Õhk (0)

Õhk on Maa atmosfääri moodustav gaaside segu.
Õhk koosneb peamiselt lämmastikust (78%), hapnikust (21%), argoonist (0,9%) ja süsinikdioksiidist (0,04%).
Õhu hapnikusisaldus võimaldab Maal aeroobsete organismide elu. Taimed kasutavad õhus leiduvat süsinikdioksiidi fotosünteesiks.
Õhk on tavaliselt lõhnatu ja värvitu.
Õhu auhteline dielektriline läbitavus on 1,0006.
Atmosfäär ehk õhkkond on Maad ümbritsev kihilise ehitusega õhukest (dilämmastiku, dihapniku, argooni, süsihappegaasi ja teiste gaaside ning veeauru segu), mis pöörleb ja tiirleb koos Maaga.

Gravitatsiooni roll

Atmosfääri moodustavaid gaase hoiab kinni Maa gravitatsiooniväli, kui gaaside impulss on piisavalt väike.

Atmosfääri piirid

Maa atmosfääri alumine piir on maa- ja merepind, ülemine piir aga ei ole täpselt määratletav. Hämarikunähtuste ja kõrgete virmaliste vaatluse põhjal arvatakse, et see on 1000...1200 km kõrgusel.

Rõhk

Atmosfäär on väga liikuv, alludes isegi väikestele rõhuerinevustele, mille tagajärjeks on tuulte tekkimine.
Atmosfääri alumises osas on õhurõhk keskmiselt 1 atmosfäär.
Atmosfääri koostis
Peamised atmosfääri koostisosad on dilämmastik (78%), dihapnik (21%), argon (0,9%) ja süsinikdioksiid (0,04%).

