Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti rahvariided". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
rõivas, rõivad, seelik, rõivaste, rahvarõivad, kanti, põll, piduliku, ehted, kuub, sõled, villase, abielunaise, särg, linase, neiu, peakatte, särk, peakate, vöö, kampsun, hiiumaa, pruudi, riietuse, vaipseelik, keed, seelikud, liistik, muhu, villased, mõrsja, pärg, kandis, noorik, seto, helmed, helmeste, kees, rahvakultuur, rahvariided, uhkuse(aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt. Tänu arheoloogilistele leidudele teame mõnda ka I aastatuhande ja II aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegsel eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltimaadega. Naiste riiete peamised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub. Ristkülikukujuline riidelaid keerati kas ümber puusade vaipseelikuks (sõuke, ümbrik) või kanti õlgadel sõbana. 13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid selle aja naiserõivatusest on säilinud täielikumaid komplekte (nt. Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi: vaipseeliku kõrval hakkas levima kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, Põhja-Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu. 18
nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas. · Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rõivakandmise edaspidise väärtustamise aluseks. · Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid · Ehteid ei kantud ainult ilu pärast. Need pidid kaitsma kurjade jõudude eest.Ümber keha seotud vöö pidi tegema tugevaks ja hoidma haiguste eest. Eriline kaitsev omadus usuti olevat kinnastel. Neid kanti mõnikord ka suveti vöö vahel. Rõivastust külas mõjutas otseselt talupoja elurütm ja selles vahelduvad töö-, puhke- ja pidupäevad. Rõivad jaotati vastavalt sellele kolme ossa: · pidulikud rõivad ehk seisuriided, mida kanti vaid pidulikel puhkudel, hoiti hoolega ning pärandati sageli lastelegi. · käimise rõivad ehk käimariided vähempidulikeks käikudeks · töörõivad ehk pidamise riided, mida kanti iga päev ja mis tehti
Rahvarõivad (rahvariided) on nii argi- kui pidupäevadel kantavad talupojarõivad, mis on iseloomulikud seisuslikule ühiskonnale. Rahvariided märkisid Eestis nii seisuslikku (talupojaseisust) kui ka rahvuslikku (maarahvast) kuuluvust. Nimetust rahvarõivad (esialgsel kujul rahvariided) hakati kasutama ärkamisajal, mil hakati uhkuse rõhutamiseks jällegi taotlema traditsiooniliste talupojarõivaste kandmist pidulikel kokkutulekutel. Seoses linliku elulaadi levimisega 19. sajandi teisel poolel taandusid igapäevasest kasutusest rahvarõivad, samas hakati Eestis 19. sajandi teisel poolel propageerima rahvarõivaste kandmist rahvuslikel üritustel ja laulupidudel
Eestlaste riietuskultuur läbi sajandite. Rahvarõivad on seisuslikule ühiskonnale iseloomulikud talupojarõivad, mida kanti nii argipäevadel kui pidulikel puhkudel. Eestimaal tähistasid rahvarõivad nii seisuslikku kui rahvalikku kuuluvust maarahvast ja talupoja seisust. Valitsevad klassid kuulusid sootuks teise, saksa rahvusse. Vanimad andmed eestlaste rõivastuste kohta pärinevad 11.-13. sajandist ning põhinevad arheoloogilistel leidudel. Enne seda valitsenud surnupõletamise kombe tõttu andmed puuduvad. Rohkem on teada naiste pidulike rõivaste kohta, vähem argipäeva- ja meeste rõivastest. Enim andmeid on ehetest (alats 8. sajandist e.Kr.), kuna metall säilib
Uurimustöö Ambla naiste rahvariided 19 sajandil Koostaja: Kelli Kiipus Klass: 8.c Tapa Gümnaasium 2007 Sisukord: · Sissejuhatus lk 3 · Särk lk 4 · Käised lk 4 · Seelikud lk 6 · Põll lk 8 · Vöö lk 9 · Pikk-kuub lk 10 · Peakatted lk 11 · Ehted lk 16 · Sukad lk18 · Jalanõud lk18 · Tasku, kott lk 19 · Ristsõna lk 20 · Kokkuvõte lk 21 · Kirjandus lk 23 2 Sissejuhatus: Antud uurimustöö tutvustab Ambla kihelkonna naiste rahvariideid 19. sajandil. Ambla kihelkond asub Järvamaal. Ambla kihelkonna rahvarõivad kuulusid Põhja-Eesti rahvarõivarühma ning mille põhiosadeks olid särk, käised, seelik, vöö, põll (abielunaistel) ja traditsiooniline peakate
