Feministlik kirjandusteooria (3)

Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, Kultuuriteaduste ja Kunstide Instituut
Feministlik kirjandusteooria
Essee
Helena Nagelmaa
Kirjandus- ja kultuuriteadused
Tartu 2009

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
1. Ajalugu 4
2. Feminism 5
2. 1. Feministid . Simone de Beauvoir 5
2.2. Feministid. Elaine Showalter 6
3. Feministlik kirjanduskriitika 8
3. 1. Feministliku kirjanduskriitika rakendamine 9
3. 2. Põhimõisted 10
3.3. Feministlik kirjanduskriitika A. Puškini luuletuse „Pihtimus” põhjal. 11
Kokkuvõte 12
Kasutatud kirjandus 13

Sissejuhatus

Minu essee eesmärk on tutvustada lühidalt feministlikku kirjandusteoreetilist meetodit. Töö hüpotees seisneb selles, et feministlik kirjandusteooria on feministide kui naisõiguslaste liikumise üks aspekte , mis tegeleb naiste olukorra uurimise ja parandamisega kirjanduslike tekstide põhjal. Valisin selle teema, sest mind huvitas, mida feministlik kirjandusteooria endast kujutab - kuidas see kujunenud on, milliste valdkondadega ta täpsemalt tegeleb ning kuidas rakendada feministlikku kirjanduskriitikat.
Oma töös olen kasutanud nii internetiallikaid kui ka antud valdkonnaga tegelevaid raamatuid. Käsitlen feministliku kirjanduskriitika ajaloolist kujunemist, põhiolemust ja -teoreetikuid, feministliku kirjandusteooria rakendamist kirjanduses ja põhimõisteid ning lõpetan teose Puškini luuletuse „Pihtimus” lühianalüüsiga kasutades feministlikku kirjanduskriitikat.
Feministlik kirjanduskriitika on kasvanud välja naisõiguslaste liikumisest ning tegeleb naiste kirjutamise ja nende tekstides esinemise uurimisega ja nende üldise ühiskonnaelu parandamisega. See valdkond on sarnaselt teiste kirjandusteooriatega tähtis, sest aitab paremini mõista ajalugu ning uurida ka tänapäeva kirjandust ja naiste olukorda kirjandusmaailmas.

1. Ajalugu

Naised on alati olnud meestega võrreldes teisejärgulised, ebatäiuslikud olendid. Kreeka mütoloogias on kurjus , kadedus ja viha seotud naisega; võim ja tarkus aga mehega. Aristoteles ei pidanud naisi piisavalt heaks, et olla traagilised kangelased. Kristluses on mees jumala esimene valik inimrassi loomisel. Naine on loodud Aadama küljeluust (mehe juurde kuuluvana). Naine vastutab mehe taevast pagendamise eest. Aquino Thomas arvab , et naine on ebatäiuslik mees.
Naisi on ajaloo jooksul koheldud tarbekaubana. Neid on peetud vajalikuks eelkõige rassi säilitamiseks. Naised jäeti ilma haridusest ja rahalisest iseseisvusest, nad pidid võitlema meeste hukkamõistva ideoloogia vastu. Meeste kirjandus põlgas ära naiste kirjanduslikud püüdlused. Illustratsioon naistest meeste kirjanduses (kuulekate abikaasade ja emafiguuridena) jäädvustas ideoloogia sugude kohta. Selle tulemusena on tekkinud kultuur, milles usutakse, et naised on meeste alamklass . Naised on teisejärgulised ning peavad elama meeste vajaduste ja tahtmiste järgi.
Naiste võitlus oma olukorra parandamiseks sai alguse 18. sajandi lõpus, kui võideldi oma kodanikuõiguste pärast. Feminism oli algselt vaid poliitiline liikumine, kuid laienes hiljem ka teistesse valdkondadesse, sealhulgas kirjandusteadusesse . Aja jooksul tekkis feministlik kirjanduskriitika. Selle eellugu saab aga alguse juba Antiik-Kreekas (näiteks Aristophanese näidend „Lysistrata”). Renessanssiajal olid edukad mõned naispoeedid (nt C. Des Roches). 17. sajandil püüdis kirjanik Aphra Behn esindada kirjanduslikku elukutset. Pärast Prantsuse revolutsiooni Mary Wollstonecraft nõudis revolutsiooniideede laienemist naistele haridusele ligipääsu kaudu. 19. sajand tunnistas mitmete peamiste kirjandusfeministide õitsengut nii Euroopas kui Ameerikas.
Tänapäevane feministliku kirjanduse kriitika algab naisõiguslaste liikumisega kuuekümnendate lõpus ja seitsmekümnendate alguses. Oma arengu jooksul on feministlik kirjanduskriitika läbi elanud mitmeid muutusi. On olemas erinevaid feministlikke liikumisi .
Briti feminism (V. Wolf ) - naised pole olnud võimelised kirjutama sotsiaalsete ja majanduslike tingimuste pärast. Neile tuleb anda meestega võrdsed võimalused ja nad on sama viljakad kui mehed. Sotsiaalne feminism, mida propageeris Simone de Bouvoir - usuti , et sotsiaalne võrdsus võimaldaks naistel kirjutada. Eitatakse traditsioonilisi meeste ja naiste stereotüüpe. Prantsuse feminism - usutakse, et naiste kirjutamine peaks oma loomult olema radikaalne . Tuleb uuesti leiutada keel ja kirjutamine nii, et need eristuksid „meeste väljendusviisist”. Ameerika feministid propageerivad keeleuuenduse asemel tekstuaalset lugemist vastandudes traditsioonilisele meeste-kesksele kultuurile. 1