Atmosfääri kihid

Peamine osa atmosfäärist on koondunud maapinna lähedasse ossa , mistõttu kõrgemale tõustes vähenevad õhurõhk ja atmosfääri tihedus suhteliselt kiirelt. Pool atmosfääri massist on koondunud alumisse 5,5 kilomeetri paksusse õhukihti.
Atmosfäär jaotatakse temperatuurigradiendi muutumise alusel mitmesse ossa. Kõige alumine osa on troposfäär, mis ulatub umbes 11 kilomeetri kõrgusele. Selles kihis leiavad aset kõik ilmaga seotud protsessid. Troposfääris kõrguse suurenede
Tuul on looduslikel põhjustel liikuv õhk.
Spetsiifilisema meteoroloogilise tähenduse kohaselt on tuul õhk, mis liigub paralleelselt Maa pinnaga.
Tuul tekib seepärast, et õhk liigub kõrgema õhurõhuga piirkonnast madalama õhurõhuga piirkonda. Tuule liikumine ei ole seda mõjutava Coriolisi efekti tõttu mitte sirg-, vaid kõverjooneline. Seetõttu tekivadki tsüklonid aladele , kus valitseb madalrõhkkond (õhk liigub sinna) ning antitsüklonid kõrgrõhkkonnaga aladele (sealt liigub õhk eemale).
Erineva iseloomuga tuultele on antud palju erinevaid nimetusi. Näiteks püsivad tuuled on passaat, läänetuuled, idatuuled, sesoonsed tuuled on mussoonid , kohalikud tuuled on briis, mistraal , siroko, föön, tromb , orkaan jne.
Tuule suund on tuule kiiruse vastassuund mis esitatakse tavaliselt asimuudina 360°(2π rad) skaalas. Näit. põhjatuule suunale N vastab 0° kirdetuule NE vastab 45° jne. Kõnekeeles öeldakse, et tuul puhub kompassi sisse.
Tuule kiirust mõõdetakse anemomeetriga, mõõtühikuks on meeter sekundis (m/s). Tuule kiiruse hindamiseks kasutatakse Beauforti skaalat . .
Tugevaimad tuuled maailmas on fikseeritud Barrow saarel Austraalias — 113,2 m/s ehk 408 km/h
Õhuta ei oleks meie planeedil elu.
Õhk ümbritseb meid kõikjal. Kuna õhk on läbipaistev, siis me seda ei näe.
Õhk on taimede ja loomade eluks hädavajalik. Kõik elusorganismid hingavad õhku. Inimene suudab õhuta elada vaid mõne minuti.
Õhk on elupaigaks taimedele ja loomadele. Õhus lendavad putukad ja linnud .
Helide kuulmine toimub õhuvõnkumise tõttu.
Õhu liikumine on tuul. Tuule abil levivad taimede seemned ja kandub edasi õietolm.
Õhuniiskus on veeauru sisaldus õhus. Looduslikus õhus on alati veeauru. Soe õhk mahutab rohkem auru kui jahe õhk. Suvel on õhuniiskus suurem kui talvel.
Öeldakse, et näe, aurab. Veeauru me aga ei näe. Näeme vaid väikesi
veepiisku. Need tekivad veeaurust, kui see jahedama õhuga kokku puutub.
Tuule käes kuivab pesu kiiremini, sest tuulega kandub niiskeks muutunud õhk märja pesu juurest eemale. Asemele tuleb kuivem õhk. Kuivemasse õhku aurab vesi märjast pesust paremini.
Õhk ümbritseb meid pidevalt, kuid ta on läbipaistev ja nii hõre, et seda ei saa katsuda .
Organismid vajavad hingamiseks puhast õhku. Mida vähem on õhus lisandeid, seda puhtam on õhk. Mürgised lisaained kahjustavad taimi, loomi ja inimesi. Peame vältima kahjulike ainete sattumist õhku
Õhk on maakera ümbritsev gaasiline keskkond, mis reguleerib maakera soojus - ja kiirgusrezhiimi ning milles kulgeb kogu maismaal eksisteeriv bioloogiline elu.
80 % kogu maakera ümbritsevast õhust asub madalamal kui 11 km atmosfääri alumises osas, mida nimetatakse troposfääriks. Ülejäänud 20% -st on suurem osa stratosfääris 11 ja 51 km vahel. Seal (15 - 23 km vahel) asub ka stratosfääri osoonikiht, mis kaitseb maapinda lühilainelise päikesekiirguse eest.
Õhu tähtsust meie eksistentsile on raske üle hinnata. Ilma söömata-joomata paneb inimene vastu päevi, ilma õhuta ainult loetud minuteid. Ööpäevas kopse läbiva õhu mass on 10 korda suurem kui söödud toidu mass.
Pigem on tema uurimise tähtsust seni alahinnatud, sest teda on ikka jätkunud ja temaga on asjad enam-vähem korras olnud.