19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt. Tänu arheoloogilistele leidudele teame mõnda ka I aastatuhande ja II aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegsel eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltimaadega. Naiste riiete peamised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub. Ristkülikukujuline riidelaid keerati kas ümber puusade vaipseelikuks (sõuke, ümbrik) või kanti õlgadel sõbana. 13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid selle aja naiserõivatusest on säilinud täielikumaid komplekte (nt. Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi: vaipseeliku kõrval hakkas levima kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, Põhja- Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu. 18
**** **** **** ÄKSI KIHELKONNA RAHVARIIDED Referaat Juhendaja: *** *** Tartu 2017 SISUKORD ÄKSI KIHELKOND 2 ÄKSI NAISE RAHVARÕIVAD 3 Särk 3 Seelik 4 Vöö 4 Põll 5 Kampsun 5 Õlakatted 5 Pealisrõivad 6 Peakatted 6 Ehted 7 Aksessuaarid 7
Eesti rahvariided Referaat Sisukord Rahvarõivad Rahvarõivastega on meist kokku puutunud peaaegu igaüks kas neid ise laulupidudel kandes või kandjate pakutud vaatepilti nautides. Tänapäeval mõistetakse rahvariiete sõna all eelkõige 19. sajandil kantud pidulikku talupojarõivast. Rahvarõivad näitasid vanasti seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust ning need pandi selga peole, kirikusse või külla minekuks. Pidurõivaste juurde kuulusid ka ehted. Rõivaid õmmeldi linasest ja villasest riidest ning neid hoiti hoolega. Linasest riidest esemed olid valged, tihti pleegitati kangast kevadpäikese käes. Villased riided olid naturaalse lambavilla tooni valged, pruunid ja mustad, muid värvitoone saadi taimedega värvimisel. Hiljem tulid kasutusele vabrikuvärvid ja riided muutusid erksavärvilisteks. Paikkondlikud erinevused Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Vahel oli isegi naaberkülade rõivastus erinev
Lasnamäe Üldgümnaasium Viljandimaa rahvariided Referaat Henri Muldre 11A Tallinn 2011 Sisukord 1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) ...................................................................... 3 2. Mehe ülikond (TAHVEL I, III) .................................................................................... 5 3. Kasutatud allikad .......................................................................................................... 7 2 1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) Viljandi naiseülikonda kuulusid 19
Rahvarõivad Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajatustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskujuks nii naabritelt kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast, 17. sajandil lisandus silmuskudumine. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne-linasest esemed olid valged, villased esemed lambavalged,-pruunid ja mustad. Muid värve saadi taimedega värvimisel. 19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt.
TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR Noorsootöö- ja täiendõppe osakond Minu kodukoha rahvarõivad Tarvastu Referaat Anna-Christi-Karita Aruksaar NT-1 Tallinn 2008 Sisukord Sisukord.................................................................................................................................. 2 Sissejuhatus............................................................................................................................ 3 Tarvastu naise- ja neiu rõivad..................................
