Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Euroopa ideede ajalugu - Kordamisküsimused". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
monarh, monarhia, rooma, õiglus, aristoteles, türannia, platon, thomas, hobbes, machiavelli, voorust, aust, suveräänsus, aquino, nauding, kasul, paavst, harmoonia, humanistid, impeerium, vormidest, sõprusest, printsi, barbarite, autorit, augustinus, ihad, rousseau, eneseväärikus, kiindumus, kogukond, omahuvi, cicero, eneses, ülim, doktriinleiduv ajatu tarkus. Kontekstuaalne: Tähtis on autori intensioon e. kavatsus (Mitte ainult mida väidab, vaid miks?) Tähtis on ajalooline kontekst ja keelelised tavad e. konventsioonid. Seega: Vaja uurida autorit ennast, tekste millele autor vastas, konventsioone, mille raames kirjutas Teooria seos praktikaga: Ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad Innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon: Elu pole väärt elamist kui keha laastab haigus, hinge laastab vale toimimine. Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast. Hingel 3 osa: mõistuslik, emo, instinct Mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus), instinktid on ohjeldatud(mõõdukus) Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest, erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka subjetiivses naudingutundes. Naudingud meelelised, vaimsed
* Sõprus on "müsteerium" seletamatu side. Sõprus era- ja avalikus sfääris: Enamus inimühendusi põhineb naudingul või kasul, isiklikel või avalikel vajadustel, ja erinevad seega sõprusest, lisades sellesse muu põhjuse ning sihtmärgi kui sõpruse. Selliseid suhteid saab püsivalt tagada vaid poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus. Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetõttu kuulekus ja kohusetunne - sõprus iseendaga. 4. Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist. Hobbes: sõprus ja riik põhinevad omahuvil (ühiskonda ei erista). Mandeville: sõprus, ühiskond (majandus) ja riik põhinevad kõik omahuvil. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust. Sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele. 6
valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel Uusaegne riik: 16.-17. saj jooksul arenes välja suveräänne riik; keskne omadus impersolnaalsus: riigi autoriteeti eristatakse valitseja autoriteedist ja kogukonna autoriteedist; võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad/valitsevad inimesed; valitsejad muutuvad, riik jääb 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) · Aristoteles (4. saj eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm · Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj): poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid; need kogukonnad peaksid elama harmoonias · Stoik Cicero (1. saj eKr): riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks
Reformatsioon. Paavsti kuulutamine antikristuseks protestandite poolt. Universaalsete autoriteetide lõpp. Universalism partikularism. Uusaegne riik suveräänsus 2) Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Aquino Thomas (13. saj) poliitilise elu põhivormiks ,,perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj) stoitsism: ,,riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama.
autorit ennast; tekste, millele autor vastas; konventsioone, mille raames kirjutas. Iga autor uurib kaasaja probleeme! Teooria seos praktikaga: · ideoloogid õigustavat teatavat laadi poliitlist tegutsemist ehk tegelevad legitimeerimisega · sealjuures kasutavad normatiivseid mõisteid, mis annavad lisaks kirjeldamisele ka hinnangu · ideoloogid täidavad mõisted uue sisuga, nihutavad tähendusi · innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Õnn on teatavat sorti tegutsemisvõime. Platon: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel on 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Õiglus tähendab, et iga osa täidab oma funktsiooni ( mõistus juhib, emotsioonid toetavad ja instinktid on ohjeldatud). Pidusöök: Vooruslik elu sünnib ilupüüdlustest, armastusest. Õnn peegeldub ka meie
territooriumi üle. Prantsusmaa: võim kuulub rahvale, valitsejatele on see ainult laenatud. Inglismaal: parlament kehtestab rahva suverräänsust. 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism, kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Aquino Thomas (13. saj.): poliitilise elu põhivormiks "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj.) - stoitsism: "riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama! Machiavelli: (aristotelism + stoitsism). Maailma poliitiline korraldus
kavatsus. Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid · Kontekstuaalne meetod II Seetõttu vaja uurida: tekste, millele autor vastas konventsioone, mille raames ta kirjutas Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid (Sokrates): Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine Platon voorusest ja õnnest Vabariik · Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast · Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa
Vastavalt ilupüüdlusele on seotud ka õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie naudingutundes. Naudinguid on aga samuti erinevat sorti. Tõeliselt õnnelik saab olla see inimene, kes tunnetab (armastab) ilu. Platoni varasema arusaama kohaselt ei piisanud õnneks vaid vooruslikust elust, vaid selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis) Suurimaks raskuseks on inimese seksuaaltung, mis viib üksiku armastamiseni ning jätab inimese juhuse meelevalda. Platon küsib, kas armastusest on võimalik vabaneda? Vastust on kahetine: võib armastada seda, mis meid ei orjasta, vaid vabastab. Pidusöögis kirjeldab Platon läbi Alkibiadese, Aristophanese ja Sokratese erinevaid armastuse vorme.
