliordut : Templiordu, Johanniitide ehk Hospitaliitide Ordu ning Teutooni ehk Saksa Ordu. Hoolimata kristlaste võidurõõmust ja Jeruusalemma tähendusest läänemaailma silmis, kujutasid ristisõdijate valdused endast islamimaailma seisukohalt vaid üsna tähtsusetuid äärealasid. Islamimaailma kesksed rigid olid Ikonioni sultanaat ja Fatimiidide kalifaat ning nii sultanit kui ka kaliifi huvitas eelkõige Konstantinoopol , mitte Jeruusalemm. Viimase kristlikud valitsejad ei suutnud aga seda olukorda oma huvides kasutada, pigem vastupidi. Ristisõdijate strateegiliste vigade tulemuseks oli nendevastase vaenu suurenemine, mis viis Edessa kaotamise aastal 1144.
4.Ristisõda
Paavst Innocentius III. Korraldas ristisõdu ka Eesti – Läti aladel. Ristisõdijad koondusid Veneetsiasse ja seal lepiti kokku, et Veneetsia kaupmehed viivad ristisõdijad oma laevadega Konstantinoopoli alla, kuid ristisõdijad samal ajal peavad aitama Veneetsia kaupmehi võitluses mereröövlite vastu. Seda tehtigi. 1204 vallutasid ristisõdijad tormijooksuga Konstantinoopoli ja see laastamine seal oli julm ja põhjalik. Peale selle veel 4 ristisõda, mis lõppesid lüüasaamisega. Toimus ka laste (7-12aastased) ristisõda aastal 1212. Saksamaalt ja Prantsusmaalt tulid lapsed kokku ja läksid sõtta. Umbes 30 000 last jõudis Prantsuse sadamalinna Marseille ’. Edasiminekuks laenati laevu sealsetelt kaupmeestelt. Kokku oli 7 laeva, kuid selleasemel, et jõuda Jeruusalemma, randusid osa laevu Sardiinias, osa Egiptuses. Mõlemal juhul müüdi lapsed orjadeks . Saksamaa lapsed: 20 000 last. Pidid ületama raskeid Alpi mägesid, et jõuda mere äärde. Suur osa hukkus. Mere äärest edasi jõuda polnud võimalik, tagasiteel koju hukkus jällegi teine osa lapsi. Koju jõudis väike osa lapsi.

Ristisõdade tagajärjed

Ristisõdu peab pidama täielikuks ebaõnnestumiseks (Lääne-Euroopas). Jeruusalemm ja Püha Maa jäi edasi muhameedlaste kätte, ülemaailmset Paavsti riiki ei tekkinu. Ida- ja Lääne-Kristlus on eraldi ka tänapäeval. Ristisõdadest võitsid kõige enam Itaalia kaubalinnad. Kui enne ristisõdu olid Vahemerel võimutsenud Araabia kaupmehed, siis nüüd hakkasid seal võimutsema Euroopa kaupmehed. Neist enim Itaalia kaupmehed. Positiivne oli, et ristisõjad aitaid kaasa käsitöö arengule. Nimelt Euroopa meistrid õppisid Idamaadest neile seni tundmatui töövõtteid. Tunduvalt laienes seetõttu kaupade valik. Tähtis oli ka see, et Idamaade kultuuriline mõju hakkas nüüd üha enam jõudma Euroopasse. Seni olid Idamaad olnud kõrgema kultuuritasemega kui Euroopa. Näiteks hakkasid eurooplased end rohkem pesema.
PTK 18 – AADEL
Keskaja ühiskonna iseloomulikem tunnus oli inimeste jaotamine seistustesse. Eri seisustel olid erinevad õigused ja kohustused. Enamasti eristati kolme seisust : vaimulikkond, kelle ülesanne oli kõigi eest Jumala teenimine , teiseks seisuseks aadel, kelle õlul oli kõigi kaitsmine, kolmandaks talupojad, kes pidid oma tööga kogu ühiskonda toitma. Linnade arenedes tekkis kas eraldi või kolmanda seisuse raames omaette linnakodanike seisus.
Aadliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Vastavalt kohale feodaalses hierarhias jaotos aadel kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel.
Kõrgaadlisse eesotsas kuningaga kuulusid suurfeodaalid : hertsogid, parunid ja krahvid, alamaadlisse kuulusid põhiliselt rüütlid. Varakeskajal tekkis veel lisakiht kuningat teenivatest mittevabadest meestest – ministeriaalid – mis sulas hiljem alamaadli sekka.
Üheks aadliku rahuaegseks ülesandeks oli kohtumõistmine. Aadlikukultuur etendas tähtsat rolli kogu keskaegses kultuuris – teised seisused üritasid aadlist eeskuju võtta nii eluviisi kui ka kommete poolest.
Linnused
Euroopa keskaegse kultuuri silmatorkavaimaks väliseks ilminguks on jäänud aadlilinnused. Nende rajamine sai erilise hoo 9. sajandil. Ent aadlilinnuste ehitamine kais kogu Euroopas selleks ajaks juba pidurdamatu. Ühelt poolt ei suutnud keskvõim tagada kaitset välismailt lähtunud rüüsteretkede vastu, teisalt nõudsid ka aadlike sagedased omavahelised sõjad ehk vaenused elukoha kindlustamist. Linnus ehitati võimalikult raskesti vallutavale mäetipule, ümbritseti vallikraaviga ja varustati toidutagavaraga, mis võimaldas vastu panna mitmekuulisele piiramisele.