2. Feminism

Feministid õhutavad naisi patriarhaalse korra või teadvuse vastu. Nad määravad naisõiguslaseks olemise põhijooned. Feministe huvitab peamiselt naiste olukord ühiskonnas ning nende poliitiline esindatus. On olemas naine kui bioloogiline olend ning naissugu, kes on kombinatsioon kultuuriliselt ja sotsiaalselt kohandatud isikust. Veel eristuvad naisõiguslased, kes on põhjendatud ideoloogia tõttu otsustanud õõnestada meeste üleolekut.2
Naine on looduslik olend nagu meeski, kuid ometi on nii, et domineerivad meestele orienteeritud ühiskonnad ja eristatakse naistele sobivaid rolle. Järgides neid rolle on naine vaid naiselike omadustega olend. Naine peab olema ilus, õrn, nõrk, teenima ja rahuldama oma abikaasat jne. Feministid võitlevad selliste piiride ja stereotüüpide vastu. Kultuurilised protsessid tekitavad soolist identiteeti, mida feministid ei pea õigeks.
Psühholoogilisest või bioloogilisest erinevusest tähtsam võib olla psühholoogiline identiteet . Naised võivad olla täpselt sama maskuliinsed kui mehed ja bioloogilised mehed võivad lihtsalt olla „maskuliinsed” (või seda teeselda) ainult kultuuriliste ettekirjutuste pärast.

