Elektrotehnika (1)

Põltsamaa Ametikool
Elektrotehnika alused
A3
Alvar Müür
Kaarlimõisa 2010

Sisu

1. Üldteadmised elektrotehnikast 4
1.1 Vooluring 4
1.2 Elektrivool 4
1.3 Alalisvool 4
1.4 Vahelduvvool 4
1.5 Pinge 4
1.6 Voolutugevus 4
1.7 Takistus 5
1.8 Elektrijuht 5
1.9 Dielektrik 5
1.10 Pooljuht 5
1.11 Takisti 5
1.12 Siseahel 5
1.13 Välisahel 5
1.14 Elektrimootor 5
1.15 Vooluallikas 5
1.16 Galvaanielement 6
1.17 Akupatarei 6
1.18 Elektritarviti 6
2. Elektrivoolu tekkimine 7
2.1 Induktsioon 7
2.2 Magnetism 7
2.2.1 Eri ained magnetväljas 7
2.2.2 Elektrivoolu põhjustatud magnetism 8
2.2.3 Elektrimootor 8
2.3 Jadaühendus 8
2.4 Rööpühendus 9
2.5 Segaühendus 10
2.6 Ohm`i seadus 10
2.7 Elektritakistuse arvutamine 10
2.8 Diood 10
2.9 Transistor 11
2.10 Pinge 11
2.11 Kondensaator 11
2.11.1 Kondensaatorite liigitus ja ehitus 12
2.12 Ostsilloskoop 13
2.13 Elektriskeemid 14

1. Üldteadmised elektrotehnikast

1.1 Vooluring

Omavahel juhtmetega ühendatud vooluallikas, elektritarviti(d) ja lüliti, moodustavad vooluahela . Vooluallikas, elektritarviti, lüliti ja juhtmed on vooluahela osad. Lüliti sulgemisel tekib vooluahelas vooluring. Vooluring on suletud vooluahel , milles saab tekkida vool. Vooluahelas võib olla mitu vooluringi. Vooluallikas tekitab ja hoiab vooluringi ühendatud osades elektrivälja. Tarviti on suvaline seade, mis töötab elektrivooluga. Elektritarvitiks on näiteks elektrimootor, küttekeha, lamp, taskutelefon. Tarvitis muundub elektrienergia mingiks teiseks energialiigiks: mootoris mehaaniliseks energiaks, küttekehas soojusenergiaks, lambis soojus- ja valgusenergiaks, telefonis elektromagnetiliseks ja/või helienergiaks. Juhtmed on vajalikud vooluringi osade ühendamiseks. Igal elektriseadmel on juhtmete ühendamiseks vähemalt kaks klemmi. Lüliti on seade vooluringi sulgemiseks ja avamiseks, nii nagu vaja on. Vooluringi avamine tähendab seda, et mingis vooluringi osas (lülitis) vooluahel katkestatakse. Vooluringi saab avada ehk katkestada ka juhtmeotsa eemaldamisega vooluallika klemmilt . Klemmi ja juhtme vahele jääv õhk on isolaator . Selline vooluringi katkestamine võib olla ohtlik, seepärast kasutatakse lülitit. Vooluringi osade omavahelisest ühendusest ülevaate saamiseks kasutatakse vooluringi kujutamist joonisena, mille nimeks on elektriskeem . Vooluringi osade kujutamiseks skeemil kasutatakse tingmärke.

1.2 Elektrivool

Elektrivool on positiivse või negatiivse elektrilaenguga laengukandjate korrapärane liikumine.

1.3 Alalisvool

Alalisvooluks nimetatakse voolu, mille suund ja tugevus ajas ei muutu. Suunaks on valitud positiivsete laengukandjate liikumise suund ( vooluringis plussilt miinusele). Alalisvoolu tekitavad alalispinge allikad, näiteks akud ja patareid.

1.4 Vahelduvvool

Vahelduvvooluks nimetatakse elektrivoolu, mille suund ja tugevus perioodiliselt muutuvad.

