Kasulikus seisneb aga selles et vegetatiivselt saab paljundada ja kultuurtaimi. Seda kasutavad oskuslikult sordiaretajad, aednikud ja põllumehed. Üha rohkem kasutatakse taimede vegetatiivsel paljundamisel koekultuurmeetodit. Paljundamiseks valitakse heade sorditunnustega ja haigusvaba taim. Uued taimed kasvatatakse mõnest väiksest taimeosast näiteks lehetükist, pungadega varretükist või tillukesest kasvukuhikust. Emataimest eraldatud taimeosa pannakse kasvama katseklaasidesse või kolbidesse mikroobivabale söötmele- Sellele lisatakse kasvuaineid, mis soodustavad taime tükkidest uute taimede arenemist. Väikesed taimed istutatakse mulda, kus nad edasi kasvavad. Neil on emataime tunnused. Koekultuurmeetod võimaldab kiiresti paljundada kindlate sorditunnustega taimi ja saada haigusvaba istutusmaterjali. Põhiliselt rakendatakse seda meetodit aedmaasika-, kartuli-, ja lillekasvatuses.
tükike risoomi. Õisikuvarrega taimeosad visake minema, annavad harva uusi taimi. Kasutatakse lõikamiseks teravat nuga. Kärpige narmasjuuri poole peale. Eemaldage kuivanud lehed, lõigake terved lehed tagasi 15 cm peale. Istutage risoomi tükid mulda tagasi nii, et narmasjuured oleksid mullaga kaetud ja risoom poolest saadik mullapinnal. Kastke korralikult, et muld taime ümber tiheneks. Võsunditega taimede jagamine Võsundid on horisontaalsed võrsed, mis sirutuvad mulla pinnal emataimest eemale ja moodustavad uusi taimi, mis mullaga kokku puutudes juurduvad ja alustavad iseseisvat elu. Levivad ka mulla sees. Uued taimed eraldada emataime küljest ja istuta eraldi. Taimele alles jätta 2-3 cm pikkune jupp võsundist, ülejäänu ära lõigata. (piparmünt) Külgvõsunditega taimede jagamine - Külgvõsu on sisuliselt uus taim, mis kasvab välja emataime aluselt. Niipea kui uus taim on piisavalt suur ise hakkama saamiseks, siis võib
Suurem areaal on aga liigile kasulik sest nii saab isendite koguarv olla suurem ja liigi väljasuremise tõenäosus minimaalne. Seetõttu on organismidel välja kujunenud terve spekter kõikvõimalikke kohastumuslikke nippe ühest kohast teise jõudmiseks, kaasa arvatud näiteks uudishimu, mis sunnib uusi kohti avastama ja "vaatama, mis nurga taga on". Taimed kasutavad levimiseks vooluvett, tuult, loomi, lisaks on olemas paiskviljad seeme visatakse mehhaaniliselt valmimisel emataimest eemale. Sama on loomadega, kes valmikuna on liikumatud (sessiilsed organismid) ka neil on mingis vastsejärgus aktiivselt või passiivselt liikuvad sigikehad (diaspoorid). Sõltuvalt elustrateegiast ja levimismehhanismidest, on tütarorganismide levimiskauguse jaotus emaorganismi ümber erinev. Joonis 5.2. näitab, et mõnevõrra võib see erineda ka sõltuvalt järglase soost. Joonis 5.2. Levimiskauguse (X-telg, meetrid, eraldi graafikud on isaste ja emaste jaoks) jaotus rasvatihasel
Viljaliha on tume ja mahlakas. Viljad valmivad juulis ja varisevad kiiresti. Seemned levivad loomade abil. Munajad või elliptilised peensaagja servaga tömbilt terava tipuga lihtlehed. Värvuselt on nad mõlemalt pinnalt puhasrohelised. Roodudel ja nende tippudes esinevad heledad näärmed. Lehtede pikkus 4...24 (28) mm ja laius 3...20 mm. Noorte võrsete lehed võivad püsida ka üle talve. Paljuneb peamiselt vegetatiivselt maa-aluste võsunditega, mis annavad emataimest 10...40 cm kaugusel uue osapõõsa. Vähemal määral paljuneb seemnetega. Rahvapärasteks nimetusteks on kukesilmad, seesikmari, tõrvakad, heinsinikad, mustikud, sinimarjad. Mustikas mängib väga olulist rolli nii loomade kui ka inimeste seas. Igasugused ulukid, karudest kuni musträstasteni, armastavad mustikatega maiustada ning söövad neid enamasti suurel hulgal, et talvel oma rasvatagavaradega vastu panna.