" Käiste all kantav särk oli Alutaguselgi eesti naiste särkide üldise tava järgi kokku õmmeldud peenemast linasest pihast ja jämedamast takusest riidest alasest, alesest. Puudusid varrukad ja õlalapid. Kaelaauk oli ovaalne avar, äärepalistusest läbipoetatud paelaga koomale tõmmatav. Seelikud tegid Alutagusel 19.saj. jooksul läbi õige rohkesti muudatusi. 18.sajandist tuntud kitsad seelikud - must villane ümbrik ja valge linane palapoolik olid kasutusel 19.saj. algulgi. Kui linane seelik värviti soomaakega mustaks, siis kutsuti seda piedu. Musta villase ümbriku alaäärt on mitmel viisil kaunistatud. Kõige tagasihoidlikum oli villastest lõngadest palmitsetud punane või sinine äärepael, ai. Hoopis pidulikum kaunistus koosnes punasest villasest riidest ja kardpaeltest. Alutaguse ümbrikele eriti iseloomulikuks võib aga lugeda punasele villasele riidele mitmevärviliste helmestega tikitud laia äärist, kõnerikku, milles 18.saj. lõpust peale domineeris lillkiri. 19.saj
Esiajaloolistest rõivastest on üldiselt vähe teada. Arvata võib, et nende tegemiseks kasutati villa ja nõgest, hiljem ka lina. Rauaaja algusest on leitud särke ja umbkuubi. Naiste ja meeste pealisrõivastel polnud erilist vahet. Keskmisel rauaajal oli arvatavasti tarvitusel samasugune riietus. Täienes vaid kudumistehnika. Noorem rauaaeg tõi vööd ja põlled. Peakatteks olid linikud, seelikuääri kaunistati pronkstraadist spiraalidega. Jalas kanti sääremähiseid, viiske, pastlaid ja kingi. Ehted olid enamjagu pronksist, aga ka hõbedast. Noorem rauaaeg tõi ka taimevärvid - madarapunase, samblarohelise. Keskajal kehtinud eeskirjad säilitasid rõivastuse üsna muutumatuna. Tulid rõhud nahksete "vaskvöödega". Lõuna-Eestis säilis rättseelik, kuna Põhja-Eestis ja saartel tuli orduaja lõpul kasutusele juba umbseelik. Keskaja lõpul tuli jõukamate eestlaste riietusse välismaine kangas.
TORI kihelkonna RAHVARÕIVAD UULU PÕHIKOOL KOOSTAS: MARILIIS ALLIKVEE Tori kihelkonna rahvarõivad 19. sajandil 19.saj teisel poolel rõhutati sageli eesti rahvarõivaste ilu ja nende tähtsust rahvuslikust seisukohast vaadates. Tolleaegne kirjandus propageeris rahvarõivaste kandmist kui eestlaste enesemääratluse ühte võimalust. Vähe oli tol ajal eesti rahval seda, mida ta kultuuri alal võis põris omaks pidada. Samaselt meelestatud oli ka Pärnumaa oma mees C.R. Jakobson, kelle arvates olevat rahvuslikud riided "mitu sada korda mõnusamad, kui muud, moodu järele riided".
Lisa nr.3 Nuku rahvuslike riiete lõiked Lisa nr.4 ERM A 565:25 Lisa nr.5 Neiu seeliku triibustik 2 1. PÕLVAMAA RAHVARIIDED 1.1 Rahvariiete ajaloost Ammustel aegadel olid meie esivanemad paiksed. Põhjust kodust kaugele minna oli vähe, eriti naistel. Kokku saadi enamasti kiriku juures. Nii kujunesid välja kohalikud tavad ja rõivamood (Vill, R; Põlvamaa rahvarõivad,lk.3). Rahvarõivad on peamiselt feodaalaegsed talupojarõivad, mis hiljem on paljudel maadel muutunud rahvuslikeks peorõivasteks. Eesti rahvarõivast tuntakse paremini 19. Sajandi omi, mida on kogutud muuseumidesse. Need kajastavad nii perekonna seisu ja vanuse rühma (neiu, pruut, noorik, abielunaine) kui ka muud seisundit :näiteks leinaja (Kaarma, M; Voolmaa, A; Eesti rahvarõivad,Tallinn1981,lk14). Etnoloogilises rõivauurimises on Eesti jagatud neljaks suureks rühmaks: Lõuna-Eesti;
tuhandeid, igal oma muster ja värvid. Naiste kirivöö on eesti rahvapärases tekstiilikunstis olnud eriti armastatud, teda on kantud nii vaipadele kui kinnastele, aga isegi õllekannud pole sellest rikkalikust geomeetriast puutumata jäänud. Ilus vöö ju ka - valgele linasele põhjale kootud värviline villane kiri. Saaremaa Saaremaal oli peaaegu igas kihelkonnas mõningal määral erinev rõivastus, suuremate rühmadena eralduvad lääne ja idapoolsemate kihelkondade rõivad. Ida Saaremaal, kus asub Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja naine 19. sajandi jooksul muutus naiste rõivamood oluliselt. Allpool vaatleme 19. sajandi kolmandal veerandil kantud rahvarõivakostüümi, mil ülikonna põhiosad olid särk, seelik, vöö, põll, liistik, kampsun, pea ja jalakatted, pealisrõivastest pikk kuub ja lambanahkne kasukas.