Õhusaaste ajaloost
Õhu tähtsust elu jaoks on loomulikult mõistnud ka meist varem elanud inimesed. Vanas Kreekas peeti õhku üheks neljast algelemendist tule, maa ja vee kõrval. Juba aastal 1273 keelas kuningas Edward I Inglismaa kaminates teatud tüüpi söe põletamise, sest see tekitas liiga palju tahma ja väävlit.
Uuemas ajaloos hakati õhuga seotud eksistentsiaalseid probleeme laiemalt teadvustama pärast esimesi drastilisi õhusaaste juhtumeid 19. sajandi teisel poolel. 1871. a. tekitas Londonis tuhandetest kivisöega köetavatest kaminatest õhku paisatud ning veeauruga kombineerunud vääveldioksiid (SO2) kohutavaid sudusid, mille tõttu nähtavus vähenes paari meetrini ja suri ligi 700 inimest.
20. sajandi neljakümnendatest-viiekümnendatest aastatest on ajalukku läinud Los Angeles 'e sudud, mille keemiline koostis oli pisut erinev Londoni omadest, mis aga samuti olid saastatud õhu ja ebasoodsate meteoroloogiliste tingimuste tagajärg.
Arenenud tööstusriikide on viimasel ajal selliseid dramaatilisi juhtumeid suutnud vältida rangete õhusaaste reeglite kehtestamisega. Kuid kõik ilmselt mäletavad hiljutist õhusaaste episoodi Kagu Aasias, kui Indoneesias ja Hong Kongis käidi maskidega ja lastel ei soovitatud majadest väljuda. Selline olukord tekkis biomassi põletamisest tekkinud suitsu tõttu.
Atmosfääri evolutsiooniline areng.
Atmosfääri olemasolu on üks elu võimalikkust Maal oma praeguses suures mitmekesisuses võimaldav tegur. Maaga sarnastel planeetidel Marsil ja Veenusel ei ole osaliselt just atmosfääri puudumisest tingitud suurte temperatuurikõikumiste tõttu olnud võimalik elu areng. Maakera atmosfäär ei ole olnud kogu aeg ühesugune: peale aeglast jahtumist mitmed miljardid aaastad tagasi ei olnud maakera atmosfääris kuigi palju hapnikku, veeauru jt. elu võimaldavaid osiseid. Elu tekkimisega algselt ürgookeanis ja edasise laienemisega maapinnale kaasnes ka atmosfääri areng meile praegu teadaoleva koostiseni. Võiks muidugi küsida, et kui atmosfääri koostis on muutunud pidevalt, miks on siis inimkonna tekitatud muutused nii tähtsad ja olulised. Vastus on mastaapide erinevuses: kui looduslikud muutused toimuvad tuhandete ja miljonite aastatega ja seega on loodusel võimalus kohaneda, siis inimkonna tekitatud muutused toimuvad sadade ja isegi kümnete aastate jooksul, mis ei võimalda looduse kohanemist.
Õhk on kokkusurutav. Kui õhul seda omadust ei oleks, siis ei suudaks me sammugi edasi liikuda . Samas peame aga arvestama ka õhu takistava omadusega . Seda nimetatakse õhutakistuseks. Näiteks autodel katsetatakse tuuletunnelis, kui suur on auto õhutakistus. Mida suurem see on, seda rohkem energiat peame kulutama, et autot õhus edasi suruda. Järelikult seda rohkem läheb ka kütust, - meie raha, ja seda rohkem reostame me loodust.
Õhu tähtsus organismidele Õhk on elukeskkonnaks kõikidele maismaal elavatele taimedele ja loomadele Õhk on vajalik hingamiseks ja taimede toitumiseks (fotosüntees) Õhk kannab edasi taimede seemneid, õietolmu, eoseid Õhku kasutavad edasiliikumiseks linnud, putukad, mõned loomad Õhust püüavad oma toidu paljud linnud, putukad, ka imetajad , näiteks nahkhiired
Õhk ja taimed Taimed paljunevad seemnetega. Et viljad ja seemned tekiksid, peab taim õitsema ja tolmlema. Tolmlemine on õietolmu sattumine õie keskel asuvale emakasuudmele. Taimed, mis kasutavad tolmlemisel tuule abi, on tuultolmlejad. N: teraviljad, kask , lepp. Tuultolmlejad taimed õitsevad varakevadel.
Teraviljade õied on imepisikesed, kahvatud, lõhnata, nektarita. Tolmukad ulatuvad õiest välja. Nii saab tuul õietolmu lahti raputada ja laiali kanda. Tuultolmlejate taimede õitsemise ajal on õhus palju õietolmu. See põhjustab paljudel inimestel allergiat ehk ülitundlikkust.
