Emily Jane Bronte "Vihurimäe" referaat (3)

Keskkool - Kirjandus - Kirjandus

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kuid kas see on väärt, et selle pärast nutta ning isegi surra ?

Sisukord
Sissejuhatus 2
1. Emily Jane Bronte 3
2. Loomingu üldiseloomustus 5
3. Lühiülevaade teose sisust 6
5. Konfliktid ja teose peaidee 8
6. Peamised tegelased 10
7. Stiil 13
8. Minu arvamus teosest 14
Kokkuvõte 16
Kasutatud allikad 17
Lisad 18
Lisa 1. Emily Jane Bronte portree, venna Branwelli maalitud. 18
Lisa 2. Vihurimäe maastik 18

Sissejuhatus

Emily Jane Bronte „Vihurimäe” on üks populaarsemaid romaane maailma kirjandusajaloos. Romaanil on suur hulk austajaid, ja neid tekib igapäevaselt aina juurde. „Vihurimäe” muutub aina populaarsemaks noorte seas, kuna „ Videvikus ”, noorema generatsiooni lemmikfilmis, peategelane loeb tihti oma lemmikraamatut „Vihurimäe”. Raamatu põhjal on tehtud palju filme, esimesed neist aastatel 1920 ja 1939. Eesti mitmed teatrid on korduvalt lavastanud etendusi, romaani põhjal.
Valisin selle raamatu oma referaadi teemaks, sest olin sellest, armastusest ja vihast pulbitsevast romaanist nii mõndagi kuulnud. Olen näinud ka filmide treilereid, mis kergitasid samuti minu huvi, selle romaani vastu.
Töö eesmärgiks on kirjeldada autori elu ja loomingut, anda lühiülevaade teose sisust, tuua välja põhiprobleemis ja peaidee, iseloomustada peategelasi ja nende vahelisi suhteid, kirjeldada teose stiili ja väljendada oma arvamust teose kohta.

1.Emily Jane Bronte

Emily Jane Bronte sündis 30. juulil 1818 aastal Yorkshire ´i krahvkonnas Bradfordi ligidal Thorntonis. Ta oli inglise romaanikirjutaja ja luuletaja. Teda tuntakse kui tormise , mäsliku romaani „Vihurimäe” autorina, mille ta avaldas aastal 1847.[3] See vihkamise ja armastuse segune romaan oli tema esimene ja ainuke. Ta alustas küll uue romaani kirjutamist, kuid suri enne selle valmimist. Tema pseudonüüm oli Ellis Bell.
Ta oli kuuelapselise perekonna viies laps. Tal oli neli õde – Maria, Elizabeth , Charlotte ja Anne. Samuti oli tal vend Patrick Branwell Brontë. 1820. aastal kolis perekond Haworthi lähedale. Pärast ema varajast surma vähi tõttu asus perekonna juurde elama üks tädidest, kellele aga Yorkshire, pastorimaja, pastor ise ja ta lapsed peale poja põrmugi ei meeldinud. Tädi täitis oma ülesandeid tapva asjalikkusega, parimal juhul jaheda kohusetundlikkusega. Neid tädi iseloomujooni on hiljem oma teostes elustanud nii Charlotte kui Emily. „Vihurimäe“ Nelly Dean , kelle fantaasiavaesus areneb küll mitte eriti usaldusväärseks headuseks, on tollesama Cornwalli-tädi pealt kirjutatud. Emily isa oli pastor, kes kirjutas luuletusi ja lubas lastel lugeda kõike, mida nad soovisid . Kuueaastasena läks Emily, nagu ta teised õedki, pastoritütarde kooli Cowan Bridge ´i. Sealsed olud olid niivõrd katastroofilised, et kaks vanemat õde surid 1825. aastal. Seepeale lubati Charlotte ja Emily koju. Charlotte, Emily, Anne ja vend Branwell kasvasid üles Lääne-Yorkshire´i üksildaste nõmmede keskel, muust maailmast võrdlemisi eraldatuna. Nende eest kandis hoolt majapidajanna. Nad lõid fantaasiamaailmu, millele panid nimeks Angria ja Gondal, kirjutasid neist oma esimesed lood ja tegelesid nendega veel mitmeid aastaid. [1]
1835. aastal õppis Emily mõnda aega Roe Headi koolis, kus Charlotte õpetajana töötas, naasis aga tervislikel põhjustel peagi Haworthi. Kolm aastat hiljem katsetas ta ühes Halifaxi koolis kuus kuud õpetajaametit. Koos Charlotte´iga õppis Emily 1824. aastal Brüsselis prantsuse ja saksa keelt. Õed plaanisid kooli avada, sellest ei tulnud aga midagi välja. Samal aastal suri tädi ja Emily jäi Haworthi.
Charlotte´i eestvedamisel avaldasid õed 1846. aastal pseudonüümide Currer, Ellis ja Acton Bell all oma luuletusi. Suurem osa neist pärines Emilylt ja paljud olid inspireeritud fantaasiamaailmast.[2] Avaldatud luulekogu kukkus aga läbi. Siiski oli õdede usk oma kirjanduslikese võimetesse nii kõikumatu, et nad pärast luulekrahhi varjunimesid muutmata proosasse üle läksid. Charlotte kirjutas romaani „Õpetaja“, kus ta oma Brüsseli-kogemusi ära kasutas. Ja kuigi ta kirjastajat ei leidnud, jätkus tal veel 1847. aastal jõudu „Jane Eyre'i“ väljaandmiseks. Seda teost saatis korrapealt menu. Emily ja Anne jätkasid samal ajal vanemat õde vääriva visadusega oma loomingulist teed. „Jane Eyre'iga“ samal aastal ilmus Emily „Vihurimäe“, kuhu valitseva traditsiooni kohaselt oli „kolmanda köitena“ lisatud vähenõudliku Anne'i „ Agnes Grey“ - tollal oli romaani kolmeosalisus vältimatu norm. „Vihurimäelegi“ sai ilmudes osaks heakskiitev, ehkki alguses mitte nii vaimustatud vastuvõtt. Ja alles nüüd julgesid õed pooleldi vastu tahtmist välja tulla oma mehelike varjunimede tagant, kus ainult initsiaalid tõeliste nimedega kokku langesid.
Võimalik, et Emily kirjutas ka teise romaani, mille käsikiri hävitati pärast kirjaniku surma. Tema Gondali juttudest ei ole samuti midagi säilinud. “Vihurimäe” jäi Emily Brontë ainukeseks romaaniks . Ta suri kõigest aasta pärast romaani ilmumist, arvatavasti tuberkuloosi. Ta nõudis visalt oma anonüümsuse säilitamist. Alles pärast kolme õe surma sai maailm teada, kes Ellis Bell tegelikult oli. Emily maeti kalmistule, mille kõrval ta oli üles kasvanud. Ka teised õed ei elanud kauem: Anne suri 1849. aastal, Charlotte 1855. aastal. Brontëde ebatavaline elukäik inspireeris paljusid kirjutama arvukalt biograafiaid ja romaane. Juba 1893. aastal asutati maailma vanim kirjandusühing, mille ülesandeks on Brontë muuseumi haldamine Hawrthis.[1]

2. Loomingu üldiseloomustus

Emily Brontë pole tüüpiline viktooria -ajastu naine. Tal oli väga ebatavaline iseloom. Ta ei olnud eriti seltsiv ja eelistas loomade seltskonda inimestele. Ta reisis harva ja tal oli terasest tahtejõud. Kõik see viis tema loomingu eripära juurde.Lapsepõlves elasid Brontë perekonna lapsed fantaasiamaalimas.

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla