Ernst Enno (2)

 
 
Haapsalu Wiedemanni Gümnaasium
 
 
 
 
 
 
 
Jörgen Läänerand
 
XI ü klass
 
 
 Ernst Enno
 
Referaat
 
 
 
 
 
Haapsalu 2009
Sisukord
 
SISUKORD......................................................................2
SISSEJUHATUS..............................................................3                                       
..............................................................................4
MAAILMAVAADE JA LOOMING...............................5 
...............................................................................6
...............................................................................7
...............................................................................8
...............................................................................9
TEOSED.........................................................................10
TEKSTINÄIDE..............................................................11
KASUTATUD KIRJANDUS........................................12
 
 
sissejuhatus
Ernst Enno oli Eesti luulekirjanik, kes elas aastatel 1875 kuni 1934. Ta sündis 8.juunil 1875. aastal kõrtsimehe pojana .
Inimesena oli Ernst Enno kinnise iseloomuga, tagasihoidlik , lihtne, heatahtlik , ülimalt hoolas ja kohusetundlik. Ta ei surunud oma arvamust peale ja kirjatöö oli talle väga tähtis.
Koolipoisina oli Ernst väga vallatu ja kärsitu. Tundides ta rahmeldas väga palju ja jalutas mööda klassi ringi. Õpetaja ütles, et ta on suurte annetega, aga üks vallatumaid õpilasi koolis. Vahel juhtus ka, et Ernst sai ühe semestri jooksul kuus korda vitsa . Koolist vabal ajal meeldis Ernstile olla looduses.
1896. aastal asus Ernst Enno õppima Riia polütehnikumi. Talle meeldis lugeda ja käia ülikooli õpilaste kokkutulekutel. 1905. aastal jäi polütehnikum jäädavalt selja taha.
18. augustil 1909 abiellus Ernst Ellaga. Väikesed pulmad peeti naise kodus. Kohal olid vaid mõned sugulased ja tuttavad. Ernsti ema oli kange iseloomuga ja abielu tõi Ernstile perekonnas pahandusi. Abielutunnistusele märgiti, et teave Ernst Enno vanemate kohta puudub.
Ella ja Ernst Enno asusid elama Valka, kus Ernst sai tööd asjaajajana. Valgas veedetud aastad olid kaunid ja rahulikud. Ennod hoidsid kõrvale poliitikast ja ühiskondlikust elust.
1919. aastal asus Ernst tööle koolinõunikuna Läänemaal. Töö oli liiga laialdane, et seda rahulikult täita. Teenistus oli raske ja puudusid kogemused. 20-ndate aastate algus oli Ennodele väga raske. Neil olid näpud põhjas ja palk kulus söögi ostmiseks.
Enno oli hea luuletaja. 1909. aastal avaldas ta luulekogu ,,Uued luuletused", 1910 . aastal väikese jutukogu ,,Minu sõbrad". 1909. aastal avaldatud kogu oli ta naise kujundatud. Kui Ernst tööl oli, siis igal vabal võimalusel kirjutas ta luuletusi. Kogu ,,Üks rohutirts läks kõndima" oli Ernst Enno üks tähtsamaid lasteluule töid.
Peale 50. sünnipäeva ei luuletanud Ernst enam üldse. Amet oli temas luuletaja ära hävitanud. Amet hävitas ka Ernsti tervise. Isegi haigena käis Ernst Enno mõnda kooli kontrollimas. Ta kurtis valu silmis , kopsudes ja südames. Ta tahtis pensionile jääda ja Tartusse kolida , aga ta oli ennast kõvasti külmetanud.
Ernst Enno suri 7. märtsil 1934. aastal kell kaheksa. Surma momendil haaras ta oma naise
käest kinni ja ütles talle, et kõik on teisiti.
Maailmavaade
ja
Looming
20. sajandi alguse uuema luule edasikandjateks olid tervikliku ja sümbolistliku lähenemisviisiga autorid, kelle hulka kuulus ka Ernst Enno. Ernst Ennot, Villem Grünthal-Ridalat, Marie Heibergi ja Jaan Lõod ühendabki aeg, I maailmasõda või selle eel, millal nad andsid oma paremiku eesti luulesse. Kuigi Enno ei liitunud „Noor-Eesti” kirjandusliku rühmitusega, kuulub ta ikkagi uusromantikute hulka. Enno loomingut läbivad abstraksted ja elamuslikud luulekujundid, millele ta andis erilise sisu, näiteks lapsepõlvemälestustest pärit selgeltnägijaks tegeva kaarnakivi kujutelma ja kaugete randade motiivi. Enno maailmavaate ja loomingu kujunemisel oli tähtis osa mälestustel Soosaarest, teofilosoofilistel õpetustel ja ümbritseval keskkonnal.