1.5 Pinge

Pinge ehk elektriline pinge on füüsikas ja elektrotehnikas kasutatav füüsikaline suurus, mis iseloomustab kahe punkti vahelist elektrivälja tugevuse erinevust ning määrab ära kui palju tööd tuleb teha laengu ümberpaigutamiseks ühest punktist teise.

1.6 Voolutugevus

Elektrivoolu tugevus ehk voolutugevus (tähis I) on füüsikaline suurus, mis kirjeldab ajaühikus elektrijuhi ristlõiget läbinud elektrilaengu Q hulka. Voolutugevuse mõõtühik SI-süsteemis on amper (tähis A). Voolutugevust mõõdetakse ampermeetriga, kusjuures ampermeeter ühendatakse vooluringi jadamisi.

1.7 Takistus

Takistuseks ehk elektritakistuseks nimetatakse juhi omadust avaldada elektrilaengute liikumisele takistavat mõju. Elektritakistuse mõõtühik SI-süsteemis on oom. Elektritakistust mõõdetakse oommeetriga .

1.8 Elektrijuht

Elektrijuht ehk juht on materjal, mis sisaldab liikuvaid elektrilaenguga osakesi (kõige sagedamini elektrone) ning mille elektritakistus (täpsemalt eritakistus ) on seetõttu väike. Tavaliselt loetakse materjali juhiks, kui selle eritakistus ei ületa 10–6 Ω∙m. Elektrijuhtide kohta öeldakse, et nad juhivad elektrit ehk neil on hea elektrijuhtivus .

1.9 Dielektrik

Dielektrik on väga väikese elektrijuhtivusega aine või ainete segu. Dielektrikud võivad olla nii tahked , vedelad kui gaasilised . Elektriväli tekitab dielektrikus dielektrilise polarisatsiooni. Dielektrikute tähtsaimateks omadusteks on dielektriline vastuvõtlikkus, läbitavus ja läbilöögitugevus.

1.10 Pooljuht

Pooljuhtideks nimetatakse aineid ja elemente, mille elektrijuhtivus on juhtide ja dielektrikute vahepeal .

1.11 Takisti

Takisti on element mingi soovitava või kindla takistuse tekitamiseks vooluringis. Sellest tulenevalt kasutatakse neid kas voolutugevuse piiramiseks või pingelangu tekitamiseks. Takistid võivad olla kas lineaarsed või mittelineaarsed. Lineaartakistite voolutugevus on võrdeline talle mõjuva pingega. Mittelineaartakistite vool sõltub aga mõjuva pinge väärusest või veel mingist füüsikalisest tegurist, nagu näiteks temperatuur, valgus vm.

1.12 Siseahel

Vooluallikas endas kulgevat vooluringi osad.

1.13 Välisahel

Vooluringi osa, mis koosneb juhtmetest ja tarvititest.

1.14 Elektrimootor

Elektrimootor on seade, mida kasutatakse elektrienergia muundamiseks mehaaniliseks tööks. Enamik elektrimootoreid töötab tänu elektromagnetisminähtusele. Kuid on ka mootoreid millede töö baseerub teistel elektromehaanilistel nähtustel nagu näiteks piesoelektrilisel efektil ja elektrostaatilistel jõududel. Elektromagnetisminähtusel põhinevate mootorite tööpõhimõtteks on pöörleva magnetvälja energia muutmine rootori pöörlemise mehaaniliseks energiaks.

1.15 Vooluallikas

Vooluallikas ehk elektrivooluallikas ehk toiteallikas on seade, milles mehaaniline , keemiline või siseenergia muundatakse elektrienergiaks.

1.16 Galvaanielement

Galvaanielement ehk element on Luigi Galvani järgi nime saanud elektrivoolu allikas, mis muudab keemilise energia vahetult elektrienergiaks.

1.17 Akupatarei

Akupatarei ehk akumulaatorpatarei on ehitusliku tervikut moodustav rühm elektriliselt ühendatud ühetüübilisi elektriakumulaatoreid, kõrgema pinge või voolu saamiseks.

