Fašistlike ideoloogiate üldpõhimõtted (0)

Sissejuhatus. Fašistlike ideoloogiate üldpõhimõtted
Erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest jäi fašistliku ideoloogia
levik Suurbritannias 1920. ja 1930. aastatel marginaalseks. Kuigi näiteks
Suurbritannia fašistlike liikumiste lipulaeva British Union of Fascists
ülesehitamine toimus loogilise ja ammendava programmi alusel - rahva
poolehoidu taotlevad aktsioonid järgnesid alles hiljem - , ei suudetud
pikaajalise demokraatiatraditsiooniga brittidelt leida piisavat toetust.
Mark Hagopian nimetab pärast Esimest maailmasõda Itaalias ja mujal
Euroopas tekkinud fašistliku ideoloogia olulisimateks põhimõteteks
etatismi, karismaatilist juhtimist, elitarismi, hüpernatsionalismi,
voluntarismi, antiparlamentarismi ning antimarksismi (Hagopian 1993, 388).
Lisaks on erinevad autorid nimetanud fašistliku ideoloogia põhitunnustena
veel antikonservatismi, antiliberalismi, parteilisi võitlussalku ja
eesmärki totalitarismile.
Kahtlemata sobinuks vähemalt mõned neist põhimõtetest (etatism, elitarism )
rakendamiseks ka Suurbritannia ühiskonnas, kuid näiteks hüpernatsionalismi
ja antiparlamentarismi viljelemine ei tulnuks toonases koloniaalimpeeriumi
pidanud ja 13. sajandisse ulatunud parlamentarismiga riigis kõne alla.
Fašistlikud liikumised Suurbritannias 1920. aastail
Fašistlikke liikumisi Suurbritannias maailmasõdade vahelisel perioodil on
ajaloolased hinnanud erinevalt. Mõned autorid on fašismi kui ideoloogia
mõju kasvus näinud üht suurimat ohtu 1930. aastate Briti poliitilise
süsteemi stabiilsusele (Branson & Heinemann 1971 , 281), seevastu teised
(nt Benewick 1972, 51) on leidnud, et fašistlikud liikumised olid Briti
poliitikas marginaalse tähtsusega.
Läbi aegade tuntuim Suurbritannia fašistlik liikumine British Union of
Fascists (B.U.F.) loodi sir Oswald Mosley poolt 1932. aasta oktoobris . See
ei olnud esimene seltskond Albionil, kes tituleeris end fašistideks ja mis
hiljem omandas poolsõjaväelise iseloomu ( Stevenson & Cook 1994).
Juba 1923. aasta mais oli miss R. L. Lintorn- Orman loonud organisatsiooni
British Fascisti, mis hiljem omandas nimekuju British Fascists. Nende
programm oli segu patriotismist ja antikommunismist. Organisatsiooni
eesmärk oli kaitsta Suurbritannia senist ülesehitust kommunistide
rünnakute eest ning luua kommunismiohu vastu vajadusel relvastatud salku.
Algselt oli British Fascists pigem patriootliku alamkeskklassi liikumine
kui fašistlik organisatsioon , ent pärast 1927. aastat, mil nad võtsid
kasutusele musta vormiriietuse, süvenes liikumises fašistlik mõju. Siiski
jäi selle liikumise mõju Briti ühiskonnale napiks (Stevenson & Cook 1994,
218).
Teine fašismi sugemetega rühmitus National Fascisti eraldus eelmisest
1920. aastate keskel. Selle liikmeskond oli samuti napp ja tegevusala
piiratud valdavalt Londoniga. National Fascisti ülesehitus sarnanes juba
märksa rohkem Itaalia fašistliku partei omaga .
Kolmandat fašistlikku liikumist, Imperial Fascist League 'i (I.F.L) juhtis
ja rahastas Arnold Leese, veterinaarkirurg ja endine British Fascists
liige. Alates 1929. aastast andis I.F.L. välja ajalehte The Fascist. Ka
selle organisatsiooni liikmeskond oli kasin ega ulatunud kunagi üle
tuhande. I.F.L.-i omapära võrreldes varasemate fašistlike liikumistega oli
selle tuntav antisemiitlik suund.