Krae mahapööratud nurkadel on madal-, vars-, ja tikkpistes tikand, millel on litrid. Lisaks on krae äärestatud 1 cm laiuse valge, siniste tippudega niplispitsiga. Õlalappidel on kasutatud aedpistes tikandit. Rinnalõhandiku tipule on sinise ning värvlile sinise ja punase niidiga tehtud püvisilmpistes tornid. Värvli äärele on õmmeldud valged tagid. Käised kinnitati vitssõlega, värvlid aga sõlmustega. 19. sajandi keskpaigal oli seelik õmmeldud labasest linasest niidist, ning selle koeks oli hall villane lõng. Seelik oli neljalaidne ning linase värvliga. Värvlist kuni alumise ääreni on seelik seatud pikuti 3 cm sügavustesse püstkurdudesse ning esiosa on 25 cm laiuselt kurrutamata. Seeliku alläärele on õmmeldud punasest villasest lõngast pael, mis on kuueharuliselt palmitsetud. Seelik ulatub poole sääreni. Kurrutamiseks aeti igast kurrust läbi üks linane nöör ning uhuti kokkutõmmatud seelikut leelisega
Kihnu rahvarõivastest Pärnu lahe suudmes asteseva Kihnu saare rahvarõivad moodustasid väikse omaette rühma. Põhitüübilt kuulusid Kihnu rahvarõivad küll Lääne-Eestiga kokku, kuid neil oli mitmeid kohalikke erijooni. Kihnu naise ülikonna põhiosad 19.sajandil olid särk, käised, seelik, vöö, õlarätt, vammus, abielunaistel põll. Särk: See tehti kahekorra kokkumurtud valgest jämedamakoelisest linasest kangalaiast, millele lõigati kolmnurkne kaelaauk ning lisati külgedel laiust siiludega. Käised: Need tehti valgest linasest. 19. sajandi teiselpoolel jäi kurrutamine ära, kui see eest pöörati rohkem tähelepanu pidulike käiste tikanditele. Seelik: 19.sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane, valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael
Ida-Saaremaal, kus asub ka Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja naine Särk 19. sajandi vältel muutus naiste rõivamood. Särk tehti linasest riidest.Särkidel oli lai ja niplispitsiga äärestatud krae. Kraed ja vahel ka varruka värvleid kaunistati tumedavärvilise villase tikandiga. Sageli õmmeldi särke ka kraeta, kodust välja minnes pandi särgile lahtkrae. Nii sai kraed vajaduse korral vahetada. Saaremaal oli ka varrukateta pihakate ehk abu. Seelik Karjas kanti punast või lambapruuni kurrutatud seelikut. Seda nimetati kirikuueks alläärde kootud põiktriipude ehk viirgade järgi. Seelikul olid püstkurrud, allääres 1,5 cm laiune sini-puna-rohelise kirjaga villane äärispael pook. Kampsun Pealisrõivana kanti lambapruuni kampsunit. Kampsun oli pikkade varrukatega ja õmmeldi villasest riidest. See oli suhteliselt lühike ja kattis vaevalt vööd. Hõlmad kinnitati viie vaskhaagiga. Põll oli saarenaistel piduliku ülikonna täienduseks. Karjas