1.18 Elektritarviti

Elektritarvitiks on näiteks elektrimootor, küttekeha, lamp, taskutelefon. Tarvitis muundub elektrienergia mingiks teiseks energialiigiks: mootoris mehaaniliseks energiaks, küttekehas soojusenergiaks, lambis soojus- ja valgusenergiaks, telefonis elektromagnetiliseks ja/või helienergiaks.

2. Elektrivoolu tekkimine

2.1 Induktsioon

Elektromagnetiliseks induktsiooniks nimetatakse elektrivoolu tekkimist suletud kontuuris selle kontuuri pinda läbiva magnetvälja muutumisel. Elektromagnetilise induktsiooni poolt põhjustatud elektrivoolu nimetatakse induktsioonivooluks. Elektrivoolu tekkimine suletud kontuuris magnetvälja muutumisel annab tunnistust sellest, et kontuuris mõjuvad laetud osakestele mitteelektrostaatilise olemusega kõrvaljõud, ehk induktsiooni elektromotoorjõud. Induktsioonil on elektrotehnikas väga tähtis osa – selle abil saame tekitada elektrivoolu. Juhtmes tekib pinge, kui:

• see liigub paigalseisvas magnetväljas
  
• magnetväli liigub paigalseisva juhtme suhtes
  
• magnetväli ja juhe on paigal, aga muutub magnetvoo tihedus
  

2.2 Magnetism

Magnetväli - Magnetväljaks nimetatakse liikuvate laetud kehade vahel mõjuva jõu välja. Magnetvälja tekitab elektrivälja muutumine. Elektromagnetväli on elektromagnetilist vastastikmõju vahendav ühtne väli, mille piirjuhtudeks on elektriväli ja magnetväli. Elektromagnetväli võib levida elektromagnetlainena, milles elektriväli ja magnetväli perioodiliselt muutuvad. Vahelduvvoolu läbiminek kondensaatori plaatide vahel paiknevast mittejuhtivast ainest saab teoks muutuva elektrivälja vahendusel. Laaditava plaadi tugevnev elektriväli paneb laengukandjad teisel plaadil liikuma. Sellist nähtust nimetatakse nihkevooluks. On ka teada, et laengukandjate liikumisega kaasneb magnetväli. Elektri ja magnetväli on ühtsed nähtused, ning neid tuleb vaadelda sõltuvalt teineteisest. Selle tõestas Faraday katsetulemuste põhjal esimesena jaatavalt šoti füüsik James Clerk Maxwell. Faraday oli näidanud, et magnetvälja muutumisel tekib pööriselektriväli sõltumatult muutuse päritolust. Maxwell oletas, et ka magnetväli võib tekkida elektrivälja muutumise tagajärjel sõltumatult muutuva elektrivälja päritolust. Niisugune oletus tähendab aga elektri- ja magnetvälja vaatlemist ühtsena, millegi üldisema piirjuhtudena. Seda üldist objekti, elektri- ja magnetnähtuste ühist alget, nimetas Maxwell elektromagnetväljaks. Maxwelli järeldus leidis katselise kinnituse, kui selgus, et muutuva elektrivälja levik toimub tõepoolest magnetvälja vahendusel. Vahelduvvoolu läbiminekul esineb kondensaatori mittejuhtivas vahemikus magnetväli, mille jõujooned parempoolsete (päripäeva kulgevate) pööristena ümbritsevad elektrivälja muutumise suunda.