Sajandi algul pidas Enno peapaheks südametu rikkuse ja muserdava vaesuse olemasolu ning seadis sotsiaalseks ideaaliks hariduse poole püüdleva töötava talupoja. Juba väiksena suhtuti Enno perekonnas küla vaesema kihi esindajatesse sõbralikult, samuti suhtuti sallivalt võõrast rahvusest ja usust inimestesse. Ema olevat öelnud juudi kaupmehe kohta, kellel oli käsil palvetseremoonia: „Nemä pallese oma Jumalat, ärä sa neid essitä!”. Siinkohal taipas Enno, et maailmas on lisaks kristlusele teisigi uske. Oma sõbradki valis Enno elu vaeslaste, kalgi saatuse ning iseenese nõrkuste all kannatajate hulgast. Kaarnakivi otsimise ajend tähendabki aidata sõpru nende hädades. Enno ja tema pimeda vanaema Kadri Petersi, keda peeti nõiaks, vestlustes omistati kaarnakivile kõiketeadjaks tegev võime, aga hiljem arendas Enno seda mõtet edasi ning käsitles kaarnakivi tarkuse sümbolina ning usuna iseenesesse. Ainet oma luuletustele sai Enno vanaema muinasjuttudest, legendidest, samuti huvitasid teda juudist poisikese Jankeli jutud Messiast ja Jeruusalemmast ning vanemate vestlused luterlikust Jumalast ja Jeesusest lapsepõlvepäevilt. Enno maailmavaadet iseloomustab sügav humaansus . Emilia Enno mälestustest on pärit üks juhtum kodusõja perioodilt Valgas. Ennoga elas ühes majas kommunist, kellega olid tal head suhted, kuigi nende vaated olid erinevad. Kui kommunisti taheti „valgete” poolt süüdi mõista ja ka Ennot kuulati üle, siis Enno tegi omalt poolt kõik, et teine inimene, olenemata erinevast vaadetest, ellu jääks.
On teada, et Enno hilisemat loomingut on mõjutanud Bo Yin Ra. Bo Yin Ra, kodanikunimega Joseph Anton Schneiderfranken, oli saksa müstilis-sümbolistliku suunitlusega kirjanik ja maalikunstnik. Ernst Enno olevat hinnanud oma isikliku raamatukogu väärtusi, mida tabas aga kurb saatus, kui Enno pere pidi Eestist põgenema. Kaasa sai võetud ainult Bo Yin Ra teos „Raamat elavast Jumalast”. Selle raamatu kohta olevat Enno öelnud:” Kes seda raamatut tahab õigesti mõista, see lugegu seda, nagu loetakse midagi täitsa uut – lugegu seda rahuga, äärmise hoole ja andumusega, kuni mõte südames ja ajus elavaks saab ja aitab omaenda mõttel end edasi kududa – lugegu seda kõigepäält senise teadmise mingi mõõdupuuta müstika, okultismi, maagia, teosoofia ja sarnaste alade üle, muidu see paneks õige arusaamise kinni ja teeks raamatu seitsme pitseriga raamatuks.” Kunagise kolleegi Elisabeth Sternfeldti mälestuste põhjal olevat 1920-ndate aastate lõpus tõlkinud suurema osa Bo Yin Ra teostest ning luges neid tulihingeliselt Läänemaal koolinõunikuna ringi sõites. Enno oli süvenenud müstiku Bo Yin Ra raamatutesse ja õpetustesse. Küsimusele, miks Enno ei loe originaale, olevat Enno vastanud, et tõlkides saab paremini süveneda. Samuti oli käsikirjade lugemise põhjuseks teadmine, et inimesed hakkaksid pärima tema raamatute kohta. Enno aga ei tahtnud nii sügavatest asjadest teistega rääkida. Käsikirjade vastu tundi aga aukartust. Enno olevat muretsenud Bo Yin Ra maali Kristusest (vt. LISA 7), mis aga valmistas talle mõningast pettumust: „Oh, ma olen Kristuse nägu hoopis teistmoodi ette kujutanud. Ei, ta ei ole mitte see.” Samuti oma surmaks valmistudes tõlkis Enno Bo Yin Ra teost „Das Buch vom Jenseits” („Raamat sealpoolsusest”). „Ella, Ella, kõik on hoopis teisiti! Surm on ainult rüü vahetamine!” hõikas Enno oma abikaasale aluseks võttes enda ning Bo Yin Ra teadmisi. Seetõttu võttis Enno surma vastu naerusuil. Kauged rannad ei olnud tema jaoks enam kuskil kaugel, vaid siinsamas tema ümber.