2. 1. Feministid. Simone de Beauvoir

Kõige tuntumad ja tähtsamad feministid on Virginia Wolf, Simone de Beauvoir, Luce Irigaray, Hélène Cixous, Julia Kristeva, Elaine Showalter, Toril Moi, Judith Butler. Järgnevalt tutvustan kahte neist vaba valiku järgi.
Simone de Beauvoir (1908 – 1986) – Prantsusmaa feministliku liikumise eestvedaja, kes sidus end feminismiga 1960ndate lõpus. Oma aja juhtiv intellektuaal, kelle tekstid panid mitmes mõttes aluse feministlikule teooriale ja poliitilisele aktiivsusele, mis kerkisid üles 1960ndatel Lääne-Euroopas ja Ameerikas. Sellest ajast on tema käsitletud põhiteemad ja eeldused olnud aluseks feministide huvialale.
Beauvoir tegeles filosoofiliste küsimustega – nii sugupoolte käsitlus kui ka näiteks vanaduse ja surma teema. Uuemates käsitlustes kajastuvad ka erootika ning Jumala teemad - kas naisel on mingi eriline erootilisus ja kas naisel on Jumalaga mingi teistmoodi suhe.
Tähtsaimaks peetakse tema uurimust Le Deuxieme Sexe („Teine sugupool ”). Raamatu põhiargument on, et läbi ajaloo on naised alati olnud meestega võrreldes teisejärgulised. Ajalooline areng esindab meeste huve. Mehed on kontrollinud ühiskonda samal ajal kui naised on pidanud jääma ühiskonna piiridesse ning seetõttu on naised olnud orjad oma emaduse ja paljunemise kohustuse tõttu. Ajalooline areng on põhjustanud selle, et maskuliinsust võetakse absoluutse inimtüübina (inimsuse standardina). Inimlikkus on meessoost, mees defineerib naist mitte endaga võrdsena, vaid justkui oma alamana - naist ei võeta iseseisva olendina. Mees on Absoluutne – naine on asetatud teisele kohale.
Beauvoir arvab, et traditsiooniline abielu röövib naiselt tegelikud õigused ning surub ta passiivsusesse. Laste ilmaletoomise eest peetakse naist ülal, kuid ta pole kunagi "normaalne" meessoo esindaja. Traditsiooniline ühiskond on patriarhaalne – võrdusmärk on asetatud mehe ja inimese vahele. Naine on midagi muud, nn „teine sugupool”. Naise roll on Beauvoir` arvates kindlaks määratud üksnes sotsiaalselt, näiteks laste kasvatamisel ei mängi bioloogiline aspekt mingit rolli.
Beauvoir’i seisukoht on, et naised väärivad meestega võrdseid võimalusi. Naine ei ole objekt ega mänguasi, vaid peab olema võimeline tegema ise oma valikuid ja tal peab olema võimalik elada vabalt. Naiste olukord muutub, kui muutub ühiskondlik situatsioon. See muutus peab hõlmama ka moraalset, sotsiaalset, kultuurilist ja psühholoogilist aspekti. Naine peab mõistma oma seksuaalsust, erootilisust ja armastust ning see viib vabaduseni. Ta on kindel, et naised saavutavad võrdsuse, sest nii naised kui ka mehed eksisteerivad nii endale kui ka üksteisele ning on seetõttu loomupäraselt võrdsed.3

2.2. Feministid. Elaine Showalter

Elaine Showalter (sündinud 1941) on Ameerika feministliku kirjanduskriitika rajaja, kes keskendus naiste kogemustele ja naiste kirjutamisele. Tema kõige mõjukam raamat on A Literature of Their Own („Nende oma kirjandus”). Showalter arvab, et kui ajalugu üle vaadata võime tähele panna naiste kirjanduse pärandit.
Kõige tähtsam saavutus on tema naiste kirjandustraditsiooni sõnastus läbi kolme faasi. Esimesena on valdava traditsiooni jäljendamine; kunstilised normid, et traditsioon nagu ka sotsiaalsed rollid on sisendatud . Naised kirjutasid püüdes saavutada meeste kultuuri intellektuaalsete saavutustega võrdsust. Seda faasi kutsub Showalter feminine faasiks, mis kestis 1840 – 1880. Teiseks on protest meeste normide ja väärtuste vastu ja autonoomsuse nõudmine. Naiste õiguste ja väärtuste propageerimine. Selle nimetab Showalter feminist faasiks, mis kestis 1880 – 1920. Viimane faas on female (eneseavastuse faas), mis sai alguse 1920. aastal ja kestab praeguseni. Seda faasi iseloomustavad identiteedi otsingud, vastuseisu võimalikkus.
Showalter propageerib feministlikule kriitikale kultuurilisest vaatepunktist lähenemist praeguses female faasis. Showalter ei poolda naiste traditsiooni eraldamist meeste traditsioonist, ta arvab, et naised peavad samaaegselt töötama nii meeste traditsiooni sees kui ka sellest väljaspool. Tema arust peitub kõige konstruktiivsem lähenemine tuleviku feministlikule teooriale ja kriitikale uues naiste kultuurilises vaatepunktis. Tuleb arvestades ka feministide traditsiooniga, mis samaaegselt eksisteerib meeste traditsiooniga, aga ei ole sellest sõltuv ja selle ees vastutav .
Gynocritics (naiskriitika4) mõiste kirjeldab kirjanduskriitikat naiste vaatepunktist. Eesmärgiks on rajada raamistik naiste kirjanduse analüüsiks, et arendada uusi mudeleid , mis põhinevad naiste kogemusel selle asemel, et mugandada meeste mudeleid ja teooriaid . Naiskriitika algab sellest, kui me vabastame end absoluutsest meeste kirjanduse ajaloost ja keskendume hoopis selgelt nähtavale naiste kultuurile. Selle põhieesmärk on mõista naiste kirjutamise spetsiifilisust mitte seksismi produktina vaid naiste loomuliku elu fundamentaalse aspektina. Showalter arvab, et naiskriitika on viis õppida midagi kindlat, kestvat ja tõelist naiste ja kirjanduskultuuri suhtest5

