Vegetatiivne paljunemine (1)

Vegetatiivne paljunemine on paljunemisviis , kus uued taimed arenevad emataime juurest, varrest või lehest. See on üks mittesugulise paljunemise viise, kuna uus taim pärib ainult ühe emataime tunnused. Vegetatiivsel paljunemisel annab emastaim järglastele edasi oma sordi tunnused. Vegetatiivselt paljunevad taimed hakkavad rutem õitsema ja viljuma, kui seemnetega paljunevad taimed.
Paljuneda saab juurevõsudega, risoomiga, sibulatega, võsunditega, lehtedega jms. Juurevõsudega paljunevad näiteks: põldohakas, lepp, haab , ploomipuu, vaarikas . Risoomiga paljunevad näiteks naat , maikelluke, orashein ja kõrvenõges. Sibulatega paljunevad näiteks harilik sibul , tulp, nartsiss . Võsunditega paljunevad maasikas, hanijalg (võsunditeks nimetatakse varrest või juurekarvast kasvavaid külgharusid, mis juurduvad). Lehtedega paljunevad näiteks aas-jürilill, varjukannike, havisaba , begoonia.
Iga taimeliik suudab taastuda vaid teatud kasvuorganist. Põldohaka uus taim areneb juurtest, kuid tema Lehtedest ei kasva kunagi mingit võsu. Üldiselt on vegetatiivne paljunemine iseloomulik mitmeaastastele taimedele. Enamik ühe-kahe aastasi taimi ei paljune looduses vegetatiivselt.
Taimede võime vegetatiivselt paljuneda on inimestele kahjulik, kuna nii paljunevad paljud umbrohud. Peale selle paljunevad nad ka seemnetega. Seetõttu peavad põllumehed ja aednikud pidevalt tegelema umbrohutõrjega. Kasulikus seisneb aga selles et vegetatiivselt saab paljundada ja kultuurtaimi . Seda kasutavad oskuslikult sordiaretajad, aednikud ja põllumehed.
Üha rohkem kasutatakse taimede vegetatiivsel paljundamisel koekultuurmeetodit. Paljundamiseks valitakse heade sorditunnustega ja haigusvaba taim. Uued taimed kasvatatakse mõnest väiksest taimeosast – näiteks lehetükist, pungadega varretükist või tillukesest kasvukuhikust. Emataimest eraldatud taimeosa pannakse kasvama katseklaasidesse või kolbidesse mikroobivabale söötmele- Sellele lisatakse kasvuaineid, mis soodustavad taime tükkidest uute taimede arenemist . Väikesed taimed istutatakse mulda, kus nad edasi kasvavad. Neil on emataime tunnused.
Koekultuurmeetod võimaldab kiiresti paljundada kindlate sorditunnustega taimi ja saada haigusvaba istutusmaterjali. Põhiliselt rakendatakse seda meetodit aedmaasika-, kartuli-, ja lillekasvatuses.