Vihurimäe (1)

„Vihurimäe“

Emily Brontё
Lugesin Emily Brontё armastusromaani „Vihurimäe“. Raamat rääkis härra Lockwoodist, kes tuli Rästapessa rentnikuks ning sai teada Vihurimäel ja Rästapesas minevikus toimunud huvitavatest sündmustest. Ta tutvus Vihurimäe ja Rästapesa omaniku Heathcliffi, tema minia Cathy , Josephi, Zillahi, proua Deani ja Hareton Earnshaw`ga. Majapidajanna Ellen Deani lugudest avanes talle keeruline armastuse ja vihkamise keerdkäik. Lugu rääkis alates Heathcliffi lapsepõlvest kuni selleni , kus temast sai kogu vara omanik. Läbi raamatu oli väga palju tegelasi. Heathcliff oli orb, kelle härra Earnshaw oli poisikesena lapsendanud. Earnshaw`l oli veel kaks last: tütar Catherine ja poeg Hindley. Catherine ja Heathcliff said parimateks sõpradeks, kuid poisid üksteist ei sallinud. Vanemaks saades saadeti Heathcliff majast minema. Catherine abiellus Edgariga ja temast sai Catherine Linton. Heathcliff võttis kogu toimunut raskelt ning justkui kättemaksuks abiellus Edgari õe Isabellaga. Catherine jäi raskelt haigeks , kuid enne surma sünnitas tütre Cathy. Isabella kahetses oma otsust ning lõpuks põgenes Heathcliffi juurest välismaale. Seal sünnitas ta poja Lintoni ning 13 aasta pärast naine suri. Poiss toodi Rästapessa, kuid Heathcliff nõudis oma poega Vihurimäele elama. Ta kohtles nõrga tervisega Lintonit ja seal elavat Hindley poega Haretoni halvasti. Ta kasvatas poega vaid vara saamiseks ja rikkus Haretoni elu ära, sest ei sallinud ta kadunud isa. Preili Cathy ja Linton said algul väga hästi läbi, kuid Heathcliff muutis poissi. Raamatu lõpus avastas preili Cathy enda jaoks Haretoni ning noormees ja neiu kiindusid üksteisesse. Heathcliff läks nõdrameelseks ning suri imelikel oludel.
Mulle meeldis raamat, sest see oli huvitavalt sõnastatud. Kahjuks jäi romaani mõte veidi segaseks: tegelasi oli palju, suhted olid liiga keerulised ning kõigi surmapõhjuseks tundus olevat kurvameelsus . Mulle meeldisid tegelastest kõige rohkem preili Cathy ja Hareton. Esimene selle pärast, et ta oli loomuselt elav ja talle meeldis ennast täiendada. Teine meeldis oma rahuliku oleku poolest. Ta võis küll harimata olla, kuid sümpatiseeris see, kuidas ta üritas ise lugema õppida ja suutis vajadusel oma toorest käitumist talitseda. Mul oli ka hea meel, et need kaks noort ennast leidsid ning lõpus isegi Heathcliff neid takistada ei saanud.
Soovitan seda raamatut lugeda nendel, kellele meeldib süveneda müstilistesse suhetesse inimeste vahel ning lugedes end korraks siit maailmast eemale viia. See raamat pani mind mõtlema, kas midagi sellist ka tänapäeval esineb. Üldmulje raamatust oli hea ning loeksin teinekordki hea kirjastiiliga armastusromaane.