Feminism Eestis (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool
FEMINISM EESTIS
Referaat
Mõdriku
2016
SISUKORD

SISSEJUHATUS 3

1feminismi ajaloo ülevaade 4

2feminism eestis 5

kokkuvõte 8

kasutatud kirjandus 9

SISSEJUHATUS

Inimesi eristavaks tähtsamaks tunnuseks on sooline kuuluvus - mehed ja naised on erinevad, kuid inimestena võrdsed. Suhtumist sugupoolte võrdsusesse mõjutab uskumus , et juba nõukogude okupatsiooni ajal saavutati kõigi isikute võrdsus. Kuid järjest rohkem on hakatud mõistma, et nõukogudeaegne võrdsus piirab isiksuse vaba arengu võimalusi. Hoiakute muutmiseks ühiskonnas võiks alustada kokkuleppest naiste ja meeste võrdväärsuses.
Feministlik ideoloogia näitab, et naised on meeste süstemaatilise rõhumise objektiks , kuid sugupoolte erinevuse tõttu ei tohiks naisi ebaõiglaselt kohelda ega diskrimineerida. Feminismi eesmärgiks on kaotada sugudevaheline ebavõrdsus ja saavutada naistele ning meestele nii võrdsed võimalused, kui ka õigused.
Feminism on õpetus naiste võrdõiguslikkusest, samuti ka ideoloogia luua maailm naiste ja meeste sotsiaalse võrdsuse alusel. Feminism püüab muuta neid tendentse ühiskonnaelus, filosoofias ja eetikas , mis on viinud naiste allutamisele või naiste kogemuse alavääristamisele. Feminismi kõigis lähenemisviisides viidatakse sellele, et naised kannatavad ebaõigluse all oma soo tõttu.

feminismi ajaloo ülevaade

Feminismi alguseks võib pidada 19-ndat sajandit, mil hakati nõudma naistele meestega võrdseid kodanikuõigusi. Nüüdseks on feminism laienenud ka teistesse ühiskonnaelu valdkondadesse ja keskendub kõigi inimeste õigustele ja võimalustele. Eristatakse esimese, teise ja kolmanda laine feminismi.
Esimene laine, mida nimetatakse ka liberaal- ehk võrdsusfeminismiks, keskendus peamiselt naiste kodanikuõigustele, võideldi naiste hääleõiguse, hariduse, avaliku- ja majandustegevuse õiguse eest. Hiljem ka raseduse vältimise ja sotsiaalsete õiguste eest. Liberaalne feminism keskendus sellele, et naisel peab olema mehega võrdne vabadus oma sotsiaalse rolli määramisel. Liberaalfeminismi pooldajatena võib välja tuua sellised filosoofid nagu Simone de Beauvoir ja Martha Graven Nussbaum. Esimese ja teise laine ühenduseks võibki pidada Prantsuse filosoofi Simone de Beauvoir´i (1908-1986), kes rõhutas, et sood on võrdsed vaatamata oma erinevustele. Kuulsaks sai ta raamatuga „Teine sugupool “, kus ta kirjutab bioloogilise soo ja sotsiaalselt tingitud sookategooriate vahelistest eristustest.
Teise laine feminism ehk erinevusfeminism tõusis esile eelmise sajandi 60-ndatel. Selle feministliku liikumise eesmärk oli õiguse nõudmine naiste seksuaalsele ja vaimsele enesemääratlusele. Loodi uusi poliitilisi organisatsioone, mis tutvustasid naistele võimalusi muuta oma senist elu. Oluline suund teise laine tegevuses oli naiste kaitsmine seksuaalse- ja koduvägivalla eest, samuti võideldi aktiivselt naiste võrdõiguslikkuse eest tööturul.
Kolmanda laine feminism ehk postfeminism on suunatud feminismi teise laine tegevuse kriitikale. Olulisemaks teemaks oli ebavõrdsus ühiskonnas, kus üldkehtivad väärtused on mehekesksed. Kuigi naised omavad hääleõigust, on valitavate vahel märgatav sooline ebavõrdsus.

