"Vihurimäe" E. Jane Bronte (9)

Romantism kirjanduses

Vihurimäe

(E. Jane Bronte )
Romantism on kunstivool , mis viitab keskaja imetlusele. Romantsimiajastu inimestele tundusid inimesed keskajast tugevad ja tahtejõulised. Romantismiajastu inimesed sisenesid niivõrd oma unistustesse, et reaalsus ja unelm läksid segamini . Romantismiajastut iseloomustab kõige paremini lause: “Mõistus võib eksida, tunded mitte kunagi”. Romantismi tunnuseks võib pidada pessimismi, kuna loodeti paremat elu, mida ei tulnud, samuti võib tunnuseks pidada looduse ja loomulikkuse ülistamist, tundelisust, mineviku idealiseerimist, individuaalsuse tähtsustamist ja erandlikkuse rõhutamist.
Üks silmapaistev romantismiajastu kirjanik oli Emily Jane Bronte (1818-1848). Ta jõudis välja anda ainult ühe raamatu - “Vihurimäe” (1847).
Teose lugu algab 1801. aastal. Mr. Lockwood saabub külla Vihurmäe mõisa, kuna seal elab Heathcliff , kelle käest ta äsja Rästapesa mõisa rentis. Teda koheldakse toorelt ja külmalt ning ka Heathcliff ei ole just eriti seltskondlik. Halbade ilmaolude tõttu peab ta üheks ööks Vihurimäele jääma. Majahoidja juhatab ta kummalisse kambrisse ning palub Mr. Lockwoodil Heathcliffile mitte rääkida, millises toas ta magas . Öö jooksul avastab Mr. Lockwood raamatud, mille tagakaantele on soditud ühe tüdruku Catherine Earnshaw’ kirjutatud läbielamused selles majas . Ta avastab ka, et Catherine ja Heathcliff olid lastena üksteisele väga lähedased. Neid raamatuid lugedes jääb ta magama ning näeb kohutavat und Catherine’i vaimust, kes akna taga palub, et teda sisse, koju lastaks. Unenäost ehmatatud karjatab ta, mille peale majarahvas ärkab. Selgitanud Heathcliffile oma unenägu, näeb Mr. Lockwood, kuidas viimane näost järjest ära vajub. Heathcliff palub Mr. Lockwoodil lahkuda. Enne ära minekut kuuleb Mr. Lockwood, kuidas Heathcliff seal kummalises kambris hüüab, et Catherine tagasi tuleks.
Järgmisel hommikul avastab Mr. Lockwood, et on saanud külma ning, et igavust peletada, palub ta oma majapidajannal Ellen Deanil rääkida Heathcliff’ist ja Vihurimäe mõisast. Kogu teose võtab üle Ellen, kes hakkab jutustama sündmustest, mis toimusid 30 aastat tagasi.
Heathcliff võeti Vihurimäe mõisa leidlapsena. Arvati, et ta on hispaania või ameerika päritolu. Midagi kinldat nad ei teadnud . Heasüdamlik Mr. Earnshaw kasvatas teda kui oma last. Earnshaw’ tütrest Catherineist ja Heathcliffist said lahutamatud kaaslased. Catherinei vend Hindley ei sallinud Heathcliffi silmaotsaski, kuna Mr. Earnshaw oli kogu oma tähelepanu pööranud Heathcliffi kasvatamisele ja hoolitsemisele ning Hindley tundis ennast kõrvalejäetuna. 3 aastat hiljem suri Mr. Earnshaw, ning Hindley, kes oli vahepeal abiellunud Francesega võttis mõisavalitsemise üle. Sellest ajast peale hakkas Hindley Heathcliffi jõhkralt kohtlema. Ta tegi Heathcliffist palgatöõlise ja sõimas teda mustlaseks. Samal ajal sõbrunes Catherine Rästapesa naabrite Lintonitega. Catherine kiindus Lintonite poega Edgarisse, mis omakorda masendas Heathcliffi.