vahendeid ja piiranguid) Ka vaikimine võib olla kõnekas. · Vajadus uurida ka nn 'väiksemaid' tekste ning kirjutamise raamistikku Teooria seos praktikaga väljendub poliitilise teooria võrdsustamises praktikaga (seega innovatiivne ideoloog = poliitiline tegutseja), normatiivsete mõistete kasutuselolekus (ideoloogid täidavad need lihtsalt uue sisuga), ideoloogide legitimeerivas tegevuses. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Keskne mõiste eudaimonia. Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Platoni jaoks on tema keskmiste dialoogide põhjal õnne jaoks kesksel kohal vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa : mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus).
* Au saab pohineda ainult voorusel. Aust endast tuleb hoolida moodukalt.* Eneseväärikus taielik loomutaius enese suhtes.* Enesevaäärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline.* Suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures koige rohkem *2.Cicero vabariiklase aust Au saab põhineda ainult voorusel. Aust endast ei tule hoolida. 3.Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust. Esimene kristlik voorus on enesealandamine. Au võib taotleda ainult Jumalale, pühakute erilised teod on tehtud Jumala nimel. Au ja kristliku enesealanduse lepitamine. 4.Feodaalne au Vallutaja au, millest saab järkjärgult oigluse ja usu eest seisja ja nõrgemate kaitsja au. 5.Rüütliau (chivarly) koodeks kõrgkeskajal.Kavaleriideaal. Oigluse, mitte oma isiku voi isanda kaitse. Kolm peamist suunda: 1) kohustused kaaskodanike ja kaaskristlaste suhtes. 2)
On aga ka eros meeleline armastus armastus abikaasa vastu. Tajutakse meeltega. Viitab ka Sokratesele, et armastus ei saa olla täiuslik, sest siis ei oleks püüdlusi. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles leidub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Õnnelik elu kooskõlas loomutäiusega. Kõik pürgib hüve/headuse poole ning kõige elava eesmärgiks on õnn. Valitsemisest Ideaal on filosoofide valitsemine (seega monarhia või aristokraatia). Kaks võimalust: kas filosoofid haaravad võimu või kuningas hakkab filosoofiks. Demokraatlik inimene tahab ju vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab just sellest demokraatias valitsevast seadusetusest. Epikuurlased Õnn on teatud seisund (rahulikkus). Saavutatakse vooruse läbi. Õnnelik elu on elu sõprade ringis, eemal poliitikast. Aristoteles Sõprus Leidis, et linnriike hoiab koos just sõprus. Sõprus ise aga on üldmõiste inimestevahelise suhtlemise kohta
Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne-arthur lovejoy1873-1962. “Mõtlemine on inimest defineeriv tunnus”. Universaalsed probleemid, ideede ajaloo tsüklilisus, ideid kombineeritakse nagu legosid, kanooniliste suurte mõtlejate rida (from platon to nato). Vanade tekstide lugemine annab tähenduse ka tänapäevale. Kontekstuaalne (cambridge koolkond), Quentin Skinner(sünd 1940), 2 olulist aspekti, autori kavatsus(mitte aninult mida väidab vaid miks väidab), ajalooline kontekst ja keelelised tavad. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon- õnne jaoks oluline vooruslik elu, milleni viib hinge harmoonia, mõistuse(valitseb),
uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod(Cambridge'i koolkond) leidsid, et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. ÕNN 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab
Aluseks ühiskondlik mõte mingid mõisted teatud ajas. Jagatakse moraali (armastus, õnn, au, sõprus) ja poliitika (riik, demokraatia, Lingvistiline pööre: õiglus, vabadus, impeerium) ideedeks, mitte suurteks-väikesteks mõtlejateks. Ludwig Wittgenstein Varauusajal philosophia practica: Keel kui “tööriistade kogum”, erinevad kasutusviisid, sõnade Ethica –üksikisik inimelu projektid ja suhted, vara-ja uusajal oluline, sest mõjutas tähendused pole fikseeritud ka pol
Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne meetod: Arthur Lovejoy. Metodoloogia: universaalsed probleemid, "ühikideed", tsüklilisus, testipõhisus. Kanooniliste "suurte mõtlejate rida" Kontekstuaalne meetod: Cambridge'i koolkond. Autori intentsioon ehk kavatsus. Ajalooline kontekst ja keelelised tavad ehk konventsioonid. Mõjutatud lingvitsiliesest pöördest (Wittgenstein keele mäng, keel kui tööriist, Austini kõneaktid). Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon Varastes dialoogides: elu ei vääri elamist, kui keha laastab haigus või hinge laastab vale toimimine. (Vaid voorusest ei piisa) Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema, emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud. Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed. Vaid see tunnetab ilu, kes elab
Objektivism iseloomustab antiik- ja keskaega Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid.
kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid. Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest). Vooruslik elu tuleb
Riikidevahelised suhted kas mingitel tingimustel võib kasutada teise riigi vastu vägivalda, kas üldse peaks olema maailmas suurel hulgal erinevaid suveräänseid riike või oleks parem, kui oleks üks universaalne rahuriik. Miks ideede ajalooga tegeleda? Kasu filosoofidele: · Mõned lihtsalt tunnevad vanade asjade vastu huvi · Vanadelt mõtlejatelt on võimalik midagi õppida · Usk progressi eri laadi nägemused · Tsüklilisuse idee (populaarne Rooma ajal) arusaam, et ajalugu kordub teatavate vaheaegade vahel, sellest lähtudes võib juhtuda, et mingid printsiibid on taasrakendatavad (nt renessanss) · Inimene on põhiolemuselt jäänud samaks, hoolimata teadulik-tehnilisest progressist. Mõtlemisviisid on fundamentaalses mõttes samad. Järeldus on võimalik, et antiik- või varauusaja mõtlejate väited inimeste kohta on ülekantavad ka tänapäeva või
3. Montaigne sõprusest, era- ja avalikust sfäärist Sõprus eristub teistest suhetest. Sõbrad on omavahel rohkem seotud kui kodanikud isamaaga, nad on nagu 1 hing 2 kehas see on müsteerium. Tõeline sõprus on haruldane. Enamik teiste sfääride suhteid põhinevad kasul ja naudingul. Omakasupüüdlikke suhteid saab stabiilsena hoida ainult poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus. Iga kodaniku kohustus olla kuulekas ja kohusetundlik, et suhteid stabiilsetena hoida. 4. Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ja riigist Hobbes, Mandeville: · Nii sõprus kui poliitika põhinevad omahuvil. Omakasupüüdlikkus, sõprus on vahend võimu haaramiseks, hüvede saavutamiseks. · Sõpru hoiab koos kasu, nauding. Riiki hoiab koos riigialamate hirm valitseja ees. · Sõprus on loomulik suhe. Riik on kunstlik suhe, mis saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tulemusena. Mandeville: riigis tekib iseenesest riigist eristuv "ühiskond"
