Ernst Enno (2)

Ernst Enno
Referaat
Ernst Enno elulugu
E. Enno sündis 9.juunil (uue kalendri järgi) 1875.aastal, tolle aja järgi 17.mai või 27.mail( kirikuraamatus) Tartumaal Valgutas kõrtsimehe pojana. Kui Enno oli kooliealine, ostis ta isa Rõngu kihelkonnas metsataguse Soosaare talu, millest sai oluline koht Enno esimeste raamatute sünniloos. Soosaare oli paik, kus külarahvas hakkas Ennot Soosaare Erniks kutsuma. Soosaarel oli kohti, kuhu Ernst Enno kartis minna, näiteks savihaudade juurde. Seal tulid meelde kodukäijad ja kollid . Kolle ta kartis. Kõik suvevaheajad veetis ta Soosaarel. Seal sündisid tema esimesed luuleread , mida ta hiljem paberile pani. Rõõmsast lapsepõlvest pärinevad ka Enno lastelaulud . Enno käis külakoolis, kuna ta oli väga kärsitu poiss. Enno on öelnud, et ise ta ei mäleta sellest ajast eriti midagi. Edasi läks ta Treffneri kooli, kus teda peeti väga andekaks, kuid samuti vallatuks. Sel ajal elas ta kooli pansionis. „Vallatuste“ tõttu võeti Enno Treffnerist ära ja pandi Tartu reaalkooli . Edasi läks Enno Riia Polütehnikumi, kus ta õppis 1896.aastast 1904.aastani, töötades vahepeal , kui raha otsa lõppes, Tartus „Postimehe“ toimetuses. Enno tahtis saada luuletajaks. Enno avastas maailmakirjandusest hingesugulastest autoreid , kes käisid sama teed. Nagu näiteks R.M. Rilke ja J.W. Goethe . Aastatel 1903-1905 avaldas Enno „Lindas“ ja Postimehes“ üle poolesaja luuletuse . 1907.-1908. Oli Enno Tartust ära, peamiselt Soosaarel, ja kirjutas seal oma järgmised raamatud.
1909.aastal läks Enno Valka tööle krediidiühingusse. 1914.aastal hakkas ta töö kõrvalt Valga koolides tunde andma, peamiselt eesti keelt, aga ka usuõpetust. 17.juulil 1918.aastal valiti ta Valga Eesti Rahvahariduse Seltsi esimeheks. F. Mihkelsaar kutsus Enno koolinõunikuks Läänemaale. 1919.aastal kolis ta Haapsallu. 1920.aastal asus Enno tööle Läänemaa koolinõunikuna. 1934. Aasta algul halvenes Ernst Enno tervis järsult. 7.märtsil 1934 Ernst Enno suri. Matustel ei olnud ühtegi kirjanikku, küll aga palju linnaelanike, õpilasi .
Ernst Enno luulelooming on sissejuhatuseks uusromantismile ja „Noor – Eesti“ liikumise poolt kultiveeritud moodsale luulele. Väliselt pole Enno kunagi kuulunud „ Noor Eesti“ rühmitisse, kuid sisult on ta meie tähtsamaid uusromantika lüürikuid. Enno luule arenemistee on olnud pikk. Ta esimesest trükitud laulust esikkoguni on läinud rohkem aega kui ühelgi meie teisel luuletajal.
1896-1897, enne Enno Riiga -sõitu , toimus tema elus veel üks, hõbeuuri saamisest palju põnevam suursündmus – A. Grenzsteini toimetatud „ Olevikus “ trükiti ära neli tema luuletust. Need esimesed salmid iseloomustavad kogu Enno elu ja loomingut.
Esimene 4. Juunil 1896 ilmunud luuletus , kandis pealkirja „Ma kuulan“.
Mets vaikne ja vaga kuuvalgel,
Ma kõnnin sääl üksinda;
Lind lauluga uinund öö algel…
Mu süda, mis ootad sa?
Ma kuulan ja ootan – ma kuulan,
Mis ilmutab mulle hiis ;
Haab kahiseb tasaselt, kurvalt , -
Kuid ööbikul rõõmuviis…
Kuna Enno oli niivõrd kiindunud loodusesse ja kodukohta, siis käib ka paljudest tema luuletustest looduse motiiv läbi.
Teisena ilmus luuletus „Vana vaim“, 1897.aastal ilmusid „Kaua aja järel“ ja „ Vaikne tuulekene“. 1898 .aastal kirjutas Enno luuletuse, mis on tema loomingu tähtsamaid verstaposte : „ Imeline helin“
Imeline helin
Korra minule
Kõlas – kustumata
Jääb mu põuesse.
Enno oli peatunud ja jäänud inimesi vaatlema, kuulatama enese südamehäält. Ta jälgis loodust ja võrdles seda inimeste eluga
1905.aasta paiku ta hakkas eluväärtusi otsima inimese sisemisest mina-maailmast. Oma luuleloomingu rajas ta usufilosoofilistele alustele ja viljeles eriti müstilist mõtteluulet. Ta pani erilist rõhku luuletuste sisule, kuna vorm jäi tagaplaanile. Ta harrastas rohkesti vabavärssi, tarvitas ebapuhtaid riime. Enno esikkogu „ Uued laulud“ langes suure kriitika ohvriks. See on seletatav luuletaja mittemõistmisega ja lähenemisega luuletustele ainult vormilisest küljest. „ Uutes lauludes“ leidub ka rohkesti positiivseid omadusi. Näiteks soojust, hingelähedust, mis on pärit lapsepõlve kodust. Näiteks „Kojuigatsus“, „Õhtu kodutalus“ ja „Rehetare“. 1910 . Aastal ilmus „Hallid laulud“, seal pakub Enno rohkem kunstiküpset luulet. Kogus leidub terve rida meie lüürikas ainulaadseid väärtuslikke laule. 1920.aastal avaldas Enno kaks viimast luuletustekogu, „Valge öö“ ja „Kadunud kodu“. Luule kõla muutub neis kogudes tumedamaks, värvid tuhmimaks ja meeleolu nagu pisut härdamaks. Ka langust võib märgata. Üks luuletuse näide: „ öö valge on õnn“
„Üks ööbik on siin ja teine sääl
ja kolmas on enese südame hääl.
Las särada õnnelik silm!“
See on kurb luuletus, kus ilus pehme suveöö meelitab keppi kätte võtma ja üksinda tasa rändama minema ning unustama kõike selle suveöö sumeduses.
Kasutatud kirjandus
Hamburg, P. „Eesti uusromantika lüürikuid“. Tartu:1934
Toona, Elin . „ Rõõm teeb taeva taga tuld - Ernst Enno“ Tartu:2000