Fašism (0)

Pirita Majandusgümnaasium

Merilin Meite

Kristiina Roosild
12c klass

Fašism

Referaat

Juhendaja : Ergo Aas
Tallinn 2009
Sõna päritolu
Sõna fascismo tuleneb sõnast fascio, mis tähendab 'kimpu' poliitilise või relvastatud rühmituse või rahvuse mõttes. Seda seostatakse ka ladina sõnaga fasces, mis tähendab vitsakimpu sellest väljaulatuva kirvega – kõrgema võimu tähist, mida Vana-Roomas kandsid liktorid kõrgemate magistraatide ees.
Fašism (itaalia keeles fascismo) on poliitiline ideoloogia, mis taotleb rahvuslikele, rassilistele ja kultuurilistele tunnustele toetava rahvusliku ühtsuse loomist, mis üldiselt nendega ei piirdu. Algses tähenduses on see autoritaarne liikumine ning ideoloogia, mis valitses Itaalias 1922–1943 Benito Mussolini juhtimisel. Fašismi on erineval alusel laiendatud ka rahvussotsialismile ning teistele taolistele liikumistele ja ideoloogiatele. Rahvussotsialismi nimetamine fašismiks omane just Venemaa ja Nõukogude Liiduga seotud ringkondades, kuna Jossif Stalin ei soovinud omal ajal rahvussotsialiste sotsialistideks tunnistada ja sundis seetõttu neid nimetada fašistideks.

Olemus

Fašismi kirjeldavad autoritaarne ainuparteisüsteem, äärmuseni tsentraliseeritud riigiaparaadi ühtekasvamine fašistliku parteiga, ühiskonna elu kõigi külgede range reglementeerimine ja salapolitseilik jälgimine, üldkohustuslik fašistlik ideoloogia, juhikultus , tegeliku demokraatia, vabaduse ja õiguste mahasurumine. Sellele lisandusid sõjakas šovinism, agressiivne välispoliitika , piiramatu omavoli ja patriotismi nimel korda saadetud massiterror, vähemusrahvuste ( ksenofoobia , antisemitism), haritlaste ja poliitiliste oponentide vastu, vaenuõhkkonna tekitamine poliitiliste vaenlaste otsimise, avaliku hukkamõistu ja jälitamisega.

Ajalugu

Poliitiline liikumine fašistliku diktatuuri kehtestamiseks tekkis pärast I maailmasõda.
Kohalikest oludest sõltuvalt omandas fašism eri maades erineva kuju. Fašistlik liikumine tekkis 1919. aastal Itaalias, kus Mussolini moodustas Fascio di Combattimento (‘Võitlusliit’). 1921 kujunes sellest Rahvuslik Fašistlik Partei. Esmakordselt kehtestatigi fašistlik kord Itaalias (1922 – 1943), seejärel Saksamaal (1933 – 1945) ja teistes maades. Saksamaal esines fašism natsionaalsotsialismi nime all. Saksamaa ja Itaalia eeskujul ja toetusel tekkisid fašistlikud organisatsioonid I ja II maailmasõja vahelisel ajal ka mitmetes teistes riikides: Hispaanias Falang (tuli kindral Franco juhitud putši tulemusena võimule aastaks 1939) jt. Austrias kehtis 1934 – 1938 fašismist mõjustatud autoritaarne diktatuur, nn. klerikaalfašism. Sama oli Portugalis alates 1930. aastaist valitsev režiim. Fašismile iseloomulikke jooni oli Ungaris 1930. aastail, Bulgaarias 1935 – 1944, Kreekas 1936 – 1944, samuti Ladina-Ameerika diktatuuridele ja Jaapani militaristlikus režiimis jm. Ka tänapäeval eksisteerib maailma riikides neofašistlikke liikumisi, mille ideoloogia rajaneb rohkemal või vähemal määral traditsioonilisel fašismil.
Itaalia fašism
Algselt tähendas "fašism" Benito Mussolini poolt 1919 rajatud Itaalia Võitlusliitudest" lähtunud poliitilist liikumist, mis tuli Itaalias võimule 1922. Fašism polnud kabinetis välja töötatud doktriini kammitsas: ta tekis aktsiooni tarvilikkusest ja ta oli aktsioon, ta ei olnud erakond, kuid oli kahel esimesel aastal anti-partei ja liikumine. Fašism on selgesti eraldatav mitte ainult poliitilise korrana, vaid ka doktriinina. Fašism, teostades kriitikat nii enda kui teiste suhtes, omab iseseisva lähtekoha ja suhtumismõõdupuu - ja seega ka teostamise lähtekoha - mitmete probleemide ees.
Fašism ei usu igavese rahu võimalust ega sellest tulevat kasu. Järelikult hülgab ta patsifismi, mis peidab endas loobumist võitlusest ning eelistab argust ohvrimeelsusele. Ainult sõda viib inimenergiad suurima tõusuni. Järelikult doktriin , mis lähtub rahu eelpostulaadist, on võõras fašismile; samuti kui on võõrad fašistlikule vaimule kõik internatsionalistlikud ja sotsietaarsed konstruktsioonid . Fašism tähendab samuti oma lähedaste hoidmist. Fašismi doktriini juurde kuulub oma perekonna ja vanemate austamine ning nõrgemate austamine.