Ühelgi neist kolmest grupist polnud Suurbritannia sisepoliitikale
märgatavat mõju. Neid vaadati kui veidrike liikumisi, kes ei äratanud oma
tegemistega isegi politsei tähelepanu.
1930. aastate algus Suurbritannias
1920. aastate lõpu Suurbritanniat iseloomustas omapärane uuenduste ja
nostalgia segu, mis väljendus selles, et uuenduste puhul lähtuti
põhimõttest "turvalisus ennekõike". 1929. aastal tuli võimule leiboristide
teine valitsus eesotsas Ramsay MacDonaldiga. See valitsus osutus aga
täielikuks läbikukkumiseks tänu samal aastal Ameerika Ühendriike vallanud
börsikrahhile, mille tagajärjel tekkinud probleemid. Leiboristlik valitsus
oli võimetu võitlema järsu tööpuuduse kasvuga, mis saavutas 1932. aastal
Suurbritannias oma tipu - töötuid oli 3 miljonit. Süvenes tööstuslik
seisak ja sotsiaalne langus.
Suurbritannia majandusprobleemidele lisandusid ülemaailmse
protektsionismipoliitika kõrval veel sisemised mured, mis tulenesid
majanduse tuginemisest traditsioonilistele harudele nagu söe-, tekstiili-
ja terasetööstus ning laevaehitus . Probleemiks olid ka vähesed
investeeringud tootmisvahenditesse ja ülearune tööjõud, mis omakorda tõi
kaasa ettevõtete ebaefektiivsuse.
1931 . aasta 23. augustil kirjutas MacDonald lahkumisavalduse, kuid jätkas
peaministrina rahvuslikus valitsuses, mis võitis ülekaalukalt sama aasta
oktoobris peetud üldvalimised. Uue valitsuse edu pant oli konservatiivne
tehnokraatlik mudel, mis oli vaba Victoria- aegsetest stereotüüpidest.
Paljud leidsid , et kriisist välja tulemiseks ning Suurbritannia majanduse
taaselustamiseks tuleb radikaalselt muuta riigi sisepoliitikat. Esimese
maailmasõja ajal edukalt peaministrina tegutsenud David Lloyd George
pakkus välja ameeriklaste New Deal'i ülevõtmist, samas kui kommunistid
nägid helget tulevikku Nõukogude Venemaa mudeli ülevõtmisest.
Kriisitingimustes oli loomulik radikaalsete parlamendiväliste jõudude
esilekerkimine - kommunistid ühelt poolt ja organiseeruvad fašistid
teiselt poolt.
"Liberaalne majandussüsteem oli hukule määratud. Valitseval eliidil polnud
piisavalt mentaliteeti ega säravust, võimalust luua piisavalt kiiresti uus
süsteem. /.../ See oleks andnud kommunismile ajaloolise võimaluse, kuna
Vanad Olijad ei suutnud kommunismiohtu tagasi tõrjuda. Et võita masside
poolehoidu, pidi väljakutse vastu võtma mingi alternatiivse ideoloogia ja
süsteemiga uus liikumine. /.../ Suurbritannia vajas sellist liikumist"
(Skidelsky, 1975, 288-289).
Sir Oswald Mosley ja British Union of Fascist ajutine tähelend
Alles seejärel, kui sir Oswald Mosley asutas 1932. aastal oma liikumise
British Union of Fascists (B.U.F.), mis õigupoolest oli partei, saab
rääkida tõelisest fašismist Suurbritannias (Stevenson & Cook 1994, 218).
Tuleb öelda, et erinevalt teiste Euroopa riikide fašistlike liikumiste
liidritest, kes olid löömamehe kuulsusega, oli Mosley nii intellektuaal
kui aktiivne tegutseja, nii vaimne juht kui suurepärane organisaator .
Oswald Mosley sündis 1896. aastal jõukas perekonnas. Esimese maailmasõja
puhkedes liitus ta ratsaväerügemendiga, hiljem Kuningliku Lennukorpusega,
saades kahel korral läänerindel haavata. Poliitikasse tuli Mosley 1918.
aastal, mil ta valiti Konservatiivse Partei esindajana Briti Alamkotta.
