Rahvariided (0)

Uulu põhikool
Kirjandus
Oliver Stimmer
7. klass
Rahvariided
Referaat
Juhendaja : Ly Kukk
Uulu 2006
Sisukord
Sisukord
lehekülg
2
Rõivastus kui sotsiaalne märk
lehekülg
3
Rahvarõivaste taandumine moest
lehekülg
3
Tööriided
lehekülg
3
Piduriided
lehekülg
4

Paikkondlikud erinevused

lehekülg
4
Setu naine
lehekülg
5
Häädemeeste naine
lehekülg
5
Vööd
lehekülg
5
Kasutatud kirjanuds
lehekülg
6
Rahvariided
Rõivastus kui sotsiaalne märk.
Kuigi rõivastuse puhul on esmane praktiline, s.o keha kaitsev funktsioon, seda samal ajal kaunistades, annab riietusese ühtaegu edasi infot. Ta on nähtav märk soo eristamiseks, ealiste erinevuste esiletõstmiseks, sotsiaalsele grupikuuluvusele osundamiseks. Seega sisaldab rõivas oma kandja kohta informatsiooni tänu rangelt reeglistatud tavadele. Materiaalse vara rohkus ja väärtus osutab jõukusele. Rahvarõivais rääkisid sellest näiteks seelikute arv naise seljas ja nahkpüksid mehe jalas . Need olid silmaga nähtavad signaalid oma positisooni näitamiseks ja rõhutamiseks.
Rahvarõivaste taandumine moest.
Rahvarõivaste otsene taandumine linnamoelise rõivastuse ees algas 19. sajandi keskpaiku. Selle eelduseks oli talumajanduse üha laienev ümberorienteerumine turutoodangule ja senise valdavalt isevarustava talupoja muutumine industriaalühiskonnale iseloomulikuks tootjaks ja tarbijaks. Üleminek rahvarõivailt uuele moele oli pikaldane ja järk- järguline protsess, mis kulges eri paikkondades, erineva jõukuse, kultuuritaseme ning vanusega inimeste juures erinevalt. Mehed kui liikuvam osa külarahvast (eriti pärast talurahvale liikumisvabaduse andmist) võtsid linnamoe omaks juba sajandi keskel. Enam traditsioonidega seotud naiste rõivas tegi taandumisjärgus läbi veel mitmeid üleminekuvorme. 19. sajandi keskpaiku asendusid pikitriibulised seelikud kohati põiktriibuliste ja ruudulistega, 1860.-1870. aastail kandsid paljud Põhja-Eesti talunaised põiktriibulisest või ruudulisest riidest kleiti - kaapotkleiti, mis oli juba linnamoele lähedane rõivaese.
Tööriided
Töörõivaste puhul on esikohal praktiline funktsioon, s.o vastupidavus ja mugavus. Kõik terviklikku rõivakomplekti kuuluvad esemed ei olnud tööl kohustuslikud - eesti naiste igapäevaseks töörõivaks suvisel ajal oli vaid särk sellele köidetud vöö ja põllega. Peamiselt erinesid tööl kantud riided piduriietest materjali ja kaunistuste poolest. Erinevusi lõikes tuli harva ette, särgile tehti vaid lihtsad ilma värvlita varrukad - lihtkäiksed, avasuukäiksed. Eesti rahvarõivaste hulgas kohtab mitmeid esemeid, mida ei peetud pidulikeks ja kanti ainult töö juures. Linasest riidest naiste ja meeste ühine suvine ülerõivas rüü oli eelkõige tööriie, samuti Mulgimaal kantud pelts - pikk-kuuega materjalilt ja lõikelt ühtiv kaunistusteta lühike kuub . Töörõivad õmmeldi linasest või takusest, talveks ka poolvillasest riidest ilma kaunistusteta. Naistel püsis lihtne takune või linane valge või puukoortega tumedaks värvitud, hiljem ka potisinine tööseelik kuni linnamoele üleminekuni. Meeste tööpükstele õmmeldi pidulike vask- või tinanööpide asemel puupulgast vestetud pöörad. Tööl kanti ka vanu pidulikke rõivaesemeid, millelt nende ilustused ära harutati. Kohustuslik rõivaese töö juures oli vöö. Vöö kandmist põhjendati nii rahvameditsiini kui mitmete maagiliste uskumustega . Näiteks arvati naiste vööl olevat haigusi peletav ja ka sigivust edendav jõud. Üldlevinud arvamuse kohaselt andis vöö raske töö juures tugevust ja hoidis ära venitusi. Vöö kandmise tähtsust just töö juures kinnitab Lõuna-Eestis tuntud vanasõna: tee tööd ja kinnita vööd, kui sööma lähed, siis nõrguta. Tööl ei kantud alati kirjatud vööd, vaid seoti ümber keha linadest või takkudest keeratud pael
Piduriided
Kui argipäeva rõivastuses oli esmatähtis praktiline funktsioon, siis piduriietuses tuli esikohale esteetilisus, rõhutamaks sündmuse pidulikkust ja erilisust. Elu pöördelistel hetkedel nagu pulmad ja matus oli lisaks esteetilisusele tähtsal kohal rõivastuse maagiline funktsioon. Sellest tulenevalt jagunesid pidulikud rõivad eestlastel kaheks - vähempidulikeks käigurõivasteks ja eriti pidulikeks seisurõivasteks. Rahvarõivaste pidulikkus väljendus materjali kvaliteedis ja hinnas , kaunistuste ja ehete rohkuses.