Aasta hiljem, peale poja Haretoni sünnitamist suri Hindley naine tiisikusse. Hindley hakkas jooma. Paar aastat hiljem nõustus Catherine Edgariga abielluma, ise teades, et armastas tegelikult Heathcliffi, kuid pidas siiski häbiväärseks ja alandavaks jääda Heathcliffiga. See teadmine murdis Heathcliffi, ta lahkus mitmeks aastaks Vihurimäelt. Tagasi tulles ei teadnud keegi, kus ta viibis ja kuidas ta ennast elatas. Ta oli hoolitsenud oma välimuse eest. Ta tervis oli suurepärane. Ta ostis Vihurimäe mõisa endale. Tegelik põhjus, miks Heathcliff tagasi tuli, oli hävitada Catherinei ja Edgari elu. Heathcliff abiellus Edgari õe Isabellaga.
Peale esimest visiiti Rästapesasse oli Catherine õnnelik, et nägi oma ammust sõpra. Kuid hilisemad külaskäigud ajasid Catherinei ja Edgari omavahel tülli, mille tagajärjel jäi Catherine väga haigeks . Sellesse haigusesse Catherine ka suri, kuid enne sünnitas tütre, kellele pandi tema järgi nimi. Catherinei surm muutis Heathcliffi veelgi ägedamaks ja kättemaksuhimulisemaks. Selle all pidi ka tema naine Isabella kannatama . Isabellal õnnestus põgeneda Londonisse ja sünnitada poeg Linton.
Umbes samal ajal suri Hindley, ning Heathcliff võttis kogu mõisavalitsemise üle, ta tõotas Hindley poega Haretoni sama karmi käega kasvatada, nagu oli seda teinud Hindley temaga.
Isabella vahteas Edgariga, oma vennaga tihti kirju. Viimases, 12 aastat hiljem saadetud kirjas palus ta Edgaril oma poja eest hoolitsemine üle võtta. Isabellat oli tabanud ravimatu haigus. Heathcliff, kes oli teada saanud, et ta poeg tuuakse Rästapeasse, käskis poja Vihurimäele tuua, kuna kavatses ise tema eest hoolitsema hakata. Nähes, kui nõrga tervise ja hädise loomuga poeg tal oli, ei tekkinud tal Lintoni vastu mingeid isalikke tundeid. Järjest rohkem meeldis talle Hareton, kes meenutas Heathcliffile teda ennast.
Mõned aastad hiljem püüdis ta veenda Catherine’i, oma surnud armastatu tütart oma poja Lintoniga abielluma. Catherine keeldus, kuid Heathcliffil õnnestus ta röövida ja sundida nad mõlemad abielluma. Pärast seda suri Catherinei isa Edgar. Tema järel suri ka üsna varsti Linton. Vihurimäel koheldi Catherinei kui vangi. Ta oli suletud väiksesse, imelikku ruumi Heathcliff sai oma valdusesse veel lisaks Rästapesa. Siin lõpeb ka Elleni esimene jutustus. Mr. Lockwood on šokeeritud tema jutustusest ning juba järgmisel päeval lahkub ta Londonisse.
Tema äraolekul jõuavad sündmused haripunkti. Aasta pärast tagasi tulles palub ta Ellenil jutustada, mis vahepeal juhtunud on.
Catherineil tekkisid tasapisi tunded Haretoni vastu. Tunded olid vastastikused. Heathcliff aga oli nende suhte vastu. Heathcliff muutus märkimisväärselt. Tihti kadus ta reaalsusest ja nägi oma armastatu Catherinei vaimu. Ta andus täielikult hullusele ja suri õnnelikuna teades, et on jälle koos Catherineiga. Cahterine ja Hareton abiellusid. Heathcliff maeti Catherinei ema kõrvale. Lugu lõpeb sellega, et Mr. Lockwood läheb surnuaeda, tundes teadmatust ja ebakindlust.