Emily Brontё - ettekanne (5)

Ettekanne
Emily Brontё
’Vihurimäe’
8.klass
Narva
2008
EMILY BRONTЁ
Emily Jane Brontë sündis 30. juulil 1818 . aastal Yorkshire ´i krahvkonnas Bradfordi ligidal Thorntonis. Ta oli kuuelapselise perekonna viies laps. 1820. aastal kolis perekond Haworthi lähedale. Pärast ema varajast surma asus perekonna juurde elama üks tädidest. Pastor Brontë kirjutas luuletusi ja lubas lastel lugeda kõike, mida nad soovisid . Kuueaastasena läks Emily, nagu ta teised õedki, pastoritütarde kooli Cowan Bridge ´i. Sealsed olud olid niivõrd katastroofilised, et kaks vanemat õde surid 1825. aastal. Seepeale lubati Charlotte ja Emily koju. Charlotte, Emily, Anne ja vend Branwell kasvasid üles Lääne-Yorkshire´i üksildaste nõmmede keskel, muust maailmast võrdlemisi eraldatuna. Nende eest kandis hoolt majapidajanna. Nad lõid fantaasiamaailmu, millele panid nimeks Angria ja Gondal, kirjutasid neist oma esimesed lood ja tegelesid nendega veel mitmeid aastaid. 1835. aastal õppis Emily mõnda aega Roe Headi koolis, kus Charlotte õpetajana töötas, naasis aga tervislikel põhjustel peagi Haworthi. Kolm aastat hiljem katsetas ta ühes Halifaxi koolis kuus kuud õpetajaametit. Koos Charlotte´iga õppis Emily 1824. aastal Brüsselis prantsuse ja saksa keelt. Õed plaanisid kooli avada, sellest ei tulnud aga midagi välja. Samal aastal suri tädi ja Emily jäi Haworthi. Charlotte´i eestvedamisel avaldasid õed 1846. aastal pseudonüümide Currer, Ellis ja Acton Bell all oma luuletusi. Suurem osa neist pärines Emilylt ja paljud olid inspireeritud fantaasiamaailmast. Järgmisel aastal ilmusid samade pseudonüümide all peaaegu üheaegselt õdede esimesed romaanid “Jane Eyre ” (Charlotte´ilt), “ Agnes Grey ” (Anne´ilt) ja “Vihurimäe” (Emilylt). Võimalik, et Emily kirjutas ka teise romaani, mille käsikiri hävitati pärast kirjaniku surma. Tema Gondali juttudest ei ole samuti midagi säilinud. Emily Brontë suri vahetult pärast venna surma 19. detsembril 1848. aastal, tuberkuloosi. Emily maeti kalmistule, mille kõrval ta oli üles kasvanud. Ka teised õed ei elanud kauem: Anne suri 1849. aastal, Charlotte 1855. aastal. Brontëde ebetavaline elukäik inspireeris paljusid kirjutama arvukalt biograafiaid ja romaane. Juba 1893. aastal asutati maailma vanim kirjandusühing, mille ülesandeks on Brontë muuseumi haldamine Hawrthis. “Vihurimäest” on tehtud mitu filmi, sealhulgas ka Jaapanis , ja kohandatud televisiooni jaoks. Heathcliffi on kehastanud niisugused staarid sagu Laurence Oliver, Charlton Heston ja Richard Burton .
“Minus ei ole kaastunde varjugi, mitte kõige väiksematki. Mida enam ussikesi vingerdavad, seda
enam on mul tahtmine need puruks litsuda. Moraalses mõttes on see nagu hammaste tulek: mida hullemaks valu läheb, seda tugevamini surun hambad kokku.
Ta räägib sama teravalt ja järsult, nagu kõlab tema nimi Heathcliff . Catherine , naine, keda ta kunagi armastas, alandas teda. Ta kihutati minema Vihurimäelt, üksildasest tormide meelevallas seisvast mõisast keset Inglise kiltmaad, kus ta kasvas üles vaese leidlapsena koos Catherine´i ja tolle venna Hindleyga, kes teda pärast isa surma julmalt kiusas . Ta on vahepeal rikkaks saanud, tuleb nüüd tagasi ja kogu maailm saab tunda tema piiritut vihkamist. Heathcliffi kättemaksu ei peata miski. Ta saadab surma oma poja ema Isabella ja laseb ka pojal sõna otseses mõttes kõngeda. Catherine abiellus Isabella vennaga. Ka see perekond hukatakse. Peagi kuulub Vihurimäe Heathcliffile, kes külvab kõikjal hirmu ja õudust. Külaelanikud peavad uut elanikku saatanaks inimese nahas. Ja nagu saatanal ikka, ei ole tal eesnime .
Kirjandusloolastele on selle koletise tekkelugu tänini selgusetu. Raamatu üldine atmosfäär – vihm , udu, raba kohal ja sünged maamajad – pärineb veel 19. sajandi algul väga populaarsest inglise õudusromaanide traditsioonist. Heathcliffis kehastunud halastamatu, hambaid kiristav kurjus ja tunnete taltsutamatus, mis haarab lõpuks pea kõiki tegelasi, oli midagi ennekuulmatut ja täiesti uut. Lool pole moraali, mis mahendaks šokki. Õiglast karistust ei järgne, Heathcliff ei pea oma tegude eest vastutust kandma, ta triumfeerib kuni hauani välja. Toimunu on saatus, millesse ei suuda sekkuda isegi jumal. Jutustaja tõstab küll vahepeal mässu, aga ta on lihtne teenijatüdruk, ja tema kristlikud üleskutsed mõjuvad nii jõuetute ja naiivsetena, nagu püüaks ta deemonit ahjuroobiga eemale peletada. Heathcliffi vägivald ja üleolek saavad jõudu juurde.