Võimalik periodiseering: -Antiikaeg etc. Euroopa ideede ajaloo arengujooni Moraalifilosoofia üldine areng -objektivism (antiik-ja keskaeg)->subjektivism (varauusaeg ja uusaeg) Charles Taylor:arusaamas kõlbelisest käitumisest pööre sissepoole -Loomuõigus kui moraaliteooria alus. Areng:Jumala loodud maailmakord->inimese loomus (skeptiline/optimistlik inimesepilt) Mis on hea elu?Antiigi nägemus -Antiik:Objektivistlik hea elu (eudaimonia)definitsioon Platon:häälestumine kosmilise korra järgi.Kirgede allutamine Aristoteles:loomutäiusele (arate) püüdlemine.Saavutatav polises. -Augustinus:reflektiivne pööre.Tee ülima hüveni inimese enda kaudu. Mis on hea elu?Varauusaja vaade. -humanism:eneseväärikus, harilik elu -romantism:sisemise loomuse väljendamine -Taylor´i ,,Autentsuse eetika" kirjeldab arengut: sihid väljaspool püüdlejat eneseteostus Objektivism->subjektivism II
2) Miks tekkis poliitiline filosoofia just antiik-Kreekas? 3) Millised olid antiik-Kreeka poliitilised ideaalid? 4) Milline on Platoni nägemus parimast võimalikust riigist teoses "Seadused"? · Poliitilise filosoofia alase teaduse tegemisest Kui soovite kirjutada bakalaureuse või magistritööd poliitfilosoofia alal, on soovitav, et teema kattuks vähem või rohkem võrdleva poliitika või rahvusvaheliste suhete temaatikaga. Nt rahvusvaheliste suhete teooriate vallast, kus Machiavelli, Hobbes, Kant ja paljud teised on olulised. o Kuna ei politoloogia ega avaliku halduse õppekavades pole poliitilise filosoofia õppekava, tuleb end nendes teemades täiendada iseseisvalt või õppekavade väliselt ning ikkagi sobituda olemasolevate õppekavade raamidesse. o Kui kirjutada kahe teksti võrdlust, siis järgib see täiesti omaette loogikat, võrdlevast
on õiglane? Varem vaaraode puhul või Moosese-aegses Iisraelis sellist küsimust ei tekkinud, või kui tekkis, siis ei olnud küsijat kauaks. Vana-Kreeka Polis Polised olid suhteliselt väikesed linnriigid mägisel mere-äärsel maal, inimesed olid valdavalt paiksed, kuid meresõitjatena nad suhtlesid ka teiste tsivilisatsioonidega. Erinevad linnriigid korraldasid oma elu suhteliselt erineval viisil. Ateena linnriigis oli umbes 300 000 inimest, neist umbes kolmandik olid orjad. Aristoteles pakkus välja, et kogu käsitöö tehtaks orjade poolt, et kodanikud saaksid pühenduda poliitikale, kuid see polnud reaalsuskirjeldus (ka kodanikud tegid lihtsamaid töid). Teine grupp olid metoigid ehk teiste linnade kodanikud, kes ei saanud mingilgi moel saada linna kodanikuks. Meetikutel polnud osa linna poliitilises elus. Kodanikud olid vaid linnas sündinute järeltulijad ning vaid nemad osalesid poliitilises tegevuses. Kodakondsust mõisteti nagu perekonda kuulumist
puudulikkus ... nii võib ka aupürgimus olla suurem või väiksem, kui peab, kuid ka selline, nagu peab, ja sel viisil, nagu peab. Me laidame ju auahnet inimest, sest ta ajab au taga rohkem kui peab, ja seal, kus ei pea, aga ka auahnuseta inimest, kuna ta ei taha, et teda austataks isegi üllaste saavutuste pärast." (NE, 1125b11) Aristoteles eneseväärikusest · Eneseväärikus täielik loomutäius enese suhtes; õiglus täielik loomutäius teiste suhtes · "Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline. Kes seda teeb, ilma et oleks vääriline, on rumal." · "Paistab ilma loogilise arutelutagi, et suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem, ja seda õigustatult." Eneseväärika inimese toimimisviisid
püüdis teha head. Antiikeetika keskne idee: tõeline, õnnelik, õnnestunud (kordaläinud) elu. Antiikmõtlejad arvasid, et tunnetus on võimalik meelelise kogemuse kaudu. Aristoteles (,,Nikomachose eetika") Eetika avaldub inimeste käitumises, mis omakorda on seotud koduse majapidamise (oikos maja, kodu) ja poliitikaga. Eetika, ökonoomika ja poliitika moodustasid Aristotelese käsituses terviku, mille käsitlemist ta nimetas ,,praktiliseks filosoofiaks". Nikolo Machiavelli (1469 1527) Lahutas poliitikast eetilise ja religioosse aspekti. Nihutas poliitika keskpunkti võimu ja riigi. Sestpeale muutus poliitika keskseks probleemiks võimu saamine ja hoidmine. Poliitika teaduslikku uurimist hakati nimetama riigiteaduseks. Anglosaksi ja romaani kultuuri piirkonnas levis avaram poliitikakäsitus. See pööras tähelepanu riigile, kodanikele (nende poliitilistele õigustele ja tegevusele) ja erakondadele. Tundis alates 18.sajandist
valitseb Jumala armust, kuid nii, nagu tema arvates ühiskonnale (mitte otseselt Jumalale) parim on) ning valgustuslikus absolutismis domineeris selgelt inimmõistus, mis loodeti suutvat lahendada kõik inimkonna probleemid. Tänapäeval on absolutism muutunud suhteliselt haruldaseks nähuks ning suuremates riikides seda tavaliselt ei esine. Näiteks Euroopas on vaid üks täielikult absolutistlik riik, Vatikan. Esimesena esitas absolutismi laadsed ideed N. Machiavelli oma teoses ,,Valitseja", kus ta pidas valitsejale kõiki vahendeid sobilikuks, et oma riiki tugevdada ja võimu kindlustada. Hobbes. Thomas Hobbes, üks 17. sajandi Inglismaa mõjukamaid filosoofe, on oma poliitilise filosoofia alases peateoses "Leviaatan" esitanud oma teooria riigi vajalikkusest. Ta vaatleb inimeste tunge, mis olevat enamuses egoistlikud ning leiab, et kui inimeste üle pole mingit kõrgemat võimu ehk
„Õiguse, eetika ja poliitika seostest“ Essee hindamiskriteeriumid, mis peavad arvestuse saamiseks olema täidetud: 1. kriteerium – essee maht 4- 6 lk. 2. kriteerium – essees on esiplaanil üliõpilase iseseisev analüüs ja põhjendatud hinnangud. 3. kriteerium – üliõpilane on essees sidunud tervikuks erinevad kohustusliku kirjanduse allikad, kirjandust ei ole refereeritud, vaid analüüsitud ja seostatud erinevaid vaateid. Kohustuslik kirjandus: Aristoteles. Nikomachose eetika. Ilmamaa, 1996. Jõgi, P. Õigus ja eetika: Teooriad õigusest ja õiglusest 20. sajandi õigusfilosoofias. Juura, Õigusteabe AS, 1997, lk. 126 – 168. Tammelo, I., Õiglus ja hool. Ilmamaa, 2006 I LOENG - Nikomachose Eestika Mis on eetika? Eetika (vanakreeka keeles ēthikē technē 'kommete ja tavade teadus', sõnast ēthos 'komme, tava, iseloom, eluviis, tuttav paik') on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste
antiikkultuur Vana-Kreekas ja Roomas.Viimase pärijaks oleme ka meie.Seetõttu vaatleme järgnevalt ainult antiikkultuuri pinnalt kasvanud euroopalikule kultuurile omaseid poliitilisiideid ja teooriaid. 1.1 Antiikmaailma poliitilised ideed Antiik-Kreeka poliitiku mõte keskendus riigi ja õige valitsemisvormi uurimisele Ratsionalistlik mõtteviis arenes antiikühiskonnas edasi mõistelis-loogiliseks analüüsiks. Sellist mõtteviisi esindasid Sokrates (469-399 eKr); Platon (427-347 eKr). Sokrates tõestas, et nii eetilistel, poliitilistel kui ka õiguslikel nähtustel on mõistlik iseloom ning et õiglus ja seaduslikkus on samased.Selles tehtud järeldused riiki peavad valitsema targad, s.t. need, kellel on teadmisi ja kes oskavad õiglust eraldada ebaõiglusest. Sokratese sõnul ei ole tõelised kuningad ja valitsejad mitte need, kes kannavad skeptrit või keda on valinud aukandjad, ega ka need, kes tulid võimule loosi tahtel, vägivalla või pettuse teel
ei sõltu kultuurist. Loomuseadus ehk loomulik seadus Stoikud (1.saj eKr) uskusid, et inimestes peitub jumalik säde (logos spermatikos), mis võimaldab neil avastada isikliku õnne ja harmoonilise ühiskonnaelu jaoks vajalikud igavesed seadused. Universaalne õiguse standard (jus naturale), mis kehtib kõigis ühiskondades, annab mõistuse alusel võimaluse hinnata erinevaid seadusi (jus gentium) selle mõõdupuuga. · Aquino Thomas (13.saj) leidis, et inimesel, nagu igal teisel loodud objektil, on kindel loomus, otstarve ja funktsioon. · Inimkonna olemuseks ehk õigeks funktsiooniks on elada mõistuse elu. Loomulik seadus Thomas Aquino tsiteeris Uuest Testamendist Pauluse kirja Roomlastele 2:14-15: ,,Kui paganad, kellel ei ole Moosese Seadust, ometi loomu poolest täidavad Seaduse sätteid, siis ilma Seaduseta olles on nad ise enesele seaduseks, näidates seega, et seadusepärane
Surma pole vaja karta, sest hingeahela lagunemine toimub märkamatult. SOFISTID Viies sajand eKr oli antiikdemokraatia õitseaeg, rahva koosolekul esinemiseks pidi kodanik valdama retoorikat ja võitluskunsti. Sofistid olid elukutselised kõne- ja võitluskunsti õpetajad, kes töötasid raha eest, arendasid loogikat ja grammatikat, samas olid nad relativistid väites, et tõde pole olemas, sest iga asja kohta võib esitada vastupidiseid väiteid. Nad said kuulsaks oma sofismidega, mida Platon nimetas sõna väänamiseks. Partnerilt tuleb küsida, kas sa oled kaotanud sarvi. Vastus on harilikult ei. Siit järeldus, siis oled sa arvekandja, sest see mida sa kaotanud pole, on sul olemas. 05.09.11 KLASSIKALINE FILOSOOFIA Sokrates (469 399) ta ise ei kirjutanud ühtegi rida, tunneme teda põhiliselt tema õpilase Platoni järgi. Esimene filosoof, kes arvas, et filosoofia ei pea uurima loodust ega arutlema