Venemaa valitsejate abikaasad. Rahvarõivad vastavad rahvuse olemusele, eluviisile, töö iseloomule. XIIXIII sajandi ajaloolise arengu tingimustest tulenevalt võib Venemaa põhja- ja lõunapiirkondade rahvarõivastes täheldada olulisi erinevusi. Põhjapoolsed piirkonnad (Vologda, Arhangelsk, Novgorod, Vladimir) jäid XIIIXV sajandil rändhõimude laastamistest puutumata ja seepärast arenes sealmail edukalt kunstkäsitöö. XVIII sajandist alates ei tekkinud sinna kanti ka suuri tööstuskeskusi, niisiis säilisid rahvale omane eluolu ja kultuuri terviklikkus. Just sellepärast jäi püsima põhjapiirkondade rõivastele omane rahvuslik eripära: seal puudusid välised mõjutused. Lõunapoolsete alade (Rjazan, Tuula, Tambov, Voronez, Penza, Orjol, Kaluuga) rahvarõivad seevastu olid oma olemuselt mitmekesisemad. Elanike sunnitud ümberasumine vallutuste tõttu, Moskva riigi kujunemine,
olulist ühiskondlikku rolli väljendades kandja kuuluvust, seisust, vanust, kandja meeleolu. Rahvarõivas arenes külale ja piirkonnale omaste moereeglite kohaselt, traditsioone ja tavasid järgides. Kuna muutuste tempo oli aeglane, näib külarõivastus tagasivaates traditsioonilise ja püsivana. Kõige kiiremini võttis muutusi vastu pühapäeva- ja peoriided. Selliseid maarahva kehakatteid hakati Euroopas kandma 14. sajandil. Paraku siis (ja nii kuni 18. sajandini välja) olid need rõivad pigem kesk- ja kõrgklassi kantavate riietusstiilide lihtsustatud koopiad. Paljudes Euroopa riikides kehtisid koguni seaduses sätestatud ettekirjutused, mis piirasid rahvariietel kasutatavaid kaunistusi ja keelustasid luksuslikke materjale. Seda selleks, et maarahvast ja talupoegi oleks lihtsam eristada kõrgemast klassist pärit inimestest. Eesti rahvarõivaste algusaega on raske vaadata, sest andmeid leidude näol on vähe. Pigem saab järeldusi teha keelest, mida räägime
Rääkides riiete eripäradest, siis rahvariiete kaunistamisel peale värvide ja erinevate lõigete kasutatakse ornamentikat. Ornament koosneb geomeetrilistest ja loodusmotiividel ning põhineb sümmeetrial ja ka motiivide liht- ja rütmilisel kordumisel. Igal paikkonnal olid erinevad mustrid ja kirjad, millega tehti just oma rahvarõivas eriliseks. Lõuna-Eesti rahvarõivarühma kuuluvad 19. sajandi administratiivjaotuse järgi Viljandi-, Tartu- ja Võrumaal kantud rahvarõivad. Silmapaistvad on Mulgimaa, s.o. Halliste, Karksi, Tarvastu, Paistu ja osaliselt ka Helme alad, sest seal on enim säilinud vanad elemendid rahavarõivaste juures. Nii leiame Mulgi naisterõivaste kaunistustes värviliste lõngadega tikitud arhailist taimeainelist ornamentikat.(Joon 1995) Halliste rahvarõiva peamised osad Halliste neiu rahvariide peamisteks osadeks on särk, vaip-seelik, puusapõll, vöö, sukad, pastlad ning lisaks veel peapael.