Taimed, mis kasutavad tolmlemisel tuule abi, on tuultolmlejad. N: teraviljad, kask, lepp. Tuultolmlejad taimed õitsevad varakevadel. Teraviljade õied on imepisikesed, kahvatud, lõhnata, nektarita. Tolmukad ulatuvad õiest välja. Nii saab tuul õietolmu lahti raputada ja laiali kanda. Tuultolmlejate taimede õitsemise ajal on õhus palju õietolmu. See põhjustab paljudel inimestel allergiat ehk ülitundlikkust. Seemnete levimine Taimedele on tähtis, et seemned leviksid emataimest kaugemale. Miks? Valguse, kasvuruumi, toitaineterikka pinnase vajadus. Õhu kaudu levivad ülikerged seemned. Raskemad seemned vajavad õhus liikumiseks "abivahendeid". Õhk ja linnud Lindudel on lendamiseks kujunenud tiivad. Tiibu panevad liikuma tugevad lennulihased, mis moodustavad linnu kehamassist 1/ 4. Tiivad on altpoolt nõgusad, pealt kumerad. Tiiva eesserv on paksem. Tahapoole õhenev. Eristatakse sõudelendu, purilendu, rappelendu.
· Kasutatakse habraste võrsetega põõsaste korral, mida ei saa painutada. · Emapõõsas lõigatakse maapinna lähedalt tagasi (5 cm kõrguselt). · Uued võrsed mullatakse pooles ulatuses, kui nad on 15 cm pikkused. · Võrse kasvades muldamist korratakse 2 3 korda kuni mulla vall on 30 cm kõrgune. · Võrsed juurduvad 1 2 aasta jooksul. · Emataimed kasvavad reas 40 50 cm vahega. · Niimoodi paljundatakse põhiliselt õunapuu kloonaluseid. · Puukoolis eraldatakse emataimest võrsikud igal aasta ja eraldi tagasilõikamist pole vaja teha. 27.04.2016 Marje Kask 46 Kuhjevõrsikud 27.04.2016 Marje Kask 47 Lookvõrsikud · Emapõõsa ümber kaevatakse kevadel 15 20cm sügavune kraavike . · Eelmise aasta noored võrsed painutatakse maha, nende keskosa ulatub kraavipõhja, kuhu see kinnitatakse konksu abil. Võrse 10 15 cm tipp juhitakse üles. Kraavike täidetakse mullaga.
võsastikes. Kui aasosja eosed kuskil juba idanenud on, siis ta nii kergesti oma kasvukohta ei loovuta. Pigem laiendab ta enda alla jäävat ala teiste taimede arvelt. Selleks ei ole tal enam eoseid vaja. Nagu kõikidele osjadele omane, on ka tal maa all roomav pikk risoom, mis pidevalt otsib vallutamiseks uusi alasid. Aasosja ei ulatu aga kuigi sügavale, sest aasal ja metsas kasvamiseks sellest sügavusest piisab. Nii ei kuluta aasosi rohkem energiat, kui ainult emataimest veidi kaugemale levimiseks. Lisaks risoomi abil levimisele saab aasosi, nagu teisedki eostaimed, paljuneda eostega. Eosed arenevad eospeades, mis on suhteliselt lühikesed, munakujulised ja tömbi tipuga, tavaliselt tumepruunid. Eospead arenevad kevadvõsu tipus. Kevadvõsu on vaid veerand meetri pikkune ja algul ilma klorofüllita. Samuti on kevadvõsu täiesti pehme ja isegi vesine, ka oksi pole tal ühtegi. Mais ja juunis valmivad eosed, eoste kandjad pakatavad ning eosed lendavad minema.
Kõik lehed on juurmise kodarikuna. Lehe pikkus on taime õitsemise ajal 6...18 (22) cm, laius 1,8...5 cm. Pärast õitsemist lehed suurenevad Vars Maapinnal on taimel üks kuni mitu püstist lehtedeta õisikuvarba. Risoom on viltune, arvukate nöörjate lisajuurtega. Lisajuurte eluiga Maa-alune osa on 4 a, peajuur sureb varakult. Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt emataimest Paljunemine risoomiharude eraldumise teel. Levinud laialdaselt peamiselt Euroopas, puudub põhjapoolsetes Levik ja ohtrus piirkondades. Eestis tavaline, sagedam Põhja- ja Lääne-Eestis. Kasvab kuivadel päris- ja looniitudel, samuti metsaservadel, Kasvukoht põõsastikes, teeäärtel. Lubjalembene. Vajab valgusrikast kasvukohta.