Veelgi skandaalsem oli peategelasest hoovav alateadvuslik seksuaalenergia. Pikakasvuline ja tugeva kehaehitusega Heatcliff jätab kõik teised mehed varju. Isabella laseb koos temaga jalga, kuigi mees kohtleb teda algusest peale halvasti. Catherine, kes sotsiaalselt alamal astmel olijat põlgab, erutub siiski juba tema nime kuuldes. Kui Heathcliff välja ilmub, ununeb abikaasa ruttu. Hiljem tunneb tema tütar samasugust lummust.
Kui “Vihurimäe” Ellis Belli pseudonüümi all ilmus, oli pastoritütar Emily Brontë 29 aastat vana. Samal kuul, 1847. aasta detsembris avaldas keegi Acton Bell romaani “Agnes Grey”. See oli Emily õe Anne´i pseudonüüm. Raamatud tekitasid alguses segadust , sest kirjandusringkonnad murdsid alles pead Currer Belli nimelise autori isiku üle, kes oli sama aasta oktoobris tekitanud furoori oma esikteosega “Jane Eyre”. Selle pseudonüümi taga peitus kolmest õest vanim Charlotte Brontë. Meeste nimede all esinedes lootsid õed tõsta oma šansse raamatuturul. Raamatud pidid tingimata sissetulekut tooma , aeg surus peale. Kõik plaanid õpetajanna või guvernandina elatist teenida luhtusid kõigil kolmel, pärandust ei olnud kuskilt oodata ja ka lootustandvad abielukandidaadid ei trüginud iseäralike õdede ukse taha. Nende isa Patrick Brontë pidas armetus Haworthi provintsikolkas maavaimuliku ametit, tema palgast jätkus parasjagu elamiseks. Lõpuks haaras Charlotte initsiatiivi. Kirjutamine kuulus juba tüdrukute lapsepõlvest perekonna lemmiktegevuste hulka. Pikkadel vihmastel õhtutel mõeldi välja lugusid , millest said kiiresti keerulise sündmustiku ja üha komplekssemate tegelastega romaanid. Kirjutati, loeti ette ja vaieldi. Kaminaesisest harrastusest välja kasvanud professionaalne auahnus sai õige sihi alles 1845. aasta sügisel. Charlotte avastas mõned Emily luuletused ja need jätsid talle nii sügava mulje, et ta veenis teisi õdesid ühiselt luulekogu avaldama. Londoni kirjastus, kes oli nõustunud raamatukest trükkima, kui õed osa kulusid kannavad, sai peagi oma autoritelt kirja: “Austatud härrad! Currer, Ellis ja Acton Bell valmistavad ette teost, mis koosneb kolmest omaette romaanist. Need võib avaldada kas koos või eraldi, vastavalt sellele, kuidas sobilikuks peate.”
Ühisettevõtmine õnnestus ainult osaliselt. “Jane Eyre´ist sai kirjandusaasta sensatsioon. Melodramaatiline lugu vaeslapsest, kellest kasvab tugevaloomuline, ise oma saatust juhtiv naine, vaimustas nii kriitikuid kui ka lugejaid. “Agnes Grey´s kirjeldatakse ühe kasvatajanna elukäiku.
Raamatu üle vaieldi, seda loeti meelsasti ja unustati kiiresti. “Vihurimäe” oli aga täielik läbikukkumine ja kutsus esile vihase protestitormi. Victoria-aegsel kombelisel Inglismaal ei olnud kohta raamatul, mis kirjeldab naisi selle hävitava kire võimuses. Alles hiljem oldi valmis järgima Emily Brontë armutut pilku inimtundmuste sügavikesse ja raamat kuulutati naturalismi esimeseks meistriteoseks. Heathcliff tuli oma aja kohta liiga vara.
Ka Charlotte´il oli raske õe kirjanduslikku ebaõnnestumist avalikkuse ees kaitsta. Currer Bell oli nüüd kirjandusmaailma täht, ta pidas kirjavahetust kriitikute ja lugejatega, ja nautis tähelepanu, mis sai osaks iseäraliku kuulsusega “vennakeste” klannile.
Emily alias Ellis Bell tõmbus tagasi ja anus Charlotte´it, et ta ei avaldaks, kes on pseudonüümi taga. Ta oli alati inimesi kartnud. Kõige hullem oli aeg internaatkoolis. Ta jättis õpetajaks õppimise pooleli ja põgenes koju. Vaikselt tegeles ta seal majapidamisega. Emily kartis võõraid, vesteldes parema meelega oma arvukate loomadega ja jalutas tundide kaupa üksi rabas. Tema tunnetest ja unistustest ei ole peaaegu midagi teada, Emily rääkis vähe mitte kunagi endast. Kirjaniku olemuse sügav melanhoolia tuleb ilmsiks tema luuletustes , mis keerlevad eranditult kurbuse, hüvastijätu ja kõige kaduvuse ümber.
“Vihurimäe” jäi Emily Brontë esimeseks ja ainukeseks romaaniks. Ta suri kõigest aasta pärast romaani ilmumist, arvatavasti tuberkuloosi. Ta nõudis visalt oma anonüümsuse säilitamist. Alles pärast kolme õe surma sai maailm teada, kes Ellis Bell tegelikult oli.
Kasutatud kirjandus
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/emilybronte_evelin.ht m
http://miksike.ee/en/glefos.html?spage=http%253A%252F%252Fwww.miksike.ee%252Fdocs%252Freferaadid2005%252Fvihurimae_evelin.html