Itaalia fašismi tunnusjooned

• Äärmuslikult natsionalistlik , populistlik valitsemisvorm juhikultusega.
  
• Poliitika rõhutatud estetiseerimine ning tahte primaadi rõhutamine majanduse suhtes. Selles lähtub fašism futurismist.
  
• Riikluse, poliitika ja ühiskondliku tegevuse samastamine; riigivälise poliitilisuse võimalikkuse eitamine .
  
• Poliitiliste sümbolite (mundrite, marsikolonnide ja lippude) ohter tarvitamine.
  
• Antiigile orienteeritud traditsionalism , mis avaldus eriti vanaroomaaegse mineviku kultuses, ning samaaegne revolutsioonilis-dünaamilise enesekuvandi loomine.
  
• Koporatiivne ühiskonnamudel - otseste valimiste asemel rahvaesinduste loomine kutsealaliitude vms. organisatsioonide baasil.
  

Benito Amilcare Andrea Mussolini (hüüdnimi itaalia keeles Il Duce 'juht'; 29. juuli 1883 Predappio, Forli provints – 28. aprill 1945) aastatel 1922–1943 oli Itaalia peaminister ja diktaator ja seejärel juhtis aastatel 1943–1945 Saksamaa marionettvõimuna Itaalia Sotsiaalset Vabariiki.
Benito Mussolini sündis sepa peres. Tema lapsepõlv möödus vaesuses , mis ei võimaldanud tal saada head haridust. Mussolini õppis kirikukoolis ning see andis talle võimaluse ise lapsi õpetada, kuid ta ei olnud kaua õpetaja. Itaalia-Türgi sõja päevil ( 1910 –1911) sai temast sotsialistide parim ajakirjanik ja hiljem töötas ta toimetajana sotsialistide ajalehes L´Avanti ('Edasi').
Mussolini pooldas Itaalia astumist maailmasõtta Antanti poolel. Kuna sotsialistid olid vaimustuses patsifismi ideedest, läks Mussolini nendega tülli ja ta heideti sotsialistide parteist välja. Sõja-aastatel oli Mussolini sõdurina rindel ning sai seal haavata . 1919. aastal asutas ta vasakpoolsete vastu suunatud sõjaveteranide organisatsiooni Fascio di Combattimento (võitlusliit), mis 1921. aastal kuulutas ennast Rahvuslik Fašistlikuks Parteiks. Peamiseks toetajaskonnaks olid erusõjaväelased, dissidentidest sotsialistid, suurmaaomanikud ja futuristid. Fašistid rakendasid kommunistide suhtes füüsilist terrorit ning tegelesid ka tänapäeva mõistes "katusepakkumisega".
1922. aasta oktoobris organiseeris Benito Mussolini järjekordse valitsuskriisi ajal Itaalia valitsusele ning kuningale Vittorio Emanuele III-le surve avaldamiseks demonstratsiooni, nn Marsi Roomale, ja nõudis valitsust endale. 31.oktoobril 1922 kuulutas kuningas Mussolini peaministriks. Antifašistidel keelati riigist lahkuda ja nende üle mõisteti kohut . Paljud ka hukati. Kehtestati korporatiivne süsteem, sotsiaalsete tagatiste eest nõuti töölistelt vastuvaidlematut allumist. Saavutati kokkulepe Vatikaniga, ametiruumidesse üle kogu Itaalia ilmusid kohustuslikud krutsifiksid. Huvitaval kombel ei kiusatud Mussolini võimuloleku ajal Itaalias juute taga, isegi kõik sünagoogid jäid terveks. 1927. aastal loodi antifašistide jälitamiseks salapolitsei OVRO, mis allus otse Mussolinile .