Teemad Filosoofia tarkuse armastus, tänapäeval pigem üldised küsimused 1. Õiguse üldised küsimused 2. Ühiskondlik areng ja filosoofia küsimused ajateljel, murrang, heaolu vabadus ja väärtus filosoofias, komplekssuse tehisintellekt 3. inimõigused 4. Õiguspositivisim ja normativism, loomuõigus, Nürnbergi trial 5. Utilitarism Mill, eriosa 6. liberalism reformierakond, pensionitesüsteem, ravimite katsetused, aborditeema 7. sotsiaalne õiglus, 82% rikkusest kuulub 1% ühiskonnast, keda peab üleval pidama, pagulased, Kant 8. formalism ja realism kohtumenetluses, tõde 9. Legitimeeritus on aktsepteeritavus; tõe ja õigus aktsepteeritavaks muutmine modernses aspektis Tõda kohtus mis saab kui keegi valetab 10. globaliseerumine ja terrorism, äärmusluse tekkepõhjused 11. kuhu edasi? Ajatelg üldiselt üksikule, filosoofia paigutatakse ajaloolisse konteksti 2
oma koht ja ülesanne ning inimene peab alluma oma saatusele. Ühiselu olulisemad põhimõtted ehk õige käitumise eeldused on: Austus jumalate ja vanemate vastu Seaduste järgimine Järeleandlikkus teiste inimeste suhtes Suurimaks paheks on seadusetus, sest ilma ülemvõimuta läheks inimkond hukka. Herakleitos (540 – 480 e. kr) Maailmas eksisteerib kaks korda - loomuõigus ja positiivne õigust. Loomuõigus kui jumalik õiglus positiivne õigus kui inimese seadusloome. Primaarne on loomuõigus, milles puuduvad vastuolud. Inimese seadusloome on vastuoluline, pidades midagi õiglaseks ja midagi ebaõiglaseks. Vastuolu inimseaduste ja loomuõiguse vahel siiski puudub, sest inimseadused alluvad jumalikule logosele, olles viimase vahendajaks läbi võitluse. Seega Herakleitos toob eetikasse tasapisi sisse inimliku mõõte, mis saavutab täisjõu sofistidega. Sofistid
Mida rohkem hüvet tegu põhjustab, seda parem ta moraalses mõttes on. Altruism on isetu hool ja omakasupüüdmatu, ennastohverdav teguviis. Egoismi vastand. Altruistlik on Thomas Hutchesoni sõnul näiteks vanemate armastus oma laste vastu. Rõhutatud altruismikasvatus võib kaasa tuua madala enesehinnangu, eneseusalduse puudumise, enesevihkamise, masohhismi, kõikeläbiva süütunde. Minaism on eneseülistuse moraal. Seda õpetas Nietzsche. Thomas Hobbes ütles, et inimene on loomult egoist. Tema käitumist juhib enesearmastus. Isegi kaastunne tuleneb egoismist. Teiste kannatust nähes inimene mõtleb: "See võib juhtuda ka minuga." ,,Loodusseisundis" (väljaspool seadusi) on ainsaks konfliktide lahendamise viisiks vägivald, mis toob kaasa ,,kõikide sõja kõikide vastu" (Bellum omnium contra omnes). Ühtse moraali peab maksma panema Leviaatan absoluutne valitseja. Egoism on õige alus moraalseks eluks. Egoismi liigid: 1
muutunud globaliseerunud maailm, ühiskond, kultuur, tunnetustegevus, poliitiline elu, seda rohkem on kasvanud vajadus filosoofilise käsitluse järele, kaoses esmase korra loomise järele. Filosoofiline dimensioon on möödapääsmatult vajalik kõikide elualade suurte tegijate mõtlemises. Seda nii keeruliste süsteemide mõistmiseks vajaliku viljaka uurimisstrateegia valikul kui ka saadavate tulemuste humanistlikus rakendamises edasistes tegevustes. Tõde, hüve, õnn, õiglus, ilu, võim, vabadus, tulevik jmt kõige üldisemad mõisted kategooriad - ,,värvivad" kogu inimlikku olemist, kujundavad kõiki tegutsemismustreid. Kui filosoofia oleks ,,kõige teooria", siis tähendaks see, et filosoof(ia) seaks enda ülesandeks luua kõikehõlmav maailmakirjeldus ja mõtestus, mis võtaks kokku ja sünteesiks kõikide teaduste saavutused. Niisuguseid maailmatervikut uurimisainena hõlmavaid pürgimusi on
annaabi.ee 