3.4.1. Erinevaid võrsikutega paljundamise viise: 1) Paljundamine lookvõrsikutega: Emapõõsa ümber kaevatakse kevadel 15 – 20cm sügavune kraavike. Eelmise aasta noored võrsed painutatakse maha, nii et nende keskosa ulatub kraavipõhja, kuhu see kinnitatakse konksu abil. Kraavike täidetakse mullaga. Võrse 10-15 cm tipp juhitakse üles (parempoolne joonis). Kui muldamiskohta on tekkinud juured, eemaldatakse noor taim emataimest. Juurdumine toimub üldjuhul 1 suve jooksul, kuid on ka aeglasemalt juurduvaid liike. Lookvõrsikuga paljundatakse tavaliselt marjapõõsaid ning mõningaid dekoratiivpõõsaid väikeses mahus. Üldlevinud on aga lookvõrsikuga paljundatakse vääntaimede paljundamisel (elulõngad). Et nende võrsed on pikad, painutatakse neid mulda mitmeid kordi („ussikujuliselt“) vt vasakpoolne joonis. 2) Paljundamine kuhjevõrsikutega:
Sugulise sigimise teel saadud järglased ei tähenda kloonimist. ,, Näiteks taime seemned saadakse sugulise sigimise teel. See sisaldab endas sugurakkude tekkimise protsessi ehk meioosi, millega kaasneb geneetilise materjali ümberkombineerimine, ning kahe sel viisil tekkinud suguraku ühinemist ehk viljastumist .Isegi siis, kui näiteks mingi taime õis viljastub isetolmlemise teel (tolmutera võib ju tulla samalt taimelt), on sellest tekkiva uue organismi alge ehk idu geneetiliselt erinev emataimest. Siit tuleneb vajadus viljapuid,-põõsaid ja muid kultuurtaimi paljundada vegetatiivselt ehk kloonimise teel. Seemnetega paljundamisel kaotaksid nad sordiomadused"(Sikut 2008). 1. 3. kloonimise etapid 5 ,,Reproduktiivne kloonimine-samasuguse genoomiga organismi loomine · Võetakse tüvirakk, mis võimeline määramatult paljunema · Eraldatakse rakutuum
Lehterõiel on putk ülalt laienenud, õis on steriilne, ilma tolmukate ja emakata. 3.3. Vili Korvõieliste vili on seemnis, sel võib olla karvadest lennuvahend pappus. Tavaliselt tolmeldavad korvõielisi putukad ja sellepärast on nad olulised putukate kasvatamisel. Valmis seemned levivad sageli tuule abil. Teise levinud moodusena on seemnetel haagikesed või kidad, millega nad jäävad mööduvate loomade (näiteks inimeste) külge kinni ja kukuvad emataimest kaugel maha. 4. Levik Korvõielised kasvavad kogu maakeral: eriti vormirohkelt esindatud parasvöötmes ühe-, kahe-, enamasti mitmeaastased ühe-, harvemini kahekojalised rohttaimed või poolpõõsad, troopikas liaanid ja puittaimed. (Jurtsev, Issain; 1969) Suhteliselt sageli kohtab neid avatud kuivades kohtades. Tihedates troopikametsades on korvõielisi vähem: seal esineb neid epifüütidena võrades. 5. Sugukonna liikide tähtsus 5.1. Kasutusviisid
See on valmistatud safranikrookuse peenestatud emakakaeladest. Vili Pärast tolmlemist ja viljastamist areneb sigimikust vili. Viljad jaotuvad veesisalduse järgi lihakviljadeks (ploom, õun, pirn) ja kuivviljadeks, mis omakorda jagunevad avaviljadeks (viljad avanevad, seemned varisevad, uba, hernes) ja sulgviljadeks (vili variseb tervikuna ning sisaldab ühte seemet, pähklid). Viljade leviku eesmärgiks on saada emataimest piisavalt kaugele, et jätkuks toitaineid ja ruumi. Leviku liigid: 1. tuule abil levivad viljad on väikesed ja kerged. Varustatud lennu mehanismiga (paju, ohakas) 2. kalda ja veetaimede viljade levimist veega tingivad, kas õhuruumid viljades või seemnekesta limastumine (tarnad, vesiroos) 3. loomade abil levivad viljad edasi jäädes loomade karvakülge või kui loom nad ära sööbväjuvad nad koos väljaheitega ja saavad arenemiseks head tingimused
Looduslikest taimedest on aretatud rohkesti ilu- ja toidutaimede erinevaid sorte. 5 MITTESUGULINE PALJUNEMINE Enamik taimi paljuneb mittesuguliselt ehk suguta.Olenevalt mittesugulise paljunemise viisist eristatakse omakorda vegetatiivset ning eoselist paljunemist.Vegetatiivne paljunemine on isendite arvu suurenemine emataimest eraldunud osade arvel.Iga eraldunud osa hakkab iseseisvalt elama, ta kasvab ja areneb ning võib omakorda paljuneda. Kõige algelisem on vegetatiivne paljunemine mõnedel üherakulistel vetikatel.Seljuhul jaguneb organism kaheks osaks, andes niimoodi alguse kahele tütarorganismile.Kui tekkivad rakud on enam-vähem ühesuurused, räägitakse pooldumisest. Õistaimed paljunevad vegetatiivselt tänu nende suurele