2.2.1 Eri ained magnetväljas

Diamagneetilised ained – Diamagnetiliste ainete magnetiline juhtivus on õhust natuke halvem ja need ained magnetvoo tihedust eriti ei mõjuta. (Hõbe, kuld , vask, vesi)
Paramagneetilised ained – Paramagneetiliste ainete magnetiline juhtivus on õhu omast natukene parem ja nad muudavad magnetvoo natukene tihedamaks. ( Alumiinium , hapnik)
Ferromagneetilised ained – Ferromagneetilistel ainetel on väga hea magnetiline juhtivus ja need muudavad magnetvälja märgatavalt tugevamaks. ( Nikkel , raud)

2.2.2 Elektrivoolu põhjustatud magnetism

Kui elektrivool tekitab magnetvälja, siis peaks magnetvali tekitama ka elektrivoolu. Aastal 1831 üritas inglane M. Faraday [farədi] katses näidata, et magnetvali tekitab elektrivoolu. Eksperimendis olid kohakuti asetatud kaks pooli: ühes liikus elektrivool, mis tekitas magnetvälja, ja teises poolis mõõdeti magnetvälja tekitatud elektrivoolu tugevust. Eksperimendist ilmnes , et teises poolis tekkis vool vaid siis, kui magnetvälja tekitavas poolis lülitati elektrivool sisse või välja. Muutuv magnetvali tekitas elektrivoolu, kuid konstantne magnetvali voolu ei põhjustanud. Elektromagnetiliseks induktsiooniks nimetatakse elektromotoorjõu tekkimist suletud kontuuris, kui kontuuri läbiv magnetvoog muutub. Kui muutub suletud kontuuri läbiv magnetvoog, siis tekib elektromagnetilise induktsiooni tõttu esmalt elektromotoorjõud, mis omakorda tekitab kontuuris induktsioonvoolu. Induktsioonvoolu tekkimiseks võib muutuda nii magnetinduktsiooni tugevus kontuuris, kontuuri pindala kui ka magnetinduktsiooni vektori ja kontuuri pinnanormaali vaheline nurk.

2.2.3 Elektrimootor

Elektrimootor on seade, mida kasutatakse elektrienergia muundamiseks mehaaniliseks tööks. Enamik elektrimootoreid töötab tänu elektromagnetisminähtusele. Kuid on ka mootoreid millede töö baseerub teistel elektromehaanilistel nähtustel nagu näiteks piesoelektrilisel efektil ja elektrostaatilistel jõududel. Elektromagnetisminähtusel põhinevate mootorite tööpõhimõtteks on pöörleva magnetvälja energia muutmine rootori pöörlemise mehaaniliseks energiaks. Selliste mootorite töö on kirjeldatav Lorentzi seadusega. Kuid eksisteerivad ka lineaarsed elektrimootorid .

2.3 Jadaühendus

Jadaühendus ehk järjestikühendus on voolutarvitite selline ühendusviis, mille korral kõiki tarviteid läbib sama tugevusega elektrivool. Jadaühenduses olevate tarvitite või takistite kogutakistus võrdub üksikute takistuste summaga . Jadaühenduses olevatel takistitel olev kogupinge on võrdne takistitel olevate pingelangude summaga. Jadaühenduses olevatel takistitel on koguvool alati konstantne.
Joonis 1. Jadaühendus

2.4 Rööpühendus

Rööpühendus ehk paralleelühendus on elektriseadmete ühendusviis, mille puhul neile kõigile on rakendatud sama voolu pinge. Kui mitu takistit või tarvitit on ühendatud kahe punkti vahele, nimetatakse seda takistite paralleel- ehk rööpühenduseks. Ühenduspunkte nimetatakse sõlmedeks. Nii ühendatakse elektritarviteid enamikul juhtudel kui nende nimipinged on võrdsed. Vooluring: Vooluring koosneb vooluallikast, juhtmetest ja tarbijast. Lisaks nimetatutele võib vooluring sisaldada veel lülitit, releesid, andureid , mõõteriistu ja muid elemente.
Joonis 2. Rööpühendus

2.5 Segaühendus

Segaühendus on selline kombinatsioon, kus esineb nii takistite jada- kui rööpühendust. Segaühenduse võimalike lülituste arv on väga suur.