feminism eestis

Ühe Eesti naisõiguslase Julie Steinmani meelest on feminismi olemus naise mõttelises, arvestavas ja hindavas suhtumises ühiskonnaellu ja tahtes olla kasulik ühiskonnale.
Laiemale avalikkusele on feminism „naisõiguslaste“ jonni ajamine, et saavutada meestega võrdseid õigusi. Feminismil Eestis ei olegi tõsiseltvõetavat põhjendust, arvatakse, et see on lihtsalt ühe Lääne traditsiooni matkimine . Tõsi ta on - feminism ongi Läänest meile imporditud. Millegipärast ei taha naisküsimuses haritud Eesti naised laiemat üldsust lihtsalt ja arusaadavalt selles osas harida, nad ei kirjuta teoseid, mis aitaksid mõista feminismi. Ainsaks temaatiliseks ajakirjaks on „Ariadne Lõng“, mis tegeleb akadeemilise feminismi ja soouuringutega. Eestis ei ole märkimisväärset poliitilist naisliikumist, kuigi mitmeid valupunkte tunnistatakse ja üksikud hääled hüüavad, et midagi oleks vaja muuta.
Feminismi alguseks Eestis võib pidada rahvuslikku ärkamisaega, mil loodi esimesed vabatahtlikud naisorganisatsioonid. Seda perioodi iseloomustab hariduspüüdlus, millele järgnesid naiste õiguslikud nõuded. Võrreldes tänapäevaga olid siis feministide tahtmised vägagi tagasihoidlikud, rõhudes enesetäiendusele. Teisel naiskongressil 1920 aastal olid peamisteks eesmärkideks naise vabanemine mehe eestkoste alt nii isiklikult kui ka majanduslikult, võrdsete õiguste saavutamine laste suhtes. Eesti iseseisvumisega said naised poliitilised õigused, mis viisid edasi feminismi teise perioodi. Edasi järgnes iseteadliku ja vastutusvõimelise naise rakendamine nii riiklikesse kui ka omavalitsusasutustesse.
Iseseisvumise kaotamisega 1940. aastal soikus ka feministlik liikumine. Nõukogude perioodil ei omanud sugu tähtsust, kõik olid ühesugused seltsimehed. Naised töötasid ja teenisid ise elatist meestega võrdsetel ametipostidel, kuid töötasu suurus oli väiksem kui meestel. Selleaegsed naisorganisatsioonid olid direktiivselt ellu kutsutud ühendused , millel ei olnud sisu. Sellele vaatamata jõuti lääne feminisme edastada abordiõigusega, mis taastati 1955. aastal, mujal käis võitlus selle eest 1970. aastateni.
Feministlik mõtlemine ärkab Eestis uuesti 1990. aastate lõpus ja siis soolise vaatenurga alt ehk postfeminismina. Naiste õigused ei olnud samaväärsed meestega tööturul, pöörati tähelepanu ebaõiglasele palga poliitikale, märkama hakati seksuaalset ahistamist. Feminismiteema oli küll aktuaalne , kuid mitte kõikidele see ei meeldinud ja ajakirjanduses kritiseeriti seda teemat. Feministe peeti meestevihkajateks, perelõhkujateks ja ilu mitte sallivateks, neid nimetati ka hulludeks ning alaväärsuskompleksi põdevateks naisteks.
Tänapäevase postmodernistliku feminismi algus on seotud vasakpoolsusega, sellest lähtuvalt võib mõista, et endises nõukogude ühiskonnas hästi sellist vaatenurka ei aktsepteerita. Sootu nõukogude aeg katkestas meie feminismi kultuuri. Meie naispoliitikud oma valimisdebattidel toovad feministlikud ideed välja ettevaatlikult ja sõnu valides , esindades justkui oma erakonna vaateid, mitte isiklikke seisukohti. Osutatakse sellele, et naised poliitikas teevad selle perekesksemaks ja nii oleks ka naiste huvidest lähtuvad seisukohad riiklikul tasemel tehtavates otsustes olemas. Selline ähmane, üldistav ja kontreetset eesmärki mitte sõnastav jutt naiselikest väärtustest võib õhutada arusaamu naiste- ja meestevahelisest looduse poolt tingitud erinevustest. Naisi näidatakse kui ühtset massi, mitte kui erinevaid indiviide. Niisugused sõnavõtud annavad tuult tiibadesse arusaamale, et eelkõige naistele ongi mõeldud pere ja laste eest hoolitsemine, soost tingitud esmased kohustused. Selline sarusaam ei ole täiesti vale, kuid samad kohustused on ka meestel. Ei ole koduses elus naiste töid või meeste töid on ühtne meeskonna töö – igaüks annab oma panuse pereellu. Kui mees ja naine mõlemad käivad tööl, siis ei saa peale tööd nõuda, et ainult naine koristaks, teeks süüa ja tegeleks lastega, viies neid huviringidesse või trenni . Meie ühiskond kipub paraku just naistele selliseid tüütuid ja aeganõudvaid kohustusi omistama, kuid sellist tööjaotust ei saa põhjendada bioloogilisest soost tingituna . Sellest tingitult ongi feministlik perspektiiv vajalik, et valitseks demokraatlik ühiskond, kus austatakse inimõigusi ning naised saaksid teha oma valikuid ilma, et ühiskond seda tauniks lähtuvalt tema soost.
Feminismi vastuväitena Eestis tuuakse põhjendus, et eesti naine on tugevam, võimekam ja vastupidavam kui suguõed teistest rahvustest. Tõelise eesti naise võrdluskujuks peetakse Kõrboja Annat või Vargamäe Krõõta, kes nurisemata ja ka alandusi trotsides elavad oma egoistlike ja kesiste võimetega meeste kõrval. Tegelikus elus ei maksa neid tegelaskujusid jäljendada, kuna liigne leplikkus ei viita õilsameelsusele või ürgnaiselikkusele, pigem viitab see orjameelsusele teenida isandat. Kuni selline käitumine on naiste poolt aktsepteeritav või isegi naiselikuks peetav, seni ei ole mõtet rääkida palgalõhest ja sookvootidest, siin ei aita ka soolise võrdõiguslikkuse volinik ega eurodirektiivid. Ametikohtadel, mida täidavad peamiselt naised (lasteaiakasvatajad, õpetajad, meditsiinitöötajad jne) jääbki palk madalaks senikaua, kuni naised sellega ise lepivad ja soost tingitud kannatusi paratamatuks peavad. Elust enesest on näiteid, kus samale tööle kandideerides, küsides naise käest palga suurust on vastus ebamäärane ja enamasti alla keskmise. Sama küsimust mehe käest küsides teab ta kindlalt, et väärib palka üle keskmise ja seda öeldes on ta enesekindel mitte kõhklev.
Sellejärgi võib öelda, et Eestis on levinum essentsialistlik vaateviis – lähtutakse eeldustest, et naiste loomus vastandub mehelikule, mis paneb aluse sellele, et meie ühiskonnas valitsevad traditsioonilised soorollid. Pärit on selle essentsialistliku vaate juured nõukogude perioodist, mis välistas soo. Eesti ühiskonnas valitseb mõtteviis, et mehed on mehed – julged , tugevad, kõike teadvad ja naised jäägu naisteks, olgu malbed, ilusad ja head. Sotsioloogide põhjendus traditsioonilistele soorollide järgimisele on see, et naiste „mõistlik“ käitumine toob kaasa ühiskondliku heakskiidu, tegemist on ratsionaalse valiku teooriaga. Naiste endi teha on see, milliseid valikuid nad teevad, kuid mulle tundub, et Eesti naine on alati olnud täis tahtmist teha karjääri ja saavutada edu.
Essentsialismi teemaga saab siduda ka selle , et Eestis on prostitutsioon vastuvõetavam kui feminism. Kuna prostitutsiooni peetakse vanimaks ametiks, naisel on loomulik anne mehi võrgutada ning seda peetakse asjade loomulikuks käiguks. Enamasti on ka prostituudil kena välimus, raha ja looduse poolt antud „naiselikud relvad“.
Naisliikumine Eestis on konservatiivne , kuna ei taheta tegelikult „pärisfeminismi“, mis tähendaks tõsist võitlust oma õiguste eest, selle asemel räägitakse naiseksolemisest. Sellest tingitult ei ole naisliikumine ka selgelt sõnastanud mida nad tahavad.
Mida siis on liberaalseks pidaval Eestil feminismilt õppida? Eelkõige peaksime tähelepanu pöörama ühiskonnas juurdunud arusaamadele soorollidest, mis võivad kahjustada kodanike võrdset kohtlemist. Tuleks rääkida ausalt diskrimineerimisest töö tasustamisel, kus riiklikult tasustavatel töökohtadel on enamasti tööl naised ja palgad on madalad.