seemiktaimed. Erinevad vegetatiivpaljundus võtted · Jagamine ( võsundaimedega, juurevõsudega) · Pistikutega ( pistoksad, haljaspistikud) · Pookimine (oksastamiseks, silmastamiseks) Jagamine : Juurevõsudega- tekivad juurtele olevatest lisapungadest nt . vaarikas Võsunditega- maasisesed ja maapealsed tekivad juurekaelal olevatest pungadest. Maapealsega paljundatakse maasikat Maasisesega paljundatakse kibuvitsa , sirelit Pistikutega paljundamine Pistik on emataimest eraldatud osa Eristatakse pistoksa ja haljaspistik Pistoks- Puitunud, hästi arenenud pungadega võrsed pistoksad lõigatakse sügisel peale lehtede langemist. ( september) või varakevadel (aprill) 12-15 cm pikkused Pistoksal vähemalt 3 punga. Alumine lõige kaldu. Ülemine risti. Paljundatakse sõstraid, kloonaluseid. Haljaspistik: on lehtedega ja lõigatakse juunis. Haljastuspistikutega paljundatakse karusmarju, sõstraid, kloonaluseid. Pistikute pikkus 5-10 cm
Nii on risoom peale õitsemist läbi kurnatud ja suur osa sellest sureb. Taime kosumiseks kulub aga sageli aastaid ja seepärast me tavaliselt õitsemisjärgsel aastal lehitut pisikäppa enam ei leia. Kuid nagu öeldud, paljuneb lehitu pisikäpp seemnetega harva, võib aga peale näilist puhkepausi ilmuda maapinnale hoopis endisest erinevas kohas. Selles on süüdi taime risoomi abimehed. Nimelt kasvavad temast välja mõned võsundid, mis võivad maa sees emataimest küllaltki kaugele roomata. Võsundid ongi lehitu pisikäpa peamisteks paljunemisvahenditeks. 5 Kaspar Mälgand Natuke peab rääkima ka pisikäpa õisikuvartest. Nagu öeldud, pole neis rohelist värvi, need on kahvatukollased. Õied ise on samuti kahvatukollased, kuid samas küllaltki suured. Huvitav on see, kuidas õite huuled ja kannused end otse üles taeva poole hoiavad
mitmeaastane(perenniaalne lubikas ) Põllumajanduslik poolsüstemaatiline jaotus: 1.Puitunud taimed 2.Liblikõielised 3.Teised rohundid 4.Kõrrelised 5.Lõikeheinalised ja loalised Funktsionaalsed tunnused: tunnus Taime eluavaldus, millega tunnus seostub Seemne suurus(mass) levimiskaugus emataimest, seemnepangas püsimise kestus, kasvu alustamise edukus, viljakus Seemne kuju seemnepangas püsimise kestus levimisviis levimiskaugus emataimest, seemnepangas püsimise kestus, uue ruumi hõivamine
märkamatuks. Samal eellehel moodustuvad nii munarakud kui ka seemnerakud. Seemnerakud pääsevad munarakuni ainult vees ujudes, kuid selleks piisab vaid ühest vihma- või kastetilgast. Viljastunud munarakust areneb embrüo, sellest aga sobivates kasvutingimustes uus sõnajalgtaim. Lisaks eostega paljundamisele saab sõnajalgu paljundada ka vegetatiivselt. Selleks kasutatakse risoomi jagamist, s.t risoomi haru või lõigu eraldamist emataimest. Eraldataval risoomiosal peavad olema juured, sest hiljem ei pruugi need enam kasvada. Parim jagamise aeg on kevadel ümberistutamise ajal. Üksikud sõnajalad on paljundatavad lehe- või leherootsupistikutega ja lehtedel tekkivate sigipungade abil. (Tuulik ... 2007) 7 3. SÕNAJALGADE HOOLDAMINE 3.1. Kastmine ja piserdamine Enamik sõnajalgu nõuab suvel rikkalikku ja talvel mõõdukat kuni vähest kastmist, kuid
Paljundatakse paljusid ilupõõsaid n kontpuud, ligustrid, pajud, enelad Vegetatiivse paljundamise meetodid Paljundamine haljaspistikutega Haljaspistik on osaliselt puitunud võrse osa, millel on üks või mitu lehte Kannaga haljaspistik Vasarjas haljaspistik Kõige tähtsam on haljaspistikutega paljundamisel kõrge õhuniiskus ja õige temperatuurireziim Paljundamine võrsikutega Võrsik on emataimega ühenduses olev juurdunud oks, milline emataimest eraldatuna moodustab uue taime Lookvõrsikud Horisontaal e renn- e rõhtvõrsikud Püst- e kuhjevõrsikud Põõsaste jagamine Juurevõsudega paljundamine Pookimine e vääristamine e transplantatsioon Pookimisviisid jaotatakse kahte rühma: 1) silmastamine, Forketi silmastamine ja pungastamine- poogendiks on üks silm või pung 2) oksastamine- poogendiks on kahe või enama pungaga oks Oksastamisviisid a) jätkamine b) koore alla oksastamine
Kultuurmustika paljundamine lookvõrsetega Mõnevõrra lihtsam on paljundamine lookvõrsikutega. Selleks kaevatakse emataime ümber 15-20cm kraavike. Enne pungade puhkemist painutatakse maha eelmisel aastal kasvanud harunemata oksad, nii et nende keskosa ulatuks vao põhja, kuhu see kinnitatakse konksukesega. Oksa 10-15 cm pikkune tipp suunatakse mullast välja. Vagu täidetakse koheva mullaga. Enamasti on teise aasta sügiseks moodustunud piisavalt juuri, et võrsik emataimest eraldada ja püsivale kasvukohale istutada. Positiivne on, et mustikapeenar ei vaja palju hoolt, ainult 1-2 korda aastas rohimist. Jälgida tuleb veel seda, et mustikapeenar oleks piisavalt niiske ning peenart tuleb vajadusel kasta eriti suve alguse poole. Niiskuse puudumisel on taimede areng aeglane ning viljad hiljem väikesed (Rodoaed koduleht, http://www.rodoaed.ee/mustikas-ja-kultuurmustikas- kasvatamine-ja-kasutamine/ (22.05.2013)).