Peagi tekkisid tal erakonnakaaslastega vastuolud ning 1922. ja 1923. aasta
üldvalimistel kandideeris neis pettununa parlamenti sõltumatu
konservatiivse kandidaadina. Aprillis 1924 liitus ta opositsiooniliste
leiboristidega, 1926. aastal taasvaliti ta viimase esindajana parlamenti.
1925. aastal publitseeris Mosley raamatu Revolution by Reason, milles ta
soovitas pangad riigistada ning raha täiendava juurdetrükkimise abil
parandada tööhõivet ja elavdada majandust. 1929. aastal nimetati ta
leiboristide kabinetis ametikohale, mis sisuliselt vastas rahandusministri
asetäitjale.
Jaanuaris 1930 esitas ta Suurbritannia peaministrile rea ettepanekuid , mis
nägid ette rahvusliku tööhõiveprogrammi, täiendavad summad teedeehituseks
ning valitsuse maksupoliitika ümbervaatamise. Valitsus lükkas sama aasta
mais Mosley ettepanekud tagasi, mispeale ta oli sunnitud valitsusest
lahkuma ; ühtlasi lahkus ta Leiboristlikust Parteist, et luua briti variant
fašismist, mis kujutas endast segu korporatismist ja antisemitismist.
1931. aastal asutas ta New Party (N.P.), mis pidi propageerima
eelnimetatud majandusuuenduse programmi, mida teised erakonnad ja
valitsusringkonnad vastustasid. Hoolimata mitme senise leiboristist ja
konservatiivist parlamendisaadiku liitumisest N.P.-ga tabas erakonda 1931.
aasta üldvalimistel täielik fiasko - Alamkojas ei saadud ainsatki kohta ja
isegi kommunistid saavutasid rohkem poolthääli. Läbikukkumine sundis
Mosley'd valima radikaalsema tegevusvormi.
"Mosley oli võitleja, kes tõmbas ligi teisi võitlejaid: kui ta poleks seda
suutnud, poleks ta end fašistiks nimetanud. See ei tähenda, et ta otsis
tulekoldeid. See ei tähenda, et see polnud tema eesmärk number üks. See
tugevdas tema põlgust Vanade Olijate ja nende argpüksliku psühholoogia
vastu. Võitleja ja sõdur võttis kasutusele jõu." (Skidelsky, 1975, 358)
1932. aasta jaanuaris külastas Mosley Itaaliat, et lähemalt tutvuda
fašistliku ideoloogia ja korporatiivse riigisüsteemiga. Ta oli vaimustatud
Itaalia tüüpi fašismist, eriti selle modernsusest ja dünaamilisusest
(Stevenson & Cook 1994, 222). Sama aasta sügisel otsustas ta Uue Partei
laiali saata ja rajada oma fašistliku liikumise: British Union of Fascists
(B.U.F.). Loodud organisatsioon oli tugevalt antikommunistlik ja võitles
majandusliku uuestisünni eest, mille eelduseks olnuks valitsusepoolne
rahastamine ja korporatism.
Seni B.U.F.-i tegevust finantseerinud ja liikumise propagandategevust
juhtinud lord Rothermere loobus aktiivsest tegevusest, kuna süvenesid tema
erimeelsused Mosley'ga - esimene luges end pigem antikommunistiks, teine
puhtakujuliseks fašistiks.
1934. aastaks juurdusid B.U.F.-i ridades antisemiitlikud vaateid, mis veel
paar aastat varem polnud kuigi laialt levinud. Liikumine korraldas
provokatiivseid marsse juudi linnaosades, mille tagajärgedeks olid
rahutused . Kõrghetk oli sama aasta 7. juunil, mil Olympia saali kogunes
koosolekule 2000 mustsärklast ja üle 10 000 huvilise.
British Union of Fascists seisukohtade iseloomustus
Tsitaadid Oswald Mosley raamatust The Greater England (London, 1932):
"Fašism on ülim edasiviiv jõud ja revolutsiooniline dogma maailmas. See
püüab oma eesmärke saavutada lähtudes tavadest ning jälgides korda ja
seadusi, kuid objektiivselt võttes on see kas pöörettekitav või eimiski."