3. Feministlik kirjanduskriitika

Feministlik kirjanduskriitika sai alguse naisõiguslaste poliitilisest liikumisest, kui feministide uurimisobjektiks oli naiste staatus patriarhaalses ühiskonnas, kus vaigistati naiste hääled. Feministliku kirjandusteooria ajalugu on segane, kuid kõige lihtsamalt öeldes seostus see enne 1970ndaid naiste autorluse poliitikaga ja naiste esindatusega kirjanduses. Sellest alates on feministlik kirjanduskriitika võtnud mitmeid uusi suundi. Feministlik kirjandusteooria on keeruline, dünaamiline meetod, mis põimub teiste kirjandusteooria meetoditega ning on seotud ka homoseksuaalsete uuringutega.
Lisa Tuttle arvab, et feministlik teooria on „uute küsimuste küsimine vanadest tekstidest”. Ta viitab , et feministide kriitika eesmärgiks on arendada ja paljastada naiste kirjutamise traditsioon, tõlgendada sümbolismi naiste kirjutistes nii, et see ei läheks kaduma või ei oleks ignoreeritud meeste vaatepunktist; uuesti avastada uusi tekste, analüüsida naiskirjanikke ja nende kirjutisi naise perspektiivist. Võidelda seksismi vastu kirjanduses ja suurendada teadlikkust seksuaalpoliitikast keeles ja stiilis.
20. sajandist on feministlik kirjanduskriitika palju arenenud. Feministliku kirjandusteooria esmaseks ülesandeks on kriitiliselt läbi vaadata ja ümber hinnata traditsionaalset patriarhaalset kirjanduspärandit. Tegeletakse feministide kirjandustraditsiooni juurte otsimisega, teooriatega sugulisusest ja sugulisest erinemisest, naiste esindatusega meeste kirjanduses, sugude rolliga nii kirjandusloomes kui ka kirjanduskriitikas, soo ja erinevate kirjandusvormide seostega (nt lüürikat on mõnikord nähtud naiselikuna, sest väljendatakse emotsioone).
Feministidest kriitikud on tundnud muret ka keele pärast. Teaduskeel on peamiselt meeste keel ja see mõjub vägivallana naiste mõtlemisviisile. Keeles domineerivad meeste mõtted ja ideed. Naise oma keel võib meeskolleegide vaatepunktist omakorda paista naiivse ja tundelisena. Muidugi pole asi ainult keeles, vaid mõtlemisprotsessis ja selle eeldustes ülenisti. (M. Ihonen). Naised peavad kasutama „patriarhaalset keelt”. Arutletakse selle üle, kas peaks loobuma senisest keelest, mille on loonud mehed või on olemas vähem abstraktne lahendus, mis oleks ka naisõiguslastele sobiv. Mõned feministid nõuavad naiste keele loomist, samal ajal kui teised propageerivad päritud keele, mille on loonud mehed, kohastamist ja parandamist.
Üldiselt nõustutakse, et hierarhiliselt järjestatud mehe-naise suhted mõjutavad kõiki inimese sotsiaalse eksistentsi aspekte, kaasa arvatud näiliselt ilma soota kategooriaid, rajades binaarseid opositsioone, mis mõjutavad mõtlemist ning mille järgimist ühiskonnas peetakse kohustuslikuks. Feminism propageerib mõtestatud vastuhakku definitsioonidele, avatust ja tolerantsust. Feministid on tagasi lükanud objektiivsuse ja neutraalsuse mõisted ning rajanud teed uuele aususele.
Ebasümmeetrilised mehe-naise suhted illustreerivad naiste rõhumist. Nii nagu feminism, mis kriitiliselt analüüsib ja püüab muundada tänapäevast sotsiaalsüsteemi, toob ka feministlik kirjandusteooria kaasa kahekordse liikumise, hõlmates nii olemasolevate sotsioloogiliste struktuuride kriitika kui ka alternatiivse kirjutamise ja lugemise mudeli leiutise . Feministlik kirjandusteooria tegeleb naiste rõhumise analüüsiga. Lisaks soo-kesksele analüüsile on teoreetikud oma feminismi uuringud rajanud naiste uurimisele silmas pidades nende erinevusi, et uurida keerulisi vastastikuseid seoseid erinevate rõhumise vormide vahel.
Feministliku kirjandusteooria peamine eesmärk on mõista naiste positsiooni ja soolisi konflikte, seda analüüsitakse tekstide põhjal. Peamiselt on kirjandusteoreetikute töö hinnata, kuidas soo osamäär mõjutab kõiki faase inimese eksistentsis. Erinevalt naisõiguslaste liikumisest feministlik kirjandusteooria mitte ainult ei taha muuta sotsiaalset kihistust, vaid ka inspireerib leiutama uusi aseaineid lugemis- ja kirjutamisviisidele ja püüab otsustada põhjuste üle, mis on naiste olukorra taga tänapäeva maailmas.
Feminismi teooria põhimõtted ja tehnikad mõjutavad selgelt homoseksuaalseid liikumisi. Kõige suurem panus on feministide analüüsidel sotsiaalse soolise konstruktsiooni kohta. Eristades seksuaalsust (bioloogiline erinemine mehe ja naise vahel) ja sugu (sotsiaalne, psüühiline ja kultuuriline tähendus) on feministid soo kunstlikumaks muutnud ja demonstreerinud, et maskuliinsus ja feminiinsus on ebastabiilsed kategooriad, mis varieeruvad kultuurilistel ja ajaloolistel perioodidel
Kuigi feministlikku kirjandusteooriat on tihti kirjeldatud lihtsalt kui naisõiguslaste põhimõtete ja tehnika kasutamist analüüsides tekstuaalselt soolist tähendust, on feministide definitsioon soole ja feminismile läbinud palju muutusi alates varastest 1970ndatest. Omaks võttes juba olemasolevad feministide perspektiivid ja rakendades neid uuel viisil, muudavad kirjandusteoreetikud neid luues seega aina laiemat uurimisala.6׳7׳8