kuud. Maasikataimed, mille lehestik talvitumisel säilib, arenevad kevadel jõudsamalt ja võivad anda 25- 30 % rohkem saaki kui hävinenud lehestikuga taimed. Joonis 2. Maasikaleht: 3.3 Võsundid Võsundid on roomavad varred, mis arenevad lehtede kaenlapungadest ja mille abil toimub maasika vegetatiivne paljundamine. Rõhtsad pikkade sõlmevahedega võsundite sõlmekohad juurduvad ja annavad alguse uuele isendile võsund ehk tütartaimele. Emataimest lähtuval pikal nööritaolisel 8 võsundil moodustuvad kaks paksenenud sõlmekohta koos väljaarenemata lehega. Pärast teise sõlmekoha tekkimist võsundi pikkuskasv seiskub ja võsundi tipus moodustub juurealgmetega lehekodarik. Puutudes kokku mullaga, hakkab lehekodarik juurduma. Joonis 3. Maasika paljunemine 3.4 Maasika õied Maasikasaagi kujunemine algab õiealgmete eristumisega (diferentseerumisega)saagile eelneval aastal
Kui proovite mõnda pohlataime üles tõmmata, siis võib see tõsiseid raskusi tekitada. Nimelt on ühel taimel sageli väga palju maapealseid varsi, mis on kõik omavahel maa-aluste varte ehk risoomidega ühenduses. Kuidas see eluring siis käib? Alustame ühest väikesest taimest. See kasvab algul ilusasti neli või viis aastat. Seejärel tekivad tema varre alusel olevatest pungakestest külgvõsud, mis hakkavad maa sees taimest eemale kasvama. Mõnekümne sentimeetri kaugusel emataimest tekib risoomile üks haru, mis pöördub otse üles. Sellest saab uus põõsake. Põõsake kasvab kolm-neli aastat ja siis viljub. Viljunud vars aga hukkub. Siiski ei ole see veel põõsakese lõpp, vaid tema varre alumisest osast kasvavad uued püstised varred. Kuid samal ajal on risoomist tulnud mullapinnale veel mitmed noored põõsakesed. Nii on ühest emavarrest saanud juba kümneid uusi kääbuspõõsaid. Seega on aeg emal koht noorematele loovutada.
karilased , kilptäid ja kedriklestad . [1][2][5] Aaloe ( Aloe ) Aaloedei tunta mitte ainult toa - , vaid ka ravimtaimena . Taimemahl on osutunud heaks põletushaavade ravimiks . Aaloe küll õitseb , kuid teda ei armastata vaid selle tõttu . Oma kaheksajalga meenutava välimuse ja kaunite roheliste lehtedega , mis väga hästi naturaalse puiduga kokku sobivad , on aaloe aknalaual väga dekoratiivne . Paljundamine on lihtne . Külgvõsud eemaldatakse emataimest . Lõikekohad lastakse paar päeva kuivada ja seejärel istutatakse võsu temale mõeldud potti . Suvel kastetakse mõõdukalt , sügisel ja talvel harva . Aaloe ei nõua kõrget temperatuuri kuigi talub seda hästi . Suvel sobib aaloele päikesepaisteline aknalaud ja ta vajab palju värsket õhku . Talvel on sobivam jahe ning kuiv kasvukoht . Märtsist augustini väetatakse üle kahe nädala lahja väetislahusega . Pärit on aaloe Aafrikast , kuiva kliimaga aladelt
vanematega identsed taimed. Seemned võivad mullas olla pikki aastaid puhkeseisundis ning hakata idanema alles aastate pärast. See on üks kohastumus, kuidas liik püüab end säilitada. Seemnete suurus, kuju ja värv on tingitud suuresti nende levimise viisist. Näiteks tuulega levivad seemed on üldiselt kerged ja väikesed, tihti levimist hõlbustavate lisemetega (karvad, tiivad või põied). Nad võivad lennelda emataimest väga kaugele. See annab liigi püsimajäämiseks eeliseid, näiteks liigi leviala laieneb kiiresti. Teiselt poolt võib seemnete väiksus olla paljunemisel tõsine problem. Väiksesse seemnesse mahub vähe toitaineid, mistõttu paljud seemed hukkuvad kas enne idanemist või siis idanemise ajal ebasoodsates tingimustes. Olenevalt taime loodusliku kasvukoha kliimast võivad mõned seemned vajada idanemiseks märja-kuiva tsükli läbimist või pinnase ühtlast niiskusesisaldust
