Aadliseisus (0)

Keskaja kristlik usk käsitles kõiki võrdsetena, hoolimata sellest toimusid ühiskonnas kihistumised. Üheks nendest oli aadliseisus. Aadlikud olid vabad mehed, keda ühendasid omavahel vasalliteedisidemed. Feodaalne läänipüramiid koosneski enamasti aadlikest alustatdes kuningast ja lõpetades väike vasallidega. Vastavalt kohale feodaalses hierahias jaotus aadel kaheks suuremaks osaks : kõrgaadel ja alamaadel.
Kõrgaadlike hulka kuulusid : hertsogid, parunid ja krahvid ja alamaadlike hulka põhiliselt rüütlid. Varakeskajal tekkis veel lisakiht kuningatet teenivatest mitteavabadest meestest – ministeriaalid – kes hiljem kuulusid ka aadlike hulka. Üheks aadliku ülesandeks rahuajal oli kohtumõistmine. Talupoegade üle kohtupidamise usaldas aadlik tihti oma asendajale, kui oli tegu kõrgema astme kohtuga, näiteks senjööri või Inglismaal krahvkonna kohtus tuli aadlik ka ise kohale.
Aadlikukultuur etendas tähtsat rolli kogu keskaegses kultuuris – teised seisused võtsid neist eeskuju nii eluviisi kui ka kommete poolest.
Euroopa keskaegse kultuuri silmapaistvaimaks väilseks ilminguks on jäänud aadlilinnused. Nende rajamine sai erilise hoo 9.sajandil Frangi riigi kuningavõimu nõrgenedes, kuid aadlinnuste ehitamine Euroopas käis sel ajal juba täie hooga . Ühelt poolt ei suutnud keskvõim tagada kaitset välismailt lähtunud rüüsteretkede vastu, teisalt nõudisd ka aadlikke sagedased omavahelised sõjad ehk vaenused elukoha kindlustamist. Linnused ehitati mäetipule, et neid oleks võimalikult raske vallutada, samuti ümbritseti linnus vallikraaviga ja varustati toidutagavaraga, mis võimaldas vastu seista ka mitmekuisele piiramisele. Võimsaimad linnused kujutasid endist kõrgete müüride ja tronidega suuri kiviehitisi, mille keskel paiknes viimast kaiset pakkuv peatorn . Lihtsatel aadlikel aga võimalused sellise linnuse ehitamiseks puudusid ning linnused olid lihtsalt ja piirdusid peamiselt vaid ühe puutorniga. Linnuse kaitsefunktsioonidele lisandus ka esindusfunktsioon. Üle maastiku kõrguv linnus sümboliseeris feodaali võimu kohalike valduste üle.
Aadli ühiskondlikuks funktsiooniks oli sõdimine. Sõjakäik tähendas aadlikule kõrghetke – võimalust näidata om vaprust ning koguda au ja kuulsust . Koguaeg aga polnud sõda ning tuli leida ka muud tegevust. Rahuajal pidasid aadlikud turniire ja käisid jahil. Tihti võis näha aadlike poolt julma ja karmi käitumist, kuid tuleb arvesse võtta, et jahil käik oli ettevalmistus ja treening sõjaks. Turniiril sai aadlik oma sõjavõimeid demonstreerida ohutumal moel. Tavaliselt võideldi turniiridel nüride relvadega, näiteks odaotstel oli kolm lühikest tömpi haru. Hoolimata nüridest relvadest esines ikkagi ka surmajuhtumeid. Turniiril võideldi mitmeti ja harilkult peeti ratsakahevõitlust – aadlikus ratsutasid hobustel ning mänu võitis see, kes vastase ennem hobuse seljast maha tõukas. 15.sajandil võeti kasutusele puubarjäär ja üks rüütel ratsutas ühel, teine teisel pool barjääri ning kuna odahoop oli küllaltki tugev, kasutati ka tugevamat kiivrit ja raskemat raudrüüd. Jalgsivõitlust peeti aiaga piiratud platsil, kus kasutatud relvad ja tihti ka löökide arv olid varem kokkulepitud. Hoope anti kordamööda ning mängulõpuks teatas, kumb rüütel sooritas paremaid lööke. Samuti peeti ka grupivõistlusi, kus varasematel aegadel kasutati ka ehtsaid lahingurelvi. Turniirid ei kujutanud endist vaid sportlikke üritusi, vaid ka pidustusi. Seal koguneti oma senjööri ümber ja kohtuti teiste aadlikega. Ning oluline roll oli daamidel, kelle ees noored rüütlid oma mehisust said demonstreerida.
Aadlike kasvatus, mille pea eesmärgiks oli ettevalmistamine sõjaks, mitmes etapis . Kuni seitsmenda eluaastani viibis poiss kodus, elades koos vanematega, seejärel saadeti poisike kõrgemalseisva feodaali juurde, kus sai temast paaž. Seal õpetati häid kombeid ning seltskonnas käitumist : daamidega vestlemist, tantsu ja mingil pillil mängimist. Kui poisike oli juba veidi vanem, lisandusid relva tundmaõppimine, ratsutamine ja jahipidamine . Tavaliselt sai 15-aastasest noorukist kannupoiss. Nüüd võis ta kanda juba isiklikku relva ja pidi hoolikalt harjutama mitmesuguseid võitlusvõtteid. Kannupoiss saatis oma isandat sõjakäikudel, aitas kaitserüü selga ning kontrollis relvade laskevalmis olekut. 18-21-aastane noormees , kes oli hoolikalt treeninud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitlusoskust löödi pidulikult rüütliks ning rüütliks löömise mõõgahoop, oli viimane millele rüütel ei tohtinud vastu astuda.
Samuti puudus rüütlitel raamatutarkus.
Peamine, mida aadliku puhul hinnati oli jäägitu ustavus ning senjöör pidi sellele vastama suuremeelsuse ja piiartu heldusega. Oma isanda truu teenimise ja isikliku vaprusega sõjakäigul kindlustas aadlik enda ja oma tulevase perekonna au ja head nime. Teiseks aadli aukoodeksis sisalduvateks omadusteks olid julgus , ausus, sõnapidamine ja galantsus. Usatvusele ja lojaalsusele vastandus halvima omadustega reeturlikkus – näiteks põgenemine lahingust, oma isandat hätta jättes. Samas tegid tolleaegsed rüütlis ka tegusid, mis tänapäeva rüütellikkusega kokku ei lähe : vallutatud alade paljaks röövimine, linnade ja külade mahapõletamine ning ka inimsuhetes oldi julmad. Näiteks hukati terve võidetud garnison , kui see oli linna piirajatele „liiga kaua“ vastu puigelnud ning sõjas tohtis kasutada kõiki vahendeid.
Ristisõdade ajal ehk 13. sajandist hakati looma romantilisi luuletusi rüütlite kangelaslikkusest oma südamedaami auks. Poeemides ülistasid rüütlid kõrgest soost daame, keda nad ei suutnud tegeliult kunagi endale naiseks võtta.
Seega pidi tõeline rüütel olema ustav, vapper , heade kommetega ning alati olema valmis kaitsma endast nõrgemaid ja ohverdama kasvõi oma elu senjööri, kuniga või südamedaami nimel. Kõrgeim väärtus rüütlile oli tema au, mida tuli hoida rohkem kui oma elu. Au haavamist sai maha pesta vaid verega.