2.6 Ohm`i seadus

Vooluahelat läbiva elektrivoolu tugevus (I) on võrdeline selle lõigu otste potentsiaalide vahega (U) ja pöördvõrdeline lõigu takistusega (R). I=U/R

• I on juhis kulgeva ja vooluahelat läbiva voolu tugevus, mida mõõdetakse näiteks amprites (A)
  
• U on pinge, mida mõõdetakse näiteks voltides (V)
  
• R on vooluringi lõigu takistus, mida mõõdetakse näiteks oomides (Ω).
  

2.7 Elektritakistuse arvutamine

Takistuseks ehk elektritakistuseks nimetatakse juhi omadust avaldada elektrilaengute liikumisele takistavat mõju. Elektritakistuse mõõtühik SI-süsteemis on oom. Elektritakistust mõõdetakse oommeetriga. Alalisvoolu korral nimetatakse juhi poolt põhjustatud elektritakistust täpsemalt oomiliseks takistuseks või ka aktiivtakistuseks. Vahelduvvoolu korral räägitakse näivtakistusest, mille moodustavad aktiivtakistus ja reaktiivtakistus ( mahtuvustakistus ja induktiivtakistus). Takistus põhjustab pingelangu. Vooluahela kogutakistus võrdub kõikide takistite takistuste summaga. Kogutakistuse arvutamisel jadamisi olevate takistite takistused liidetakse: R = R1 + R2 + …. Ri. Rööbiti ühendatud takistite kogutakistus leitakse valemiga: 1/R = 1/R1 + 1/R2 + …. 1/Ri.

2.8 Diood

Diood on elektroonikas kasutatav komponent, mille eesmärk on tagada vaid ühesuunaline elektrilaengute liikumine. Põhimõtteliselt lubab diood elektrivoolul liikuda ühes suunas, aga takistab selle liikumist teises suunas. Dioodi võib seega ette kujutada tagasilöögiklapi elektroonilise analoogina. Pooljuhtdioodi tööpõhimõte seisneb P- ja N-tüüpi pooljuhtide ühendusel tekkiva PN-siirde omadusel juhtida voolu pärisuunas (P – pooljuht positiivse pingega) oluliselt paremini, kui vastassuunas . Pooljuhtmaterjalidena on kasutatud nii germaaniumi kui seleeni , kuid tänapäeval on siiski väga levinud ränidioodid.
Joonis 3. Dioodi skeemtähis ja diood

2.9 Transistor

Transistor (ingl transfer üle kandma + resistor takisti) on kolme või enama väljaviiguga pooljuhtseadis, mida kasutatakse elektrisignaalide tekitamiseks, võimendamiseks ja muundamiseks. Transistori abil saab ühe elektrisignaali abil juhtida ehk tüürida teist elektrisignaali. Transistorid on kasutusel peaaegu kõikides elektroonikaseadmetes. Arvuti erinevates osades, eriti protsessorites, on ta põhiliseks komponendiks. Nende suurus varieerub mõnekümnest nanomeetrist (kõrgtehnoloogilised kiibid ) mõne sentimeetrini (võimendid).

2.10 Pinge

Pinge ehk elektriline pinge on füüsikas ja elektrotehnikas kasutatav füüsikaline suurus, mis iseloomustab kahe punkti vahelist elektrivälja tugevuse erinevust ning määrab ära kui palju tööd tuleb teha laengu ümberpaigutamiseks ühest punktist teise. Pinge mõiste võttis 1776. aastal kasutusele inglise füüsik Henry Cavendish, kes uuris elektri nähtusi ja elektrilaengute jagunemist. Elektrivälja kahe punkti vaheliseks pingeks, tähisega U, nimetatakse suhet, U=A/q kus q on mingi positiivne punktlaeng ja A on töö, mille elektriväli teeb selle laengu ümberpaigutamiseks ühest elektrivälja punktist teise. Seega on elektriline pinge skalaarsuurus. Pinge ühikuks SI-süsteemis on volt. Üks volt (tähistatakse V) on selline pinge, mille puhul 1 kuloni suuruse laengu ümberpaigutamisel teeb elektriväli tööd 1 džaul. Elektrivälja kahe mõõdetava punkti vaheline pinge langeb enamasti kokku nende punktide potentsiaalide vahega, kuid ei võrdu süsteemi alguses ja lõpus mõõdetava pingega.