Teiseks kuivavad talve üle elanud lehed ka ilusamini ja ei lähe nii sageli mustaks kui suvel korjatud lehed. Ravimina kasutatakse ju ainult korralikke rohelisi lehti. Kuidas see eluring siis käib? Alustame ühest väikesest taimest. See kasvab algul ilusasti neli või viis aastat. Seejärel tekivad tema varre alusel olevatest pungakestest külgvõsud, mis hakkavad maa sees taimest eemale kasvama. Mõnekümne sentimeetri kaugusel emataimest tekib risoomile üks haru, mis pöördub otse üles. Sellest saab uus põõsake. Põõsake kasvab kolm-neli aastat ja siis viljub. Viljunud vars aga hukkub. Siiski ei ole see veel põõsakese lõpp, vaid tema varre alumisest osast kasvavad uued püstised varred. Kuid samal ajal on risoomist tulnud mullapinnale veel mitmed noored põõsakesed. Nii on ühest emavarrest saanud juba kümneid uusi kääbuspõõsaid. Seega on aeg emal koht noorematele loovutada. Niisugune
Vernaliseerimine. Vernamiseerimine - õitsemise esilekutsumine madalate temperatuuridega. Seda võivad vajada näiteks seemned ning ka taliteraviljad ja kaheaastased taimed. Õitsemise esilekutsumiseks on vaja, et pung läbiks kaks arengustaadiumit: 1- kompetentsuse omandamine. 2 determinatsioon. 8. Idanemine. Idanemispuhkus ja selle põhjused. Idanemise tingimused. Idanemine idu tungimine läbi seemnekesta. Idanemispuhkus kui taim on võimeline kohe peale emataimest vabanemist idanema, kuid ta ei tee seda. Idanemispuhkuse põhjused: 1 idu on ebapiisavalt arenenud 2 kestade läbimatus veele ja gaasile 3 inhibiitorite sisaldus 4 läbikuivamise puudumine (nt teravili vajab läbikuivamist) Puhkuse liigid: Füsioloogiline: eelpuhkus (pungad võviad veel puhkeda), sügavpuhkus (pungad ei puhke), järelpuhkus (pungad võivad puhkeda) Sundpuhkus.
Kui proovite mõnda pohlataime üles tõmmata, siis võib see tõsiseid raskusi tekitada. Nimelt on ühel taimel sageli väga palju maapealseid varsi, mis on kõik omavahel maa-aluste varte ehk risoomidega ühenduses. Kuidas see eluring siis käib? Alustame ühest väikesest taimest. See kasvab algul ilusasti neli või viis aastat. Seejärel tekivad tema varre alusel olevatest pungakestest külgvõsud, mis hakkavad maa sees taimest eemale kasvama. Mõnekümne sentimeetri kaugusel emataimest tekib risoomile üks haru, mis pöördub otse üles. Sellest saab uus põõsake. Põõsake kasvab kolm-neli aastat ja siis viljub. Viljunud vars aga hukkub. Siiski ei ole see veel põõsakese lõpp, vaid tema varre alumisest osast kasvavad uued püstised varred. Kuid samal ajal on risoomist tulnud mullapinnale veel mitmed noored põõsakesed. Nii on ühest emavarrest saanud juba kümneid uusi kääbuspõõsaid. Seega on aeg emal koht noorematele loovutada
inimlevi ◦ Zoohooria ehk loomlevi ◦ Mürmekohooria (sipelglevi), ornitohooria (lindlevi), teriohooria (imetajalevi), epizoohooria (loomade pinnal), endozoohooria (loomade sees), sünzoohooria (linnud noka vahel, ei söö seemet) Autohooria - gravitasioon Seemnete levitamine gravitatsiooni abil – valminud rasked viljad kukuvad emataime küljest maha. Sellist levi kasutavad näiteks: õunapuu, kookospalm, granadill jt. Paljud kõva kestaga viljad veerevad maha kukkudes emataimest eemale Võib üle minna vesileviks ja loomleviks Paiskviljad ◦ Seemnete valmides neid ümbritsev kest läheb rõhu alla ning lõpuks rebeneb, lennutades seemned taimest kaugele (kannike, lemmalts, rippuba jt) ◦ Valminud kaunad on kuivad, veega kokku puutudes plahvatavad Allohooria Tuullevi: üks primitiivsem levikuviis. Seemned kas lendlevad tuulega kaasa või puistatakse maha. Lendlevatel seemnetel on tihti kas sulgjad lised (võilill, põdrakanep) või kilejad/nahkjad tiivad (vaher,