Enno maailmavaate kujunemise tähtsamateks etappideks olid üliõpilasaastad Riias, ajakirjanikutööga seotud Tartu periood ja pangaametniku elujärk Valgas. Passiivse, maailmavalulise meelelaadi tõttu kiindus Enno varakult idealistlikesse ja müstilistesse õpetustesse. Tema maailmamõistmises on kokku sulatud dualistlikud, panteistlikud ja müstilised elemendid. Riia-perioodil tutvus Enno E. Hartmanni idealistliku arenguteooriaga, kuid veelgi külgetõmbav tundus talle Saksamaal levinud teofilosoofiline õpetus, mis ühendas lääne idealistliku filosoofiaga budismi ja taoismi elemente. Uut mõju avaldas Enno vaadete kujunemisel 20. sajandi alguses M. Maeterlinck oma teosega „Tarkuse ja saatuseni” (1898).
Kirjanduslikes küsimustes olid Enno eeskujuks Kreutzwald ja Bornhöhe, hiljem ka K. E. Sööt ja Juhan Liiv. Sajandi algul sai ta innustust G. Suitsu ja A. Gailiti teostest, lisaks oli tal ka palju mõttekaaslasi välismaal. Enno loomingulise meetodi määras siiski ära väliskirjandus. Enno arvates oli luule ülesandeks „sõnade nõidusliku hurma abil” inimesi „ jumaliku , ainsa keskuse poole meelitada.” Sügavalt elamuslainesse haarava luule poole pürgimine saigi Enno loomingu peamiseks juhtmotiiviks.
Trükki jõudsid Enno luuletused esmakordselt reaalkooli päevil, kuid tõsisemalt kiindus ta luuleloomingusse ajarkirjaniku-aastail 1902 -1905, kus ta avaldas „Postimehes” ja „Lindas” umbes 70 luuletust. Samal ajal avaldatud Gustav Suitsu ja Juhan Liivi luuletuste kõrval paistsid silma Enno nõrkused: sisuline ebamäärasus ja hämarus, pealiskaudsus, abstraktne ja ähmane üldlaad, ideeline kitsus ning asotsiaalsus.
„Uued luuletused” (1909) on Ernst Enno esikkogu, mille põhiideeks on laulmine igatsustules kangastuvast jumalarannast ja valgusest, mis maetud mulda võrsuma. Värssides on ära tunda Enno maailmapildi teosoofiline alus. Oma esikkogus olid tähtsal kohal igatsuslaulud. Väljaspool igatsusteemat jääb „Uute luuletuste” mõtteluule suures osas teosoofia kujutelmade värsistuseks. Loodust käsitleb Enno oma teosoofilise süsteemi järgi ning näiteks salmikud „ Kuusk ”, „ Haab ” sisaldavad endas puudesse peidetud teosoofilisi ideid. Kui aga Enno loodusele oma filosoofiat peale ei suru ning võtab aluseks lihtsuse ning metsataguse maise kodu, siis jõuab ta poeetiliste võitudeni. Selle näiteks on luuletus „Koju igatsuses”, mis sisaldab endas väikest, üksikut taime, mis sümboliseerib suve lapsepõlvekodus. Piiride kadumist inimese ja looduse vahel iseloomustab luuletus „Jutluse ajal”. Enno parimate luuletuste hulka kuulub „Õhtu kodutalus”, mis käsitleb endas talumaja .
„ Hallid laulud” (1910) on Ernst Enno teiseks luulekoguks. Samal aastal andis Enno välja ka oma autobiograafilise ning ainsa proosa „Minu sõbrad”. „Hallid laulud” luulekogumikus on pearikkuseks ballaadid , mis liituvad kogumiku kannatuste ja igatsuste teemaga . Ballaadide juures on märgata sarnasusi Maeterlinckiga. Ballaadidki pole jäänud puutumata teosoofilises dogmast ning palju esineb seoseid Ernst Enno vanaemaga. Parimateks ballaadideks on „Võiks otsast alata ...”. Lapselapse ja vanaema kahekõne sisaldab selles ballaadis palju südamesoojust ja eluarmastust. Omapäraste, sügavalt tundeküllaste ballaadide tõttu kujunes värsikogumik „Hallid laulud” Enno loomingu kõrgpunktiks .
„Kadunud kodu” ja „Valge öö” (1920) sisaldavad luuletusi aastasit 1916-1918, mida on mõjutanud stagnatsioon . Need kogud kõnelevad paigalseisust ning isegi tagasiminekust. Vaadeldavas kogus on Enno pannud suuremat rõhku riimile ja stroofi mitmekülgsusele, kasutab sageli sonetivormi, kuid kahjuks need suurendavad sõnastuse kuivust. Luulekogusse „Kadunud kodu” sisaldab endas ka sotsiaalse suunaga luuletust „Tikk, takk ! ...”, milles väljendub kaastunne sõja ohvritele.