3. 1. Feministliku kirjanduskriitika rakendamine

Selleks, et uurida kirjandust feministlikust aspektist tuleb kõigepealt mõista feministide liikumist, uurida ajalugu ning tuntumaid feministe. Oluline on tunda terminoloogiat. Tuleb eristada erinevaid feminismi liikumise etappe ning teha vahet feministlikul ja homoseksuaalsel teoorial.
Üldiselt on feministlik kirjandusteooria jagatud neljaks etapiks, mis keskenduvad erinevatel viisidel soolisusel põhineval tekstilistele küsimustele. Esiteks peab analüüsima naiskujusid meesautorite tekstides. Sellele järgneb gynocriticism (naiskriitika), mis viitab naiste esteetilisele arengule ja naiste kirjanduslikule traditsioonile. Seejärel tuleb rakendada soolisi uuringuid viisil, milles kõik tekstid (ka meeste kirjutatud), on märgitud soo järgi. Viimaks on uuringud selle kohta, kuidas rassi-, seksuaal - ja klassierinevused naiste seas avardavad eelmisi mudeleid soolise lugemise ja kirjutamisega. Oluline on mõista, et etapid on vastastikku seotud ja kohati kattuvad; nad esindavad tendentse, mis tihti ilmnevad samaaegselt selle asemel, et kronoloogilistes etappides eraldi seista.
Lugemaks teksti asjatundjana feministlikust perspektiivist, peab esmalt vaatlema teksti. Oluline on traditsiooniline naise stereotüüp - kas naist on tekstis kirjeldatud inglina, hulluna, ahvatlejana ja nõiana, kas teda iseloomustab valelikkus jne. Süüdistus naiste kohta (kas tekst süüdistab naisi näiteks sentimentaalsuses). Kuritarvitamised ja pilkamised (näiteks kas tekst halvustab naiste saavutusi). Üleüldine tahtlik hoolimatus naiste suhtes.
Kui on jälgitud nõutud stereotüüpe, üldistusi ja väljajätte, mis jutustuses esinevad, peab järgnevalt lugema vastandudes patriarhaalse kultuuri mõtlemisele. Olles meeslugeja peab lugema vastupidiselt endale ja oma impulssidele. Naislugejad peavad olema võimelised nägema meeste eelarvamusi jutustuses, nii et oleks võimalik avastada nende väärsust.
Järgnevalt tuleb vaadata teksti keelekasutust - kas tekst kasutab traditsioonilist ja harjumuspärast keelt, mis on seotud meeste korraga või on keelt kasutatud ebaharilikult ja nii, et see ühildub naiste korraga. Märgid ebaharilikkusest hõlmavad häälte kaotust või paljusust jutustuses, pilamist, väljenduse voolavust, kordusi, liialdusi, kapriisitsemist, mitmeid vaatepunkte jne.
Viimaks tuleb lugeda silmas pidades ainult kahte asja - sümboolset ja kujuteldavat. Sümboolne sisaldab jutustuse ja jutustaja eraldumist prototüübi kehast sümboolse patriarhi hirmu all. Kujuteldav kord soovitab jutustust või jutustajat täielikult samastada prototüübi kehaga , ilma igasuguse hirmuta patriarhi ees. 9

