Mille poolest erines keskaja aadli väärtuskoodeks tänapäeva väärtustest (0)

01.03. 2018
Vladislav Virtonen
Arutlus ajaloos
Mille poolest erines keskaja aadli väärtuskoodeks tänapäeva väärtustest
Keskaja aadli väärtuskoodeks oli minu arust keerukas ja suurepärane viis hea isiku kasvatamiseks, isegi tänapäevasel määral. Võrreldes seda tänapäevaste väärtustega on näha palju nii sarnasusi , kui ka erinevusi ning just sellest tuleb jutt selles arutluses.
Aadel kui seisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Feodaalne läänipüramiid kossneski peamiselt aadlikest - alates kuningast ja lõpetades väikevassalidega. Vastavalt kohale feodaalses hierarhias jaotus aadel kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel . Et hästi aru saada, kuidas töötas aadli väärtuskoodeks, pruugib ka mainida, kuidas aadlike kasvatus välja nägi. Selle kasvatuse põhieesmärk oli aadlike ettevalmistamine sõdimiseks ning kulges mitmes etapis . Kuni 7 eluaastani viibis poiss kodus vanemate hoole all, peale seda saadeti ta kõrgemalseisva feodaali juurde, kus temast sai paaž. Talle õpetati häid kombeid ja seltskonnas käitumist: vestlemist, tantsu ja mingil muusikariistal mängimist. Kui ta oli juba natuke vanem, lisandusid relvade tundmaõppimine, ratsutamine ja jahipidamine . Tavaliselt 15-aastane noormees oli juba kannupoiss, aga 3 aasta pärast löödi ta pidulikult rüütliks. Kogu tema saadud oskustega oli ta valmis teist inimest tappa või tema liiga teha, et end ja oma lähidasi kaitsta, au tõestada või lihtsalt senjööri soovil. Selline väärtus on minu arvates jäänud tänapäevani. Mõeldes sellest tuleb pähe meie praegune ajateenistussüsteem, mille osa eesmärke minu arvates ei erine väga kõvasti rüütlite kasvatamisest.
Peamine, mida tolle aja tavalise aadliku puhul hinnati, oli jäägitu ustavus. Senjöör pidi sellele vastama suuremeelsuse ja heldusga. Oma isanda truu teenimise ja isikliku vaprusega sõjakäigul kindlustas aadlik enda ja oma prekonna au ja head nime. See on vaieldamatult oluline ning seda väärtustatakse ka tänapäeval. Teisteks aadli aukoodeksis sisalduvateks omadusteks olid julgus , ausus, sõnapidamine ja galantsus. Kõigi nende omaduste kombinatsiooni väljendamiseks kasutatakse mõistet “rüütellikkus”. On väga imeline tunne teadvustada, et just niisamaid omadusi austatakse ka 21. sajandil, just selliseks inimeseks , kes omaks eelmainitud omadusi, soovib iga vanem oma lapse üles kasvatada. Ustavusele ja lojaalsusele vastandus halvima omadusena reeturlikkus - nt põgenemine lahingust oma isandat hätta jättes. Selline moraal tähendab, et kangelaslikku surma tuleb igl juhul eelistada argpükslikule käitumisele. See on juba suhteliselt vähem aktuaalne , välja arvatud sõdurid ning sõjaväelased - nende kohta on alati teine jutt, kuna nende roll ühiskonnas nõuab sellised väärtusi. Enamusele aga kangelaslik surm ei ole eesmärk ega saavutus, mille elluviimisele panustada. Põhjusi on selleks palju: kiire elutempo , teised väärtused, sõdu arv, arengutase, inimõigused, arenenud сказал meditsiin jms.
Kokkuvõtteks võin esitada väidet, et vaimses mõttes tänapäeva “aadli” pilt osaliselt sarnaneb keskaegsega, kuid mõned väärtused on kaotanud oma aktuaalsuse ning tähenduse. Kindlasti tavaline kaasaegne inimene väärtustab elu rohkem, kui väärtustati seda kaheksa sajandit tagasi.