loote osade edasisearengusuuna määratletus). Pung on määratletud, kui ta areneb järgmisesse arengustaadiumi (õitsemine) isegi pärast oma normaalsest ümbrusest eemaldamist. Seega toodab määratletud pung õisi isegi siis, kui ta poogitakse taime külge, mis ei tooda mingeid õitsemise stiimuleid. 8. Punga puhkus. Idanemine. Temperatuur. Idanemine on idu tungimine läbi seemnekesta. Idanemispuhkus on juhul kui taim on võimeline kohe peale emataimest vabanemist idanema kuid ta ei tee seda. Põhjuseid võib olla mitmeid. Nt väärastunud embrüonaalne areng. Seemnekestad on gaasi ja vee suhtes läbimatud. Inhibiitorite sisaldus. Eel- ja sügavpuhkefaasis toimub taimedes kasvu ja arengu lõppemine, varuainete talletumine, puitumine ning korgistumine. Pungad muutuvad veele ja gaasidele läbipääsmatuteks. Paljudel mitmeaastastel taimedel hävib maapealne oas ja puhkama jääb vaid maaalune osa
graafikuga: eoste loodusobjektide klassile (2012) lk 13. levimise kaugus kujutamine, 2) Martin, M., emataimest proportsioonidega Kokassaar, U., Toom, 3) Praktiline arvestamine M.(1997) Praktilised uurimuslik töö: tööd 7. klassile, lk12,
metsades. Osaliselt langevad pohla ja mustika kasvukohad kokku, kuid pohl nõuab rohkem valgust ja talub kuivemaid muldi, seega leiame teda loo- ja nõmmemetsadest. Pohla kasvab ka rabades ja siirdesoodes samblamätastel. Pohl on 5-25 cm kõrgune püstise harunenud varrega igihaljas kääbuspõõsas. 4-5 aastase taime varre alusel olevatest pungadest tekivad külgvõsud, mis kasvavad maa sees taimest eemale. Mõnekümne sentimeetri kaugusel emataimest tekib risoomile üks haru, mis pöördub otse üles. Sellest saab uus põõsake. Põõsake kasvab kolm-neli aastat ja siis viljub. Viljunud vars hukkub. Esmane põõsas elab 10...15 aastat, pikem pole ka osapõõsa eluiga. Lehed on nahkjad, elliptilised, pealt läikivad tumerohelised, pruunide näärmetäppidega. Lehtede iga on 2-4 aastat. Õied valged või roosad, kellukjad ehk kupjad, asetsevad 3-12-kaupa tipmistes kobarates. Õitseb mais ja juunis
kärpida (Eesti Aiaklubi 2011). Peale õitsemist tagasi lõigata (Hansaplant 2011), siis moodustub pikki kaarjaid võrseid, mis järgmisel kevadel on kaetud valgete õitega (Neeva Aed 2011). Hooldus isekülvil või levimisel Tuhkurenelas annab juurevõsu (Tihemetsa 2011). Juurevõsuks nimetatakse võrset, mis on tekkinud taimel allpool mullapinda oleval juurel asuvast lisapungast. Palju juurevõsu tekib pärast juurte vigastamist; näiteks mullaharimisel. Juurevõsud eraldatakse emataimest terava labidaga lüües, lubamatu on taime väljatõmbamine, nii vigastame liigselt juuri. Elujõulisuse suurendamine Tuhkurenelas on külmakindel, valgusenõudlik ning kasvab ka poolvarjus, kuid ei õitse (Tihemetsa 2011). Kasvab kõigil muldadel (Neeva Aed 2011). Elujõulisuse suurendamiseks peaks ta seega kasvama valgusküllases kohas, mulla osas pole vahet. Samuti on tuhkurenelas haigus- ja põuakindel (Aiaklubi 2011). 68
Bioloogia ja levik Põldohakas on intensiivse vegetatiivse levikuga taim, tema tükeldamine soodustab levikut veelgi. Ka 2,2-3 cm roomjuure tükist võib areneda uus taim. Suurima taastootmisvõimega on 15-20 cm pikkused juuretükid. Lisaks väga suurele vegetatiivsele levikule ei või alahinnata põldohaka seemnelist levikut. Taim annab kuni 5000 seemet, mis võivad olla idanemisvõimelised 20 aastat. Põldohaka seeme on varustatud pappusega (lennuaparaadiga), mis võimaldab levida emataimest kaugemale. Suvelõpu pappuste lendlemine ei ole siiski nii ohtlik, kui esmapilgul näib: kuni 70% pappustest on ilma seemneta. Seega langeb enamik seemneid ikkagi emataime lähedusse. Oder Umbrohud kokku Põldohakas 132 140 114,1 120 93,4 100 83,8 NPK kg/ha