("Fascism is the greatest constructive and revolutionary creed in the
world. It seeks to achieve its aim legally and constitutionally, by
methods of law and order ; but in objective it is revolutionary or it is
nothing .")
"Viimase neljateistkümne aasta jooksul pole vanad parteid toonud
Suurbritanniale väljapääsu, nad ei too seda kunagi. Nad pole kriisist
teadlikud, nad pole valmis sellele reageerima, isegi nende psüühika pole
selliste asjade esilekerkimiseks valmis. Me ei saa nendega teha
kompromissi , sest "nende tee pole meie tee ja nende jumalad pole meie
jumalad.""
("In Great Britain salvation has not come , in fourteen years , from the old
parties , and it will not come. They are not alive to crisis; they are not
organized to meet it; and their mind and psychology are unsuited to it. We
cannot compromise with them , for "their ways are not our ways and their
gods are not our gods."")
"Ekselda ja virelda kauem tähendaks riskida kokkuvarisemisega. Sellises
olukorras pole uutel rahumeelsetel ideedel kohta - edukad on vaid
vägivaldsed ideed, nagu on seda tõestanud välismaa kogemus. /.../ Võitjana
väljub kas fašism või kommunism; viimane tähendaks, et Suurbritannia laul
on lauldud."
("To drift much longer, to muddle through much further, is to run risk of
collapse. In such a situation new ideas will not come peacefully: they
will come violently as they have come elsewhere. /…/ Either Fascism or
Communism emerges victorious; if it be the latter , the story of Britain is
told .")
"Meie vaenlased on eelkõige praeguse parlamentaristliku süsteemi Vanad
Olijad. Kui nende võim püsib edasi, saab meie homseks põhivaenlaseks
Kommunistlik Partei. Vanad Olijad on katastroofi kujundajad , kommunistid
on vaid selle elluviijad."
("The enemy today is the Old Gang of present parliamentarism. The enemy of
tomorrow, if their rule persists much longer, will be the Communist Party.
The Old Gang are the architects of disaster, the Communists only its
executors.")
Toodud tsitaadid tõestavad ilmekalt B.F.U. tegevuse uuenduslikku, kui
mitte revolutsioonilist iseloomu, ning liikumise ideede üsna ühest
vastavust fašismi peamistele kriteeriumitele.
British Union of Fascist langus 1930. aastate keskel
Suurbritannia majanduse jaluletõstmisel 1930. aastate keskel osutus
võtmefiguuriks rahandusminister Neville Chamberlain . Lõuna-Inglismaal
tekkisid arvestatavad eeslinnad ja arenes kergetööstus. Soodustusi tehti
farmeritele ja arendati transpordisüsteemi.
Valijad olid tänulikud ja 1935. aasta valimised võitis taas rahvuslik
valitsus, mis nüüdseks koosnes peaaegu täielikult konservatiividest. Selle
valitsuse probleemiks oli see, et ta jättisi põhjendamatult jättis
unarusse vaesemad piirkonnad (Šotimaa, Wales) kuni ajani, mil seal hakkas
arenema lennukitööstus.
Samas tegi orienteeritus eeslinnades tekkivale keskklassile
Suurbritanniast ühe stabiilsema riigi tolleaegses Euroopas. Näiteks
Itaalias ja Saksamaal pääsesid võimule autoritaarsed, kui mitte
totalitaarsed režiimid ning Austria ja Hispaania vaevlesid korratuses.
Sotsiaalne hierarhia muutus Suurbritannias tollel ajajärgul suhteliselt
vähe - parlamendi ja monarhia prestiiž säilis hoolimata sellest, et
kuningas Edward VIII loobus detsembris 1936 troonist. Mitmes mõttes tundus
1930. aastate keskpaiga Suurbritannia olevat rahu ise.
1937. aasta 1. jaanuaril jõustus Public Order Act, mis keelas
poliitilistel jõududel luua eraarmeesid, nimetas kuriteoks ähvarduste ja
solvavate sõnade kasutamise kuriteoks ning andis loa marsse keelustada.
Kõik need punktid õõnestasid tugevalt B.F.U. tegevust.