19.sajandi mood Avapaugu üldse moe suuna tekkimiseks andis tehnika areng ehk õmblusmasina leiutamine 19. Sajandi keskpaigas . See pani aluse rõivaste mehhaniseeritud tootmisele. Rõivaste lõiked muutusid lihtsamaks ja rõivad ise odavamaks. 19.sajandi algus toob moodi kitsamad seelikud. Kuid juba 19. sajandi teisel kümnendil tuli naiste moodi tagasi lai seelik. Kasutusele võeti taas korsett, sest lai seelik nõudis väga kitsas pihta. Varrukad puhviti käharaks. Juuksed kammiti pealaele siledalt lahku ja seati kõrvade taha rull-lokkidesse. Ehteid kasutati rohkesti. Musliinist, siidist ja sametist rõivaid kandsid enamasti rikkamad naised, vaesemad kandsid puuvillaseid riideid. Vaesemad inimesed ei saanud endale ka eriti laiu seelikuid lubada. Naistel oli ka ülerõivastuse all alusrõivad. ,,Pantalettid" olid kõige alumised rõivad, mida üks daam kanda võis
EESTI RAHVARIIDED Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajadustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskuju nii naabritest kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Rõivaste valmistamiseks kooti telgedel kangas, kasutati naturaalseid materjale- linane, villane. Värvide saamiseks korjati ja kuivatati erinevaid taimi ja keedeti nendes lõnga või kangast. Vanimad arheoloogilised leiud pärinevad I ja II aastatuhandest. Tooleaegsetel rahvariietel oli rohkest ühiseid jooni teiste Balti riikide riietusega. Naiste riiete peamised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub. 13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid
Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. MainasEgiptus oli 4 üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid, ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul. Rõivamood muutus MuinasEgiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi korral katmata jätta nii mehed, kui ka naised , kuid enamasti katsid naised oma ülakeha küllalt sagedalt. Alastikultuuri siiski ei viljeldud, kuna seda peeti amoraalseks
Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. MainasEgiptus oli 4 üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid, ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul. Rõivamood muutus MuinasEgiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi korral katmata jätta nii mehed, kui ka naised , kuid enamasti katsid naised oma ülakeha küllalt sagedalt. Alastikultuuri siiski ei viljeldud, kuna seda peeti amoraalseks
Hakati levitama riiete lõikeid. Järgmistena tulid masinad nööpide etteõmblemiseks ja nööpaukude tegemiseks. Trikotaazi kudumisel võeti kasutusele uued masinad, mis töötasid modernse elastikniidiga. Tehnika arenemine tõi uuendusi ka rõivastus- ja moeküsimustes. Väga tähtis oli õmblusmasina leiutamine ja selle kasutusele võtmine 19. sajandi keskpaigas. See pani aluse rõivaste mehhaniseeritud tootmisele. Nüüd muutusid lõiked lihtsamaks ja rõivad odavamaks. Naiste rõivad muutusid uuesti toredamaks. Lai krinoliin, mida hakati kandma 19. sajandi 20. aastatel, paisus veelgi kaharamaks. Peokleidid olid avara dekolteega, päevakleidid aga kinnise kaelusega. Palju kanti ehteid, sest väärismetall ja kalliskivid muutusid üheks kapitali paigutamise viisiks. Mood hakkas kiiremini vahelduma. Seda dikteerisid suured moemajad, mille hulgas said juhtivaks Pariisi moekunstnikud ja firmad. Juba 1830. aastast peale oli mõnes Pariisi poes müüdud valmisrõivaid
........................................................4 Varasem ajalugu...............................................................................................................................5 16. sajandist Põhjasõjani..................................................................................................................6 Kultuur ja traditsioonid.........................................................................................................................7 Rahvarõivad.....................................................................................................................................7 Kihnu murrak...................................................................................................................................9 Vapp ja lipp.........................................................................................................................................10 Vapp...........................................................
Gustav Adolfi gümnaasium Muinaseestlaste ühiskond ja eluolu Juhendaja: Õpilane: Tallinn 2008 Sisukord: 1. Sissejuhatus 2. Elatusalad 3. Relvastus 4. Asustus Linnused 5. Suhted lähinaabritega 6. Elu-olu Perekond 7. Riietus ja ehted Ehted Naiste rõivastus Naiste peakatted Põlled Meeste rõivastus Meeste peakatted Laste rõivastus 8. Muinasusund 9. Kokkuvõte Meie ajaarvamise algul elasid juba eesti keele sarnast keelt rääkivad muinaseestlased praegusest laiemal territooriumil ja asustasid ka suurt osa tänasest Lätist. Lätlased omakorda asustasid ka Leedu, Valgevene ja Preisi alasid. Eestlased on harjunud teadmisega, et muistses vabadusvõitluses alistati lätlased ja liivlased
Kasutatud kirjanuds lehekülg 6 2 Rahvariided Rõivastus kui sotsiaalne märk. Kuigi rõivastuse puhul on esmane praktiline, s.o keha kaitsev funktsioon, seda samal ajal kaunistades, annab riietusese ühtaegu edasi infot. Ta on nähtav märk soo eristamiseks, ealiste erinevuste esiletõstmiseks, sotsiaalsele grupikuuluvusele osundamiseks. Seega sisaldab rõivas oma kandja kohta informatsiooni tänu rangelt reeglistatud tavadele. Materiaalse vara rohkus ja väärtus osutab jõukusele. Rahvarõivais rääkisid sellest näiteks seelikute arv naise seljas ja nahkpüksid mehe jalas. Need olid silmaga nähtavad signaalid oma positisooni näitamiseks ja rõhutamiseks. Rahvarõivaste taandumine moest. Rahvarõivaste otsene taandumine linnamoelise rõivastuse ees algas 19. sajandi keskpaiku.