Seemnete levimine Taimedele on tähtis, et seemned leviksid emataimest kaugemale. Miks? Valguse, kasvuruumi, toitaineterikka pinnase vajadus. Õhu kaudu levivad ülikerged seemned. Raskemad seemned vajavad õhus liikumiseks “abivahendeid”.
Õhk ja linnud Lindudel on lendamiseks kujunenud tiivad. Tiibu panevad liikuma tugevad lennulihased, mis moodustavad linnu kehamassist 1/ 4. Tiivad on altpoolt nõgusad, pealt kumerad. Tiiva eesserv on paksem . Tahapoole õhenev. Eristatakse sõudelendu, purilendu, rappelendu.
Lindude keha on voolujooneline Lindudel on väga hea nägemine Lendamiseks on tiivad Luustik väga kerge, kuid tugev Toidu kiire seedimine aitab vähendada kehakaalu Saba kasutatakse tüürina, maandumisel pidurina Suled on siledad, katavad keha tihedalt, vähendavad õhutakistust
Õhk ja imetajad Eestis võime kohata kahte imetajaliiki, kes kasutavad õhku edasiliikumiseks. Need on nahkhiir ja lendorav . Imetajate lennuorgan on lennus. Nahkhiir püüab lennates toitu. Lendorav liigub lennates ühelt puult teisele.
Kiil . Kaks paari kilejaid tiibu. Õhus liiguvad niidi abil ämblikud. Troopilistes meredes elavad lendkalad.
jäta meelde! Putukad, linnud ja nahkhiired lendavad. Lendoravad, lendkalad, lenddraakonid, lendkonnad liuglevad läbi õhu. Putukatel on kilejad tiivad. Nahkhiirel ja lendoraval on lendamiseks lennus. Tuule abil tolmlevad taimed on tuultolmlejad. Seemned levivad õhus emataimest kaugemale, et leida uusi kasvukohti (valgust, toitaineid).
Kas me teame kõik, millistele parameetritele peab vastama inimese elukeskkonna õhk, mida selle juures üldse määratleda ja milliste mõõteriistadega? Ning mida peavad mõõdikud näitama, et keskkonna võiks elutegevusele soodsaks kuulutada? Üks on kindel, õhk peaks ilmselt suures osas gaasiline olema. Kuid millise koostisega, temperatuur, rõhk, tihedus, niiskusesisaldus, tahke aine sisaldus, mikroorganismide sisaldus, milliste väljade mõjusfääris… Ja veel sügavamale sisusse kaevudes näeme, et kui pealtnäha on kõik korras, on hapniku molekulitasemel lisavõime muuta keskkond kas soodsaks või mitte. Hämmastavalt väikese muutusega võib muuta palju. Peaaegu kõik.
Toaõhust rääkides tarvitatakse mõistet sisekliima , mis jaguneb omakorda kolmeks alamõisteks: mikrokliima , parakliima ja elektrokliima. Mikrokliima on siiski seadusaktidega reglementeeritud. Elukeskkonnana peetakse normaalseks mikrokliimat, mille temperatuur on 20-21°C, suhteline niiskus 40–60% (soovitavalt vähemalt 50%), selle liikumiskiirus on väiksem kui 0,1 m/s, selles levib soojuskiirgust normi piires 30W/m². Parakliima all mõeldakse (para – kaasnev, juures) muude tingimustega kaasnevat elektromehhaanilise lainetuse keskkonda, õhu saastatust, õhu keemilist koostist, valgust ehk valgustihedust (lux), müra (dB), radiatsiooni (0,15 mikrosv/h (siivert)). Õhu gaasilist molekulaarkoostist (mitte segamini ajada õhu kui gaaside segu mahulise koostisega, mis on teadaolevalt suures piires 78% lämmastikku, 21% hapnikku, 1% inertgaase) ja selle keemilist koostist.Kasutusele võetud ka termin elektrokliima, mis tähistab õhu elektrokeemilist koostist. Otsustav on selle puhul hapnikumolekul. Hapnikumolekuli elektronkat(ete)s on elektronide arv väga kergesti muutuv. See muutub hapniku kokkupuutel keskkonna materjalide ja näiteks inimorganismi hingamistegevusega. Muutumisel ta kas annab ära või saab juurde elektrone. Kui hapnik on neutraalne või plussioonne, siis ei ole see inimesele sissehingamiseks soodne. Kui aga see on miinusioonne, on tegemist nn aerovitamiiniga.