Selline seis aga hakkas kiiresti muutuma 1937. aastal, seda
rahvusvahelises poliitikas toimunud muutuste tõttu. Pärast Esimest
maailmasõda oli Suurbritannia hoidunud sõjalisest sekkumisest teiste
riikide vahelistesse arveteklaarimistesse, seda tänu ühiskonna üldisele
patsifistlikule meelestatusele. Ühtlasi vähendati maailmasõjade vahel
järk-järgult relvastust.
Vaid vähesed brittide sõjalist sekkumist pooldavad häält (nende hulgas tol
ajal poliitiliselt isoleeritud ja ebapopulaarne Winston Churchill) tõstsid
häält, kui Saksamaa okupeeris 1936. aasta alguses Reinimaa.
Sarnase lepituspoliitikaga suhtus Briti valitsus Itaaliasse, kui viimane
vallutas Etioopia . Vahele ei sekkutud siis, kui mässulised eesotsas
kindral Francoga verise kodusõja järel Hispaanias võimu haarasid.
Tolleaegne peaminister Neville Chamberlain uskus siiralt koostöösse
fašistlike liidritega. Ent rahva arvamus hakkas muutuma. Riigi
kaitsepoliitika hakkas alates 1935. aastast aktiivselt rajama hävitajatel
põhinevaid õhujõude ja arendama radaritel põhinevaid õhutõrjesüsteeme.
1937. aastal oli taasrelvastumine juba selgesti aimatav protsess. Rahva
meelsust muutnud faktoreid oli mitmeid. Esiteks, Hispaania kodusõjas
käinud vabatahtlikud hakkasid pooldama internatsionaalsemat lähenemist.
Teiseks, saksa päritolu juudi põgenikud tutvustasid britte Hitleri režiimi
karmi reaalsusega. Vastuolud hakkasid tekkima ka valitsuses.
Ent Chamberlain otsustas jätkata lepituspoliitikat ja võis septembris 1938
Münchenist naastes rõõmuga teatada, et "meie ajal saab olema rahu". Sama
aasta lõpuks sai aga selgeks, et Müncheni kokkuleppe tulemuseks oli
tegelikult Tšehhoslovakkia demokraatia ohverdamine.
Seepeale haaras üldsust viha. Chamberlaini seni tugev positsioon muutus
korraga väga hapraks. Tugeva välise surve tõttu pidi ta Praha lõplikku
langemise järel märtsis lubama kaitsta Poolat. Suurbritannia üritas rahva
survel liitu astuda Nõukogude Liiduga, kuid kuna sellega tegeldi liiga
aeglaselt, otsustas Venemaa hoopis Saksamaaga lepingu sõlmida.
1939. aasta suveks oli selgelt tunnetatav rahva soov kõigi võimalike
ressurssidega vastu hakata Saksamaa agressioonile Mandri-Euroopas.
Teise maailmasõja algus vähendas veelgi rahva toetust B.F.U.-le.
Liikmeskonna vähenedes kuivasid kokku finantsallikad ning Mosley asus
kasutama alternatiivseid ja tolle aja kohta suhteliselt novaatorlikke
skeeme. Ta soovis tööle panna kaks kommertsraadiot, ühe Belgias ja teise
Saksamaal. Mõlemad edastanuks ingliskeelseid saateid Suurbritanniasse. See
oli üks põhjustest, miks Mosley ja ta abikaasa olid Teise maailmasõja ajal
vanglas - kuigi sõjategevuse tõttu ei jõudnud Saksamaal asuv jaam käiku
minna, ei suutnud britid kindlaks teha, kas Mosleyd on ohtlikud
rahvuslikule julgeolekule või mitte. Mõned ajaloolased on väitnud, et kui
Mosley oleks õigel ajal poliitikast tagasi tõmbunud ja täielikult
meediaärile pühendunud, oleks temast võinud saada päris korralik
ettevõtja.
1947. aastal moodustas Mosley Union Movementi, mis toetas Suurbritannia
integreerumist Euroopasse ning oli vastu kolooniatest ja asumaadest
tulenevale immigratsioonile. Kuigi ta üritas veel kahel korral ( 1959 ,
1966) parlamenti pääseda, ei õnnestunud see tal enam. Sir Oswald Mosley
suri 1980. aastal.