kaunistatud mitmevärviliste nahatükkidega, karusnahaga, paeltega RIIETUS NAISED Naiste rõivastus muutus plastiliseks ja graatsiliseks. 12. saj. alguses kandsid naised väga liibuva pihaosaga kleiti. Alates puusajoonest on seelikuosa laienev. Laiendamiseks õmmeldi seelikuosale vahele kolmnurksed kiilud. Varrukad olid alt tugevasti laienevad ja nii pikad, et nendest moodustus slepp. Vahel seoti varrukate pikad nurgad sõlme. Pea kaeti ovaalse linikuga. Ülerõivana kanti poolringikujulist keepi 12. saj. keskel levis ka naisterõivana bliaut. Alusrõivana kanti kaelusest kroogitud alussärki. see paistis bliauti kaelusest. Bliauti pihaosa pidi olema väga liibuv ja suurema liibuvuse saavutamiseks võis see olla selja-või küljeõmblusest nööritav. Hakati tegema ka horisontaalseid läbilõikeid - piha -ja seelikuosa olid eraldi lõigatud, läbilõige oli puusajoonel ja selle köhal kanli alati ka vööd, mis oli rikkalikult kaunistatud RIIETUS NAISED
Kahekordse halleluuja asemel öeldakse kolmekordne.Viidi sisse mitmehäälne poolamõjuline koorilaul.Kaotati katoliiklaste ümberristimine.Kommetest,ristimine toimub ristitava kolme üleni vette kastmisega.Ei austata pühakuid,kes on pühakuks tunnistatud pärast 1666 aastast,kuid austatakse mõningaid oma pühakuid (nagu Avvakum Petrovits), keda omakorda ei tunnista õigeusu kirik.Lastele valitakse nimed kirikukalendrist.Teenistusel tuleb kanda traditsioonilisi rõivaid,naistel pikk seelik ja rätt peas,mis pannakse kinni haaknõelaga mitte sõlmega. Palvetades tehakse rohkelt kummardusi, sealhulgas maani kummardusi, mille ajal käed toetatakse väiksele vaibakesele (podrutsnik). Palvehelmesteks on lestovka, mis koosneb väikestest riiderullikestest helmestest (17 rulli 17 prohvetliku ettekuulutuse auks, 33 on Kristuse eluaastad, 40 tähistavad Kristuse paastumist ja kiusamist kõrbes, 12 rulli
sotsiaalset kuuluvust. Mehed uhkeldasid ka valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja ka punutistega ehitud. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, kui aga juustele ja küüntele sooviti punakas-oranzikas läiget, saadi abi hennast. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni. Kuna juuste eest kanti erilist hoolt, siis kas seetõttu et neid paremini eksponeerida, ei ole veel peakatetel märkimisväärset rolli. Kanti kolmnurkseid triibulisest riidest rätte, mis seoti nii, et nad moodustasid korrapärase voldistiku. Vaarao pere liikmed kandsid ühelt küljelt all rippuvat jämedat patsi ja sinise-kollasetriibulist rätti, mida tohtisid kanda ainult nemad. Vaarao peakate oli Ülem-Egiptuses valge suhkrupeakujuline ja Alam-Egiptuses 4
annaabi.ee 