Nii kujuneb seemnealgmest seeme. See paikneb seemnesoomusel ja on varustatud tiibja väljakasvega; see on eriliseks kohastumiseks, soodustades seemnete levimist tuule abil. Seemned valmivad sügisel, teisel aastal pärast tolmlemist. Käbide pikkus on selleks ajaks 4-6cm. Nad on piklik-elliptilised, terava otsaga, soomused puituvad ja muutuvad rohelisest hallikaspruuniks. Järgmisel talvel käbide otsad pöörduvad allapoole, soomused lähevad laiali ja seemned langevad välja. Emataimest eraldunud seemned võivad pikka aega olla puhkeseisundis, soodsate tingimuste saabumisel hakkavad nad kasvama. Seega on paljasseemnetaimedel, võrreldes sõnajalgtaimedega, rida progressiivsemaid tunnuseid: gametofüüdid on täielikult kaotanud iseseisvuse, nad tekivad sporofüüdil ja elavad selle arvel; viljastamine ei ole seotud veega; sporofüüdi alge, mis toitub küll gametofüüdi arvel, paikneb seemnes ja on kindlalt kaitstud ebasoodsate tingimuste eest
Nii kujuneb seemnealgmest seeme. See paikneb seemnesoomusel ja on varustatud tiibja väljakasvega; see on eriliseks kohastumiseks, soodustades seemnete levimist tuule abil. Seemned valmivad sügisel, teisel aastal pärast tolmlemist. Käbide pikkus on selleks ajaks 4-6cm. Nad on piklik-elliptilised, terava otsaga, soomused puituvad ja muutuvad rohelisest hallikaspruuniks. Järgmisel talvel käbide otsad pöörduvad allapoole, soomused lähevad laiali ja seemned langevad välja. Emataimest eraldunud seemned võivad pikka aega olla puhkeseisundis, soodsate tingimuste saabumisel hakkavad nad kasvama. Seega on paljasseemnetaimedel, võrreldes sõnajalgtaimedega, rida progressiivsemaid tunnuseid: gametofüüdid on täielikult kaotanud iseseisvuse, nad tekivad sporofüüdil ja elavad selle arvel; viljastamine ei ole seotud veega; sporofüüdi alge, mis toitub küll gametofüüdi arvel, paikneb seemnes ja on kindlalt kaitstud ebasoodsate tingimuste eest
Nii kujuneb seemnealgmest seeme. See paikneb seemnesoomusel ja on varustatud tiibja väljakasvega; see on eriliseks kohastumiseks, soodustades seemnete levimist tuule abil. Seemned valmivad sügisel, teisel aastal pärast tolmlemist. Käbide pikkus on selleks ajaks 4-6cm. Nad on piklik-elliptilised, terava otsaga, soomused puituvad ja muutuvad rohelisest hallikaspruuniks. Järgmisel talvel käbide otsad pöörduvad allapoole, soomused lähevad laiali ja seemned langevad välja. Emataimest eraldunud seemned võivad pikka aega olla puhkeseisundis, soodsate tingimuste saabumisel hakkavad nad kasvama. Seega on paljasseemnetaimedel, võrreldes sõnajalgtaimedega, rida progressiivsemaid tunnuseid: gametofüüdid on täielikult kaotanud iseseisvuse, nad tekivad sporofüüdil ja elavad selle arvel; viljastamine ei ole seotud veega; sporofüüdi alge, mis toitub küll gametofüüdi arvel, paikneb seemnes ja on kindlalt kaitstud ebasoodsate tingimuste eest
) [vítis-idáää] Rahvapärased nimed ka paalukad, palukas, palukmari, poolad, poolgad, puhulgad jne. Harilik pohl on igihaljas, kuni 30 cm kõrgune kääbuspõõsas, kasvades Eestis kõikjal, eelistades kuivemaid liivaseid muldi. Üldlevikult tsirkumpolaarne liik, kasvades nagu sinikaski tundra- metsatundra - ja metsaaladel, levides Põhja-Euroopast üle Aasia ja Jaapani Põhja-Ameerikasse. Levib horisontaalsete võsundite abil, millistest 40-50 cm kaugusel emataimest tekivad uued taimed. Taimed kasvavad 4-5 aastat (on teada ka kuni 13 aasta vanuseid taimi) ja lõpetavad tavaliselt oma elutsükli õitsemise ning viljumisega.Tsoon II (V). 1789. Hübridiseerub hariliku mustikaga vt. harilik m. Tunnused: Võrsed: rohekad, päikesepaistel punakad, nõrgalt karvased. Lehed: tömpmunajad, kuni kergelt äraspidimunajad, 1,5...3 x 0,8...1,5 cm, ümara kuni
annaabi.ee 
