Keskaja seisused (0)

Keskaja seisused
Keskaja ühiskonna iseloomulikem tunnus oli inimeste jaotumine seisustesse. Ehkki kristlik usk käsitles inimesi Jumala ees võrdsena, olid eri seisustel siiski erinevad õigused ja kohustused. Seda põhjendati iga seisuse kindlate ühiskondlike funktsioonidega. Peamiselt eristati kolme seisust : esiteks vaimulikkond, kelle ülesanne oli kõigi eest Jumala teenimine, teiseks aadel, kelle õlul oli kõigi kaitsmine ja kolmandaks talupojad, kes pidid oma tööga kogu ühiskonda toitma. Linnade arenedes tekkis veel omaette linnakodanike seisus.
Lähematl räägin aadliseisusest. Aadliseisus kujunes paralleerselt feodaalsuhetega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed.  Euroopa varakeskaegses ühiskonnas sai aadliseisus alguse valitseja ja vasalli vahelistest maaomandist ja sõjalisi või muid teeneid reguleerivatest suhetest, samas on sellelaadseid seisusi olnud paljudes ühiskondades ka varem ja väljaspool Euroopat.
 Aadliseisus sai alguse feodaalajal, senjööri poolt vasallidele antud maaomandist ja selle eest senjöörile osutatud sõjalistest või muudest teenetest. Vasallidel oli kohus kaitsta oma senjööri valdusi rünnakute vastu, osta ta välja vangilangemise korral vaenlaselt, osalemine nõupidamistel ja kohtupidamisel jne.  Senjöör ei võinud seada alluvusvahekorda rüütlit, kes oli vasallisuhtes senjööri vasalliga, millest tuleneb ka põhimõte: "Minu vasalli vasall ei ole minu vasall". Sellised mitmeastmelised vasallisuhted valitsesid hierarhias kuningast kuni vasallideta üksikrüütliteni. Aadliseisuses isikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed.
Vastavalt kohale feodaalses hierarhias jaotus aadel kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel . Kõrgaadlisse eesotsas kuningaga kuulusid suurfeodaalid: hertsogid , parunid, krahvid, alamaadlisse põhiliselt rüütlid. Inglismaal nimetati kõrgaadlikke lordideks ja alamaadlikke džentelmenideks. Hispaanias oli kõrgaadlik grand ja alamaadlik hidalgo, Saksamaal vastavalt Herr (härra) ja Ritter (rüütel), Prantsusmaal baron ( parun ) ja chevalier. Moskva suurvürstiriigi aadelkond koosnes 3 liigist: bojaarid, okolnitšnid  ja duumaaadlik. Määratavad duumaadlikud (teenisaadel), osalesid  Bojaaride duuma tegevuses; tema komisjonide töös, juhatasid prikaase, täitsid õukondlikke ja sõjaväelisi kohustusi ja määrati ka linnade vojevoodideks.
Poola aadlile kuulusid 14. sajandist 18. sajandini Poola kõrgemad riiklikud ja kiriklikud ametid ning maa. Nad moodustasid aadlivabariigi, kus nad kõik olid võrdsed ja valisid kuninga. Aadlikke oli üle ühe kümnendiku elanikkonnast, kuna Poola riigi valitseva ühiskonnakihi moodustasid enamjaolt katoliku usutunnistusega poola ülikud.
Varakeskajal tekkis veel lisakiht kuningat teenivatest mittevabadest meestest- ministeriaalid-, mis sulas hiljem alamaadli sekka. Ka need rüütlid, kes vallutasid 13. Sajandil Eestit, pärinesid suurelt osalt just ministeriialide hulgast.
Üheks aadliku rahuaegseks ülesandeks oli kohtumõistmine . Talupoegade üle kohtupidamise usaldas ta sageli oma asemikule, kuid kõrgema astme kohtu istungitel, näiteks senjööri või Inglismaa krahvkonna kohtus, osales ta isiklikult.
Aadlikultuur etendas tähtsat rolli kogu keskaegses kultuuris ning teised seisused proovisid aadlist eeskuju võtta nii eluviisi kui ka kommete poolest.