Benito Mussolini juhtis riiki üle 20 aasta. 1943. aastal ta kukutati ning arreteeriti Itaalia kuninga käsul. Sakslased vabastasid Mussolini, kuid Teise maailmasõja lõpus 26. aprillil 1945 sattus ta koos armukese Clara Petacciga Itaalia kommunistlike partisanide kätte. 1945. aastal 28. aprillil lasti Mussolini maha. Tema ja ta armukese laipa näidati avalikult Milano rahva ees.
Antifašism on fašismi (sealhulgas natsionaalsotsialismi) vastane ühiskondlik liikumine, mis tekkis vastukaaluks fašismile. Pärast II maailmasõda on antifašistide sooviks fašismi (natsionaalsotsialismi) ning antisemitismi taassünni vältimine, mis pole aga siiski õnnestunud. Rahvusvaheline antifašistlik liikumine ühendab paljusid teistsuguse maailmavaatega inimesi.
Antifašistlik liikumine jaguneb traditsiooniliselt liberaalseks antifašismiks ja võitlevaks antifašismiks, mis aktsepteerib võitluse meetodina ka vägivalda ning teisi ebaseaduslikke meetodeid . Liberaalne antifašism kasutab võitluses ainult vägivallatuid ja seaduslikke meetodeid. Mõlemaid on kritiseeritud oma meetodite tõttu - paljud peavad vägivaldseid meetodeid sobimatuteks, kuid samas kritiseeritakse liberaalse antifašismi liigset sõltuvust võimudest.
Mõned antifašistid:
( Allan Vainola (eesti kitarrist , laulja, helilooja ja anarhist,) Uno Laht(Eesti luuletaja, prosaist ja publitsist ), Albert Camus (prantsuse kirjanik ja filosoof )
Neofašismiks ehk uusfašismiks nimetatakse pärast Teist maailmasõda tekkinud paremäärmuslikke poliitilisi liikumisi ja õpetusi, millele on omased kõik või osad fašismi tunnusjooned.
Neofašismi täpses mõistes ei ole politoloogid siiani kokkulepet saavutanud, sest fašism on mitmete ajastute vältel paljudes riikides esinenud väga erinevates vormides. Samal põhjusel on üheselt defineerimata ka fašismi enda mõiste
Neofašismi on iseloomustatud kui poliitilist orientatsiooni või ideoloogiat , mille puhul ülistatakse oma rahvuse rolli määral, mis toob kaasa:

• riigi sees vähemusrahvuste diskrimineerimise või assimileerimise;
  
• nõude ühendada riigiga alad, mis asuvad väljaspool selle piire, kuid on asustatud konkreetse riigi põhirahvuse esindajatega;
  
• rahvusliku ühtsuse eelistamise klassi- ja sotsiaalsest staatusest tulenevatele huvidele ning rahvuse puhastamise võõrastest ja kosmopoliitsetest mõjudest.
  

Rahvus on siin määratletud ühe või mitme järgmise tunnuse alusel:
Ühine keel, religioon , päritolu ja/või ajalooline mälu. Oma eesmärkide saavutamiseks peavad neofašistid oluliseks distsipliini ja karmikäelist juhtimist.
Neofašismi tunnustena on loetletud ka:
militarismi, majanduslikku korporatismi, vastuseisu vasakpoolsetele ideoloogiatele nagu kommunism ja sotsialism , kollektivismi, riigi ülistamist, toetust autokraatsele valitsemisvormile ja juhikultust.
Kõik need jooned omistatakse reeglina juba klassikalisele ehk traditsioonilisele fašismile.
Ka tänapäeval eksisteerib maailma riikides neofašistlikke liikumisi, mille ideoloogia rajaneb rohkemal või vähemal määral traditsioonilisel fašismil