2.11 Kondensaator

Kondensaator on kahest või enamast elektroodist ja nendevahelisest dielektrikukihist koosnev seadis. Kondensaatoreid iseloomustav suurus on mahtuvus . Kondensaatorite tunnussuurused :

• Nimimahtuvus – kondensaatorile ettenähtud mahtuvuse suurus.
  
• Mahtuvushälve ehk tolerants – lubatud kõrvalekalle nimimahtuvusest.
  
• Nimipinge – maksimaalne alalispinge, millele kondensaator kestval töötamisel vastu peab.
  
• mahtuvuse temperatuuritegur – suurus, mis iseloomustab mahtuvuse sõltuvust temperatuurist.
  
• Isolatsioonitakistus – kondensaatori takistus nimipingest madalamale alalispingele.
  
• Lekkevool – kondensaatorit nimipingel läbiv vool.
  
• Kaonurga tangens σ – suurus, mis iseloomustab kondensaatori võimsuskadusid vahelduvpinge korral.
  

2.11.1 Kondensaatorite liigitus ja ehitus

Kilekondensaatorid - Dielektrikuks võib olla 1...30 μm paksune polüester, polükarbonaat, polüpropeen või polüstüreen, mille dielektriline läbitavus on 2...4. Elektroodidena kasutatakse õhukest fooliumi, paksus 5 μm, või kilele sadestatud alumiiniumi õhukest kihti. Fooliumkilekondensaatori elektroodideks on õhukesest alumiiniumplekist (fooliumist) lindid, mis on koos nende vahel asetsevate 2...10 μm paksuste dielektrikuribadega rulli keeratud.
Kõrgsagedus – keraamikakondensaatorid - Dielektrik on väikese läbitavusega, ulatudes 3...550. Kõrgsageduskeraamikal on väga väikesed kaod kõrgete sagedusteni ja nõrk mahtuvuse temperatuurisõltuvus. Omadustelt on kõrgsageduskeraamikal baseeruvad kondensaatorid igikestvad , nad ei vanane peaaegu üldse. Mahtuvuse temperatuurisõltuvus on neil üpris lineaarne ja võib olla nii positiivne kui negatiivne.
Senjett – keraamikakondensaatorid - Dielektriline läbitavus võib ulatuda 10 000. Selline dielektriline läbitavus võimaldab luua väikeste mõõtmetega väga suure mahtuvusega kondensaatoreid. Kuid senjettkeraamikast dielektrikul on suur energiakadu ning mahtuvus sõltub tugevalt ja mittelineaarselt temperatuurist, sagedusest ja pingest . Seega on nad kasutatavad ainult madalatel sagedustel ja pingetel ning kohtades, kus väikeste mõõtmete juures on vaja suuri mahtuvusi ja mahtuvuse väärtusele on lubatud suur tolerants. Sellised kondensaatorid vananevad kiiresti.
Elektrolüütkondensaatorid - Alumiiniumelektroodidega elektrolüütkondensaatorid on suure mahtuvusega püsikondensaatorid. Nende ühe plaadi moodustab alumiiniumpleki riba. Teise plaadina toimib elektrolüüt mis asetseb kiudainest lindis. Elektriline ühendus elektrolüüdiga moodustatakse teise elektroodi abil, milleks on tavaliselt kondensaatori alumiiniumist korpus. Elektrolüütkondensaatori pingestamisel alalispingega katab elektrolüüsi tõttu tekkiv elektrit mittejuhtiv alumiiniumoksiid õhukese kihina positiivse elektroodi. See isoleeriv kiht toimibki elektrolüütkondensaatoris dielektrikuna. Tekkinud dielektriline oksiidikiht on alates mõne molekuli paksune, seepärast on kondensaatori plaadid teineteisele väga lähedal ja tekkiv mahtuvus suur. Paksemate oksiidikihtide korral saab kõrgemal pingel töötava elektrolüütkondensaatori.
Häälestuskondensaatorid - Häälestuskondensaatori moodustavad kas alumiiniumplaadid või hõbetatud vaskplekist paralleelsed poolümarad plaadid. Plaatide vahel on õhk või mõni väikese kaoga dielektrik. Häälestuskondensaatorite mahtuvus jääb vahemikku 1...470 pF.
Seadekondensaatorid - Seadekondensaator koosneb paigalseisvast ja pööratavast osast (staatorist ja rootorist). Põhiliselt kasutatakse keraamilise dielektrikuga seadekondensaatoreid, mille plaatideks on dielektrikule sadestatud hõbedasektorid. Seadekondensaatorid on väikese mahtuvusega, mis jääb vahemikku 1...33 pF.
Superkondensaatorid - Superkondensaator ehk ülikondensaator (Supercapacitor) on elektrienergiasalvestamise seade, milles energia on salvestatud süsinikelektroodide pinnale. Nagu superkondensaatori nimi ise märgib, on tegu väga suure mahtuvusega kondensaatoriga, keskmiselt 5-7 F/cm3. Energiaskaalas väljendades on see suurusjärgus 10Wh/l, mis ei ole suur, jäädes kuni 25 korda maha parimatest liitium - vooluallikatest. Siiski on sellisel energiasalvestamisel teatud eelised, mis teevad superkondensaatori eriti atraktiivseks. Peamisena olgu märgitud energia salvestamise ja energia kättesaamiseks kulutatav aeg, mis võib kesta tunde kuid võib toimuda ka sekundite jooksul. Reeglina on kondensaatorite minimaalne laadimise aeg võrdne 3RC, kus R on sisetakistus ja C on mahtuvus. Kui parimatel elektrolüütkondensaatoritel on RC millisekundi suurusjärgus, siis superkondensaatoril on RC vahemikus 0,5 kuni 10 sekundit, sõltuvalt kasutatavatest komponentidest.