Enno elujõulisema luulepärandi moodustavad lastelaulud , millest esimesed avaldati juba 1902. aastal J. Bergmanni toimetatud „Lastelehes”. Lapsepõlves vanaemalt kuuldud rahvalaulud juhatasid Ennole kätte tee laste hinge. Nõnda ilmusid valmikud „Lastelehes” (1902 -1906) ja „Laste Rõõmus” (1907) esimesest marjuleminekust, tibukese unenäost, liivaaugus talupidavast peremehest jne. Viljakam periood lastelaulude loomingus oli 1923-1925, millal Enno oli ajakirja „Laste Rõõm” toimetaja . „Patsu, patsu kooki”, „Oi suvi, õnnis lastemaa”, „Uisutajad”, „Heinaaeg on ikka nii” on meeldejäävamad luuletused tollest ajast. 1957. aastal täitis Ellen Niit Enno kauaaegse soovi koondada lastelaulud ühiste kaante vahele. Valimik sai nimeks „Üks rohutirts läks kõndima”, algselt Valgas III algkooli 1. klassi õpilasele pühendatud luuletuse järgi. Ehtlapseliku kujundlikkuse, lihtsuse ja südamlikkusega jäi Ennol eesti lasteluulesse asendamatu koht.
Kahjuks ei leidnud Ernst Enno luule kohe laia üldsuse poolehoidu. Tõrjuv suhtumine kujundati enamasti uuendusmeelse „Noor-Eesti” poolt, kes rõhutas küll kirjaniku ja luuletaja individuaalsust, kuid seadsid siiski piirid neile, kes seisid väljaspool rühmitust. Ernst Enno alustas oma loominguga isegi enne nooreestlasi, kuid liigne isikupära ning sümbolism seadsid omad piirid. Eriti mahategev oli Friedebert Tuglase hinnang, millega läksid kaasa ka teised nooreestlased. Enno ei olnud nende arvates mingi intellektuaal ning teadlik luuleuuendaja, vaid kelle luule sisaldas vajakajäämisi. Esimesena mõistis Ennot Henrik Visnapuu, kes väitis, et Enno on Gustav Suitsu kõrval teise tee rajaja. Alles pärast surma, kui valgalane Bernard Kangro avaldas postuumselt Ernst Enno luulekogu „Valitud värsid” (1937), hakati mõistma Enno panust eesti luulesse.
Enno luulele on isiskupärased rahvaluule eeskujule vihjavad sagedased kordused ja varieerimised, mida aga kritiseeris Gustav Suits: „Tüütavaks läheb neid kordamisi pärastikku ikka ja ikka lugeda...”. Kuid üleminek riimilt vabariimile ja omaaegne reegliterikkumine kujunes tähtsaks pöördeks kogu eesti luules. Enno luules nähti kindlat arengut. Enno ballaadiloomingu tipuks peetaksegi kolme folkloorse põhjaga luuleteost „Võiks otsast alata...”, „Kolm eite”, „Vaenelaps jaaniööl”. Paljudele Enno tekstidele on M. Härma, M. Saar jt. loonud palju koorilaule.
Enno ei leidnud omapärasele luulele mõistjaid - luuletaja oli oma ajast ees. Ernst Enno on mõjutanud eesti luulet, tuues lüürikasse teemasid, mis käsitlevad olemist ning filosoofiat. Ta süvendas luule sümboolikat ning rikastas luule kõlavahendeid. Enno oli üks esimesi eesti luuletajaid , kes hakkas järjekindlalt kasutama vabavärssi. Üldise tunnustuse sai Enno alles pärast surma.
Teosed
"Uued luuletused" (1909)
"Hallid laulud" (1910)
"Minu sõbrad" (1910, kordustrükk 1973)
"Kadunud kodu" (1920, 1950)
"Valge öö" (1920)
"Valitud värsid" (1937)
"Üks rohutirts läks kõndima" (1957, 1971 , 1983, 2001, 2003)
"Väike luuleraamat " (1964)
"Rändaja õhtulaul" (1998)
"Laps ja tuul" (2000)
Tekstinäide
Kodu imelisem töö
Ava aken põhja poole,
lase tuppa tulla öö.
Sügav, valgemeelne, vaikne,
kodu imelisem töö.
Vaata vari, koduvari
mustav kulla põhja pääl,
kaevurakk ja metsaladvad,
põuapilved siin ja sääl.
Vaata, sügavuse siidis
kõige üle kesköö paar -
see on kodu, see on kodu,
soode taga oma saar...
Soode taga - sammal pehme,
sõnajalad, kitsas tee -
sine tegi hinge silla,
muinasjutt jõi ära vee...
Ava aken põhja poole,
lase tuppa tulla öö -
sääl on kuskil teiste keskel
vanemate kaunim töö.
Kasutatud kirjandus
http://www.ut.ee/verse/index.php?m=authors&aid=3
http://et.wikipedia.org/wiki/Ernst_Enno
http://www.miksike.ee/
10