Linnuste kaitsefunktsioonile lisandus esindusfunktsioon. Linnus sümboliseeris feodaali võimu kohaliku territooriumi üle.
Turniir
Sõjakäik tähendas aadlikule võimalust demonstreerida oma vaprust ning koguda kuulsust ja au. Sõdimine polnud pidev tegevus ning enamik aega tuli sisustada teistmoodi. Rahuajal pidasid aadlikud turniire ning käisid jahil. Mõlemad täitsid põhiliselt üht ülesannet – treening ja ettevalmistus sõjaks. Turniiril võideldi nüride relvadega ja mitmel erineval viisil. Sagedamini peeti ratsakahevõitlust. Jalgsivõitlus.
Turniir kujutas endast ka pidustusi laiemas mõttes. Koguneti senjööri umber ja kohtuti teiste aadlikega. Oluline roll oli daaidel, kellele noored rüütlid said oma mehisust demonstreerida. Sageli esinesid neil pidustustel ka muusikud ja poeedid. Seega oli tegu ka kultuurisündmusega.
Rüütlite kasvatus
Aadlike kasvatus, mille peaeesmärk oli nende ettevalmistamine südimiseks, kluges mitmes etapis . Kuni 7. eluaastani viibis poiss kodus vanemate hooleall, seejärel saadeti ta kõrgemalseisva feodaali juurde, kus temast sai paaž. Õpetati häid kombeid ja seltskonnas käitumist. Veidi vanemana lisandus relvade tundmaõppimine, ratsutamine ja jahipidamine .
Tavaliselt sai 15-aastane noormees juba kannupoisiks. Nüüd võis ta kanda isiklikku relva ja pidi hoolikalt harjutama mitmesuguseid võtlusvõtteid. Saatis oma isandat sõjakäikudel, aitas talle kaitserüü selga ja kontrollis relvade korrasolekut. Lahingus hoidsid nooremad kannupoisid siiski tahaplaanile. 18-21 aastane noormees, kes oli hoolikalt treeninud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitlusoskust, löödi pidulikuks rüütliks.
Aadli väärtuskoodeks ja rüütellikkus
Peamine, mida aadliku puhul hinnati, oli jäägitu ustavus, millele senjöör pidi vastama suuremeelsuse ja heldusega.
Teiseks aadli aukoodeksis sisalduvateks omadusteks oli julgus , ausus, sõnapidamine, galantsus.
PTK 24 VENE RIIK JA KULTUUR 11-15 SAJANDIL
VIHIKUS
PTK 25
Hussiitide sõjad
Märtsis 1420 kuulutas paavst Martinus V välja ristisõja tšehhi “ketserite” vastu. Sama aasta suvel Tšehhisse tunginud ristisõdijate vägi laastas kõik oma teel. Kui Praha umber piirati, jõudsid kohale taboriitide väed Jan Žižka juhtimisel. Lahingus Praha lähedal Vitkovi mäel saavutasid hussiidid ristisõdijate üle võidu ja sundisid neid tagasi tõmbuma. Uued ristisõjad toimusid 1421. ja 1422. aastal, kuid hussiidid suutsid mitmelt malt värvatud võõrväed taas purustada. Jan võttis lahingutes kasutusele nn vankerkantsi – talupojavankrites kiiresti kokkupandava kaitsekilbi, mille vastu raskerelvastuses ratsavägi osutus abituks.
Pärast neid võite teravnesid aga lahkhelid hussiitide endi leeris, aeg-ajalt tekkis isegi relvakokkupõrkeid. Eeskätt põhjustas vastuseisu see, et olles haaranud kiriku varad ja võtnud enda kätte linnade valitsemise, ei soovinud kariklastespanid, kaupmehed ja käsitöömeistrid enam toetada taboriitide püüdeid jätkata feodalismivastast võitlust. Siiski korraldati ühine sõjakäik Moraavia hussiitide abistamiseks .
1422. aastal suri hussiitide sõjaline juht Jan Žižka, tema asendaja on ajalikku läinud Prokop Suure nime all.
Olles võimetu hussiite sõjaliselt võitma, kutsus katoliku kirik neid 1433. aastal osalema Baseli kirikukogul. Seal pöördusid taboriidid kristliku maailma poolemanifestiga, milles ründasid teravalt katoliku kirikut ja esitasid oma nõudmised. Pärastmitut nädalat kestnud läbirääkimisi sõlmisid kariklased katoliku kirikuga Praha kompaktaatide nime kandva kokkuleppe, mille kohaselt ühinesid kariklased katoliku kirikuga, olles saanuud oma programmi nõuete suhtes mõningaid järeleandmisi. Tähtsaim oli Tšehhis ja Moraavias armulauasakramendi muutmine. Nimetati ka jumalateenistuse vabadust, kuid teisalt sai kirik taas õiguse olla mõisaomanik. Sõlmiti rahu viieks aastaks.
Taboriidid ei tunnistanud seda kokkulepet. Ent järgmisel aastal said nad lahingus kariklaste ja katoliiklaste ühendatud jõududelt lüüa. Võitlust jätkasid üksikud taboriitide salgad.
Kokkuvõtteks: hussiitide liikumine aitas kaasa tšehhi rahva koondumisele. Tunduvalt vähenes saksa mõju, eriti linnades. Katoliku kiriku vastu suunatuna oli hussiitide liikumine ühtlasi antifeodaalne. Selle ideed levisid paljudesse maadesse ja tõstsid päevakorda katoliku kiriku reformimise.