2.12 Ostsilloskoop

Ostsilloskoop on mõõteriist ajas muutuvate suuruste kuju vaatlemiseks ja parameetrite mõõtmiseks. Kujutis moodustatakse uuritava suuruse hetkväärtustest moodustatud joone elektronkiirega kuvamise teel.
Joonis 4. Ostsilloskoop

2.13 Elektriskeemid

Elektriskeemide lugemise oskusel on keskne osa veaotsingul ja lisaseadiste paigaldamisel . Eri autovalmistajate või väljaandjate skeemid erinevad teostuselt omavahel siiski üpris palju. Skeem tuleb endale selgeks teha juba veaotsingu alguses, sest ainult sel teel saab luua tervikpildi varem tundmatust süsteemist ja selle osadest. Elektriskeemide tingmärkide ja klemmitähiste standardeid on mitu. Kuid autovalmistajad kipuvad remondikäsiraamatute skeemidel tihti -- vähem või rohkem -- kasutama oma märke ja tähiseid. Laiemalt kasutatakse siiski DIN-e (nii tähistatakse Deutsche Institut für Normungi standardeid). Saksa standardite kohast esitusviisi kasutavad Saksa jm Euroopa väljaandjad. DIN-i kohaselt esitatakse aku pluss ja miinus ning süütelukust tulev toide rõhtjoontena skeemi üla- ja allosas . See lubab skeemi lugeda lihtsalt ja kiiresti. Klemmitähiseid käsitletakse DIN-is 72552. Peale elektriskeemide kantakse samad tähised ka releedele, lülititele jm seadistele. Juhtmete tähisvärvused esitatakse üldiselt lühenditena. Kahe- või mitmevärvilised tähistatakse nii, et esikohal antakse põhivärvus ja sellele järgneb triibu värvus (järgnevad triipude värvused).