kokkuvõte

Antud referaadis käsitlesin feminismi Eestis. Esimeses peatükis andsin ülevaate feminismi ajaloost. Tõin välja kolm peamist feminismi lainet, millest esimene laine keskendus kodanikeõigustele, teise feminismi laine eesmärk oli õiguse nõudmine naiste seksuaalsele ja vaimsele enesemääratlusele ning kolmanda laine feminism ehk postfeminism oli suunatud feminismi teise laine tegevuse kriitikale.
Teises peatükis käsitlesin feminismi Eestis. Ülevaatlikult võib öelda, et feministlike teemadega ei olda väga kursis ja nendega on seotud ka väärarusaamad. Probleemiks on nii naiste kui meeste kinnistunud hoiakud, milles peetakse loomulikuks olukorda, et naiste tööd on madalamalt tasustatud .
Feministlikku liikumist kui sellist Eestis eriti ei ole ja sellest osavõtjaid ka mitte. Põhjuseks võib olla see, et naised ei tunne ennast suures osas allutatutena ja sellepärast ei arva ka mehed, et nad naistele liiga teevad. Kuid võib väita, et naised on siiski ühiskonnas madalamal positsioonil ja mehed kasutavad naiste kohusetundlikkust ja kuulekust ära.

kasutatud kirjandus

"Tugev Eesti naine" lakub võrdõiguslikkuse haavu . (kuupäev puudub). Kasutamise kuupäev: 30. märts 2016 . a., allikas ESTONICA Entsüklopeedia Eestist: http://www.estonica.org/et/Tugev_Eesti_naine_lakub_v%C3%B5rd%C3%B5iguslikkuse_haavu/M%C3%BC%C3%BCt_tugevast_ja_p%C3%B5hjamaisest_Eesti_naisest/
Beauvoir de, S. (1997). Teine sugupool. Tallinn: Vagabund.
Hansson, L., Papp, Ü. M., Pilvre, B., & Pettai, I. (2003). Erinevad, aga võrdsed. Tallinn: ÜRO Rahvastikufond, Sotsiaalministeerium.
Kivimaa, K. (2015). Naiste rollid ja õigused kui riikliku propaganda osa. Kasutamise kuupäev: 30. märts 2016. a., allikas Feministeerium: http://feministeerium.ee/naiste-rollid-ja-oigused-kui-riikliku-propaganda-osa/
Mänd , K., Pilvre, B., & Sepper , M. L. (2003). Tilliga ja tillita. Tallinn: ENUT.
9