3. 2. Põhimõisted

Androgüün – seksuaalsusrollid pole kindlalt defineeritud, mehe ja naise rollid võivad olla lõimunud ja vabalt väljendatud. Kasutati tihti 1970ndatel selleks, et kirjeldada ähmasust või kombinatsiooni soorollidest nii et kumbki (maskuliinsus, feminiinsus) ei oleks domineeriv.
Vastureaktsioon – S. Faludi mõiste; naistest eemalduv või naiste vastane liikumine 1980ndatel
Ecriture feminine – filosoofia, mis edendab naiste kogemusi ja tundeid. Hélène Cixous: naised peavad kirjutama naistest ja tooma naised kirjanduse juurde. Kogemus on asetatud keelest ette. Meelega õõnestatakse kogu hierarhilist korda meeste ratsionaalsest filosoofiast.
Essentsialism – usk ainulaadselt naiselikku olemusse, mis on kultuuriliste tingimuste taga. Peegelpilt biologismist, mis aastasadu õigustas naiste rõhumist teadustades loomulikku meeste ülemvõimu.
Gynocentric – E. Showalteri mõiste; raamistik analüüsimaks naiste kirjandust või selleks, et arendada uusi tõlgendamise mudeleid, mis põhinevad naiste kogemuse uurimusel. Vastandutakse sellele, et kohaneda meeste mudelite ja teooriatega.
Patriarhaalsus –ajalooliselt kujunenud meeste- kesksed sotsiaalsed kokkulepped, millest on välja kujunenud naiste rõhumine. Meeste normid on standardiks, mille järgi kõik naised peavad toimima . 10

3.3. Feministlik kirjanduskriitika A. Puškini luuletuse „Pihtimus” põhjal.

Proovin analüüsida Puškini luuletust „Pihtimus” tuginedes dr. Visam Mansuri feministliku kirjanduskriitika praktilistele nõuannetele.
Puškini luuletus „Pihtimus” räägib mehest, kes on lootusetult armunud Alina nimelisse naisesse. Ta teab, et on naise jaoks liiga vana ning et naisel on saatja olemas. Nende armastus on võimatu, kuid ta ei suuda kuidagi oma tundeid eirata. Olles naisest lahus on mees jõuetu ja nõrk ning piinleb armuvalus. Mees ei palu, et naine teda armastaks, vaid, et naine vähemalt teeskleks ning ei võtaks mehelt armastuse lootust.
Esmasel teksti vaatluses ilmnes , et Puškin on kujutanud stereotüüpset naist, kes esindab naisele omaseks peetavaid tunnuseid - naine kannab kleiti, on süütu häälega („Kui kõrvu kostab kleidi kahin, te süütu hääl, te kerge samm...”), tegeleb naistele omaselt õmblemise („Kui näen teid õmblusmasina taga..”) ja musitseerimisega. Alina on naiselik , emotsionaalne („Te usaldav, intiimne jutt, koos musitseerimise hetked ..”). Kirjutab naise naeratusest, mis teeb õndsaks mehe hinge. Sellest võib järeldada, et naise eesmärk on teenida mehe huve. Puškin nimetab naist ingliks ning see on üks traditsioonilise naise stereotüüpe.
Arvan, et selles luuletuses peegeldub meeste traditsioonile mõtlemine – naine on iluobjekt, keda mees ihaldab ning tahab vallata. Naine peab tegelema naiselike tegevustega nagu seda on musitseerimine , õmblemine. Naine peab hoolitsema oma välimuse eest, olema malbe ja süütu. Keelt on kasutatud traditsiooniliselt, sest ei leidu märke ebaharilikkusest (pilamist, häälte paljusust jm)