Paikkondlikud erinevused

Eesti rahvarõivastel oli rohkesti paikkondlikke erinevusi, mida märkasid juba esimesed neid kirjeldanud autorid. Näiteks märkis A. W. Hupel pikk-kuue erinevuste kohta Eesti eri paigus : "Kuued on Tartumaal laiad nagu mantlid, alt lõhandikkudega, käised, krae ja hõlmad punase kalevi ja nööridega ilustatud ; Põltsamaa pool nöörideta, sinise kaleviga, teistes kohtades läikiva lõuendiga kaunistatud; Tallinnamaal on need tehtud rohkem keha järgi ja alt volditud; Järvamaal kinnitatakse nad mitme vaskhaagiga, Tartumaal mõne haagiga, Harjumaal nööride ja väikeste omavalatud tinanööpidega" (Hupel 1777, 178). Etnoloogilises rõivauurimuses on välja toodud neli suurt rühma - Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared -, mille raames omakorda võis täheldada teatud paikkondlikke, eriti kihelkondlikke, kuid isegi külade erijooni. Helmi Neggo (1918) kirjutas: "Isegi naabrikülad läksid rahvariide poolest teineteisest lahku, ja kirikumäel võis naiste kodukohta nende tanude järele varsti ära tunda. Näituseks minu kodukihelkonnas Kolga- Jaanis , käisid Oiu naised päratutes valgetes "ratastanudes". Kõrval, Oti külas, kanti toreda kumerusega "kukelaulusule" moodu tanusid. Naabrid Oorgu pool leppisid palju alandlikuma, pilutipulise tanuga ja Parika külas olid juba Karula tülltipulised "lätstanud" moodus ."
See on Häädemeeste naise tüüpiline rahva riietus. Pärnumaal kandsid naised kõrgeid tornikujulisi tanusid. Rõõmsate sündmuste puhul ehtisid noored naised selliseid tanusid roosa , vanemad sinise siidlindiga.
Vööd
Usuti , et vöö tegi keha tugevaks ja kaitses seda haiguste eest, seepärast seoti vöö isegi ööseks ümber. Vööd kasutati teatud puhkudel ka arstimisvahendina.
Kasutatud kirjandus
Kasutasin ainult interneti.
7