Kokkuvõte
Kuigi ajaloolased ja ühiskonnateadlased loevad sõdadevahelise
Suurbritannia fašistlikke liikumisi ühtedeks intellektuaalsemaks ja
sümpaatsemaks Euroopa samaväärsete liikumiste seas, ebaõnnestus fašistlike
ideede laiem levik Albionil. Võib avaldada imestust, miks isegi Briti
fašistlike liikumiste lipulaeva British Union of Fascists markantse liidri
sir Oswald Mosley hästi argumenteeritud seisukohad ei leidnud sealses
ühiskonnas laiemat toetust ( Thurlow , 1998, 131).
Üha süvenev radikaalsus (revolutsioonilisus), parlamentarismi vastustamine
ja Briti ühiskonnale seniharjumatu juutide vaenamine, mis tõi kaasa
avalikkuse laialdase hukkamõistu, olidki võibolla peamised põhjused, miks
Briti fašistidel ei õnnestunud Albionil lõplikku läbilööki sooritada .
Mainimata ei saa jätta antifašistlikke meeleolude üha laiemat levikut ja
süvenemist brittide hulgas.
Kahtlemata aitas ebaedule kaasa Briti ühiskonna kauaaegsed parlamentaarsed
ja demokraatlikud traditsioonid, mis ei võimaldanud äärmusrühmitustel
(nagu fašistid seda ju olid) laiemat ühiskondlikku kõlapinda saavutada.
Samuti Ühendkuningriigis üha tugevnev ametiühingu- ja töölisliikumine,
millise peamine poliitiline väljund leiboristid kasvatasid 1920. ja 1930.
aastatel jätkuvalt oma mõjuvõimu ning sai just siis üheks kahest suurest
erakonnast. Ühtlasi tõrjusid leiboristid briti erakondade seas liidrirolli
eest võitlejate seast välja liberaalid , kes alles sajandi esimesel
kümnendil duelleerisid edukalt konservatiividega.
Konservatiivid , leiboristid ja liberaalid olidki kahe maailmasõja vahel
Suurbritannia kolm juhtivat erakonda, kes jagasid omavahel ära suurema osa
parlamendikohtadest. Majoritaarse valimissüsteemi tõttu oli väljastpoolt
tulijatel väga raske siseneda vanade tegijate mängumaale. 1931. aastal
alguse saanud tava, et konservatiivid ja leiboristid moodustavad ühiseid
koalitsioonivalitsusi, rahuldas nähtavasti Suurbritannia üldsuse huve.
See pärssis tublisti ka fašistlike liikumiste tegutsemist , kes olid
sunnitud viljelema parlamendivälist poliitikat. Ühtlasi tingis see neid
valima tunduvalt radikaalsemaid
tegutsemisvorme kui vanad erakonnad, sest vaid nii oli fašistidel võimalik
kõigutada seismajäänud parlamentarismi alustalasid ning loksutada
konnatiigistuma kippuvat poliitmaastikku.
Samuti on ebaedu põhjustena nimetatud vähemasti B.F.U. tugevat
(alam)keskklassi imagot - töölisklassi esindajaid ei suudetud liikumisse
märkimisväärsel hulgal kaasa haarata.
Lõpliku kabelimatsuna mõjus Teise maailmasõja puhkemine, mis paigutas
fašistlikud või fašismile kalduvad poliitikud automaatselt lindpriide ehk
riigivaenlaste hulka.
Kasutatud kirjandus
J. Stevenson, C. Cook, Britain in the Depression : Society and Politics ,
1929-1939, 1994.
M. Hagopian, Reziimid, liikumised, ideoloogiad. Võrdlev sissejuhatus
poliitikateadusse, Tallinn 1993.
N. Branson, M. Heinemann, Britain in the Nineteen Thirties, 1971.
R. Benewick, "The Threshold of Violence ", Direct Action and Democratic
Politics, 1972.
R. Skidelsky, Oswald Mosley, London 1975.
R. Thurlow "Fascism in Britain", London - New York 1998.
The Oxford History of Britain, Oxford - New York 1984.