Kokkuvõte

Feministlik kirjandusteooria tuleneb otseselt feministlikust liikumisest. Kuigi selle eellugu ulatub juba 18. sajandisse, sai selle aktiivne kasutus ja areng alguse just 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses, mil Euroopas ja Ameerikas feministid võitlesid aktiivselt oma kodanikuõiguste eest. Feministlik kirjandusteooria tegeleb naiste olukorraga kirjanduses, samal ajal kui feministid tahavad parandada naiste olukorda kogu ühiskonnas. Feministid võitlevad patriarhaalsuse ja seksismi vastu ühiskonnas, feministlik kirjandusteooria aga kirjanduses.
Feminism analüüsib kriitiliselt ja püüab muundada tänapäevast sotsiaalsüsteemi. Feministlik kirjandusteooria tegeleb samuti üldiselt kahe laia alaga. Esmalt on oluline sotsioloogiliste struktuuride kriitika ja samal ajal ka alternatiivse kirjutamise ja lugemise mudel. Erinevalt naisõiguslaste liikumisest feministlik kirjandusteooria mitte ainult ei taha muuta sotsiaalset kihistust, vaid ka inspireerib leiutama uusi aseaineid lugemis- ja kirjutamisviisidele.
Feministlikud kirjandusteoreetikud on omaks võtnud olemasolevad feministide perspektiivid ja nad rakendavad neid uuel viisil ning loovad seega üha laiemat uurimisala. Feministlik kirjandusteooria on naisõiguslastele suure tähtsusega, sest rakendab ja arendab feministlikke väärtusi aidates sellega kaasa naiste ühiskondliku positsiooni paranemisele.
Mina arvan, et feministlik kirjandusteooria on väga vajalik naiste õiguste eest võitlemiseks ja nende olukorra parandamiseks kirjandusmaastikul. Feministlikku kirjandusteooriat on kasulik tunda ja mõista, sest selle rakendamine kirjandustekstides aitab paremini mõista nii teksti kui ühiskonna olukorda üldse.

Kasutatud kirjandus

http://en.wikipedia.org/wiki/Elaine_Showalter
http://en.wikipedia.org/wiki/Feminist_literary_criticis m
http://www.kristisiegel.com/theory.htm#feminis m
http://www.glbtq.com/literature/feminist_lit_theory.html
http://www.geocities.com/Athens/Academy/4573/Lectures/feminism.html
M. A. R. Habib „A History of Literary Criticism”, Blackwell Publishing, 2005 (lk 667-671, lk 682 – 693)
J. Rivkin, M. Ryan „Literary Theory. An Anthology”, Blackwell Publishing, 2004 „Feminism” (lk 765 – 861)
1 http://www.geocities.com/Athens/Academy/4573/Lectures/feminism.html
2 http://www.geocities.com/Athens/Academy/4573/Lectures/feminism.html
3 „A History of Literary Criticism” M. A. R. Habib (lk 682 – 693)
4 Töö koostaja vaba tõlge
5 http://en.wikipedia.org/wiki/Elaine_Showalter
6 http://www.glbtq.com/literature/feminist_lit_theory.html
7 http://en.wikipedia.org/wiki/Feminist_literary_criticis m
8 „A History of Literary Criticism” M. A. R. Habib (lk 667-671)
9 http://www.geocities.com/Athens/Academy/4573/Lectures/feminism.html (dr Visam Mansuri)
10 http://www.kristisiegel.com/theory.ht m
13