Aadlite kokkuvõte (4)

AADLID olid vabad, kelle ülesanne oli kõiki kaitsta. Neid sidusid omavahel vasalliteedi sidemed. Feodaalne läänipüramiid koosneski peamiselt aadlikest (kuningas – väikevasall). Vastavalt kohale feodaalses hierarhias jaotusid aadlid kahe suurde gruppi – kõrgaadel (kuningas, hertsog, parun , krahv) ja alamaadel (rüütlid). Varakeskajal tekkis veel lisakiht – kuningat teenivad mittevabad mehed – ministeriaalid – kes hiljem sulasid alamaadlike sekka. (Enamus rüütleid olid sammuti algul ministeriaalid). Aadlite ülesanne oli veel mõista kohut . Talupoegade üle kohut mõistma määras ta tavaliselt kellegi teise, kui kõrgaadli üle mõistis kohut isiklikult. Aadli kultuur mängis suurt rolli kogu keskaja kultuuris – teised üritasid neid jäjendada (eluviis ja kombed). LINNUSTE rajamine sai eriti suure hoo, kui lagunes Frangi riik. Linnuseid ehitati, kuna keskvõim ei suutnud pakkuda piisavat kaitset ja aadlike omavahelised tihedad sõjad nõudsid elukoha kindlustamist (vaenused). Samuti oli linnusel esindusfunktsioon – üle maastiku kõrguv linnus sümboliseeris feodaali võimu kohaliku territooriumi üle. (Reini jõe ääres olid linnused iga paari kilomeetri järel ja omanikus nõudsid kaupmeestelt teemaksu, kes mööda jõge kaupa vedasid). Linnus ehitati võimalikult raskesti vallutatavale kohale (mäetipp), ümbritseti vallikraaviga ja sinna varuti toiduvarusid. TURNIIRID . Aadlite ühiskondlik funktsioon oli sõdimine. Sõjakäik tähendas neile kõrghetke – nii said nad näidata oma vaprust , koguda kuulsust ja au. Rahuajal pidasid nad turniire ja käisid jahil (nende harrastusi peeti harimatute ülikute tooreks meelelahutuseks ). Kuid nii turniir , kui ka jaht täitsid üht põhilist ülesannet – treenida ja valmistuda sõjaks. Meelt lahutati ka pidustustega. Turniiril sai aadel näidata oma oskusi ohutumal viisil, kui sõjas, sest turniiril sõditi nüride relvadega (odaotsal kolm tömpi haru). Kuid sellest hoolimata oli palju õnnetuid surmajuhtumeid. Kõige sagedamini peeti turniire ratsakahevõitlusi (algul lihtsalt, 15 saj. puubarjäär). Kuna odahoop oli küllaltki tugev kasutati tugevamaid kiivreid ja raudrüüsid. Sagedased olid ka jalgsivõitlused, mis olid aiaga piiritletud alas. Kasutatavad relvad ja hoopide arv oli enne määratud. Hoope anti kordamööda ja pärast teatas kohtunik, kumma löögid olid paremad (ka gruppides ja ehtsate lahingu relvadega, aeg määratletud). Turniir ei olnud ainult spordisündmus, vaid pidustus laiemas mõttes. Seal koguneti oma senjööri ümber ja tutvuti teiste aadlikega. Oluline roll oli daamidel, kellele noored rüütlid said oma osavust demonstreerida. Sageli olid seal ka muusikud ja poeedid . RÜÜTLITE KASVATUSE peamine eesmärk oli poiss ette valmistada sõjaks, see kulges mitme etapis . Kuni seitsmenda eluaastani oli ta kodus vanemate hoole all, seejärel saadeti ta kõrgemal seisva feodaali juurde, kus temast sai paaz. Feodaal õpetas talle käitumist (daamidega vestlema , tantsima ja mingit pilli mängima) ja kombeid. Hiljem relvatundmist, ratsutamist ja jahipidamist. 15.aastaselt saadi tavaliselt kannupoisiks – võis kanda isiklikku relva ja pidi harjutama mitme suguseid võitlusvõtteid. Kannupoisid saatsid oma isandat sõjaretkedel (aitasid kaitserüü selga ja kontrollis relvade korrasolekut). Lahingud hoidsid tahaplaanile. 18-21 aastane, kes oli piisavalt treeninud ja isandale tõestanud head relva käitlemis oskust löödi rüütliks. Raamatute tarkuse õppimist ei peetud vajalikuks, seepärast enamus aadleid kirjaoskamatud. AADLI VÄÄRTUSKOODEKS JA RÜÜTLLIKKUS. Keskaja esimesel poolel olid rüütlite seas palju jõhkerdeid, kuid järk-järgult olukord paranes. Juba esimesed rüütlid andsid isandale vande olla ustav ja valmis isanda eest surema. Peamine, mille järgi aadleid hinnati oli ustavus ja senjöör pidi sellele vastama suuremeelsuse ja heldusega. Isanda truu teenimise ja isikliku vaprusega kindlustas aadlik enda au ja hea nime. Järgnesid julgus , ausus, sõnapidamine ja galantsus (rüütellikus). Nendele joontele vastandiks oli reetlikus (põgenemine lahingus ja isanda hätta jätmine). Aadlid tegid ka tegusid , mis tänapäeva rüütlikusega kuidagi kokku ei käi. Nende õiguseks oli vallutatud alade röövimine ja mahapõletamine. Samuti olid nad inimelude suhtes hoolimatud (hukati terve linna täisrahvast, kui nad olid suutnud liiga kaua vastu pidada). Sõjas tohtis kasutada kõiki vahendeid, mis võisid kasuks tulla. Ristsõdade ajal levima hakanud ristiusk hakkas üha enam rüütlite maailma vaatele mõju avaldama. Ordudesse kuulunud rüütlid elasid koos linnustes , andsid nad tõotuse loobuda ilmalikest pahedest ja pühenduda ristiusule. 13 saj. hakati looma romantilisi poeeme (vapratest rüütlitest ja nende kangelastegudest), mis olid suunatud kõrgest soost daamidele , keda nad ei saanud kunagi. Seega pidi rüütel olema heade kommetega, vapper , ustav ja valmis kaitsma abivajajaid ning ohverdama elu isanda, kuninga ja südamedaami eest. Kõige suurem väärtus oli au, mida tuli hoida rohkem, kui elu. Au haavamist sai maha pesta ainult verega.